Mehed ei nuta

saksad sõitsid saaniga ühest aardest teiseni. oli väga meeleolukas. Aitah peitjale.

tänan!

Peale toredat meresõitja ja saarel padrikus mürgeldamist, leidsime ka aarde. Tänud peitjale!

Kahepäevane rattamatk Vormsil. Muu huvitava kõrval leidsime enamuse saare aaretest, ainult kolm kahtlast kus mitteleiulogid ees jätsime otsimata. Aitäh!

Vahel ikka

Leitud. Tänud!

Taas kord külastatud. Aare heas korras. Täname!

Meil siin mõned väiksemad mehed lausa röökisid. Peamiselt parmude pärast. Otsustasime kohale saabuda mööda maad. Teekond oli mudane ja kõrkjad täis. Tagasi tulime mööda vett kõndides. Aitäh kohta näitamast.

Tegime väikse rattasõidu kodunt Rälbyst Norrby ninasse. Piilusime kirikukivi juures pesitsevaid parte ja kajakaid ning seejärel suund Väike-Tjukale. Torn veel püsib... veits kõhe siiski. Aardeni pääses vaud väikse valuga, mis kahvatus nullis olevate sääskede pakutava kõrval :) Nullis läks Heurekani aega paarkümmend minutit. Aare heas korras! Tänud peitjatele.

Tjukal olles tuli jutuks ka naabersaare aare. Silmaga vaadates tundus see ju nii lähedal olevat ja mis see kõrvalpõige siis ära ei ole. Naistele lubatud ära oldud tunnist oli ju natuke veel järel. Kiire arvutus näitas, et ilmselt jääme vaid natukene hiljaks. Kuna kõik õhtused kohustuslikud toimingud olid niikuinii ära tehtud, siis väga ei põdenud ka. Panime siis suhted proovile ja jätkasime oma „kaks meest ühel SUPlaual“ seiklust. Ainuke mis natuke muret tegi oli see, et päike oli just loojumas ja meil peale telode puudusid igasugused muud valgusallikad. Algus oli paljulubav. Meri rahulik ja 1.5 mõla jõudlusega saime hoo korralikult sisse. Siis aga hakkas jant pihta – madalikud, kivide vahel laveerimine ning lained. Need võtsid hoo korralikult maha. Kohale me siiski jõudsime, ja veel ilma ühegi pisarata. Vastupidi. Meeleolu oli korralikult laes. Vahelduseks ka midagi füüsiliselt väljakutsuvat võrreldes päev otsa rooli keeramise ja lebotamisega. Saarele jõudes oligi juba päike mõnda aega loojas olnud, kuid selge taevas andis valgust meile veel tükiks ajaks. Esmane vaatepilt oli muidugist võimas, kogu madala taimestikuga osa oli paksult kaetud horisontaalse ämblikuvõrguga. Arahnofoobikutele mitte soovitatav. Aga minu jaoks pigem 17 ämblikut turjal kui üks puuk püksis, seega ei lasknud ennast sellest olukorrast eriti häirida. Pigem oli natuke kahju, et need multisilmsed pidid pärast meid uuesti võrke taastama hakkama. Metsani jõudes tundus nagu igal pool kadakatest sein ees olevat. Pärast väikest auringi võtsime endid siiski kokku ja ilma ühtegi pisarat valamata pressisime ennast metsa sisse. Null ei olnud enam kaugel, aga selleni jõudmine võttis oma jagu aega. Ühel hetkel tundus, et see on sobiv koht aarde jaoks ja koordinaat ka enamvähem lubav, ning asusin otsima. Tühja tulistasin, jälle oli Tarmo see, kes vähe kõrvale triivis ja ragistamise käigus ka aarde leidis. Edasi võib kogu räägitud loo tagurpidi keerata ja olimegi laagriplatsil tagasi. Kulbiga vastu ei tuldud, küll aga jagati soovitusi, et järgnevatel päevadel võiks oma seiklusjanu natuke rohkem vaos hoida.

Väga mõnus seiklus oli. Tänud Tarmole seltskonna- ja peitjale aarde eest.

Arvasin pikalt, et siin samanimeline film ongi üles võetud, aga siis elu õpetas, et filmitud on siiski täitsa teises kohas. Igatahes ütles Kaupo, et saab täitsa draivinni teha. Tegelikkuses tuli mingi hetk siiski lomp ette ja arvasime, et ega paremaks ei lähe ka. Tegelikult oli see siiski ainus sihuke kehv koht ja edasi oli juba tavaline astumine. Nullis sain oamjagu otsida, lihtsalt ei jäänud silma. A lõpuks, kui pilgu õigesse kohta suunasin, sai seegi aare leitud.

Naabersaarel läks kiirelt ja kuna supilaud libises hästi siis vaatasime et ega see teine saar on ju ka tegelikult kiviviske kaugusel. Ajaaken iseenesest veel lubas ju ka seigelda ja nii me teele asusimegi. Vett oli ikka tegelikult omajagu. Sügavamas nac laine kõigutas ja paari madalama koha peal sai lauda ka tagant lükata. Loetud minutite pärast olimegi ilusti saarel. Tegime metsatukale väikese kaare peale kuni tõdesime et teed ees ei lähe ja tuleb ikka täiega võssa sukelduda. Mehed ju ei nuta, ja ühtegi ründavat lammast keda lühema keti otsa nõuda me ka ei kohanud ;P Aare muidugi igati viis ja viisakas vanakoolikas. Takkajärgi tarkusena siis ju värskelt hooldatud teine. Kui tulles oli tuul külje pealt ja vastu, lootsime kergemat tagasikulgemist. Aga nagu kiuste oli nüüd yuul minuarust nüüd hoopis teisest suunast. Tunniajasest ärakäimisest oli sujuvalt saanud pooleteist/kahetunnine äraolemine (loe kvaliteetaeg) Puhas rõõm ja naudig loodusest ja mõõda vett. Tänud peitjale siia kutsumast ;)

Pärast Hobulaiu ja Seasaare külastamist jõudsime saarele, kus aarde nime järgi mehed ei nuta. Paat tõi meid siin üsna lähedale ning läbi peaaegu tulise merevee oli mõnus astumine saarele. Teekond aardeni oli küll pisut väljakutsuv, kurjas võsas oli vaja mõningaid siksakke teha, kuid jõudsime rõõmsalt kohale.

Nautisime hetke mõnusat sooja päikest ning jätkasime paadiretke Tjukale.

Aitäh peitjale.

...

Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Teise päeva neljas aardeleid (18/30). Teekonda paadiga alustasime Rohuküla sadamast ja olime jõudnud leida nii aarded Hobulaiul kui ka Seasaarel.

Lähenemine mööda veeteed läks kenasti. Saime üsna lähedale. Parmudest ja sääskedest ja igasugu muudest putukatest ma ei räägi teiste aarete juures, sest neid jagus igale laiule ja saarele ja kõikidele kehaosadele ning silma ja suhu ja kõrvaauku. Tulikuuma ilma jätame ka kõrvale teiste aarete leidmise kirjeldamisel. Sooja oli üle 30-ne kraadi ja tuult oli vaid paadiga sõites. Laiud olid tuulevabad. Olime Haapsalust läbi tulle põiganud läbi taaskasutusest ja ostnud omale heledad pikkade varrukatega pluusid. Kaasas olid meil ja jalga said tõmmatud paksemad pikad püksid nii putukate kui teravate taimede ja kõrvetavate nõgeste vastu. Jalas olid kellel veesussid, kellel kroksid, kellel botased. Igal juhul oli sellises riietuses tulikuumas päikesepaistes ja tuuletuses ülipalav ennast liigutada. Vesijahutus jalgadele paadist laiuni ja tagasi oli natuke turgutav. Higi jooksis niredena mööda selga ja jalgu ja nägu. Igal juhul oli see suur väljakutse, mida iga päev ette ei võta.
Aitäh aarde peitjale!

Leitud

Teadsin väga hästi, et minu peidetud aardele on juba 2020 kevadel pandud hooldusvajadus ja süda valutas kogu aeg selle pärast, aga kahjuks enne ei jõudnud kuidagi hooldama. Tänase päeva üks peamine eesmärk oligi jõuda laiule ja aare korralikult hooldada. Kodust olime kaasa võtnud kogu komplekti- uus karp, logiraamat, sisu ja kinnitusvahendid.

Auto jätsime paari kilomeetri kaugusele ja matkasime mere äärde. Kui vesiseks läks, siis vahetas Salme tossud veejalanõude vastu, minul juba olid plätud jalas. Mööda traktorijälge oli päris hea liikuda, vett kõige rohkem 10 cm jagu. Kõrkjate vahel polnud ka eksimist karta, kui mööda rada liigud. Saarel saime muidugi kadakast metsa oma paljastel säärtel tunda, kuid õnneks mitte pikalt. Aarde jäänused oli täpselt õiges kohas ja nendega polnud teha enam midagi. Panime uue komplekti paika ja seejärel läksime torni uudistama. Puitosad on juba üsna pehkinud, ei tea, kui kauaks seda torni ronimise lõbu veel on.

Varem olin ainult talvel siin käinud, nüüd siis sain ka suviseid mõnusid tunda. Igal ajal vahva koht!

Sellel saarel on märksa mõnusam viibida kui suuremal nimekaimul. Kuigi ka siin pidi natukene võsas sumpama, leidus siin täiesti korralikke radu mida mööda liigelda. Isegi paar ehitist oli olemas.
Randusime põhjakaldal, logisime viletsas seisus aarde ja seejärel lõunatasime.
Järgmine sihtpunkt - Seasaar.

Tulime kajakkidega Tjuka saarelt. Siin meres on vett vähevõitu ja kive selle eest kõvasti liiga palju. Kajaki süvisega saab nendes tingimustes õnneks hiilides aerutamisega hakkama. Randusime Väike-Tjuka kirdeotsas ja paari sammuga olimegi sõbraliku taimestiku vahelt läbi ning sammusime rohtunud rajal tornist mööda otse aardeni. Kohe kahju, et kirjeldust enne lahti polnud teinud ning selle õnnetus seisus aardega pidime tõtt vaatama. Kuidagi saime nimed kirja ja torni juurest leidsime ka sobiva merevaatega kohakese einestamise jaoks. See saar mulle täitsa meeldis. Tänan kutsumast.

See jäi mu 24tunnise Vormsi-külastuse viimaseks aardeks - oli päris huvitav matk. Esmalt oli autotee "huvitav" ja kui põllud ületatud, tuli mudaauke ja suuri põhjalõhkumise kive vältides manööverdama hakata. Auto jätsin päris kaugele maha, kuna ühel hetkel oli suur muda-vee väli ees ja kuna praamini vaid veidi üle tunni aega, siis ei tahtnud kinnijäämise äpardustega riskida.

Kui "mandriosa" lõppu jõudsin ja seda u 80 m pikkust veetaktistust vaatasin, siis kahtlusi ei tekkinud - saapad-sokid jalast, püksisääred üles ja hakkasin minema. Vesi oli soe ja veetase püsis enam-vähem alla põlve. Uuesti kuivale maale jõudes ootasid mind erinevat liiki linnud, kes ilmselgelt oma pesade pärast muret tundsid, kuid hoidsin nii minnes kui tulles nendega sõbralikku joont. Pilliroog ja muu taimestik oli kohati mulle üle pea, hommikusest vihmast oli kõik märg ja tagasiteel tuli vihma veel pealegi. See taimestiku läbimise osa oli selle aarde kõige negatiivsem osa, kuna tagasiteel hoidsin liigselt paremale ja seetõttu tulin kaks korda pikemat vee-teed pidi tagasi. Üks kivi lõikas paraja haava suure varba alla, aga verejooks jäi mõistliku ajaga kinni ja naine ei nutnud.

Aardekarp jah kaaneta, raamat päris niiske, aga minigrip kotis olles hullemaks ei tohiks muutuda. Kui keegi päikselisemal ajal läheb, võiks pikema aja planeerida ja nt torni külastamise ajal lasta raamatul päikese-õhu käes kuivada veidi.

Seest märg ja logiraamat vettinud. Konteiner ilma katuseta

Logitud, kuid katelokil ei ole kaant ja raamat on vettinud

Võtsime saapad jalast ja käisime Väike-Tjuka saarel ka ära. Jah, logiraamat märg ja ei olnud karbis ka. Kuivatasin koti ära, aga see ei päästa. (Login tagantjärele ja hooldus juba soovitatud).

Ei hakanud nutma. Jalad sai ikka märjaks, vesi suht sügav :)

Tore jalutuskäik oli sinna :D
Ega muud põnevat polegi lisada, kes pole käinud veel siis soovitan :D
Tänud :)

Selle lähenemistee kohta ütleks „madalapõhjalisega huvitav“. Tee oli kitsukene ja rööpad minu suksu jaoks liiga sügavad. Seega pidin tee ääri mööda sõitma ja sain auto küljed korralikult triibuliseks kraabitud. Aga kohale me jõudsime. Edasi läks kand ja varvas ja minu üllatuseks polnud siin vett eriti ollagi, ainult kõrkjad kõikjal. Kohapeal avastasime, et oleks pidanud remontkomplekti kaasa võtma, aga kahjuks ei olnud ma enne logisid lugenud. Loodetavasti mõni järgmine külastaja on tähelepanelikum. Tänan.

Huvitavat lugemist koos arvukate fotode ja kaartidega!

Superfun ei olnud. Taskud siiani igast okkaid täis. Aitäh!

See oli päeva kõige kardetum aare. Tegelikkus: oma pisikese autoga ära parkides näitas veel aardeni 440m. Siit hakkasime jalutama. Kuigi oli arvata, et mingi osa on vesine, siis tegelikult üheski kohas jalg märjaks ei saanud. Täitsa kuiva pinda mööda võisime saarele jalutada. Probleemideta. Kuna me aktiivsed pildistajad ei ole, siis jäid kahjuks need pildiklõpsud tegemata. Ilmselt see kuiv kevad ja suvi ning ka tuulte suund oli tekitanud sellise madala veetasemega olukorra. Natuke tuli siis rassida heinas ja nõgeste vahel ning natuke männikus ja käes see aare oligi!

Tänud aarde eest!

Kaupol on õigus, Heleni aardeid tuleb hoida. Olin saarele aarde jaoks uue karbi kaasa võtnud, aga see oli sentimeetri jagu liiga kõrge. Logiraamat on niiske ja päevinäinud, ideaalsel juhul võiks kogu komplekti välja vahetada, aga hetkel veel kõik püsib.

Aarde suuruseks on märgitud küll normaalne, aga karbi suurus on väike.

Hommikul kell 7-8 ärgates magasid teised lootusetult. Läksin siis ise tuuritama. See oli esimene peatus. Autoga oleks päris masendav siia sõita. Korraliku vahendiga aga sisuliselt drive-in tehtav. Lõpuks oli hein vööni ja rada ei näinud, kivisse sõitmise võimaluse tõttu parkisin masina ja jalutasin kohale. Läksin otse mändide vahelt läbi ja leid tuli mõne minutiga. Mul oli plaanis korralik karp tuua, aga varustuse pakkimine läks liiga viimasele minutile ja lõpuks ei jõudnudki poodi. Loodetavasti keegi saab aidata sest Heleni aardeid tuleb hoida. Ei suuda ära imestada, kuidas ta nii huvitavaid kohti üle Eesti suutis leida.