Metsaseadus

Siia sai rammitud otse Eesti 100 juurest, õnneks praegu veel putukad ei kimbuta ja taimestik pole samuti tippvormis. Lõpus oli väga ilus vaade. Aitäh peitjale!

Aitäh aarde eest!

Palju lund, lepavõsa ja lõpuks ka märjad sokid. Õnneks tagasitee tundus lühem olevat. Aitäh!

Eelmise leiu juurest tundus hea mõte otse siia tulla. Vist polnud parim mõte. Lumi poolde reide, osa teed tuli koera süles kanda, tihe võsa. Aga tehtud see sai. Kui õhtu esialgne plaan nägi veel aardeid ette, siis märjad jalad ajasin meid tagasi koju st auto juurde.

Tänud!

Seadused said korralikult läbi töötatud ja võiski mõnusalt metsa jalutama minna. Omamoodi kena koht, aitäh siia kutsumast!

A. Mitu kilomeetrit on sul võimalik aardeni jalutada, kui otsustad auto jätta matkaraja parklasse? Õige vastus ca 5

B. Vähemalt mitu korda võiksid sa kummikud kraavis ääreni veega täita, kui üritad metsas otsemat teed valida? Õige vastus 3.

C. Mitu kommi on sul tõenäoline keset metsa olevast august leida, kui oled hommikusöögi söömata jätnud? Õige vastus 1

D. Mitu korda mõtled sa jalutades sellele, et aardeta poleks ma siia küll sattunud? Võta numbriks 0 ja õige vastuse saamiseks liida sellele 2.

E. Mitu korda saad sa karistada läbi pinnase põlvini auku kukkumisega, kui otsustad metsas korra pilgu telefonile heita? Võta numbriks 2 ja õige vastuse saamiseks lahuta sellest 1.

F. Mitu hektarit on metsaeraldis, mille kõrval aare asub? Võta number 1,7 ja õige vastuse saamiseks lahuta sellest 1.

Aitäh peitjale 78aastase jänesekapsa-kõdusoo sanglepikut tutvustamast!

Leitud

Kuigi olen omal ajal metsandust õppinud, siis metsaseadusest ei tea ma mittekuimidagi. Mis siis muud kui, RT lahti ja tudeerima. Ja no tore, kui koordinaadid käes, potsatas see punkt täpipealt sellesama kraavi taha, mis mulle juba korra probleemiks olnud. Otsisin siis sellesama nadivõitu purdekese üles, mida suve hakul kasutasin. see oli küll kordedes raskem, kuna rohelust oli praegu kordedes rohkem. Aga üles ta leidsin ja üle tast läksin. Või noh peaaegu. Praktiliselt üle olles oskasin siiski ühe vale sammu teha ja teine jalg sukeldus sügavustesse. Koukisin ta mudast siis välja, kallasin botikust mingit pruuni ollust vähemaks ja asusin teele. See oli taaskord niisugune teekond, mis tasapisi kulgedes ja rahulikult võttes on lõppkokkuvõttes täitsa mõnus. Lõpuosa oli küll tõesti samm sammu haaval teepinna kompamine, aga olin sellega arvestanud, et läheb aega ja energiat. Nüüd hea meel, et käidud ja logitud. Aare suurepärases seisus, puhas ja kuiv. Tänud peitjale.

Ma ei tea miks ma arvasin, et siia aarde juurde on hea tulla. Esiteks see lõputu sirge ja seejärel sumpamine läbi paksu lume. Kuidagi ei tahtnud alla ka anda. Alguses oli Kaspar tubli kelgutaja, aga tagasiteel ta enam kelgule väga ei tahtnud ja arvas, et õige aeg on emme süles silm kinni lasta. Eks ma siis tassisin teda kuigi endal oli jaks juba nii otsas. Aarde juures oli muidugi kõik nii kaunis ja muinasjutuline. Lumevabal ajal poleks sellist võlumetsa näinud. Aitäh!

Selle aardega lõppes meie veidi enam kui aastane geoseiklus “pean leidma aarde või suren”. Sobis täitsa kenasti, sest Madise aarded korduvalt päeva päästsid ning seegi oli paras seiklus. Lahendusega tegeles mingi hetk Kärt ja ma olin taustal valmis kontrollima ning aitama kui vaja. Suurema koormuse sain aarde enda juures minnes, sest otsustasime lumise ilmaga ikka võimalikult nulli ronida autoga. Nojah, kui minnes kinni ei jäänud, ligikaudu 500 meetrit enne sõidetava raja lõppu parkimiskoha kühveldasin ja endiselt kinni ei jäänud, siis lõpuks autot ümber pöörama hakates suutsin kinni jääda. Kuhveldasin ja keerasin, lõpuks frustratsiooniga ennast kinni kaevasin, sest tean väga hästi, et kõva gaas ei aita, aga vihastasin ja panin rattad korralikult ringi all käima. Kaevasin veidi lund eest, siis jõudis sõbralik ATV tüüp kohale ja kahekesi Kärdiga nad hoo sisse andsid. Edasi lasin Kärdil ka ikka autosse istuda ja sõitsin kõiki oskusi app võttes neid suurele teele tagasi… oli ikka vaja ronida sinna metsa? Ilmselt mitte, aga lõbus oli lõpuks ikkagi. Sai kõndida, sai otsida ja sai viimase leiu kirja… veidi üle 360 päeva järjest. Peitjale aitäh, nii selle aarde kui paljude teiste eest!

No nii, see aardelogi on 373 päeva järjest geopeituda ja sellega ma ka lõpetan. Homme hakkab kuu lõpetamine ja ka aasta lõpetamine tööl (raamatupidamises). Samuti on eksamite periood ning ma hetkel rohkem ei jaksa. Oli tore ja lõbus aasta ja nüüd on aeg keskenduda rohkem muudele asjadele kui geopeitus. Vaatame kui kaugele geopeotus allapoole vajub minu tegevuste listis, aga kindlasti enam "täna pean leidma ja logima aarde, muidu päev ei ole täielik" enam ei ole. Mingi hetk vaatasin, et see täitsa lahendatav aare ja tegin ära. Täna otsustasime minna, kuna üsna külmunud ja lootus oli kuiva jalaga aare kätte saada. Ma panin igaks juhuks soojad kummikud jalga ja läksin ees, et kui peaks märg olema, siia Mai enam edasi ei tule. Saime ilusti aardeni põlvini lumes. Tiirutasime veidi kuni Mai nägi aaret. Tema mõõdud veidi paremad selle aarde jaoks :D Tagasiteel märkasime, et osad meie jalajäljed olid veidi vesised. Õnneks ka tagasi saime kuiva jalaga. Auto ümberpööramisega oli veidi probleeme ja auto jäi kinni. Just selle hetkel aga sõitis atv meist mööda ning selle juht aitas meid välja lükata. Aitäh!

Täna oli tee siia autoga täitsa normaalne. Metsas oli ka suht okei. Iga teine samm ainult vajus läbi jääkirme.
Tänud

Tänane idee kummikud jalga panna tasus ära, muidu oleks ikka jalad märjad olnud. Muidu oli väga hea aeg logimiseks, ülemäära võsas ei pidanud ka ragistama. Peale pisikest matka leidsime aarde kiirelt ja nimed said kirja.

Mõistatus lahendatud juba mõnda aega tagasi. Praegu tundus logimiseks kõige sobilikum aeg, väike matk ja nimed said kirja.

Millegipärast kartsin seda aaret hullu võsa pärast. Tegelikult polnud asi üldse nii hull kui ma ette kujutasin. Karp leitud, logi kirjas. Tänud!

Tänud aarde eest!

Aare oli ammu lahendatud aga sinna rägastikku ei tõmmanud mitte miski. Aare lihtsalt ootas oma õiget aega.

Tänud!

Täna mul oli vaja mõistatusaaret leida ja kuna oli soov ka pisut rohkem jalutada võtsin suuna siia. See aare sai mul suvel lahendatud, kui ajasin igapäeva karbikesi taga ja see jäi siia veel varuks. Nüüd tundus hea aeg olema, et sellele küüned taha ajada. Teekonnal kohtasin ärtu kaheksat. Ei saanudki nüüd aru, kas tema oli suur või mina olin väike. Minust ta sinna jäi, kes teab võibolla kuulub mingi muu mängu juurde. Aarde juurest mõtlesin lahkuda teist teed pidi, kuid see ei olnud üldse hea mõte, kuna jalad said märjaks ja jäin lõpuks vee takistuse taha vangi ja pidin nii ehk naa algsele teele välja kõndima. Aitäh aarde eest ja häid jõule!

Kui noorvõsa ja paar märjemat kohta välja arvata, polnudki suurt probleemi aarde juurde ja tagasi jõudmisega. Aitäh!

Võitlesin ennast kohale. Aitäh. Leitud.

Mulle meeldib geopeitus. Olgu, aga mõnikord tekivad hetked, kui ma taban end mõttelt - miks kurat ma seda teen? Täna selle aardeni murdes tekkis selline küsimus. Aga kui ma jõudsin välja samasse kohta, kus kohast olin võssi sukeldunud ja rattaid ei oldudki ära varastatud, ma olin elus, jalanõud olid kuivad ja polnud pidanud ühegi looma eest ära jooksma, siis olin hirmus õnnelik ja mulle ikka meeldib geopeitus täiega. Tagurpidi aarde puhul mäletan hullu rapsimist, täna oli sarnane olukord. Lõpus oli vägev võitlus nõgestega, mille napilt võitsin. Hea, et geopeituse mõned aarded mind proovile panevad, ilma mänguta küll ei külastaks sellist kohta. Vaheldus ongi selle mängu juures üks mõnusamaid asju, kunagi ei tea, mida pead järgmine kord tegema. Igasugune mugavustsoon unusta heaga ära. Aitäh!

Seadustega olen vägagi sina peal. 2+1 aastat olen nendega nii Tartus kui ka Saksamaal mässanud. Selle aarde puhul suur kiitus peitjale, et välja on toodud täpne redaktsioon. Geokontroll oli ammu roheline, kuid mienkut olin pidevalt edasi lükanud. Nagu hiljem selgus, siis täiesti põhjusega. No ma ei tea, kuidas teised käivad Pässa rabas nii, et nad märjaks ei saa, minul on kindel laks, et ülejäänud päeva/õhtu pean riideid kuivatama. Nii siingi. Sellele aardele lähenesin idast. Geopeituse kaarti ei vaadanud, vahtisin ainult oma gepsu, kus oli küll sinine joon peale, aga ma ausalt arvasin, et see on mingi kuivanud kraav. Kui siis kohale jõudsin, siis lasin peast erineva kaliibiriga sõnu läbi. Täitsa pekkis noh, ei ole võimalik. Jälle!!! Egas midagi, aardeni oli vaja siiski jõuda. Kuna ma olin nii laisk, et ma ei viitsinud midagi seljast võtta, siis läksin kummiku ja riietega ujuma. Väga rasked meetrid. Kummikud tirisid mind põhja nagu kivi, aga nagu krokodill jõudsin siiski kaldale. GPS-i olin jätnud teisele poole kallast ja üritasin mälu järgi õiget kohta leida. Kui valedest kohtadest oli ära otsitud, jõudsin ka õigeni. Ujusin tagasi ja nentisin, et eks seadused ise ole ka paras rägastik, kuhu inimesed ära võivad uppuda, nii et täiesti kohane koht aardele.

Mõistatuse lahendamisega probleeme polnud ja täpp sai kaardile. Täna kui seal piirkonnas ringi liikusime tulime logima. Kui läheneda lõuna poolt, siis viib aardeni korralik rada. Võsa on alles täitsa nunnu ja maapind oli ka suhteliselt kuiv. Aare jäi üsna kiiresti silma. Aardest ida pool on mitmeid osaliselt sissevajunud kopraurge ja armsaid rohelisi pokusid. Aitäh.

Kui yks ammu unustatud pusle ära vormistatud, seadsime sammud järgmise juurde. Ega need täpid ju iseenesest ära ei kao kui m6istatuse ära lahendad :D Silver veel rääkis kuidas nemad Talvel m66da jääd siia tulid. Seda peegelsiledat vett vaadates v6in vaid ette kujutada milline m6nus geokiirtee see talvel olla v6ib :D Tänud jällegi peitjale ;)

Hommikul võimalikku geomarsruuti paika pannes jäi ka see veel lahendamata mõistatus roheliseks lugeda-arvutada. Auto jätsin kohe kaugemale, jõe äärde jõudes oli toredaid vaateid ja kaks pardipaari toimetasid oma tegusid teha. Aitäh kutsumast, idülliline paik aardel.

Mõistatustega on teistsugune lugu, kuna kunagi ei tea, kuhu see lõpp potsatab. Nii leidsin end jälle kandist, kuhu arvasin, et pole enam asja. Hiilisin autoga u. 400m peale ja jalutasime läbi metsa kohale. Aare igati korras. Tänan.

Kuna kodust lahkudes öeldi meile "õhtul näeme", siis arvasime Andreasega kohe, et tavalisi aardeid pole linnast mõtet otsida, muidu jõuaks liiga vara koju tagasi. Niisiis suundusime metsa.

Teekond oli suhteliselt vastik, sest ehkki maa oli veidi külmunud, siis varitsesid meid väga salapäraselt vesised augud, kuhu proovisime mitte sisse astuda.

Aare leitud asusime tagasiteele, mida segas nüüd vaid Andrease õhin jäätükkide pildumisel. Sinna kulus vist ligi pool tundi, enne kui taas autosse saime. No ja siis tuli minna pannkooke sööma ning oligi õhtu käes ja võis koju minna. :)

:)

Kui üks käes tuleb ka teine ära võtta, koguala üle ujutanud aga sellegi poolest oli täitsa hea minna, tänud :D

Leitud. Tänud