Nõrga neeme

Ma isegi ei tea, kui mitu korda oleme Hiiumaal aardeid otsimas käinud nii, et Nõrga neeme kui täiesti kohutava lähenemisega aarde, oleme suutnud oma liikumisel välistada. Aga täna polnud nagu enam ühtegi vabandust, et siia mitte tulla. Ilus päikseline ilm, soe merevesi ja kaunid vaated. Esialgu kõndisime siledal rannaliival aga ühel hetkel sai see lõbu otsa ja tuli valida, kas vette minek või turnimine krõbedatel ja künklikel adruvallidel. Mina valisin kohe esimese variandi, Salme natuke katsetas kaldal liikumist ja peagi tuli ka tema vette. Umbes poolde säärde vees liikusimegi kuni poolsaare tipuni.
Aardekarbi leidsime kiirelt aga meie halvaks üllatuseks oli see ääreni vett täis ja kogu sisu täiesti uppunud olekus. Päästa polnud seal kohapeal midagi võimalik ja meil polnud ka asendust kaasas. Võtsime ühendust peitjaga ja leidsime loova lahenduse, et seniks kuni aare saab kellegi heategija poolt korrastatud, saab logida karbikeses olevatele heledatele kividele.
Oli täitsa tore paaritunnine veematk, tegelikult suvisel ajal ei midagi hirmsat. Soovitan kõigile seiklushimulistele ;)

PS Teatavasti liigub Hiiumaal aeg hoopis teises rütmis ja seepärast on "logiraamatus" eelmine kuupäev :=)

Helen andis teada, et aare vajaks uut logiraamatut ja ideaalis ka uut, veekindlat karpi. Hetkel saab logida markeriga karbis oleva kivi peale aga kes sinna minemas, siis palun aidake hooldamisega! Kulud katan :)

Mul pole enam midagi meeles sellest oktoobrikuu päevast üksteist aastat tagasi, kui ma selle aarde poole liikusin, kuid kohale siiski ei jõudnud.

Selge oli see, et siia jõudmiseks tuleb pisut aega varuda ja täna ma olin selleks valmis. Võtsime veesussid kaasa ja hakkasime aga astuma. Kui näis, et edasi enam kuiva jalaga ei saa said püksid ja jalanõud ära vahetatud ja mööda erinevat maastikku vapralt aarde poole suundutud. Tegelikult ju midagi hirmsat ega koledat polnud. Ilm oli mõnus, ei liiga soe ega külm. Täpselt selline mõnusalt soe. Kui rahulikult liikuda siis tundub ka maastik täiesti mõnus, kuigi see oli üsna vaheldusrikas. Kohapeal olles võtsin väikse hetke, et seda kõike, mis mu ümber oli, nautida. Ühtlasi tekkis ka küsimus, et kuidas sellisesse kohta küll peitja üldse sattus.

Siia jõudmine võttis meil aega ligikaudu tunnike ja tagasi rohkemgi veel, kuna täpselt sama teed me enam ei kasutanud. Tegime mõned kõnnikõverad teekonnale veel sisse. Mõnus üle paaritunnine matk oli. Aitäh!

Lisan veel oma logile, mis meenus. Palun-palun-palun ärge pange vahetuskraamiks aaretesse tekstiilimaterjali, heegeldatud kaunistusi, punutud paelu, pehmeid mänguloomi jms. Eriti aaretesse, mis asuvad eraldatud kohtades ja peitjal pole lihtne pidevalt kontrollimas käia. Need esemed imavad vett, kui aardekarpi vett satub, siis need hoiavad seda endas, ei lase kraamil kuivada, logiraamat vettib jne. Eemaldasin siit aardest kaelapaela ja kõik heegeldatud-kopitanud detailid. Asemele polnud midagi panna, aga vast püsib karbi sisu nii paremas seisus.

Enne saarele tulekut vaatasin veetaset. See oli -15/-20cm saare eri servades. Tundus nagu hea aeg porisemate olude aardeid otsida.

Nii me siis kummikud jalga seadsime ja Prähnu kiige juurest mere suunas suundusime, et siis rannaäärt mööda Nõrga neemele läheneda. Esimene kilomeeter läks väga lihtsasti. Mööda rannaäärt oli lausa lust astuda. Me polnud rannas hoolimata tujukast-tuulisest kevadilmast üldsegi üksi, meile tuli üks inimene vastu. Päris kokku me ei sattunud, igaks juhuks lehvitasin tervituse, et kui tegemist geopeituriga - aarde poolt ta ju tuli :D Aga logi ei tundunud aarde logiraamatus olevat.

Järgmine lõik oli selline, mis kummikute kaasavõtmise täiesti õigustas. Seda adrusodist, märga ja porist ala oli vast nii paarsada meetrit. Edasi jõudsime jälle üsnagi kõvale maale. Noorgeopeiturid olid vahepeal aru saanud, et ega see neem lähemalt kuidagi ei tule ja lõid peaaegu pilli lahti. Õnneks olin ma mõned võileivad kotti pistnud, mis kohe meeleolu parandasid.

Elevust tõi pikka matka see, et üks noormeestest peaaegu nastikule peale astus ja siis nii kõvasti karjatas, et vaene nastik, kes niigi ehmus kui ta kõrvale kopsaks kummikustatud jalg ilmus, tõmbas vongeldes minema.

Aarde leidsime lõpus üles enne, kui ma jõudsin nulli paika saada. Karp on kenasti korras, logiraamat natuke oli niiskevõitu, kuivatasin teda kevadpäikese ja -tuule käes, kuni Saaremaa kohal kõrguv vihmapilv meile kahtlaselt lähedale jõudis, siis pakkisin aarde ära ja hakkasime tasapisi tagasi liikuma.

Tundus, et aarde eest hoolitsemine vähendas mu karmavõlga sedavõrd, et kuigi Saaremaalt saabunud vihmapilv/külaline meid tagasi rannani jõudes kätte sai, siis õnnistas ta meid ainult mõne pisema piisakesega, mis isegi rannal kuivemat liiva korralikult märjaks ei kastnud ja kimas edasi Kõpu poole. Järgmine pilv jõudis kohale alles siis, kui me autosse jõudsime, sealt sai alguse tugevam vihmasagar.

Väga kaunis kevadiselt vahelduvanäoline matk sai. Aitäh peitmast ja rannale jalutama kutsumast!

Kaks aastat tagasi olin proovinud kiige poolt läheneda. Poolde reide vetikamudru plägas. Peale 400 m andsin alla tookord.
Avastades Vormsil, et meri on kaldast suht palju taandunud, siis mõtlesin proovida läheneda altpoolt. Rääkisin augu pähe ka Aivele, kes samal ajal samal saarel viibis.
Sõitsime nii kaugele kui saime, aardeni näitas 2.4 km linnulennult. Alguses viis mere poole rajakene, mingi hetk sai mererannas liigutud ja nii need kilomeetrid vähenesid. Meri oli tõesti merre läinud ja liivapõhi kõva. Muidugi oli ka veidi pläga, kuhu varbad tahtsid sisse vajuda aga ikkagi pigem lihtsam maastik.
Tänud aarde eest.

Täna saime päris mõnusa matka,ei midagi hullu.Aitäh!

Väga mõnus ja kasulik pooleteisttunnine maastiku tundmaõppimise koolitus oli ;). Sel päeval aardeni jõudmiseks pidanuks pisut teise varustusega tulema. Loodan peagi uuesti tulla - koht on seda kindlasti väärt!

Kuna õhtune jalutuskäik Tärkma telliskivi juurde oli oodatust mugavam, siis otsustasime ka siin õnne proovida. Alguses isegi oli täitsa käidav ja meetrid vähenesid, aga kivi juures sai õnn otsa. Piisavalt tahke see ollus siiksi polnud. Üritasime metsa alt ringi minna, aga sealgi oli maru vesine ja oluliselt lähemale ei saanud. Kui oline tunnikese rassinud ja aardeni oli endiselt ligi poolteist kilomeetrit, siis andsime alla. Tagasitulles hakkas järsku mingi hull ragin pihta, üks ehmunud metssiga pani jooksuga nina eest läbi. õnneks oli temal rohkem hirmu kui mul. Vähemalt sai kivi nÄhtud, et mõni teinekord ehk üritab uuesti.

Auto juba tuttava kiige juurde ja mööda randa minema... kui raske see ikka olla saab? Etteruttavalt olgu öeldud, et aega läks plaanitust 2x kauem ja jalanõud lõpetasid 2x haisvamate känkratena, kui algses kavas ette nähtud.

Mõte oli minna mööda randa, kuni riba kitsamaks läheb, ja sealt läks satelliitfoto järgi mingi rajalaadne toode kivi juurde, ja küll sealt kuidagi edasi ka saab.

Rand sai otsa, aga rada vasakule ei läinud. Läksin siis sealt, kus kaardi järgi pidi varem rada olema. Jalad said peagi märjaks, aga olud läksid aina tihedamaks. Kõrkjad olid minust poole pikemad ja väga tihedad. Ühel hetkel avastasin, et tempo on ainult loetud meetrid minutis ja neid meetreid oli veel oi-kui-palju, ja seda ka tegelikult vales suunas. Otsustasin uuesti rannaga õnne proovida.

Rannal oli näha, et seda rada on läbitud ka hobustega. Ja hobused läksid mudatakistustest üle/ümber/mööda. Järgmine pooltund möödus plögalabürindis ekseldes, aga lõpuks oli selge, et mõned lõigud tuleb vältimatult läbi löga minna, lihtsalt tuleb vältida kaelani sissevajumist. Nõnda saanudki.

Edasi oli jälle jalutuskäik pargis ja lõpp oli igati tulemist väärt. Tagasiteel sammusin juba tuimalt läbi plöga ja läks oluliselt kiiremini. Aitäh seikluse eest!

Ilm oli ju ilus ja maa ei tundunud pikk.. elamusi sai siit meeldejäävaid ja ühtepidi liikudes olid olud sõbralikumad, kui teistpidi liikudes. Nõrga kivigi leidsime üles. Aga uuesti enam ei läheks.

Tänan peitmast.

Prähnu kiige juurest liikusime mitte kivi suunas - see tee tundus üsna kahtlane, vaid mere äärde, et mööda kallast minna. Algus oli paljulubav, aga veidi aja pärast tuli vetikate või mis iganes kuivanud taimejäänuste otsas turnida, kuni tulid ette kõrkjad ja vesi nii, et mõistlikum oli vees edasi liikuda. Mõnisada meetrit kulgesime seal teotempos kuni lõpuks paistis kõrgem koht, kus juba mõnus rada aardeni viis. Nimed kirjas, alustasime tagasiteed. Sama rada mööda saime küll veidi kaugemale tagasi, aga lõpuks suundus see ikkagi otse kõrkjatesse, nii et osa teest tuli taas jalad vees, õigemini siin lausa mudas kulgeda kuni käidava kaldaribani. Rajal olles silkas meist umbes 10 meetri kauguselt mööda üks rebane. Õnneks oli ilm mõnus. Kivi jäi meil nägemata, aga vähemalt aarde piirkond oli küll ilus, olgu selle kohalejõudmisega, kuidas oli. Aitäh peitjale!

Geopäev Hiiumaal. Aitäh!

Ohh, tehtud. 1h11 min ja 5.38km.
Alustasin mööda rannajoont minevaid rattajälgi. Kui need said otsa, liikusin liivale. Enne sumpasin vetikamudrus ja mõtlesin, kas jäängi siia. Kummikud jalas, mõnes kohas oli vees kergem kui vetikamudrus. Lõpp oli jälle kergem. Natuke läks õige hunniku leidmisele ja tagasitee.
Õnneks ilm ülevalt poolt kuiv, siis sai rannal mööda kivisid tatsuda.

Lõpuks saabus päev, kui see täpp sai kaardilt pühitud. Noorena olen sinna tippu matkanud aga kuna see tee pole just meeldiv, siis käisime seal sageli paadiga. Nii ka täna, ainult et nüüd on paati keerulisem leida, enam polegi seda igas mereäärses kodus. Õnneks sõber organiseeris tänaseks paadi ja mina pakkusin sihtkoha. Kohapeal võtsid meid vastu magusad metsmaasikad. Nii me maasikaid nosides nimed kirja panime. Aitäh aarde eest!

Koolivaheaja suursaarte reis. Aega kippus veidi üle jääma, nii otsustasime selle pika jalutuskäigu ka tänu madalale veeseisule ette võtta. Kummarid ikka igaksjuhuks jalas. Nii muku jalutuskäik. Found it: 26.Apr.2022 11:47 Nõrga cape / Nõrga neeme. Täksime mööda roolõikajate tehnika jälgi. Päris hea astumine. Täna polnud ka tuul kõva ja külm. Are oli heas korras. Tagasiteel hakkasime prügi koristama. Oi kui palju seda lõpuks kokku sai. Mere ääres oli tore, aga autos hakkas hetkega kohe haisema. Õnneks prügijaam polnud kaugel. Täname!

Leitud, logitud, tänan!

Tore leid. Ma ei mõista miks paljude jaoks see teekond nii raske on. Mulle päris meeldis. Natuke nõgeseid ja roostikku aga siis oli jälle kõva maa ja kajakate kisa. See on Hiiumaa! Aitäh!

Asusin mööda mereäärt teele. Mööda liiva oli lausa lust minna, aga siis muutus maapind mädaks. Proovisin aru saada, et kus see atv rada võiks olla, millest logides juttu, aga tundus jube kaugel veel. Kummikutega oleks kindlasti kaugemale jõudnud, aga tossudega jäi teekond pooleli peale seda kui jalatsid ilgelt haisva poolmäda vetikalöga sisse vajusid. Järgmine kord kummikutega ja paremat rada pidi.

Päris raske teekond, algul läksin mööda merd, kus pidin võitlema enda ühe hirmuga - mudase põhjaga. See jubedus selja taga, sain ühele ATV rajale. Aarde leid läks ka aeglaselt. Tagasiteel otsustasin lõigata ja sattusin kolmemeetrisesse kleepuvasse ja plägasesse roostikku, see oli päris kõhe, aga välja sealt kuidagi sain. Kohtasin ka haruldasi hõbehaigruid!

Läksime täna lastega Prähnu randa ja ekspromt tekkis idee, et läheks käiks ja vaataks selle aarde üle. Rääkisin ka vennapoja ära, et kaasa tuleks, sest üksi ei tahtnud sellist matka ette võtta. Kuigi ma teadsin, et sinna tippu kergelt ei pääse, siis me varustusele erilist tähelepanu ei pööranud, haarasin ainult kummikud igaks juhuks kodust kaasa. Käisime kiirelt veel ujumas ja siis seadsime sammud aarde poole. Alguses proovisime läbi vee liikuda, ja isegi nagu tundus, et saabki edukalt aga peagi olime mudas kinni ja eriti meeldiv ei olnud. Saapad vett täis ja jalad kuumad vees haudumas liikusin kalda poole, et sealt mööda kivist äärt edasi minna. Mingil hetkel kui kõrgemat pilliroogu enam polnud suundusime maa poole.ja seal läks mingi vana atv rada mida mööda edasi kulgesimegi. Eelpoolmainitud varustuse puudumine maksis juba varakult kätte, kummikud ja päevitusriided ei kaitsenud mitte millegi eest:D poolel teel juba olid parmud meid hàvitanud ja kuum päike tahtis läbi kolju tungida, aga alla me ei andnud. Õnneks saime mõne kosutava suutäie metsmaasikaid ja sammusime rõõmsalt edasi läbi metsatuka, sest seal oli natukenegi varju päikese eest. Jõudsime edukalt tippu ja siis avastasin, et olen pastaka ära kaotanud ja hoidsin hinge kinni, et karbis oleks ikka pliiats ka, sest tundus jube mõelda, et siuke teekond läbitud ja nimesid kirja ei saagi. Õnneks leidsime peagi aarde kuigi tuuseldasime alguses natukene vales kohas. Meie õnneks vaatas karbist ka pliiats vastu. Panime nimed kirja ja karbi pessa tagasi. Tagasitee valisime rohkem maadpidi ja lihtsalt tühja pilguga läksime làbi pilliroo, niikaua kuniks tuli mudajärv vastu, siis liikusime tagasi ranna äärde ja õnneks peagi olime tagasi kõnnitaval liival. Peale ca 2 h matka olime küll parmude poolt söödud, päikese käes põlenud ja veepuudusest minestamas, aga meil oli mega hea meel, et tehtud ja kosutav suplus meres turgutas taas elule:D Aitäh peitjale, mäletasin, et sinna tippu sai vanasti ikka lihtsamalt;)

Päeva viimane. Auto Prähnu kiige juurde ning muudkui astuma. Suures plaanis oli siit nulli saamiseks kaks varianti. Minnes valisin selle otsema - mere poolt. No sisuliselt läbi mere. Kummiku kõrgus oli jalgade kuivana hoidmiseks napilt piisav, kuid liikuma pidi loomulikult väääga ettevaatlikult ja aeglaselt :o) Tagasi enam küll niimoodi ei viitsinud ning tulin ringiga mööda Maa-ameti kaardile märgitud karjaajamisrada. Kõige keerukam oli lihtsalt läbitavat teed leida tegelikult Nõrga neeme kadakakadalipus. Aga huvitav ka jällegi. Lehmad on sinna oma labürindi rajanud :o) Aitäh maaninale ajamast, kes teab, millal muidu oleks viitsinud tulla!

Kuna peale siinset jäi Hiiumaal teha veel vaid üks võib-olla-leitav aare ning praami Saaremaale enne hommikut niikuinii ei läinud, siis võtsin rahulikult ning ladusin looritatud päikeseloojangus rannale endast pikema kivisamba.

Minul oli siin oma kahlamisjalatsitega suhteliselt lihtne tulla, Erko pidi rohkem vaeva nägema. Aitäh!

Sumasin terve tee mööda rannikut vees. Pääsesin võsast. Aitäh siia juhatamast!

Jõudsime teisipäeval kell 22 Hiiumaale ning eesmärgiks oli kolmapäeva õhtuks saada leituks kõik ilma paadita leitavad aarded, mis ka reaalselt alles on. 5/11

Tõeline retsidivist. Kiige juurest liikusime mööda autoteed maha jäetud majani ning edasi võssa kuni tuli ette sügav kraav. Sealt suundusime mere poole, varsti läks pilliroog tihedaks ja kõrgeks ning loobusime, kui vesi vastu tuli. Õnnestus üle kraavi saada ja aarde poole metsa jõuda. Seal oli parem tee ja saime rahus samme laduma hakata. Mõne aja pärast olimegi kohal ning tõesti ilus vaade. Kahjuks lihtsalt liiga kaugel, et siia veel tulla. Ühel hetkel nägime ka mere äärset traktorijälge, kuid tagasi minnes kaldusime pisut kõrvale ning seda enam ei näinud. Läksime siis kindla peale mööda metsarada kuni jõudsime kellegi niidetud rajani, mis viib metsast mere äärde. Naine ehmatas mind nähes, kui metsast välja astusin, sest tavaliselt ei näe ta siin kedagi. Soovitas siit mere äärde minna, et pilliroogu vältida ning saimegi nagu valged inimesed autoni jalutada. Oli tore matk, ning rand oli siin ilus.

Eelmisest õhtust saati oli mind ette valmistatud kui et sellest aardest tuleb kõige pikem ja hullem matk. Ega alguse osas eriti mööda ei pandudki. Jätsime auto soovitatud parklasse ning hakkasime minema. Mingi hetk leidsime end keset väga tihket pilliroorägastikku ja millegipärast meenus mulle Aljaste logi Soomaa aarete kohta, kus tunni aja jooksul justkui nagu ei toimunudki mingit liikumist. Panin end samasuguseks olukorraks valmis. Õnneks mõtlesime Kaupoga, et siin rägastikus hullu panemine ka mingi elu pole ja küsisime peitjalt, kas leidub ka mõni normaalsem tee. Tuli välja, et oligi. Läksime tagasi normaalse maa peale ja jalutasime mööda head pinnast aardeni. Nimed kirja ja tagasi. Tagasiteel kohtusime ühe naisterahvaga, kes meile lahkelt veel näpunäiteid jagas, et kust kõige parem autoni oleks liikuda. Tema juhiste kohaselt keerasime vee äärde ja liikusime mööda liiva. Kaups meisterdas veel tee peal mulle imeilusa lillekimbu. Ei kulunudki enam palju aega, kui olime tagasi autos. Kokku kõndisime aarde nimel maha 6km.

Pühapäevase geotuuri kõige pikem matk. Alustasime soovitatud parklast. Esimese hooga ei saanud kuidagi liikvele. Lihtsalt nii mõnus oli - varbad tuli ju kohe kasta jahutavasse merevette ja kõike nähtavat oli vaja pikalt ja põhjalikult üles jäädvustada :) aga olenemata vaiksest alguses jätkasime siiski mõnusas tempos. Peale rannajoone muutust kiviide ja vetikate rohkeks liikusime natuke ülespoole ATV rajale ja see viis juba kenasti aardeni :) Kohale jõudes vormistasime leiu ja lasime oma sisemistel lastel natuke kividega mängida ning ehitasime ka oma tornid :) Suurimad tänud siia karbikest poetamast, oli ütlemata mõnus matk :)

Kes ütles, et Neem on nõrk? Ma küll nii ei arva, neem oli täiesti kõva ja matk siia ka nõrkade kilda ei kuulunud :D alustasin kiige juurest teekonda, kiik oli varasemast geotegevusest juba tuttav. Kuna oli kõlakaid, et siin saab sääred marraskile, puugi käest pureda või vees hulpida, siis ma plättarite ja lühkarite tasemele ei laskunud. Kuigi ilm karjus küll, et mis sa lollakas teed, viska riided kohe minema. Või veel parem, põleta ära. Aga ma pakkisin end ikkagi sisse ja teele. Esimene osa oli kena, siis tuli tõesti vetikameri ja kõrkjas vastu, seal tuli ikka täpselt trajektoori valida, et sõjaväesaabas vett peaks. Lõpuks õnnestus veel mingi ATV rada leida ja nii ma end jälle lähemale lohistasin. Siis oli veidi kadakates turnimist ja voilaa, kohal! Üllatas mind maakivivooderdusega kaevikusüsteem. Tõesti sellist tihti ei näe. Ja keegi oli ka ägedaid kivitorne sinna ladunud. Tegin pilte ja hakkasin tagasi tatsama. Häid pilte sai omajagu. Vetikad kõdunesid eri toonides, oli roosasid, rohelisi ja pruune. Teel aardeni leidsin head prügi mida tagasiteeks valmis sättisin päikse kätte kuivama. Ja tagasiteel see peamiselt kilest koosnev kraam ka ühes sai. No eks teda oli minu jaoks liiga palju, kuid sain ikka kõvasti puhtamaks seda rannajoont. Üllatavalt vähe sodi, elu näitab, et merelt tuleb teda palju. Kokkuvõttes mul küll vaid tund ei läinud, pigem 1,5. Aga ju ma olengi lihtsalt laisk :D

Hommikul ütlesin Annale, et täna on meie geotuuril lihtne päev, kuna kõik on ainult tavalised aarded. Ei ole sellist multit nagu 'Tahkuna piltides' ega metsas turnimist nagu 'Kõvera metsa'. Ma aga ei tea, kuidas mul selline tühine detail või aare nagu Nõrga neeme oli kahe silma vahele jäänud. No, tavaline aare ju, mis siin ikka saab olla.

Pähnu kiige juures istudes lugesin selle kirjeldust, et: "siit kiige juurest läinud teekonnale Nõrga neeme aardeni". Aga siit näitab ju kauguseks Nõrga neemeni 2,24km. Linnulennult! Kas mingit teed sinna ei lähegi? Draivinni ei saagi teha? Kui kõik need küsimused said eitava vastuse, ei jäänud üle muud kui taas oma päevinäinud tossud jalga vedada, millega eile sai juba Vohilaiul käidud. Anna arvas, et siin matkal ta takistaks mind rohkem kui oleks kasuks, seega võtsin selle matka üksi ette.

Algus läks ludinal, nii umbes veerand teekonnast. Järgmisel veerandil ronisin jalgupidi vette ja jalutasin mööda kaldaäärt, kuna kaldal rohu sees ei tundunud liikumine kergem. Vees aga kohtasin igasugust pinnast: liivast, kivist, adrust, mudast. Vees liikudes on aga see eelis, et mudast välja jõudes peseb vesi jälle jalad puhtaks. Enne viimast lahesoppi ületama asudes pöörasin pildu maismaa poole ja tundus, et seal võiks nüüd täitsa kõnnitav pinnas olla ja võtsin suuna sinna. Oligi õigus ja seal oligi täitsa hea liikuda, kui sääri paitav lõikehein välja arvata. Maismaal sai aga oluliselt kiiremat tempot arendada ning peagi olingi neeme tipus väljas. Kuna nüüd hakkas vihma tibutama, siis ülearu kaua ma loodusvaateid ei nautinud ja võtsin suuna tagasi. Neemelt lahkudes suutsin suurema osa teekonnast liikuda mööda maad ja vaid veidike pidin kahlama vees. Kokkuvõttes aga läks see osa teekonnast kiiremini. Kokku kulus sellele tempokale matkale umbes-täpselt tund. Kuna nahk oli seljas märg, siis lõpetuseks käisin enne auto juurde naasmist veel ujumas. Oli hea jahutus ja kulus marjaks ära.

Auto juures vahetasin oma räbalad tossud plätude vastu ning enne matka jalas olnud matkajalatsid, mis ma olin auto alla susanud, sinna jäidki. Selle avastasin aga alles järgmisel hommikul Sarve telkimisalal, kui neid jalga tahtsin panna. Ei jäänud siis hommikul muud üle kui võtsime uuesti teekonna siia ette. Keegi hea inimene oli need kenasti platsi kõrvale tõstnud ja sain nad kätte. Öösel sadas muidugi ohtralt vihma ja need olid läbimärjad, aga sain oma kallid Salomonid kätte. Läks hästi, ei pidanudki uusi soetama :) Tänud aarde eest.

Kui aasta tagasi Hiiumaal seiklesime, jäi see saare nurk/äär kõik vallutamata. Olin aga ju aardekirjeldusega tutvunud, kaarti studeerinud ja teinud otsuse, et selle aarde võtame ära esimeste seas. Lihtsalt sellepärast, et pärast saaks mõnuleda, et nii rõvedat rada rohkem läbima ei pea (spoiler-hiljem jätsin ühe võtmata, sest suvaline raielank oli rõvedam).

Nüüd siis jätsime auto kiige kõrvale ja asusime teele. No algus oli ilus, proovisime lehmakookidest mööda astuda ja kuivade jalgadega edasi liigelda. Siis tuli meri - lapsed võtsid jalanõud kaenlasse, Elen liikles plätadega ja mina otsustasin, et küll need tossud kunagi ikka ära kuivavad. Seega natuke niisutasin jalgu. Edasi aga läks olukord nii "sitaseks", et polnud mõtetki proovida sellest mööduda. Samas, kui puhtusehoiust üle saada, polnud teekonnal häda midagi. Osaliselt vees - osaliselt mööda lehmaradu - osaliselt kive ja adru mööda - jõudsimegi kohale.

Tagasi oli sama jube, Saskia igal juhul lõpetas kaelani märgade ja mustade riietega. Iani tossud läksid kohe prügikasti. No aga nüüd on midagi meenutada Hiiumaast, muidu tead jääbki tunne, et ilusad liivased/kivised rannad seal. Aitäh :)