Õnn on katusega onn 5: Sandre

Leitud.

Aare automaatselt avatud.

Aare automaatselt kättesaamatuks märgitud.

Kuna Mõtuse onnike andis end kiirelt kätte oli aega veel ringi sõita ja teisi onnikesi uudistada :) Sandres ootasid ees jahimehed, kes hirvejahti pidasid - ajasime muhedat juttu, tegime tiiru rabas ja otsisime aaret. No me ikka otsisime, ladusime puid, tiirutasime ümbruses - aare end kätte anda ei tahtnud! Tiirutasime veel, ladusime veel puid, poleerisime ja otsisime...kuniks näppu jäi! Geniaalne peidukas :) Logi kirja ja edasi! Aitäh.

Tänane põhieesmärk oli siia rappa enne veebruari saabumist jõuda. Mu tänasel kaaslasel olid siinsed vanemad aarded juba leitud, seega ka siinne. Aga õnneks aitas ta otsimisel kaasa ja talle see juppstükk näppu jäigi. Nüüd siis viimane, see kuues katusega õnn ongi veel otsida leida jäänud ja nendega siis ühel pool. Siia logi kirja saanud, kutsusin vahepeal luusima lipanud kutsa kaasa ja võtsimegi suuna raba poole.
Tänud peitjale aarde eest toreda onni juures

Punahundijahil jätsime selle aarde magustoiduks ja tegime õigesti. Siin on igati tore onn ja kõik muu vajalik, äge koht aardele! Konteinerile oligi vinge peidukas, mida sai mitu tiiru otsitud, enne kui Harrys leidis selle väga hästi peidetud aarde. Meile meeldis ja olime leiust sillas!
Logiraamat oli lõpuni ära kasutatud ja panime Skinniga uue, vana ja algne on nüüdseks juba omaniku käes.
Suured tänud petjale ägeda aarde eest!
FP siia minu poolt!

No Punahundilt tagasi tulles hakkasid Tram ja Harrys otsima, otsisin ka nats kuni Harrys välja näppis selle pisikese.
Hooldasime, Tramiga nati, sest logiraamat oli algne aga kui me sinna oleks kirjutand siis poleks enam seal üldse ruumi jäänud ja me siis hooldasime ära jooksvalt, uus logirull olemas.Tänud!

Kaval värk. Dairil oli leitud, aga ta hoidis eemale ega ei abistanud. Leitud vist teisel ringil ümber objekti. Logisin ära ja siis Tram hooldas aarde- pani uue logiraamatu nimelt, kuna vana oli silmini täis. Peitjale tänud!

Polnud me siin tegelikult esimest korda.Ja andis ikka otsida,aitäh peitjale,kaval peidukas!

Leitud

Poleerimist sai harjutada üle mõistuse palju. Kuni kotkaperel näkkas. Tänud peitjale!

Poleerisime siin ikka põhjalikult, enne kui õige asi näppu jäi. Kaval peidukas! Kuna levi oli kohapeal kehvake, siis esiti kindel ei olnud, et õigest kohast otsime, seega igaks juhuks inspekteerisime mõlemad hooned üle. Aitäh peitjale!

Peale rabas käiku pandi aardemeistri ja varemleidnu valvsa pilgu all proovile minu geoinstinktid. Õnneks väga kaua ei läinudki, kui üks asi mind ikka rohkem ja rohkem ligi tõmbas ja nii see topsike ka leitud sai. Hästi peidetud! Aitäh!

Ma lõin algul käsi kokku, et oh häda, kuidas saab aaret leida, kui mugud on ümberringi. Õnneks oli aare peidetud selliselt, et sai kenasti sobival hetkel ära napsata. Aitäh!

Anne-Ly pani kenasti meie seiklused kirja. Oli taas mõnus päev matkamiseks ja jäine raba aitas kiirelt liikuda. Tänud!

Viimane nädalavahetus enne kehtima hakkavat keeluaega, nii et tuli see piirkond üle vaadata ja kaks kollast täppi kaardil ära likvideerida.

Olime valmis, et metsateed võivad olla mittesõidetavad ja võibolla tuleb mitu kilomeetrit kohale vantsida. Tegelikult õnnestus meil veidi vähem kui kilomeetri kaugusele sellest onnist siiski kohale sõita. Suur osa teest oli täiesti klaas-sile, nii et hiilisime üsna vaikselt, aga kindlalt edasi. Viimane ots kulges metsaveotraktori jälgedes, mis järjest sügavamaks läksid, nii et viimase ristuva metsasihi juures otsustasime siiski, et targem on edasi jala minna, kui me just osa päevast kaevetöödele ei taha pühendada. Väike jalutuskäik tundus parem valik.

Kohale jõudes läks meil umbes paar minutit, kuni Indrek aarde üles leidis - ei mingit pikka poleerimist, mida võis karta varasematest logidest loetu põhjal. Peidukas oli väga kaval, aga meil oli seekord ikka õnne, et alustasime õigest kohast. Nimed kirjas, kompleksiga tutvus tehtud, suundusime edasi Punahundi aarde poole. Suur tänu peitjale seda kohta tutvustamast!

Kui õiget asja otsida, siis leiab kiiresti. Väga nunnu onn.

Kuna Rudolf oli üle tüki aja taas Eestisse sattunud, tuli loomulikult ka kuhugi metsa sattuda. Ilm oli külmapoolne, seega tundus mõistlik mõni metsaonn leida ja siin Lõuna-Pärnumaal paistis kõige parem tõenäosus vaba majakese peale sattuda. Tegime esimese rabatiiru ära ja asusime hämarduvas metsas ööbimispaiga poole suunduma. Viimase teelõigu peal läks edasi ainult üks paar autojälgi ja hea oligi, sest ilma nendeta poleks vist hakanud mööda tundmatut lumist teed rada avastama. Puud olid ka kenasti üle tee kaardunud. Kui onnini jõudsime, nägimegi rõõmuga, et see on vaba, ja saime hakata ettevalmistusi tegema. Maja logiraamatust lugesime, et viimased jäljed tegid kohalikud metsamehed, kes käisid kontrollimas, ega tee peale pole puid langenud.

Kui onn üle vaadatud ja kasutuskõlblikuks kuulutatud, tuli esmalt puude toimkond. Otsisime metsast mõned kuivemad mahalangenud kuused, lisaks valisime kuuri alt paar viisakamat pakku ja asusime tükeldama. Need tuli omakorda harjaga lumest puhtaks teha ja siis ahju kõrvale riita laduda, et niiskust veelgi välja saada. Tulesüütamine läks sujuvalt ja edasi jäi üle vaid veidi tuba koristada, hiiresitt kokku pühkida, asjad sisse kanda ja olemine hubaseks teha. Ahi oli sisuliselt nagu saunakeris ja mõne tunni pärast oli toas juba nii soe, et tuli kütmine järele jätta, et liiga palav ei hakkaks. Tõesti väga hubane.

Hommikulgi ei olnud tuba liiga jahedaks läinud, nii et ärkamine oli suhteliselt mõnus. Kirjutasime maja logiraamatusse ja järgmiseks tahtsime ka aarde üles leida... aga see polnud sugugi lihtne. Kui leidsin lõpuks ühe koha, kus Läti EDGE asendus H+-iga, siis sain aru, et otsisime vale ehitise juurest. Ja siis läks ikka päris mitu ringi, enne kui kavala peidukoha läbi hammustasime. Nüüd oli rahu majas ja võisime edasi suunduda Punahundi poole. Aitäh siia toredasse onni juhatamast ja nutika aarde eest! Usun, et satun siia veel.

Geps pani võikalt villast ja sai ikka ennast siniseks otsida. Eriti, kui terve maja ette võtad nii seest kui väljast ja lõpuks loodad, et vb polegi majas endas see aare. Lisaks siis veel nii hästi ära peidetud, noojah! :D Aga hästi tore aare, võib kindlasti tänada ja kummardada.

Pärast Punahundi juurest tulekut oli mõnus jahedas onnis korraks diivanil hinge tõmmata. Eks valesid kohti sai omajagu poleeritud, isegi logisid loetud. Teglikult õige koht äratas üsna alguses kahtlust, aga esimese hooga jäi aare märkamata. LÕpuks sain talle ikka pihta ja nime kirja pandud. Aitäh peitjale.

No oli see vast pähkel pureda, oma poolteist tundi kohe rahulikult, sest GPS ei toiminud ja lihtsa teadmise pealt , et seal on aare hakkasin poleerima, levi telefonil 0, seega neti ka netu. Onn sai korralikult läbi poleeritud, nii seest, väljast, kui ka katuse alt. Vahepeal telefoni GPS ilmutas ennast aga näitas 46 m eemal mind olevat. Lõpuks meenus, mulle, et andmeringlus keelatud ja seadistasin mobla ringi. Sain neti ja koordinaadid, mis GPS seadmesse pistes ka aardekoha kätte juhatas. Ja nagu eelmised logid räägivad, õige nurgaalt sirab lausa silma. Väga kena koht ja plaan tulla siia ka ööbima, et saada seda õiget tunnet keset loodust, eemal kõigest!
Tänud aarde ja koha tutvustuse eest! Lemmikpunkt ka minu poolt :D !

Seda pole küll enam kaua kaua juhtunud, et keset suve talvist georetke meenutada tuleb. Aare peitis end nutikalt ja sai ikka tsipa otsitud. Oli tore päev! Aitäh!

Üks onn käidud, tulime teise. Kus siin oli ikka tore.
Panime end onni raamatusse ka kirja. Peale Punahundi juurest tulemist tegime siin lõuna.
Margus keetis jõusuppi. Tuld ahju ei hakanud tegema, päevaraba alles ootas meid.
Tänud onni kutsumast

Viimane sihilõik onnini oli lumest lahti lükkamata aga ühed jäised autorööpad olid ees ja mööda neid jõudsime ka meie parklasse. Onn on siin uhke, korralik ahi sees ja laual ootas purgisupp ja lihakonservid. Kasutasime onni peale Punahundi aarde juures käimist lõunapausiks aga meil oli oma toidumoon kaasas ning purgisupp ja lihakonservid jäid ootama järgmisi matkajaid.

Tänud peitjale!

Sai siia jõutud pimedas ja praktiliselt kohe ka majja magama heidetud. Hommikul esimese asjana ühendusin siis lätlaste mobiilivõrku ja läksin punahunti otsima. Siinse aarde jaoks oli veel liiga hämar. Punahundi juurest tagasi tulema hakates vaatasin maa-ametist järgi, et mis hoonet peab poleerima hakkama. Õnneks oli peitja selle arusaadavalt ära märkinud. Leid tuli ka kiirelt- vahest peab ju vedama, et õigesse kohta vaatad.

Kui Liisi palumisel mind plaanitavate rabamatkade kampa võeti, olin tänulik, põnevil ja natuke hirmul ka, sest polnud varem kordagi talvel soos käinud. Kogusin varemkäinutelt infot, mis kohati rohkem hirmutas kui aitas :D, aga lõpuks ostsin soojad kummikud jalga ja otsustasin kambaga ühineda. Esimesena olid plaanis Pärnumaal olevad piiriäärsed aarded Õnn on katusega onn 6, Lätlane, Punahunt ja Õnn on katusega onn 5.

Punahundi juurest võtsime suuna metsa poole. Anna leidis kaardilt justkui torni, mis osutus lõpuks ainult platvormiks, kuid sealt läks metsani laudtee, mida mööda kõndida oli nagu tänaval jalutada.

Onni juurde jõudes võtsime hetke puhkamiseks. Kes istus, kes jõi teed, kes seisis niisama - oli jalge all ju raske matk. Kuna seisma jäädes hakkas kiiresti külm, siis pikaks paus ei veninud.

Alguses läks aega õigele hoonele keskendumisega ning isegi siis, kui null oli suhteliselt hästi paigas, saime mitukümmend minutit pimesikustada. Olime juba üpriski ahastuses, sest polnud isegi levi, et vihjet küsida ning logid ka kõik läbi loetud. Siiski päästis Marko päeva, tõmmates konteineri välja kohast, mida kõik olid juba katsunud, kuid mitte piisavalt põhjalikult. Tore koht ja nutikas peidik. Aitäh!

Seoses külmade ilmade ja siinse raba aarete ajalise piiranguga võtsime ette matka marsruudil Onn 6 - Lielpurvs - Punahunt - Onn 5. Üks auto sai jäetud raja algusesse, teine lõppu. Õnneks olid maasturiga jäled ette tehtud, nii oli muretum end madalapõhjalisega siia kohale pressida. Ikkagi viskas nii kapoti kui ka esiklaasi seda kohevat lund täis, nii et kohati oili päris keeruline sõita. Samuti oli lund täis kogu mootoriruum ja põhjakatte ja mootori vahe. See läks omakorda jäässe ja sulas pärast mitu päeva garaažis, enne kui olukord klaariks sai.
Igatahes, nii lõpetasimegi oma retke siin. Kui matka algul näitas temperatuur -18, siis siia onni juurde jõudes oli veel -15 alles jäänud. Sellest oli enam kui küll ning soe tee sobis imehästi enda turgutamiseks ning selle aarde otsimiseks. Ega see otsimine nüüd nii kergelt ei läinudki. Olime viiekesi ning oli-kui-palju sai neid tiire siin tehtud. Päris loobumismõtteid veel ei tekkinud, aga teatav nõutus küll. Õnneks marko päästis päeva! :)

Veidi hiljem, jäädes Vangole ööbima, sai neid emotsioone ka aardeomanikule vahendatud ning usun, et need emotsioonid oli ehedad. Mis aga peamine, leitud see aare ju sai ja tegelikult väga loogilisest kohast.

Täna aarde eest ning põhjuse eest siia väikesele matkale tulla!

Küll siin sai ühte objekti vähem ja teist rohkem poleeritud, enne kui lõpuks õige nurga alt vaatasin ja aaret märkasin. Aitäh!

Onn 6 juurest, läbi Lielpurvsi ja Punahundi, lõpuks siia jõudes oli igati mõnus leida eest Onni 5 juurde jäänud ootav auto ja Kallo poolt pakutud soe tee kulus igati marjaks ära. Aga retke väsimus oli ilmselgelt ka silmanägemise ning geopeituri instinktid nüristanud ja aeglaselt ringi tammudes hiilis lõpuks ka külm armutult ligi. Uskumatult pika aja pärast aare siiski halastas ja ilmus välja. Toredale onnile ütlesime peagi head aega ja siirdusime retke teise otsa jäänud teist autot otsima, et peagi mõnusasse Vango Imedemaa majakesse sooja kamina ette mõnusat geoloba ajama koguneda. Oli igati korda läinud retk. Tänud kaaslastele ja peitjale.

Noh, õigupoolest olin siin madalapõhjalise jaoks piinarikastel teedel juba kahel korral varem sõitnud, mõlemal korral ka täitsa arvestatava aja antud aarde otsimisele pühendanud. Aga ei olnud seda leiuõnne. Tänagi sai päris pikalt poleeritud, muude mõtete puudumisel juba ka tsipa kõrgemalt maastikult onni katuse all. Viimaks, kui jälle juba üle poole tunni võimeldud, siis õnn naeratas :o) Raskusastmed peavad paika, peidukoht on kaval, kuid viisakas. Lausa geniaalne tegelikult, võib julgelt soovitada. Suur tänu!