Ootsipalu oru hiiglased

Tore turnimine. Logitud!

Nendest Ootsipalu hiiglastest olen kuulnud küll, aga kohale pole senini veel jõudnud. Järvselja uhkete ja kõrgete puudega olin kordi silsideme loonud, nüüd siis ka siinsete tegelastega. On ikka tõepoolest uhked puud, midagi pole öelda. Aardeni püüdsin algul ühelt poolt läheneda, ikka väga keeruliseks läks. Taandusin ja väikese ringiga sai vaid mõningase turnimisega kohale. Leid tuli õnneks ruttu, peidukas oli kohe kõige pilkupüüdvamas kohas, nii et saigi taas rajale end ragistatud. Tänud peitjale siia kutsumast, kes teab, kas ja millal muidu neid hiiglaseid külastanud oleks. Ja loomulikult tänud aarde eest.

Tuulemurdu tõesti piisavalt aga parimad püsti.Aitäh!

Kui Meenikunnol matkatud ja mõnus surin kehas, otsustasime minna hiiglased vaatama. Kohale juhatav silt oli suht põõsas ja jäi märkamata, ragistasime läbi võpsi nulli ja siis algas alles tõsine katsumus. Langenud suuri puid oli ikka hulgim ja andis nendel ja nende all turnida. Õnneks et hiiglased olid püsti ja kindlalt omal kohal, võimas värk. Aare oki korras, karbi kaant oli näksitud aga sisu kuiv ja korras. Tänud siia juhatamast ja aitähhid aarde eest!

Meenikunno matkarajalt tagasi oli õhtu algamas ning arutasime edasist liikumisuunda, kas Valgesoo või hoopis kodu poole. Aga et pööramiskohal jäi silma Ootsipalu hiiglast viit, pöördusime sinna. Hiiglased uudistatud, hakkasime aaret otsima. No tõtt öelda oli päris keeruline tuulemurru langenud puude vahel ronida, see "maastik" vajaks küll suuremat raskusastet. Arvasin juba, et null "valetab" ja peidukas on suure puu ümbrise juures, läksin igaks juhuks korraks ka sinna tagasi, aga et silma midagi ei jäänud, tulin uuesti puude peale turnima. Mul hakkas otsimise isu kaduma, aga siis avastas Tiit peidukoha ja ka see aare sai logitud. Aitäh peitjale!

Männiga oli kõik korras, aga kuusk paraku juba surnud. Ka aardepaiga ümbruses olid üraskid ja tormid korralikult möllanud. Aardega siiski kõik korras, aitäh peitmast!

Leitud, võimsad puud !

Käime päris tihti Meenikunno rabas ja tagasi sõites loeme ristmikul silti, mis ütleb, et paremale jäävad Ootsipalu hiiglased. Võtsime nüüd lõpuks julguse kokku ja läksime hiiglastega kohtuma. Osutusid sõbralikeks! Isegi aarde juhatasid kätte! Aitäh!

Kui Madlil uni kl 6.30 ära läks, tulime Jaaniraotult siia kõrgeid puid kaema. Aitäh!

See oli küll ootamatult eriline koht. Uskumatu lausa! :)
Vaatasime neid hiiglasi, tervitasime ja läksime aaret otsima. See leidus kiiresti.
Leitud ja logitud. Aare kuiv ja korras.
Aitäh!

Lugesin ja suu vajus lahti. Kas need on kalamehejutud? Aitäh!

Leitud.

No on siin ikka puud, võimsad hiiglased

Hea siis, et käbikuninga meister oma varustusega siia ei sattunud. Muidu oleks pidanud veel poodi pikema nööri järgi minema. Vinged pood on siin tõesti.

Tänud.

Hiiglased on tõesti suured ja kõrged. Üks kahjuks hakkab vaikselt otsi kokku tõmbama. Ronisime läbi murdunud puude aardeni, aitäh!

Vaatasime hiiglased üle ja turnisime natuke väiksemate ja juba murdunud liigikaaslaste vahelt läbi aardeni. Kõik oli korras, aitäh huvitavasse kohta juhatamast!

Esimest korda käisin siin just eelmine talv. Millegipärast aga ma ei mõelnud tol ajal, et nende hiiglaste vahel miskit ka peidus võiks olla, ju oli mul külm ja tahtsin ruttu autosse tagasi. Lahendasime täna siis talvel tehtud vea ära ja leidsime õige asja üles. Aitäh!

Vaikselt hakkas vihma tibutama, aga õnneks see ei seganud aarde otsimist. Aitäh peitjale!

Leitud, logitud, tänan!

Väga uhked puud, kuigi sellel kuusel küll pikka iga enam ei ole... Tänud aarde eest!

Meil oli tore RMK metsamaja üritus sealkandis. Aarded ka. Uhked puud.

Uhked puud. Täname!

Hiigelsuur tänu :)

Uhked hiiglased tõesti. Kuigi maa pealt vaadatuna on raske aru saada, et kas tõesti nii kõrged. Kui sinna otsa peaks ronima äkki siis saaks aru. Vot ei tea. Hiiglasi tuleb aga austada, mitte nende otsas kõlkuda. Aitäh siia kutsumast!

Vägevad puud tõesti. Üks neist hakkab küll juba alla vanduma.Kahju.
Tänud tutvustamast

Põrguhauast tulema hakates tabasid esimesed vihmapiisad tuuleklaasi, tundus selline tühi jutt. Valgjärveni jõudes keeras aga taevajumal lõpuks kraanid valla ja läbi vihmasaju jooksin järve jahutavasse soojusesse. Pika kuumaperioodi järel oli paduvihmas ujumine väga mõnus kogemus. Kui suur sadu järele jäi, võtsin suuna hiiglastele. Puud olid tõesti võimsad aga maapinnalt ei saagi aru, et pea 50m kõrgusele küünivad. Levi oli ja nulli navigeerimine ning logimine õnnestus edukalt. Kohalik kruusatee oma kurvidega on mulle tuttav juba aastakümnete tagant, kui sai seda võetud ookerkollase VAZ 2106 tagaistmel, kas Nohipalusse kinno või Mustjärve äärde ujuma sõites. Kraavi sõitmise variante oli aga situatsioone ei tekkinud. Tõsine flashback oli Madala külast Lepassaare suunas sõites, kui tabasin üht korraliku löökauku. Ma olen täiesti kindel, et see oli seal ka aastal ~ 1988 või hoopis 1998, kui veel siin kandis perega rohkem ringi liikusime. Võimalik, et selles kohas jagas isa õpetussõnu, et kui näed auku teel, pidurda aga kui hoogu maha ei saa, siis august läbi sõites lase pidur lahti. Sellise oli siis minu mõnusalt nostalgiline kulgemine kuumas ja vihmas.

Leitud. Väga võimsad puud tõesti. Meeletud sääsed ja parmud, nii et kaua seal olla ei saanudki.

Leitud

Väga võimsad puud! Super koht! Aitäh!

Ca 50 m ühe taime pikkuseks on ikka hull number, vaadata sai neid tervikuna ainult pea kaugel kuklas :). Aga Euroopa pikim eksemplar on 20 m veel pikem ja maailma pikimal on mõõtu lausa üle 100 meetri… Neid ei kujuta visuaalselt küll ettegi aga võib-olla ükskord satub vaatama minema. Meie hiiglaste juurde aitäh Aimile aaret peitmast, oli mugav tulla ja huvitav tutvuda :)