Paisjärve

Kohale jõudmise järel sai selle aarde numbreid taga aetud. Üks jäi kätte saamata ja niisama seismiseks oli jaheda võitu, seega liikusime edasi teise aarde jahile. Too käes, sai tagasiteel nina telefonis kõnnitud ja mingid numbreid paika pandud. Puuduv number jättis natuke liikumisruumi, aga suuna sai kätte. Pool seltskonda jäi mugavasse kohta vaatlejatena istuma, kui teine pool ringi silkas ja turnis. Sai leitud, avatud ja logitud. Tänud peitjatele!

Üle pika aja sai jälle natuke pusitud. Paarimehele õlad appi ja logitud ta sai. Aitäh!

Jälle üks superaare. Pusimust oli, aga kõik asja-ette.

Kes, isadepäeval geopeitust ei mängi, see pole meie pere laps! No see oli ikka vägev, mitu inimest proovis enne kui õnnestus.

Isadepäeva tähistamisse kuulub alati ka geopeitus sisse. Lahendatud sai, roheliseks ei saanud aga saadud koordinaatide poole jalutades paistis aare kätte. Meie abivahendit ei näinud. Aga meid oli mitu. Tänud peitjale!

Tänud

18198.

Lõunatama hakates võtsin siis selle mõistatuse küsimustiku lahti ja hmm, me ju olime juba kõigis neis kohtades. Egas midagi, uuele ringile. Kõik läks ladusalt, ei mingit kaheti mõtlemist. Kuigi lõpu koht oli lähedal, sõitsin ikkagi autoga ilmatuma ringi, sest maastiku raskusaste viitas abivahendi vajalikkusele. Nii oligi. Kõigepealt vaatasin koha üle, siis abikas näppu ja logima. Kõigepealt tegelikult ronis mu mugust sõbranna üles, väites et ta pole vähemalt kolmkümmend aastat seda teinud, et ta kohe vaataks seda asja. Ronis üles ja tõdes, et prillid jäid autosse, et ta ei saa seal edasi midagi teha. Eks siis vahetasime kohtasid ja nii see logiraamat kätte saadigi. Igavesti tore päev oli, koht kaunis, aarded kõik mis plaanis, leitud , masitsev lõunasöök koos kunagise pinginaabriga, kellega senini parimad oleme. Tänud peitjale siis kutsumast ja aaret peitmast.

Selle aarde puhul asukoha info kokku korjata polnud üldse mitte eriti keeruline. Kõik need kohad jäid mulle niikuinii teele, kui kolleegidega meie kena seminaripäeva asukohta jõudsime.

Lõpu kohta teadsin juba kodus, et kusiganes see on, kindlasti mitte ei ole see minu jaoks kättesaadaval kõrgusel.

Aga - vahel leiab pime kana ka tera. Õhtusöögilauas küpses meie sammulugemise huvilistel kolleegidel plaan, et peaks ikkagi nüüdsama õhtul jalutuskäigu tegema ja vaatama, kus need karud, keda meile piirkonna tutvustuse ajal lubati, pesitsevad. Sättisin ennast kaasa. Igaks juhuks. Igasuguseid ronimishuvilisi ja muidu sportlasi on meil pundis... Õiges kohas juhtisi tähelepanu sellele, kui korralik aare ikka siin asub. Pead pööritama paneva kiirusega oli üks meie tugevatest tõstnud puu otsa osava ja kerge. Ja järgmisel hetkel visati mulle juba logiraamat. Nii see logi siis kirja sai kallite kolleegide abiga.

Aitäh kõigile, kes aitasid leida. Ja aitäh peitmast!

Pärast hommikusööki tegin väikse ringi andmete hankimiseks. Geokontrolli sain kohe roheliseks ning suundusin rõõmsal meelel aaret otsima. Kahjuks algas kaunis hommik pettumusega, ei mõista, miks peab aardeid nii kõrgele panema. Seega, aare nähtud, kuid ronimine jäi tegemata.

Leitud

Selle aardega jõudsime oma pere 600. aardeleiuni:) Aare ise sobis juubeli tähistamiseks hästi - ilus jalutuskäik sügisekirjus Vihula mõisa ümbruses, natuke mõnusat arvutamist-nuputamist ning lõpuks ka kerget füüsilist pingustust, et aardeni jõuda. Kirsiks tordi peal oli kavalalt lahendatud aardekast. Nagu ka eelnevad logijad mainisid, siis pisut liiga täpne on viimane aardekarp, eriti praeguse niiske ilmaga, aga meil õnnestus ta kätte saada ja logiraamatuni jõuda.
Tänud peitjale selle vahva aarde eest ja meie pere jätkab oma geoseiklust juba järgmiste aaretega...

Nädalavahetusel oli Rakveres 2 näitust ning kuna koertega Aqva Spasse ei lubata, siis otsisin järgmise spa kuhu koertega saaks. Valituks osutus Vihula mõis. See nv oli kogu Eestis hull torm, nii et saime meiegi terve nv elektrita hotellis olla. :D Isegi küünlaid ei antud kuna neil kogu kompleks muinsuskaitse all. Õnneks peamajas generaator, nii et süüa vähemalt saime.

Sõimegi vahepeal kõhu täis ning suundusime teist aaret otsima. Mina lihtsalt lõdisesin enamuse ajast, sest tuul oli ikka väga räme. Murdunud puid oli terve park täis. Laur tegi kogu töö ära ja pani meie nimed kirja. Kui hakkasime tagasi toa poole jalutama, siis murdus järjekordselt teisel pool jõge puu. Rohkem me õnnega ei mänginud... läksime pakkisime ennast kokku ning sõitsime Rakverre näitusele.

Tänan!

Peale hommikusööki otsustasime, et tuleme võtame ka selle karbi ära. Tuul ikka möllas aga õnneks nullis väga kaua ei läinud. Kohaliku abivahendi jäägid ma leidsin ja õnneks sellest täiesti piisas karbini jõudmiseks. Karbi endaga läks natuke kauem ja kui esimesed takistused olid läbitud, siis ei tahtnud see viimane tops oma pesast välja tulla. Natuke liiga täpne on see sinna tehtud. Lisaks kogu see loodus mis kasti talveks peitu pugenud on. Aga aare ise väga tore ja tutvustab kohta kenasti. Peale logimist hakkasime tagasi jalutama ja nagu eelmisel õhtul, murdus ka hommikul teisel pool jõge suur puu. Seejärel kiirendasime taas sammu, et puude alt ära saada. Tänud topsi eest!

Selle aardeni jõudmine nõudis ootamatult palju pingutust. Mõistatuse lahendasime juba mitu päeva tagasi, aga õige kohani jõudsime täna. Aarde kaane kinnitus on katki läinud. Hetkel püsib kinni tänu MacGyver'i teibile, mis juhtus autos kaasas olema.

Leitud

Sügishooaja lemmiksaateks oli mul ,,Vallaline kaunitar". Kui ise romantilisse Vihula mõisa (mitte Lihula omasse ;) ;) ;)) saabusime, siis oli päris palju äratundmisrõõmu. Mõistatus läks ludinal, ainult üks küsimus pani kahtlem. Aga polnud viga ja jõudsime kenasti aardeni. Kaupo võttis enda peale musta töö ja hea oligi. Aardekast oli kinni külmunud ja vajas väheke hoolitsevat kätt. Lõpuks saime logitud ja jätkasime võttekohtade külastamist.

Vot siin kohas polnud ka varem käinud. Parkisime auto nulli, veendusime et Brigittet pargis printsi ootamas pole ning läksime punkte läbi käima. Natukene kõhklesime teises punktis, aga geokontroll kinnitas õigust ja jalutasime lõppu. Tundus küll pisut üle jõu käiv, aga siiski sain abivahendita tehtud. Aardekast on pisut paisunud, aga sain siiski karbi kätte. Aitäh siia kutsumast, oli väga mõnus aare.

Leitud. Aitäh!

Koordinaat tuli kergelt, ilma ühegi segaduseta. Järelikult hästi tehtud mõistatus. Maastik tundus huvitav, aga lubatud abivahendi tõttu tehtav. Selgus, et seda abivahendit võis tänapäeval vaid ette kujutada, täiesti kasutamiskõlbmatu. Autost ka ei olnud seekord midagi võtta. Alla ei tahtnud anda ja kaaslane utsitas proovima. Natuke hirmus oli, aga üles ma sain. Huvitav sissepääs seekord, kõik toimis. Isegi alla sain tervelt. 895. Aitäh!

Tutvusin õhtupimeduses mõisaga ja kogusin andmed. Hommikuvõimlemiseks tegin mõned jõu ja ilu numbrid ning saingi nime kirja. Aitäh.

Tõeliselt kaunis koht ja värviline sügis andis muidugi vürtsi juurde. Pärast paari arvutusvea parandamist jõudsime õigesse kohta välja. Asi olekski sealmaal lõppenud, kui meid poleks avitanud mõnevõrra noorem ja hoopiski atleetlikum sõbramees. Eks ta siis lõpuks vajutas õigesse kohta, sai meie käest vajalikud numbrid ja nii sai otsing õnneliku lõpu. Tänud talle ja loomulikult ka kiuslikule peitjale!

Koordinaatide ja koodi nuputamine oli juba väga lahe. Abivahend aardeni jõudmiseks kahjuks endiselt katki. Kuna elan lähedal tõin kodust sobiva abivahendi. Aardekarbi lahti saamiseks on tõesti vaja ainult kerget vajutust õigesse kohta. Kood oli õnneks kohe õige. Suur tänu peitjale! Väga lahe teostus.

Pulmapeo järgsel päeval otsisime Liinaga üles Vihula mõisaparki tutvustava aarde. Tore jalutuskäik ja lihtne mõistatus. Kerge peavalu oli karbi avamisega, aga see lahenes peatselt. Abivahendi puudumine ei seganud aga üldse. Aitäh peitjatele.

brittajahenn

Leitud, logitud, tänan!

Suure reede õhtul oli Vihula mõisa ümbruses nii palju autosid ja inimesi nagu toimuks siin mingi suursündmus. Kõik parklad olid autosid täis, igal pool jalutas väiksemaid või suuremaid seltskondi. Tõeliselt populaane koht. Meie oma päev läbi erinevatel maastikel trööbatud matkariietega eriti pildile ei sobitunud, kuid proovisime kuidagi märkamatuks jääda. Õnneks sujus kõigis punktides arvutamine ja meelde jätmine kiirelt. Geokontroll andis ka rohelise tule ja nii me aarde poole suuna võtsimegi.

Esialgu proovis Salme kohalike vahenditega karbini jõuda, kuid kiirelt jõudsime tõdemuseni, et oma isiklik abikas on ikka parem. Väga uhke meistriteos ootas omal kohal ja kõik sujus tõrgeteta. Aitäh laheda aarde eest!

Siinkandis oleme ennegi vaateid nautinud. Mõisaümbrus on igal aastaajal imetlemist väärt. Number, mis tõrkus, sai tänu piltidele hiljem kodus siiski kindlaks tehtud. Tänud aarde eest.

Korraks kõhklesime, kuid tundus, et karp on lumega leitav. Oligi. Numbritega läks midagi nihu, pidime ise ühte numbrit sobivamaks kohendama. Peale seda oli põhjas ja pihtas. Aitäh!

Numbrid said paika. Ronimispuu seekord ei meelitanud ära

Supper teostus. Füüsiline vorm tuleb kasuks!