Kirjeldus
Aarde on peitnud geopeitur IoN6 , kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe all servas) kaudu.
Kuidagi oli ajalooliselt välja kujunenud, et mereväeohvitseride seas ei pälvinud komandantuurid, peavahid ega komandanditeenistus koos garnisoni- ja vahiteenistuse määrustikuga erilist armastust ega lugupidamist.
Neisse suhtuti pigem kui vältimatusse paratamatusse…
Levis isegi arvamus, et komandanditeenistuse kaadrit kasvatatakse spetsiaalsetes kasvandustes.
Loomulikult ei vastanud see tõele, kuid vahel võis niisugune mulje tõepoolest tekkida…
Tallinna komandantuur väärib aga lausa eraldi peatükki.
Saage tuttavaks – Tallinna mereväebaasi komandant, polkovnik Nikolai Timofejevitš Pinochet!
Kõigepealt tasub selgitada, miks oli ta polkovnik ja komandant ning mis kõige tähtsam – miks kutsuti teda Pinochetiks.
Nikolai Timofejevitš oli varem teeninud Liepāja mereväebaasi ühe väeosa füüsilise ettevalmistuse ja spordi teenistuse ülemana. Ta oli major ja kehakultuurlane. Vene keeles kandis teenistus lühendit ФПиС, mis ei tulenenud sõnast пИсать ehk pissima, vaid sõnadest „füüsiline ettevalmistus ja sport“.
Omal ajal oli Nikolai Timofejevitš väga edukalt abiellunud…
On olemas aforism, et edukaks karjääriks tuleb hästi abielluda ning – vabandatagu küünilisust – õigel ajal õigesse kohta anda. See sõltub juba sellest, kas karjäärile eelnenud sündmuste kangelane oli mees või naine. Sellest aga ehk hiljem.
Tavaliselt omistatakse sportlastele võitlejalikku, tasakaalukat ja treenitud iseloomu.
Ilmselt just võitlejaomaduste tõttu saigi Nikolai Timofejevitš Liepāja mereväebaasi komandandiks.
Esimese asjana pärast komandandiks saamist pani ta patrullid autodega sõitma. Mis teda selleks ajendas – kas Wehrmachti välisandarmeeria eeskuju või mingid muud kaalutlused –, polnud hiljem enam võimalik kindlaks teha.
Igal juhul saadeti „vabale jahile“ kolm ZIL-131 veoautot. Need olid inimeste veoks kohandatud, presendiga kaetud kastidega, kus kahe patrullija kohad olid ülejäänud ruumist võrega eraldatud.
Patrulliülem, tavaliselt mõni vanemohvitser, istus juhiga kabiinis, patrullijad aga veoauto kastis.
Nii sõitsid nad linnas ringi ja püüdsid kinni kõiki, kes neile vähegi kahtlased tundusid.
Eriti aktiivselt tegutseti lahingulise väljaõppe päevadel, see tähendab teisipäeviti ja reedeti.
Patrulliti ka muudel päevadel, kuid siis juba ilma liigse fanatismita.
Üks mereväeohvitser valmistus minema lahinguteenistusse väinade piirkonda – Suur- ja Väike-Belti, Skagerraki, Kattegati ning Sundi, mis ühendavad Läänemerd Põhjamerega. Ta läks merebaasi hüdrograafiateenistusse merekaarte välja võtma.
Teel püüdsid kõik kolm patrullautot ta üksteise järel kinni.
Kolm korda viidi ohvitser komandantuuri, tema selgitustele vähimatki tähelepanu pööramata.
Komandantuuris uuriti asja ja lasti ta vabaks. Seejärel püüdis ta kinni järgmine patrullauto ja pärast seda veel kolmaski.
Lõpuks kirjutas komandant talle isiklikult indulgentsi või, nagu mongolitel, Paiza – omamoodi kaitsekirja –, et teda neljandat korda enam komandantuuri ei toodaks.
Just selliste karmide meetmete ja ametialase agaruse eest saigi Nikolai Timofejevitš, kellel oli tegelikult täiesti tavaline vene perekonnanimi, hüüdnimeks Pinochet.
Ka välimus oli tal tõepoolest sünge.
Ta oli kasvult alla keskmise, kuid ebaproportsionaalselt laiade õlgadega. Tal oli suur, lausa baklažaani meenutav nina, tihedad mustad kulmud ja samasugune lokkis juuksepahmakas. Kulmude alt vaatas vastu kuri ja läbitungiv pilk. Ka tema rusikad olid kaetud mustade karvadega.
Mitte komandant, vaid otsekui Sitsiilia maffiaperekonna, famiglia, pea – tõeline ristiisa, padrino. Puhas Cosa Nostra, kurat võtaks…
Või kreeka salakaubavedaja.
Tõsi küll, enamik tema kirjeldajaid polnud ilmselt elus ühtki päris kreeka salakaubavedajat näinud, kuid just niisugusena kujutati neid ette.
Ent pöördugem tagasi meie… Ei, mitte lammaste juurde, kuigi…
Kui üks selle loo tunnistajatest 1970. aastate keskel Tallinna teenima saabus, oli Nikolai Timofejevitš seal juba komandandiks. Sellele oli kaasa aidanud mereväebaasi komandöri kerge käsi. Nad olid täiesti juhuslikult saanud õemeesteks ehk olid abiellunud õdedega.
Rahvakeeles osati seda sugulussuhet muidugi märksa robustsemalt väljendada.
Mereväebaasi komandör surus oma hõimlasele Eesti NSV Ministrite Nõukogu kaudu välja ka polkovniku ametikoha.
Kuidas siis nii – liiduvabariigi pealinnas on komandandiks mingi poolik polkovnik? See tuli parandada.
Parandatigi. Ühe mehe jaoks.
Kõik ülejäänud komandandid jäid oma seniste auastmete ja ametikohtade juurde.
Tallinnas puutusid noored ohvitserid esimest korda kokku patrullteenistuse niinimetatud pulgasüsteemiga.
Kui patrulliülem ei esitanud ööpäevase valvekorra lõpuks vähemalt viitteist vormikandmise rikkumist või muud märkust, võis juhtuda, et ta ise samuti niipea vabadusse ei pääsenud.
Pinocheti juures oli see umbes sama loomulik kui “aamen” kirikus.
Noori ohvitsere päästis asjaolu, et kuigi nad olid tol ajal alles leitnandid – “rohelised nagu Eesti tomatid” –, olid nad siiski neljanda järgu väikelaevade komandörid. Seetõttu sai neid kartserisse saata ainult nende oma brigaadikomandör.
Miinitraalerite brigaadis selliseid omavolitsemisi ei harrastatud.
Tõsi küll, komandantuuri igale, ütleme siis, algatusele tekkis kiiresti ka vastumürk.
Kõigil, kes patrullis käisid, oli kaasas nimekiri teiste garnisonide, piirkondade ja isegi teiste NSV Liidu liiduvabariikide väeosadest. Sellest oli kõvasti abi. Perekonnanimed mõeldi juba käigu pealt välja ning nii said rikkumiste päevikud näiliste nimede ja väeosadega nõutud mahus täidetud.
Üks noor mehaanik Sanja, kes oli lõpetanud Leningradi Lenini-nimelise kõrgema mereväeinseneride kooli, tõi kord komandantuuri ühe praporštšiku ja tervelt 76 sõjaväeehitajat.
Üks pool neist teeskles kuni lõunani komandantuuri fassaadi remontimist, teine pool aga harjutas platsil relvadeta rivivõtteid – nii paigal kui ka liikumisel.
Relvi polnud neile ette nähtudki. Tegemist oli ju kõige rahumeelsema elukutse esindajatega.
Pärast mehaanik Sanja demonstratiivset etteastet andis komandant käsu:
„Seda idiooti enam patrulli mitte määrata!“
Pärast seda juhtumit teised noored ohvitserid kadestasid teda väga…Mitte komandanti, loomulikult.
Aastakümned on möödunud, komandantuuride kord ja kombed muutunud ning Pinocheti patrullautod on ammu ajalukku jäänud.
Nüüd jõuab lugu tänapäeva.
Konteineri leidmiseks peate üles leidma Tallinna komandantuuri peavahi (arreteeritud sõjaväelaste kinnipidamise koht) hoone ning liikuma selle peaväravate juurest 81 meetrit asimuudil 48°.
NB! Peidukoha ümbruses tuleb arvestada keskmise muguohuga.
Aarde on peitnud geopeitur IoN6 , kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe all servas) kaudu.
Kuidagi oli ajalooliselt välja kujunenud, et mereväeohvitseride seas ei pälvinud komandantuurid, peavahid ega komandanditeenistus koos garnisoni- ja vahiteenistuse määrustikuga erilist armastust ega lugupidamist.
Neisse suhtuti pigem kui vältimatusse paratamatusse…
Levis isegi arvamus, et komandanditeenistuse kaadrit kasvatatakse spetsiaalsetes kasvandustes.
Loomulikult ei vastanud see tõele, kuid vahel võis niisugune mulje tõepoolest tekkida…
Tallinna komandantuur väärib aga lausa eraldi peatükki.
Saage tuttavaks – Tallinna mereväebaasi komandant, polkovnik Nikolai Timofejevitš Pinochet!
Kõigepealt tasub selgitada, miks oli ta polkovnik ja komandant ning mis kõige tähtsam – miks kutsuti teda Pinochetiks.
Nikolai Timofejevitš oli varem teeninud Liepāja mereväebaasi ühe väeosa füüsilise ettevalmistuse ja spordi teenistuse ülemana. Ta oli major ja kehakultuurlane. Vene keeles kandis teenistus lühendit ФПиС, mis ei tulenenud sõnast пИсать ehk pissima, vaid sõnadest „füüsiline ettevalmistus ja sport“.
Omal ajal oli Nikolai Timofejevitš väga edukalt abiellunud…
On olemas aforism, et edukaks karjääriks tuleb hästi abielluda ning – vabandatagu küünilisust – õigel ajal õigesse kohta anda. See sõltub juba sellest, kas karjäärile eelnenud sündmuste kangelane oli mees või naine. Sellest aga ehk hiljem.
Tavaliselt omistatakse sportlastele võitlejalikku, tasakaalukat ja treenitud iseloomu.
Ilmselt just võitlejaomaduste tõttu saigi Nikolai Timofejevitš Liepāja mereväebaasi komandandiks.
Esimese asjana pärast komandandiks saamist pani ta patrullid autodega sõitma. Mis teda selleks ajendas – kas Wehrmachti välisandarmeeria eeskuju või mingid muud kaalutlused –, polnud hiljem enam võimalik kindlaks teha.
Igal juhul saadeti „vabale jahile“ kolm ZIL-131 veoautot. Need olid inimeste veoks kohandatud, presendiga kaetud kastidega, kus kahe patrullija kohad olid ülejäänud ruumist võrega eraldatud.
Patrulliülem, tavaliselt mõni vanemohvitser, istus juhiga kabiinis, patrullijad aga veoauto kastis.
Nii sõitsid nad linnas ringi ja püüdsid kinni kõiki, kes neile vähegi kahtlased tundusid.
Eriti aktiivselt tegutseti lahingulise väljaõppe päevadel, see tähendab teisipäeviti ja reedeti.
Patrulliti ka muudel päevadel, kuid siis juba ilma liigse fanatismita.
Üks mereväeohvitser valmistus minema lahinguteenistusse väinade piirkonda – Suur- ja Väike-Belti, Skagerraki, Kattegati ning Sundi, mis ühendavad Läänemerd Põhjamerega. Ta läks merebaasi hüdrograafiateenistusse merekaarte välja võtma.
Teel püüdsid kõik kolm patrullautot ta üksteise järel kinni.
Kolm korda viidi ohvitser komandantuuri, tema selgitustele vähimatki tähelepanu pööramata.
Komandantuuris uuriti asja ja lasti ta vabaks. Seejärel püüdis ta kinni järgmine patrullauto ja pärast seda veel kolmaski.
Lõpuks kirjutas komandant talle isiklikult indulgentsi või, nagu mongolitel, Paiza – omamoodi kaitsekirja –, et teda neljandat korda enam komandantuuri ei toodaks.
Just selliste karmide meetmete ja ametialase agaruse eest saigi Nikolai Timofejevitš, kellel oli tegelikult täiesti tavaline vene perekonnanimi, hüüdnimeks Pinochet.
Ka välimus oli tal tõepoolest sünge.
Ta oli kasvult alla keskmise, kuid ebaproportsionaalselt laiade õlgadega. Tal oli suur, lausa baklažaani meenutav nina, tihedad mustad kulmud ja samasugune lokkis juuksepahmakas. Kulmude alt vaatas vastu kuri ja läbitungiv pilk. Ka tema rusikad olid kaetud mustade karvadega.
Mitte komandant, vaid otsekui Sitsiilia maffiaperekonna, famiglia, pea – tõeline ristiisa, padrino. Puhas Cosa Nostra, kurat võtaks…
Või kreeka salakaubavedaja.
Tõsi küll, enamik tema kirjeldajaid polnud ilmselt elus ühtki päris kreeka salakaubavedajat näinud, kuid just niisugusena kujutati neid ette.
Ent pöördugem tagasi meie… Ei, mitte lammaste juurde, kuigi…
Kui üks selle loo tunnistajatest 1970. aastate keskel Tallinna teenima saabus, oli Nikolai Timofejevitš seal juba komandandiks. Sellele oli kaasa aidanud mereväebaasi komandöri kerge käsi. Nad olid täiesti juhuslikult saanud õemeesteks ehk olid abiellunud õdedega.
Rahvakeeles osati seda sugulussuhet muidugi märksa robustsemalt väljendada.
Mereväebaasi komandör surus oma hõimlasele Eesti NSV Ministrite Nõukogu kaudu välja ka polkovniku ametikoha.
Kuidas siis nii – liiduvabariigi pealinnas on komandandiks mingi poolik polkovnik? See tuli parandada.
Parandatigi. Ühe mehe jaoks.
Kõik ülejäänud komandandid jäid oma seniste auastmete ja ametikohtade juurde.
Tallinnas puutusid noored ohvitserid esimest korda kokku patrullteenistuse niinimetatud pulgasüsteemiga.
Kui patrulliülem ei esitanud ööpäevase valvekorra lõpuks vähemalt viitteist vormikandmise rikkumist või muud märkust, võis juhtuda, et ta ise samuti niipea vabadusse ei pääsenud.
Pinocheti juures oli see umbes sama loomulik kui “aamen” kirikus.
Noori ohvitsere päästis asjaolu, et kuigi nad olid tol ajal alles leitnandid – “rohelised nagu Eesti tomatid” –, olid nad siiski neljanda järgu väikelaevade komandörid. Seetõttu sai neid kartserisse saata ainult nende oma brigaadikomandör.
Miinitraalerite brigaadis selliseid omavolitsemisi ei harrastatud.
Tõsi küll, komandantuuri igale, ütleme siis, algatusele tekkis kiiresti ka vastumürk.
Kõigil, kes patrullis käisid, oli kaasas nimekiri teiste garnisonide, piirkondade ja isegi teiste NSV Liidu liiduvabariikide väeosadest. Sellest oli kõvasti abi. Perekonnanimed mõeldi juba käigu pealt välja ning nii said rikkumiste päevikud näiliste nimede ja väeosadega nõutud mahus täidetud.
Üks noor mehaanik Sanja, kes oli lõpetanud Leningradi Lenini-nimelise kõrgema mereväeinseneride kooli, tõi kord komandantuuri ühe praporštšiku ja tervelt 76 sõjaväeehitajat.
Üks pool neist teeskles kuni lõunani komandantuuri fassaadi remontimist, teine pool aga harjutas platsil relvadeta rivivõtteid – nii paigal kui ka liikumisel.
Relvi polnud neile ette nähtudki. Tegemist oli ju kõige rahumeelsema elukutse esindajatega.
Pärast mehaanik Sanja demonstratiivset etteastet andis komandant käsu:
„Seda idiooti enam patrulli mitte määrata!“
Pärast seda juhtumit teised noored ohvitserid kadestasid teda väga…Mitte komandanti, loomulikult.
Aastakümned on möödunud, komandantuuride kord ja kombed muutunud ning Pinocheti patrullautod on ammu ajalukku jäänud.
Nüüd jõuab lugu tänapäeva.
Konteineri leidmiseks peate üles leidma Tallinna komandantuuri peavahi (arreteeritud sõjaväelaste kinnipidamise koht) hoone ning liikuma selle peaväravate juurest 81 meetrit asimuudil 48°.
NB! Peidukoha ümbruses tuleb arvestada keskmise muguohuga.
Logiteadete statistika
Logiteated
Aarde omanik märkis aarde ajutiselt kättesaamatuks.
Võib olla kadunud
Jälle natukene targem ja lõpp tuli ka kergelt. Aitäh aarde eest!
Täitsa tore, lahendus üle ootuste kiiresti, aitäh :)
Neti andis kena ajalootunni. Nüüd jälle veidi targem.
Otsitava hoone lähedusest olen päris palju mööda kõndinud aga ei teadnud, et sellega soeses selline huvitav lugu on. Nüüd siis aarde abil väike ajalootund ka läbitud. Pühapäevase jalutuskäigu sättisin ka aardest mööda. Aitäh peitmast!
Nii kiirelt polegi vist veel ühtki uut pealinna aaret leidnud. Mõistatuse vastust peast ei teadnud, kuigi mööda käinud sellest hoonest ikka olen, nüüd siis täpsemalt teada, mis, kes ja kus. Aitäh peitmast!
Istusin just arvuti taga, kui ilmus uus aare. Viskasin pilgu peale, jätsin pika jutu lugemise vahele ja vaatasin kohe mõistatuse osa. Tundus ülimalt lihtne, kuna vajalik hoone oli mulle kohe teada. Tegin vajalikud arvutused ja lõpu asukoht tuli samuti loogilisse kohta. Kuna parasjagu oli just lõunaaeg, siis oligi hea teha tööpäeval väike paus.
Lähenemiseks valisin sel korral auto. Waze näitas kohalejõudmiseks 15 minutit. Rattaga oleksin isegi mõned minutid kiiremini kohale saanud. Autot parkides ei olnud aarde asukohas veel kedagi ees näha, seetõttu polnud vaja kiirustada ja jalutasin auto juurest rahulikult nulli.
See teistest eristuv objekt jäi kohe kaugelt silma. Eristus nii hästi, et võtsin enne logimist hoopis aega aarde peidikuga lähemalt tutvumiseks. Sel ajal nägin ka eemalt Kuuma Kartulit tõuksiga lähenemas. Panime ühiselt oma nimed [FTF]-i reale kirja ja edasi arutasime antud hoone kasutuse üle nii kaugemas minevikus, lähemas minevikus kui ka praegusel hetkel.
Käisime uudistamas ka värava juures, aga hoone tundub hetkel olevat täiesti maha jäetud.
Tänud peitjale lihtsa mõistatuse eest!
Saage tuttavaks – Tallinna kesklinna elanik, kolonel Jõgeva Kollane!
Jõgeva Kollane oli varem teeninud Tallinna Geopeituse ühe väeosa kiirreageerijate ülemana. Ilmselt just võitlejaomaduste tõttu saigi Kollane Tallinna Geopeituse komandandiks.
Esimese asjana pärast komandandiks saamist pani ta patrullid tõukeratastega sõitma. Mis teda selleks ajendas – kas Pärnu kamba eeskuju või mingid muud kaalutlused –, polnud hiljem enam võimalik kindlaks teha. Igal juhul saadeti „kirvetama“ kolm hiina tõukeratast. Need olid pastakate veoks kohandatud, lisa jalaruumiga, kus patrullijal oli oma koht ja pastakate jaoks eraldi kast. Patrulliülem, tavaliselt mõni vanemgeopeitur, juhtis tõukeratast ees, pastakatel oli aga oma koht selja taga kastis. Nii sõitis ta linnas ringi ja püüdis kinni kõik aarded, mis talle vähegi kahtlased tundusid.
Eriti aktiivselt tegutseti avalduste päevadel, see tähendab neljapäeviti.
Ka välimus oli tal tõepoolest sünge.
Ta oli kasvult rusikasuurune, kuid ebaproportsionaalselt ümara näoga. Tal olid suured, lausa mustikaid meenutavad ninad. Kulmude alt vaatas vastu kuri ja läbitungiv pilk.
Tallinnas puutusid noored ohvitserid esimest korda kokku patrullteenistuse niinimetatud leiusüsteemiga.
Kui patrulliülem ei esitanud ööpäevase valvekorra lõpuks vähemalt viitteist FTF-i või avaldamata aaret, võis juhtuda, et ta ise samuti niipea Soome georeisile ei pääsenud.
Noori ohvitsere päästis asjaolu, et kuigi nad olid tol ajal alles nooremgeopeiturid – “rohelised nagu Eesti vahtralehelised” –, olid nad siiski neljanda järgu tõukerataste komandörid. Seetõttu sai neid Meistermullitajasse saata ainult nende oma kompaniikomandör.
Tallinna Geopeitusekompaniis selliseid omavolitsemisi ei harrastatud.
Üks noor lennukimehaanik Taaniel, kes oli lõpetanud Tartu kõrgema õhuväeinseneride kooli, tõi kord komandantuuri ühe tühja tõukeratta ja tervelt 2 pastakat. Temast ette oli jõudnud keegi Ove nimeline.
Üks teeskles tõukeratta laadimist, teine aga harjutas platsil pastakata nime kirjutamist – nii paigal kui ka liikumisel. Pastakat polnud talle ette nähtudki. Tegemist oli ju kõige rahumeelsema elukutse esindajaga.
Pärast mehaanik Taanieli demonstratiivset etteastet tühja tõukerattaga andis komandant Kollane käsu: „Seda idiooti enam patrulli mitte määrata!“
{FTF} kell 12:13
Tagasi koju läksin (tühi) tõukeratas käekõrval... :)
Aare avaldatud.