Pööningu pärandi

Ühel kaunil sügishommikul istus taat, nagu tal ikka kombeks, oma paksust tammepuust köögilaua taga ja jõi teed. Väljas säras sügis oma värvikülluses, tuuleiilid keerutasid puulehti õhus ning sinises taevas paistsid lõuna poole lendavad hanede parved.

Ühel hetkel kuulis taat koputust uksele. Ta läks avama ja ennäe – lapselaps oli linnast koolivaheaega veetma tulnud! Noormees näis olevat üsna väsinud ning jalanõudki olid pisut märjad.

„No tere! Rõõm sind üle pika aja näha!” hõikas taat. „Sa oled vist lausa seitsme mäe ja seitsme versta tagant tulnud. Astu aga sisse, ma pakun sulle kohe teed!”

Istuti koos köögilaua taha ja joodi teed. Lapselaps pajatas koolimuljeid, taat aga rääkis hiljuti teda külastanud Keskkonnaameti töötajatest.

„No tulid nemad lõunapaiku oma uhke maastikumasinaga ja tahtsid natuke juttu puhuda. Uurisid, ega mul üht vana kaarti ole. Mingit piirkonda olevat neil siin lähedal vaja kindlaks teha,” lausus taat.

„Ei mina osanud neid kuidagi aidata. Mul on siin aja jooksul igasugu kaarte olnud, ega ma kõike enam mäleta,” lõi taat käega ja lisas: „Soovisid siis head päeva ja läinud nad olidki!”

Taat pajatas veel oma tegemistest ning lapselaps rääkis suvisest töömalevast.

Järsku märkas lapselaps kööginurgas laes luuki ja selle juurde toetatud redelit.

„Vanaisa, vanaisa, mis luuk see on?” küsis ta, näidates näpuga üles.

„Ah, see on pööninguluuk,” vastas taat. „Ma pole seal juba pikka aega käinud. Näe, jalad ei jaksa enam redelist üles ronida.”

„Aga kas mina võin minna?” uuris lapselaps.

„Muidugi võid!”

Ja juba oligi lapselaps kribinal-krabinal redeli viimasele pulgale jõudnud ning kriuksudes avanes vana pööninguluuk.
Lapselaps ronis ettevaatlikult pööningule.

„Vanaisa, vanaisa, sul on siin igasugust kraami!” hõikas ta ja astus paksu tolmukorra alla mattunud riiuli juurde.

Riiulil lebasid esemed, mida ta oli koos emaga muuseumis näinud. Need olid vanad ja omapärased asjad, millest igaühel näis olevat oma lugu rääkida.

Üks ese eristus aga kõigist teistest. See oli peopesa suurune silinder, mida kaunistasid peened graveeringud.
Lapselaps haaras silindri kätte ja ronis pööningult alla.

„Vanaisa, vanaisa, mis asi see on?”

„No mis sa sealt siis nüüd leidsid?” imestas taat.

Koos mindi köögilaua taha ja hakati leidu lähemalt uurima.

„Näe, see vist käib keerates lahti,” arvas lapselaps.

Järgmisel hetkel oligi silinder avatud.

Nüüd vahtisid kaks uudishimulikku silmapaari peaaegu ninapidi kokku surutuna pisikesse silindriavasse. Selle sees paistis tilluke rulli keeratud paber. Ettevaatlikult koputas taat paberi silindrist välja ning üheskoos rulliti see lahti. Nähtavale tuli vana, kortsus ja plekiline paber, mille alumine osa oli tules kannatada saanud.

„See on ju seesama kaart, mida need ametnikud siin otsimas käisid!” lõi taat käega endale otsaette.

„Aga mis need tähed ja numbrid siin kaardil tähendavad?” uuris lapselaps.

„Tssss!” sosistas taat ja kummardus kaardi kohale. „Selle rohelise ala sees on kuskil aare!”

Lapselaps läks põnevusest elevile. „Vanaisa, vanaisa, aga kus see aare siis asub?”

„Ei mäleta, pojake, kahjuks ei mäleta. Aga vaata sina neid kaardil olevaid tähti ja numbreid. Ehk suudad nende abil aarde asukoha kindlaks teha.”

Seda öelnud, tõusis taat laua tagant ja läks uut teed valmistama.
Lapselaps jäi aga kaarti uurima. Ta nuputas ja nuputas, kuid head mõtet ei tulnud kuidagi pähe.

Äkki suudad sina aidata lapselapsel aarde üles leida?
————————————————————————————————————
A ja B asuvad täpselt nurkades.
Helbe tiigi põhjast pole mõtet seda aaret otsida.
Mugusid kohtab aarde lähedal üsna tihti.
————————————————————————————————————