Pudelipost

Huvitaval kombel oli see mõistatus mul täiesti kahe silma vahele jäänud. Eks mul ole suur silmade vahe kah, mahub sinna nii mõndagi. Aga kuna mõni oli jupi maad teadlikum, siis tulime vaatama, et kas ta teadmistest ka mingit kasu on. Naljakas, see toimis jälle. Nimelt olime jupi aega ringi tuianud, kuni juba lootusetuse tunne hakkas ligi tikkuma, siis mina helistasin ühele juba leidnule ja Jan teisele, ning enne kui meile vastata jõuti nägime korraga aaret. Müstika. Aga kui vaid ähvardad kas helistamise või lahkumisega, siis see ei toimi, pead ikka konkreetselt tegutsema hakkama, siis tuleb silmanägemine tagasi. Kusjuures tundub, et see vanem ja tegelikult ka õigem aare on ikka see kõrgel olev. Eks meiegi panime mõlemasse nime kirja, aga ausalt öeldes peaks selle alumise ära korjama.
Igatahes oli tore seiklus, tänud peitjale seda võimaldamast.
Ps. loomulikult pole logiraamatus mingit Gängsterit. Kas ta nüüd niipalju targemaks saanud, et valibki mitteaktiivsemad peitjad, kes ta logi ära ei kustuta.

Ei kujuta ettegi kuidas seda ilma koordinaadita leitakse, õnneks ma sain täpi kaardile ja siis oli käed taskus kohale jalutamine, valmistasin ennast ette palju hullemaks, seega aitäh :)

Kohapeal haarasin vihjest kinni ning jalutasin mööda jõeäärt edasi-tagasi mitu korda mõlemal pool jõge, kuid tulutult.
Valmistusin juba mitteleidu kirja panema, kui silmasin jõhvikavälja ja marju korjates sattusin samblast välja ulatuva sinise korgi otsa.
Välja tuli tipp-topp konteiner, geopeituse logoga ja logiraamatuga sees. Raamatus oli kolm logikirjet - kaks aastast 2020 ja üks jaanuarist 2023. Eemalt leidsin veel ühe metallist jupi, mis käis magneti abil pudeliga kokku. Vaatasin veidi ringi, et kus kohast see pudel nüüd maha kukkus...ja leidsin veel ühe logodeta konteineri, kus oli veel üks logiraamat sees ja sealne logijate nimekiri oli üsna pikk juba. Mina panin logi mõlemasse logiraamatusse kirja.
Nüüd pidin juba kiirustama, kuna astusin mingisse samblaga kaetud auku, mis neelas terve kummiku enda sisse ja astudes saapas lörtsus.
Panin mõlemad konteinerid samasse kohta, kust leidsin selle viimase, ehk järgmised peiturid ise valivad, kumba raamatusse logi kirja panna.
Mets oli täna vaikne ja imeline, siinne soo on väga kaval, jah.
Suured tänud peitjale huvitavat kohta näitamast!

Katsetasin, kui lähedale autoga aardeni pääseb. 376 meetrit. Aga tänaseks olen juba piisavalt väsinud, et pimedas sügavas lumes aardeni ja tagasi ei jaksa enam sumbata.

Leitud. Aitäh!

Pikalt ootel olnud aare. Lähemal vaatlusel selgus, et ligipääs täitsa tip-top. Ei teagi miks pole varem huvi tundnud. Lõpu maastik oli eriti mugav. Kena lahendus. 1194. Aitäh!

Järvamaa tiiru jaoks sai ka see täpike kaardile kantud. Jäi kenasti tiimiüritusele mineku teele. Täna oli plaanis tegelikult veel paar aaret võtta, aga hommik oli veninud ja see jäigi lõpuks viimaseks. Kodutöö käigus said ka märkused juurde, et ligipääs võib olla kahtlane. Isegi siia tulek oli ajaliselt kahtlane, aga õnneks osutus ligipääsutee nii mõnusaks, et minu madalapõhjaline käru veeres kenasti parklasse kohale ja seal oli ainult natuke veel minna. Esimese hooga ringi vaadates ei osanud nagu kuskilt aaret otsida, aga kui pudelit nägin, siis tuli ikka muie suule. Aitäh!

Leitud

See lahenduse leidnud aardetäpp ootas meie kohale saabumist ikka õige pikalt. Lausa nii kaua, et aarde poole jalutades pidi lausa meelde tuletama, et milles see mõistatus seisnes. Parkimiskohast tõi korralik rada sihini ja sealt polnud keeruline aardeni jõuda. Kui geps arvas, et oleme õiges kohas, siis vaatasime esmalt ringi ja esimesena hakkas silma meie jalge lähedal vonklev rästik. Lasime tal oma teed minna ja tõstsime pilgu kõrgemale. Mõnekümne meetri kaugusel hakkas midagi huvitavat silma, aga lähemale jõudes oli tegu siiski männipuu huvitava paisega. Nüüd olime aga täitsa õiges suunas nulli poole liikumas ja kavalasti peidus olnud aare hakkas ka silma. Kõik toimis suurepäraselt ja panime nimed logirullile kirja. Aitäh väiksele jalutuskäigule kutsumast.

Aasta ja üks päev on selle viimasest külastamisest mööda läinud. Nii nii mõnus raba on siin, kohe päris raba lõhnaga.
Lahendamine toimus juba nii ammu, ei mäletagi enam. Lõpuks tegime väikese väljasõidu, et enne kõrget heina ja putukaid siin ära käia.
Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Sellest aardest sain esimest korda teada täiusliku eraku all. Lugesin kirjeldust, joonistasin kaardile 400m raadiusega ringi, küsisin kas SEAL ja sain jaatava vastuse. Kuna teistel oli täpsemad koordinaadid olemas, siis parklas sättisin ennast nende järgi õiges suunas liikuma.
Kummikud olid vajalikud, aga muidu oli üpris kerge jalutuskäik aardeni ja tagasi. Kaasa võetud slingi ei läinud ka vaja. Aitäh!

Päeva lõpetuseks väike pudeliposti taga ajamine. Kummik oli abiks.

Tänan peitmast.

Maastiku raskusastme tõttu panime kummikud jalga ja võtsin kaas ka slingi. Kohapeal lugesime läbi pudeliposti kirjad ja jätsime ka omapoolsed tervitused järgmistele lugemiseks.

Põllikust siia sõites eirasin Waze pakutud teed ja valisin shortcuti. Sellega lühenes teepikkus ca 3 kilomeetri võrra. Mulle see sobis aga sellele teele keerates mõtlesin ikka mõned korrad üsna tõsiselt et kas tasub minna? Tee ise ole selline metsaveomasinate poolt korralikult rööpasse sõidetud pinnastee mille ühel pool korralik kuivenduskraav ja teisel poolt rabamännik. Kuna mul tavasõidukist nats kõrgem auto siis tundus see siiski OK plaan. Tegelikult oligi, aga ca kilomeetri jagu enne suuremale teele jõudmist seisis kurvi taga üks vene numbritega mersu. Auto ise nii madal, et isegi seda ei kujuta ette kuidas sellega korralikul kruusateel sõita. Äkki lendas siia? See selleks. Juhti ka polnud autos vaid üks tibi istus kõrvalistmel. Laskusime vestlusse ja selgus, et tee läheb ees veidi kahtlaseks ja juht olla vaatama läinud kas edasi ikka saab? Mul erilist viitsimist oodata polnud mis sõnumiga juht oma uurimistöölt naaseb ja seepärast leppisime tibiga kokku, et proovime mersu teelt sedavõrd kõrvale manööverdada, et ma mööda mahuksin. 5,5 km tagurdada ei tundunud just see plaan mida oleks tahtnud ellu viia. Pika proovimise peale saime mersu eest ära ja ma roomasin tigukäigul kraavipervelt sellest mööda. Edasi tee palju paremaks ei läinud aga loodetavasti olid juhil siiski suured munad ja ta proovis ka edasi tulla. Aare ise tipptopp ja kiidusõnad peitjale.

Malapõhjalisega selles jälgedeta lobjakas soovitatud parklani välja tüürimine sisaldas teatavaid kinnijäämise riske, aga hooga kulgedes õnnestus need maandada. Kummikutega sai mugavalt kuiva jalaga lõpuni välja, kuid pime aeg tähendas, et aaret kohe ei märganudki. Jube kaua õnneks ka ei kulunud, maitsekas konteiner jäi varsti silma ja näppu. Tähendusega koht, kuhu oleks kunagi niiehknii tahtnud sattuda, aitäh juhatamast!

Täitsa tore jalutamine, tänud aarde eest!

Kuigi hooldust õnneks ei vajanudki. Kõik korras ja toimib nagu vaja.

Kenasti leitud. Teed raskendasid mustikad, sinika ja jõhvikad, kukeseened ka :)

Geokontrolli kohe roheliseks ei saanud.Mõte oli küll õige,kuid peenhäälestust jäi tibakese puudu.

Geoparklasse sõitma ei hakanud,lihtsalt olemasolev teejupp ei võimaldanud madalapõhjalisega minna nalja tegema.Seega saime väheke rohkem jalutada.Aitüma uue tarkusetera eest

Lähenesime Tartu mnt.poolt ja õnneks leidus ka koht kus uuest maanteest üle saada. Jätsime auto kruusaka äärde ja tegime sealt pikema kui 400m kõnni. Oli tore jalutus ja kohapeal jäi Allanile pudelipost kiirelt silma. Aare korras. Tänud!

Lahendus on mitu aastat oodanud oma aega, et kohal ka lõpuks ära käia. Täna siis see päev. Leidmisega suurt kiiret ei olnud, sest ümberringi leidus ahvatlevaid ja maitsvaid jõhvikaid. Lahe teostus. Tänud peitjale.

Jalutasime nulli ja ikka jupp aega sai otsitud,muidugi jõhvikad köitsid ka meid,kui aga mõtte õigeks saime siis tuli leid ka kohe.Mulle meeldis.Aitäh!

Harvester on kohe kõrvalt mööda põrutand. Õnneks õige koht alles. Küll aga oli pudelil kork kaduma läinud ja sisu ligunes vees. Suurema hullu sellest siiski polnud, kuna olin niikuinii täiesti uue konteineri ja kinnituse ette valmistanud, et see üles seada. Ehk siis uus ja parem lahendus sai sinna.

Selle aarde poole sõites märkasin, et kell hakkab juba kolm saama, on aeg vaikselt Türi poole sõitma hakata. Panin paika kaks võimalikku stsenaariumit, kuidas selle aarde logimine hakkab välja nägema

1) Kiman rattaga veel neli kilomeetrit parklasse, kust on 400 meetrit aardeni jalutamist.

2) Lähen otse läbi metsa aardeni (900 meetrit)
Pärast kiireid arvutusi otsustasin jalutamise kasuks. Olin just otsimas parajat kohta ratta parkimiseks, kui märkasin, et aarde poole keerab üks tee. Sõitsin selle lõppu ja sain 500 meetri kaugusele aardest. Järgnes väike jalutuskäik aardeni, mis lõppes leiuga. Tore koht ja tore aare. Aitäh!

Väike jalutuskäik, kohapel mõningane nõutuse hetk, jalutuskäik tagasi. Tore aare, aitäh!

Olen siinseid kolme aaret mitmeid kordi vaadanud, aga kunagi pole viitsimist nii kaugele maanteest sõita. Praegu on kuiv aeg ja saab aarde nulli sõita. Mõnus lühike matk rabas, tehtav ka matkasaapaga.

Kui eelmisel päeval plaanisin sõita kuuski istutama, pani sellele ideele käe ette minu auto, kes otsustas minu ärritamiseks mingi tulukese armatuuril põlema süüdata. Mul on kuri kahtlus, et autotööstused istutavad auto mehaanilisse ajju mingi kella, mis autohoolduse aja ületamisel hakkab igasugu häiresignaale välja andma. Sellegipoolest ei julgenud ma oma tiksuva pommiga metsa minna, vaid panin hoopis hooldusesse aja kirja.

Aigar aga, nähes, kuidas ma järgmisel päeval igatsevalt aknast välja vaatan ning kuulates minu ohkeid, et "küll seal metsas võib ikka praegu ilus olla", andis mingis suuremeelsushoos oma uhke masina mulle, et saaksin rappa minna.

Panin mingi oletatava teekonna paika, olles kindel, et nagunii ma kõiki ei jõua läbi käia, ning alustasin Pudelipostist, mis mulle juba ammu kaardil närvidele käis.

Koordinaadid ei tulnud mitte lihtsalt. Kuigi asukoht oli selge, siis lihtsalt kuhugi rappa umbmäärase asukoha peale sulistama minna ei olnud väga tahtmist. Kui viimaks koitis, mida peitja selle all mõtles, et "koordinaadid on internetist hõlpsalt leitavad", siis oli tõesti lõppasukoht lihtsalt leitav.

Autoga õõtsusin parkla poole, kuid viimaks jätsin sõiduvahendi siiski maha. Tundus natuke nadi mõte Aigarile hiljem kodus seletada, et "Aitäh, et autot laenasid. See on praegu turvaliselt kinni kuskil soos, koordinaatidel ..."

Esimest korda panid ilmaennustajad väga täpselt ilma paika. Juba saja meetri pärast oli mul kohutavalt palav, sest päike lõõskas, absoluutne tuulevaikus metsa vahel ning 10 kraadi varjus sooja. Kuigi ma olin end pannud suht kevadiselt riide, siis varsti koorisin pealmised riided maha.

Nagu ikka ei õpi ma oma vigadest. Kuigi juba Dusterit ähvardas kinnijäämine, siis mina läksin ikka botastega edasi, kuna kena kuiv heinatee pidas kummikuid väga ülearulisteks. Loomulikult kuskil 600 m peal hakkasin end kiruma, kuna kummikutega oleks see tee olnud väga mõnusalt läbitav, kuid madalamate jalanõudega pidin ikka väga hoolsalt kohti valima, kuhu astuda. Seega möödus ülejäänud teest rohkem puu najalt puu najale koperdades.

Nullis vaatasin seda lagedat kohta ja mõtlesin, no mida ... Mis pudel? Mis post? Mis jõgi?? Tuiasin ringi, otsisin, puhkasin, jätsin fotoka kuhugi puuoksa külge rippu ja tuikusin edasi. Kummikuid igatsesin iga sammuga järjest rohkem. Lõpuks ei pidanud närv enam vastu ja helistasin Marile. Mari, ametlikult nagu ikka, teatas, et tema mäletamist mööda oli see suht lage väli ja ega seal palju kohti ju siis otsimiseks pole. Noh, võib-olla vaadata ka seda, kui kõrgel aare asub. Noh, jah. Pärast kõnet tuiasin edasi. Laiendasin järjest ala, lõpuks saabusin nulli, et võtta fotokas ja ära minna. Ja siis järgnes muidugi avastus, mis teeb au ka kõige lollimale jobule. Fotokas rippus täpselt nullis. No kohe nii täpselt nullis, et rohkem ei anna ollagi.

Üle metsa kajas üks äge vandumine, millega ma lootsin ka kõik põdrad, kes metsateed olid kaunistanud mitte ainult jalajälgede, vaid ka muuga, ära hirmutada.

Tagasitee sujus meeldivalt mõnusalt. Kui juba kuiv pinnas vastu võttis, sain muretult autoni jalutada. Sest no tegelikult oli seal ikka väga mõnus kevadet vastu võtta.

Tänud aarde eest. Kahjuks pean teatama, et logileht oli kohutavalt märg. Kirjutamine oli päris vaevarikas. Tuulutasin veidi, kuid kuna ta on ka peaaegu pooleks rebitud, siis vajaks ehk ülevaatamist.

Selle aarde võtmiseks oli aastaaeg kõige parem. Kõik külmunud ja kohale saime ilusti. Kohal olle tekkis küsimus, et aga kus. Ja siis ta silma jäigi. Väga lahe teostus. Suured kiidu sõnad selle eest!

Kes seda enam mäletab, kuna ma seda mõistatust lahendasin. Internetist ei suutnud midagi huvitavat leida, aga kaardi järgi kuidagi geokontrolli roheliseks sain. Ja nii ta mul siis istus, mööda olin temast sõitnud kordi ja kordi, aga alati on kas kiire olnud või on maastiku raskusaste eemale peletanud. Nüüd otsustasin siiski proovida. Parkisin auto nulli ja hakkasin astuma. Teel aardeni tuli kange kiusatus soovolinikule kaevata, et kus siin see soo veel on. Jõudsin nulli ja siis oli hämming. Polnud ei pudelit ega posti, jõest rääkimata. Nulli ümber ringi tuiates paaris kohas siiski vajus mõni mätas minu raskuse all mõned sentimeetrid madalamaks ja paaris kohas sai isegi saapatald veidi märjaks, aga see soo nüüd küll geopeitureid hommikuks ei söö. Hakkasin juba lahkuma kui viimasel hetkel ka pudel silma jäi. Aitäh peitjale.