Raksti

Tuul vist oli aaret räsinud,polnud justkui päris loogilise koha peal.Aga võib-olla oli.Muidu igati kuiv ja korras.Tänud peitjale,kena koht!

Aasta pärast eelmist külastust tulime taas vigu parandama. Ööbisime lähedalasuvas luksusonnis ja hommikul esimese asjana asusime rabasse. Olin eelmise korra vigadest õppinud ja enam ei tulnud tossudega, vaid panin värskelt ostetud kummikud jalga - oli kuivem tõesti.

Tee oli juba tuttav ja läks sujuvalt ning peagi olimegi nullis. Seekord paistis aardekott juba kaugelt ja pidime tõdema, et olime küll õige puu ümber ringi tatsunud, aga mingi ime läbi suutis aare maas lume all peitu jääda. Tagasiteel proovisime veel tunde järgi orienteeruda ja tõdesime, et sihik on selgelt liiga paremale. Oli tore jalutuskäik, aitäh!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Aitäh kadunud aarde leidjatele-turgutajatele!

Aitäh aarde eest!

Aardekarbi leidsin õigest kohast kolme meetri kauguselt maast. Täiesti terve ja kinnisena. Sees oli ka kõik alles ja kuiv. Ainult ilmselt ümber olnud koti jäänused olid tükkidena maas.

Panin logitud aarde kaasa võetud kotti ning koti puu küljes rippuva traadi külge. Ei tea kaua selline kott päikese käes vastu peab, aga mõneks ajaks võiks olla mureta.

Täitsa kohapeal olemas olevasse kuiva originaal logiraamatusse sai nimi kirja.

Tänan peitmast.

Aardekarbi leidsin õigest kohast kolme meetri kauguselt maast. Täiesti terve ja kinnisena. Sees oli ka kõik alles ja kuiv. Ainult ilmselt ümber olnud koti jäänused olid tükkidena maas.

Panin logitud aarde kaasa võetud kotti ning koti puu küljes rippuva traadi külge. Ei tea kaua selline kott päikese käes vastu peab, aga mõneks ajaks võiks olla mureta.

Kui Punahunt edukalt kätte saadud, tuli isu enne hommikusööki veel üks rabaretk teha. Siia lähenesime väikese ringiga ja imetlesime, kuivõrd tühjaks on varem selgelt asustatud küla jäänud. Ka auto jätsime mahajäetud maja juurde ja asusime läbi võsa teed otsima. Lähenesime pigem paremalt poolt, mis aitas küll võsast mööda, aga järgnes väga märg metsaalune. Siis suundusime edasi sihile, mis kohati paistis aerofotolt selgemalt kui looduses. Metsloomad olid raja siiski kenasti sees hoidnud, ainult et minu jalad läksid selles kraavis kõndides aina märjemaks.

Nulli jõudes asusime keerutama ja loogilisi kohti otsima. Leidsime ühe kõige loogilisema puu, mille otsas oli kinnitustraadi moodi asi, aga aaret mitte. Pärast logide läbilugemist, piltide ülevaatamist ja ümbruskonnast kogu lume teisaldamist konsulteerisime ka peitjaga ja jäi mulje, et küllap on aare kas lihtsalt maha kukkunud ja sambla sisse peitu vajunud, või lausa minema ulpinud. Tagasiteel läksime otse läbi tiheda võsa, kumbki eraldi marsruudiga. Oli äge. Aitäh kutsumast!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Leitud. Aitäh!

Kaks kuud tagasi olime siinkandi rabasid uudistamas käinud, kuid siis jäi Raksti meie plaanidest välja. Täna aga oli ideaalne aeg seda raba külastama tulla. Päike soojendas mõnusalt, samas öised külmakraadid on maapinna ja lumekooriku korralikult kõvaks muutnud. Panime kummikud jalga ja võtsime igaks juhuks räätsadki õlale, kuid sinna nad jäidki kogu tunnise jalutuskäigu lõpuni. Lumekiht oli igal pool paks ja tugev ning mingit vajadust polnud räätsasid jalga panna. Nägime väga palju metsloomade jälgi, kuid keegi neist meile vastu ei jalutanud. Aarde juures tegime väikese pausi vaate ja päikese nautimiseks, noppisime mõned külmunud jõhvikad ja oligi aeg tagasi jalutada.

Aitäh taaskord rappa kutsumast, toredaid raba-aardeid pole kunagi liiga palju. Peitke aga veel :)

Kangesti tahaks kirjutada, et see Raksti sai nagu naksti leitud ja näe kirjutasingi. Tegelikult meenub aga ähmaselt hoopis miskit taolist, et olin tihtipeale kõige viimane ja kippusin teistest maha jääma. Ilmselt oma lühikeste jalgade tõttu aga kes seda ikka nii täpselt teab - võibolla oli veel mingi muu põhjus. Igatahes kniks aarde eest!

Võtsime ka selle raba külastuse ette. Aardekarp oli järjekordselt maha kukkunud ja sealt lume alt jää seest andis seda ikka algul otsida ja siis kätte saada. Kõige hullem oli veel muidugi selle luku lahti meelitamine. Selle ülesandega sai Margus edukalt hakkama.
No ja muidugi kinni seda vedada oli veelgi keerukam. Kinni lõpuks see läks ja kotike sai riputatud uuesti puu oksa külge.
Tänud

Nigula rabast Rakste poole sõites nägime eemal metsa ääres metskitsekesi, kelle püüdsime ka pildile. Mõni kilomeeter hiljem nägime veel üht, aga temast jäi pilt tegemata. Auto jätsime mahajäetud maja lähedusse ja võtsime suuna aarde poole nii, et kraave vältida - täiesti õnnestus, oli väga mõnus ja kuiv astumine. Aare on kuiv ja korras. Ümbruses on tohutult palju ilusaid suuri jõhvikaid - saime siin korraliku vitamiinilaksu. Tänud peitjale!

Tänud peitjale siia juhatamast! Kott vedeles maas, aga tänu korralikule karbile on sisu kuiv. Panin kahe puu vahele kinni.

Rohumaal kasvavaid vitsu olid põdrad sobivast kõrgusest püganud. Teel aardeni pidime kiirustama, et veel enne pilkast pimedust tagasi auto juurde jõuda. Metsaalune oli siin-seal salakavalalt sambla- ja lehekatte all märg, rabas oli palju kerge liikuda. Kui logima hakkasime, tõusis luigeparv lauka pealt lendu ja tegi mitu patrulltiiru, enne kui tagasi magama julges minna. Aitäh!

Põhiline ragistamine sai tehtud rabaservani jõudmiseks. See ilmselt ongi maastik 3.5, nii ühel kui teisel pool kraavi. Raba pinnal liikumine läks eelnevaga võrreldes juba väga lihtsalt ja raksatustevabalt. Kuigi oli õhtu ja metsloomade liikumise aeg, ei saa ma siia ikkagi lisada pilti kohalikest hirvedest. Kui nad seal kuskil olidki, siis küllap põgenesid ammu, kuuldes kedagi suurt ja rasket läbi metsa lähenemas :o) Raba ilus ja joovastav nagu siin Eesti nurgas ikka, aitäh näitamast.

Tõepoolest täiesti tavaline rabakas. Märjast metsas läbimurdmine oli siin kõige keerukam osa aga kummikutega oli see samuti imelihtne.

Geojahist innustust saanud, otsustasin ka selle aarde üle vaadata. Raba oli mõnusalt kuiv, kandis ilusti, vaid paaris kohas pidi veidi vaatama, kuhu astuda. Isegi saapad ei saanud peaaegu kordagi märjaks. Päike säras ka mõnusalt, kohe tuju tegi heaks selline kena jalutuskäik. Kui autoni tagasi jõudsin, siis oligi paras aeg muinastuledele suunduda. Aitäh peitjale.

Mina olen lõunaosariikides üles kasvanud, kus teatavasti siis kunagi vihma ei saja siis, kui inimesed ei taha, aga lopsakas ja toitev vili (mitte umbrohi) võrsub ja kõrgub lausa taevani ja seega puudub mul igasugune vihmavarustus või no vähemalt midagigi, millega rappa minna. Egas muud kui jalad ja sääred paljaks ja sumpama. Alguses oli jahe, aga siis harjus ära ja täitsa mõnus oli. Aare oli ka kenasti leitav.

Pärast pikka matka Nigula juures ei tahtnud enam matkata, aga imelik ka üht aaret külastamata jätta. Kodus arvasin, et siin läheb kummikuid vaja ning kuna need koju jäid, siis pelgasin siia tulekut. Aga õnneks saime kuiva tossuga kohale ning oli kergem matk kui arvasime. Laugas ahvatles küll ujuma ja higi maha pesema, aga pisut liiga jahe oli.

Vahvalt metsik tatsamine. Nagu ikka, aardeni kerge kaarega ja tagasi otsemat teed pidi :) Aitäh peitjale.

Maastik oli mõnus ja nii me logitud saimegi.

Raba oli üllatavalt kuiv. Teekond aardeni ja tagasi läks suhteliselt kiirelt, tänud.

Leitud.

4532.

Siia rappa plaaninud ka tulla pikemat aega. Võsas müttamine oli kohati katsumus, aga muidu väga mõnus. Mis huvitav, et pole varem kuskil nii palju loomade jälgi näinud, kui siin. Mõnus matk, aitäh!

Tänud aarde eest!

Proovisime üles leida kohta kust Karl läinud oli. Tundub, et õnnestus. Esimeseks sai ületatud heinamaa, siis võsas ragistatud, siis taas heinamaa ja natike võsa. Metsa alla jõudes püüdsid pilku juba murakad. Oi küll oli hea neid noppida ja põske pista. Vahelduseks pohli, vaarikaid, mustikaid, sinikaid. Rabas endas oli murakaid nii palju, et ei mina jõudnud nii palju enam kummarduda :D. Kõht oli punnis kui rabast välja jõudsin. Ainult et seeni ei leidnud ;). Tänud!

Jõllitasin ortofotot ja mõtlesin kust nüüd minna. Sõitsin ühte kohta ja vaatasin aknast välja, siis teise kohta. Lõpuks tundus esimene variant ahvatlevam oma natukene lühema maa tõttu. Jalga ajasin kummikud ja asusin astuma. Heinapõllud olid hiljaaegu niidetud, seega seal oli kohe väga hea astuda. Võsaribad põldude vahel sai ka just sealt läbitud kus kunagi on olnud traktori tee. Põllud olid otsas, siis oli mingi 10 meetrit võsa ja algas juba männimets. Kuna ma kaarti polnud vaadanud siis kaldusin trajektoorilt natukene kõrvale. Ja oh seda kohta. Ma ei tea kas olen kunagi nii palju nii suuri mustikaid korraga oma elus näinud. Sõin neid seal umbes 15 minutit. Isu ei olnud võimatu neist täis saada. Lihtsalt nii magusad ja mahlased. Lisaks trajektoorilt kõrvale kaldumise veale tegin teisegi vea. Kummikud. Neid poleks terve matka jooksul üldse vaja läinud. Põld, mets ja raba olid nii kuivad. Sokid sain siiski märjaks, seda kummikus jalad haudusid. See ka siis sobiv põhjus enda eemalemeelitamiseks mustikate juurest. Nüüd kõndisin otse aardeni. Terve mets oli ka murakaid täis aga nende isu olen nüüd mõne päeva jooksul täis söönud. Pärast leidu rabas pikemalt peatuma ei hakanud, sest ees ootas juba järgmine raba räätsadega. Tagasi panin nüüd sirgjoones auto poole ja ühtegi sellist mustikakohta enam õnneks ei näinud. Aitäh peitjale!

Peitja kutsus juba pärast kassiaarde logimist käppasid soojendama, aga arvasime, et teeme enne raksti ka, kesse muidu pärast unise peaga ikka viitsib. Tee otsa oli pandud julgustav silt: Liiklus raskendatud. Õnneks vedas veokas kenasti kohale, pold seal rasket midagi. Parkisime sissesõiduteele, imestasime hulk aega kaduvat hiilgust, siis hiilisime heinamaa äärt mööda sinna, kus võssi kõige vähem. Edasi sai üllatavalt lihtsalt, pind on endiselt kõva ja kannab minusugust tanki kenasti. Ja eks ta rohkem sihuke rabamets ole, eriti peale Kuresood ja muud seesugust, jalutuskäik pargis. Leidsime kenasti, logisime kiiresti, asjad kõik korras ka. Ja tagasi saime ka kenasti. Olgu peitja tänatud!