Ristsummade ristsumma

Tänud aarde eest!

Täna siis lõpuks jõudis ka sellele aardele küünte taha ajamise kord kätte. Tegelikult oligi vist kõige rohkem kogu meie kambale huvipakkuv objekt. Olin eelnevate logijate poolt tehtud pilte näinud ja noooooh, jaaaah. .. Igatahes kole tundus. Kartul hindas aga väheke vaid olukorda ja juba ta kõlkus kuskil kõrgustes. Jumal tänatud, et puu oli lehtes ja alt suurt midagi ei näinud, et kui peenikeste okste küljes ta parajasti ripnes. Igatahes olevat seal üleval ikka tublisti kõikunud kogu see kaadervärk. Aga tehtud, sellel saagal joon all. Tänud peitjale mõistatuse ja aarde eest

Kui ronimispäev, siis ronimispäev, õigemini hakkas juba hämaraks kiskuma. Lähedase konnakoori krooksumise saatel logitud. Tänud!

Leitud.

Leitud-lpgitud.

Aitäh peitjale ja geosõpradele!

Seekord jäi puu praktiline uurimine küll peamiselt peetervanderselli kanda. Aga nimi logiraamatus on ikkagi nimi logiraamatus. Aitäh mõistatuse eest!

Päris omajagu käidud siin puu juures juba, täna lõpuks sai ka nimi kirja. No ei olnud kõige meeldivam ronimine, aga vähemalt on tehtud nüüd. Aitäh!

Teel tippu oli teisel tasemel tunduvalt tugevam tuul.... või vähene vaprus.

Vaatasime topsi ja lahkusime.

Kena kevadise pidupäeva puhul nädalavahetuse veetmine Tartus, nii aarete kui sõprade seltsis. Seltsis ikka segasem. Ei oska leida ühtegi loogilist seletust, miks see aare just seal peab olema, aga.. ju siis peab.

Ma ikka mõtlen sellistel puhkudel, et millal mõni leidja oma võimeid üle hindab ja alla sajab...

Tänud topsi eest.

Kui päevas on algav kevad, naistepäev, ilusad ja targad naised, sõbrad ja aarded, mida leida siis on päev ju päris ilus.

Naistepäeva aardetuur Tartus. Kes oleks osanud sellist asja ette näha. Panime ristid ristuma ja logisime aarde.

Kõige pingutustnõudvam ronimine (ilma redelite, slingide ja tõstukiteta) minu jaoks, seni hoidis Devon seda positsiooni. Midagi väga hullu ju ei ole, ronitav puu, kui vaid kõrgusekartlikkust ei ole. Üleval taskust pastakat kobides avastasin, et ronimise käigus on see puha tükkideks, mis osaliselt alla pudenesid. Ühes olin kindel, et alla pliiatsi järele ja uusesti üles ronimine jääb ära. Õnneks jäi südamik näpu vahele kuidagi. Tänud peitjale!

Aitäh aarde eest!

Aare püsib praegu üleval pigem hea sõna peal.

Oi, kui palju ilusaid kastaneid siin oli ja puu all oli lausa ohtlik, sest neid ikka pudenes hoogsalt.

Tänan peitmast.

Alles paar nädalat tagasi tegin siin mitteleiu.Tänu osavatele kaaslastele nüüdseks kollane kera saadud.Munad on siin suured- kastanimunad :)

Siin õnnestus minul kastanid tulest välja tuua. Korra varem olen siin juba kraapinud, kuid tookord oli puu härma- ja jääkihiga kaetud ning ilma varustuseta ei tihanud minna.

Hea, et Härral on ronimisgeen, mina oleks juba paari meetri peal värisenud nagu haavaleht aga isegi maa pealt vaadates tundus see niiii kõrge, et mitu korda hõikasin, et vaadaku, et jumala eest alla ei kukuks. Õnneks kõik hästi ja rohkem sinna ronima ei pea, mõtlesime küll, et kuidas sellist aaret hooldada oleks :D

Teel Abrukalt Tartusse sai mõistatus lahendatud ning tubli ronija Taamoo oli valmis aarde jaoks kõrgusi vallutama!

mõistatus oli suht tüütu, aga plusspunktid hea turnimispuu eest! kõrguse mõnevõrra hirmutavat mõju kompenseerib okste abil saavutatav ülistabiilne logimispoos. tänud.

Hommikune puuakrobaatika tehtud.

Tänane ronimise norm oli täis.

Oli juba sügav öö, pilkane pimedus, liiga kõrge ja rohelise oksamassiga puu ning meie kehades pika päeva väsimus. Tegime tiiru ümber puu, vahtisime natuke latvade poole ja isegi väga ei mõelnud ronimisele. Antud hetkel tundus see kõik liiga utoopiline.

Tulime uuele katsele ja seekord edukamalt.
Puu oli ronitav isegi ilma slingideta.
Tänud

Mari ja Mia olid järjekindlad territooriumil viibijad. Kaugemal-kõrgemal paistis üks päevitaja. Kulgesid õngeritvadega emad. Viimasena lahkus Mia, Mari jäi. Tuli minna. Tänud peitjale.

Minu poolt koordinaadid, Krista turnis. Tore, et Mia koju läks…

Jõhkralt julm. Tükk aega võttis aega, et aare leida ja lõpuks ronides nägin aarde asukoha ära. Oh seda õudust... Tükk aega kogusin seal tuule käes õõtsuva puuoksa peal julgust kuni otsustasin, et siia ma tagasi tulla ei taha ja ronisin oravana lõpuni. Väga hirmus, kuid lahe konteineriga aare. Tänud peitjale adreka eest!

Sama teema mis Krissul. Redel lõppes otsa, veel veidi edasi ja siis tuli piir vastu. Midagi nagu nägin, aga ei olnud täiesti kindel, et aare. Ilma julgestuseta ei tahtnud edasi minna või siis on vaja lõvikonservi manustada enne ronimist.