Rooloorkulli

Siia Kundasse oligi mul vaid see rooloorkull pesitsema jäänud. Kui kaks aastat tagasi märtsi alguses proovisin asjale läheneda, loksus vesi kummiku servale ohtlikult lähedal ja kuna ei tahtnud üleäänud päeva märgade jalgadega veeta, siis ots ringi ja kuivale maale tagasi. Eks ma tal ikka silma peal olen hoidnud, sel kullil, aga päris nagu tõsiselt seda külastust pole ka võtnud. Nüüd kui Herki logi ilmus, hakkas kiire, kuid kohe ei saanud tormata ka, kohustused. Aga täna kõik klappis, nii et autonina Kunda suunas ja minekut. Kuna Herki kirjutas, et oleks saapaga saanud, siis mul ei tulnud isegi patust mõtet midagi muud peale saabaste jalga panna. Tegelikult oleks botasega ka saanud, aga siis oleks viimased sadakond meetrit ikka väga igat sammu plaanima. Seega, saabas oli parim. Käidud ja tehtud, taas üks sinine nägu kaardil vähem.
Tänud peitjale siia rooloorkulli koju kutsumast, täitsa tore oli tegelikult.

Uus logiraamat

Kuna kodune töö selle aardega oli varem tehtud, siis logisid ei vaadanud ja alles aarde juures selgus, et aare vajab hädasti hooldust. Lisaballasti polnud kaasa võtnud, kuna oli karta rasket maastikku. Natuke kuivatasime ja lõpuks sai isegi logiraamatu lehed lahti teha. Kahjuks jäi hooldus tegemata, tagasitulekuks polnud aega. Eelmine kord oli nii raske, et panin kummikud jalga. Tegelikult oleks saapaga ka lõppu jõudnud. Mõistmatuks jäi, kuidas saavad olud nii erinevad olla? Nagu jalutuskäik pargis. Aitäh aarde eest!

Vähemalt sain teada mis valesti läks. + 30 ja paljad sääred on natuke liiast. Nii suurt vereohvrit ei tahtnud leiu nimel tuua. Enne oktoobrit ei soovi uuesti.

Siia tõesti peale geopeiturite keegi ei tule. Pole lihtsalt mõtet. Teel nägime tõepoolest kotkapaari asjatamas- haigrud ja kiivitajad, kajakad ja pardid, kõik olid päris suures ärevuses.
Aga tore ja tänud.

Ei olnudki hull see vees paterdamine

Seekord siis tütrega väike matk ette võetud mööda pilliroo väljasid.

Logidest sai aimu, et praegu oleks ilmselt hea aeg selle aarde juures ära käia. Alustasime veidi valest kohast ja maapind muutus matkatossu jaoks liiga märjaks. Proovisime siis teisest kohast ja sealt läks juba libedamalt, isegi oja ületamiseks oli looduslik purre olemas, seega ei midagi hullu seekord. Aardega kõik korras, aitäh peitjale!

Aitäh aarde eest!

Seda täppi olin korduvalt ekraanilt vaadanud ja miskipärast arvasin, et tegu on VÄGA järsa kallakuga. Kae nalja, kaugel sellest, hoopis praegusel aastaajal VÄGA sogane. Aga no elämä on laiffii ja rammisin aardeni. Leid oli kiire ja pärast solberdasin enda kummikud ka vees puhtamaks.

Leitud

No ei hakanud mitte oma keelt sõlme ajama, et proovida kahte kordagi järjest selle aarde nime välja ütlema. Endalgi oli hea meel kui ühel korral õnnestus. Aga aardele lähedale saada ei õnnestunud. Praegusel hooajal jumalast vale lähenemissuund. Aga igatahes sai selgeks, kuidas ja millal leebemalt saaks. Positiivne seegi. Kui järgmine kord siiakanti tulek on, siis kohe kindlasti saab see rooloorkull ka üles otsitud.

Tänase rahvusvahelise geopeituse päeva puhul oli kõige õigem siia tulla. Milline maastik ja peidetud nii, et näha on meeter enda ette. See ongi GEOPEITUS.
Sai küll rada minnes ette tehtud aga tundub, et need kuivanud jubedused lihtsalt kasvasid kohe tagasi. Õnneks olid jalas pikad püksid, nii et sääred jäid terveks. Sellises kuumuses aga püksid sulasid ümber jalgade. Võta nüüd kinni, mis see hea või halb on. Igaljuhul seekord tahtsime Kunda puhtaks saada ja tuli ära käia.
Õnneks ei pea siia enam mitte kunagi tagasi tulema.
Hea küll,aarde eest tänud

Loodusfotograaf Remo Savisaar on teinud väga ägeda foto roo-loorkullist. http://blog.moment.ee/2022/06/roo-loorkull-vihmasajus-marsh-harrier-in-the-rain.html

Leitud.
Kes õige koha teelt leiab, see leidab ka laia vao roostikus otse aardeni - ise tegime!

Eelmisel Kunda külastusel olime selle aarde kõrvale jätnud, sest tundus, et maastik pole just pargijalutus. Nüüd võtsime end kokku ja tulime vaatama seda lindude lemmikkohta. Linde me küll ei näinud, küll aga roogu. Päris sürr oli seal teed murda, kui mitte midagi näha pole ja lihtsalt rammi end jõuga pilliroometsast läbi. Kui teele jäi mõni kivi, siis ronisime selle otsa, et natuke sihti korrigeerida ja nii need 300 meetrit läbitut sai. Seljataha vaadates polnud enam oma rada nähagi, nii et tagasi tulekuks pidime uue tee murdma. Vett oli ka seal omajagu, mis astudes kõik selja tagant üles pritsis. Päris omanäoline matk peab ütlema. Aare oli õnneks lihtsalt leitav ja sellega oli kõik korras. Logiraamat on ilmselt kunagi märjaks saanud ja sissekanded on väheke laiali valgunud, kuid praegu täitsa kuiv.

Auto juurde tagasi jõudes ei viitsinud kohe märgi riideid vahetama hakata, sest järgminegi aare tundus natuke mülgas olevat. Eks siis panin ajalehe istumise alla ja jätkasime rõõmsalt oma georännakut.

Aitäh meeldejääva aardeotsingu eest!

Logide järgi tundub, et ei vaja hooldust.

Mitte ei ihanud siia tulla. Kaarti vaadates tundus "ma ei tea kus" see aare olema. Oleks veel teiste logisid ka lugenud siis oleks raudselt sõrad vastu ajanud ja keeldunud kohalt liikumast. Aga Margus ütles, et lähme vaatame. Teadagi neid vaatamisi. Tükk maad sain pilliroogu väga lähedalt vaadata. Seal vahel oli üllatavalt ilus, kuiv, kitsas ja soe. Sellist pilliroo vahelt ragistamist ei mäletagi, et oleks varem teinud. Päris absurdne aga tagantjärgi mõeldes väga lahe. Aitäh!

Seda aaret oleme kogu aeg peljanud ja varasemalt Kundas käies oleme ikka paremateks päevadeks jätnud. Või siis hullemateks. Igatahes otsustasime, et nüüd on see käes. Eelnevalt sai loetud, et parem lähenemisnurk võiks olla ranna poolt, nii tegime ka meie. Aastaajast lähtudes sai heaga matkatoss vahetatud kummiku vastu, et ikka kindlam, kuivem ja muretum oleks. Oligi üsna muretu mööda randa jalutada, aga siis kui sai keeratud suund rannast aarde poole ja roo vahele jõutud, läks asi kole vesiseks. Suisa nii vesiseks, et Anna, kellel olid madalama säärega kummikud, pidas targemaks tagasi pöörata. Mina pressisin ikka vapralt edasi. Selle peale muidugi ei tulnud, et kahlamispüksid kaasa võtta, aga polnud ka karta, et see asi siin nii hull on. Eks muidugi viimane kuu (või kaks) on omajagu vihma alla tulnud ja veetaset igal pool tõstnud. Ütleme nii, et kohati tuli päris tasa-tasa liikuda, kuna vesi oli kummiku ülemisest servast vaid 3-4cm allpool. Lõpuks pärale jõudes oli tunne nagu Sal-Salleril, kes läks koos Boutros-Boutros Ghaliga ro-ro laevaga Baden-Badenisse jo-jo võistlustele ja seejärel Duran-Durani kontserdile, maksid piletite eest fifty-fifty ja jõudsid jeeli-jeeli kohale. Mul oli ka see kohalejõudmine samamoodi väga napikas, aga tehtud! Oli meeleolukas matk! Täname! :)

Aarde asukoht tekitas küsimusi aga nojah. Nüüd vist kolmaskord siin ja kaua ikka võib, ega kõik oli suht sarnane Ove logiga, ty

Olin siin algselt arvestanud kilomeetrise jalutuskäiguga aga minu üllatuseks sai siin autoga palju lähemale kui olin osanud oodata. Edasi kummik jalga ja minek. Algus oli lihtne aga veidi vesine, siis oli korraks kuivem maapind ja siis algas ülepea roorada. Kuna ümbrust näha ei olnud, siis liikusin ainult telefonis kaardil asukohta vaadates. Peagi rooosa lõppes ja juba oli eemalt ka aardepeidik näha. Tagasiteel õnnestus läbi roo kulgemiseks leida midagi rajatalist ja tagasitee kulges seetõttu palju lihtsamalt.

Siia tulin üksi, sest Ott ei tahtnud roo sisse ei lindu ega aaret otsima tulla. Aitäh!

Leitud. Lähenesin Kunda ranna poolt. Kui minna oli veel umbes 300 meetrit, vaatasin võsa poole ja mõtlesin, kui hull see ikka olla saab. Alguses proovisin kuivemaid kohti leida astumiseks, kuid jalge ette eriti ei näinud ja üsna kiiresti said tossud läbimärjaks. Siis ei pidand enam jalge ette vahtima ja sai vähe kiiremini liikuma hakata. Aeg-ajalt oli tarvis ka GPS abil kurssi korrigeerida, vahepeal nägi ainult taevast ja umbes meeter kuni mõni meeter ümberringi. Lõpuks sai ka nimi kirja ja sai hakata tagasi liikuma. See oli juba kõvasti lihtsam - rada oli ees. Huvitav sumamine oli.

Lähenemistee valimine kõige lihtsam ei olnud. Käisime madala jalanõuga aarde juures ära ja jalad jäid isegi peaaegu kuivaks :) Mõnusalt metsik liikumine oli. Koht ise on väga mõnusa atmosfääriga. Kunda sadamast kostnud laadimishääled oli ainus, mis ülejäänud inimkonna olemasolu meelde tuletas :) Aarde seisukord oli hea. Veidi väsinud, aga kuiv ja korras. Aitäh peitjale.

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab sobib suurepäraselt selle aarde juurde lähenemist iseloomustama. Proovisin kolmes kohast aga keerasin tagasi.. logisin vahepeal 2 naaberaaret ja tulin neljandale katsele. Õnneks see viis mu sihile ja isegi jalad jäid kuivaks... seda loomulikult tänu kummikutele. Aare ise oli täpselt seal, kus ta olema pidi ja isegi logiraamat täitsa kuivaks saanud vahepeal. Tagasi tulles silmasin kõrgel taevas liuglemas ka kullilist.. see oli äge ja mõjus eriti rõõmustavalt. Tänan.

Niipalju juba teadsin, et peale uut aaret tahan kindlasti ka Rooloorkulli külastada. Kuigi silla juures keelumärk puudus, jätsin auto siiski sinna ja läksin edasi jala. Kummikutes. Õnneks. Sest madalad matkatossud oleks saanud siin nii seest kui väljast korralikult läbi leotatud. Lisaks otsustasin tagasiteel huvipärast alternatiivse raja valida, karjääri serva mööda. Aga seal vihma käes lahti sulanud mudas kõndimine oli nagu nätsu küljes. Jalg vajus igal sammul mulinal poole sääreni maa sisse ning vabanes mõningase jõupingutuse tulemusena tugeva lurina ja plumpsatuse saatel :D Pärast teisest otsast mõistlikule teele välja jõudes avastasin sildi, mis tegelikult keelas Kunda Nordic Tsement terriutooriumile sisenemise. Eks siis häbenesin, tõmbasin saba jalge vahele ja haihtusin vasakule ära. Kusjuures rannarada ongi kulgemiseks igas mõttes oluliselt meeldivam, soovitan seda kasutada.

Hooldusvajadust silmas pidades olin üht-teist esmaabiks kaasa võtnud. Kuid ega õieti vaja läinudki. Omalaadne konteiner justkui toimib küll, kork jah pisut deformeerunud, siiski hästi sobitades täidab oma ülesannet piisavalt. Logiraamat oli pisut niiske, seda sai salvrätikutega natuke kuivatatud, kui nii püsib ka, siis hooldust otseselt ei nõuagi vast. Aitäh.

Mnjaa,ei olnud kõige parem mõte lühikeste pükstega seda aaret rünnata.Sellevõrra oli pärast leidu mõnus kenas Kunda rannas väike piknik teha.Aitüma juhatamast/näitamast

Oeh jah...Siinkohal oskan ainult öelda, et ei kommenteeri. Aare leitud ja logitud. 4 kuud lapseootel tütar jäi ka alles. Väimees on meie poolt tutvustatud geopeitusest nii hoogu sattunud, et ei vali ei aardeid ega vahendeid. Siingi kohal püüdis ta meile hoolimata meie vastuseisust (teiste kommentaare lugedes) selgeks teha, et aardeni viib enam-vähem mõistlik rada. Ja kui rada isegi tema jaoks enam rada ei meenutanud siis oli aardeni ju "ainult" 400 meetrit. Sellesama 400 meetri peal tuvastasime ka aarde peitja, kelle aardeid oleme ennegi utoopilisteks ja "ei kusagil" asuvateks pidanud, kuid siinkohal ületas peitja ise-ennastki. Käidud, kirutud ja lõpetuseks ülikaunid merevaated pildistatud. Aarde peategelast kodus ei olnud ja teda kahjuks pildistada ei õnnestunud.

No jah. Ei olnud vist kõige mõistlikum oma neljandat kuud mikrominioni ootel olevale Minionile seda rooloorkulli elukohta tutvustada. Olime poolel teel, kui tuvastasime peitja. Minioni sõnavara ei kannata trükimusta. Kuid samas oli ta väga vapper. Ei andnud alla. Me ei ole loobujad ja allaandjad. Jõudsime ikkagi aardeni ja saime logitud. Tagasi minnes oli roostik nii kõrge, et Minionil oleks võinud olla see oranz lipukesega rattaantenn küljes. Igatahes ära ta ei kadunud ja jõudsime ilusasti autoni tagasi :)

Logiraamat täiesti jääs, aarde konteineri leidsime maast, lume alt. Kaas jäigi kadunuks. Vajab hädasti hooldust!!!