Roomamägi

Pärnumaal Oore külas, Pärnu jõe kõrgel kaldal, asub vana Roomamäe kalmistu. See vaikselt loodusmaastikku sulanduv paik annab hea võimaluse mõelda hetkeks Eesti muistse matmiskombe loo peale.

Varaseimad laibamatustega maahauad Eestis pärinevad juba noorema kiviaja algusest. Ka varasel metalliajal pandi enamik kogukonna surnuid maa-alustesse haudadesse, sageli põletatult.

Rauaaja alguses muutus valdavaks kivikalmetesse matmine ning maahaudadesse matmise komme taastus uuesti alles viikingiajal – siis peamiselt Ida-Eestis, hilisrauaajal aga juba kõikjal üle Eesti.

Tänapäeva maastikul ei pruugi maahaudkalmeid silmaga märgata, kuna neil puuduvad maapealsed konstruktsioonid ja selged hauatähised. Külakalmistud, mida hakati rajama juba 11. sajandil ning kuhu matmine kestis enamasti kuni 18. sajandini, paiknevad sageli ümbritsevast maastikust kõrgematel küngastel.

Rahvapärimuse järgi on nii siin kunagi (Maarja?) kabel asunud. Roomamäelt olla leitud vundamendi kive, mis toetab mõtet, et tegemist ei ole olnud pelgalt matmis-, vaid ka pühakohaga.

Liikudes aaret otsima pea silmas, et tegemist on ajaloolise paigaga. Ära kaeva ega lõhu pinnast. Kõik, mis kalmistuga seotud, jääb oma kohale – aarde leidmiseks sellest midagi puudutada ei ole vaja.

Pane tähele, et maastikul on mitmeid sügavaid “kaevikuid” – nende otstarve pole tänapäeval enam selge. Võimalik, et kunagi on siit otsitud päris aardeid… ja ehk on mõni ka leitud. Seetõttu ei soovita aaret pimedas otsida – augud ja järsk kallas teevad pimedas liikumise ohtlikuks.

Aarde juurde minekul ära talla põllukultuure, liigu põllu servas. Vaata parkimisinfot.

Palun käitu kohapeal vaikselt ja lugupidavalt – mõtle, et oled külas neil, kes elasid siin ammu enne meid. Aare on peidetud nii, et see on leitav ilma maapinda või matmispaika kahjustamata. Selleks astu nullist kümmekond sammu itta.