Sandra küla

Leitud, aitäh :)! Uskumatu, kui heas korras aare, arvestades, kui harva seda leitakse ja hooldatakse!

Ongi nii, Tallinnast suurem küla! Keskmine asustustihedus tervelt 653 korda hõredam kui pealinnas :o) Paiga ajalugu on huvitav teada, ka looduslikult on siin Raudna jõekäärude taga mõnus omaette maailm. Auto jätsin Kuusekäära parklasse ning lähenesin mööda metsasihte, rihtides punktiirjoonele, mida Maa-ameti kaart aardest umbes kilomeetri kaugusel näitama hakkab. Reaalselt pole sellest rajast looduses enam küll mitte midagi järel. Kohati üsna vesine ja paras ukerdamine sealtkaudu liikumine. Pärast tagasi jalutasin mööda niidetud luhta - hoopis teine tera. Aitäh juhatamast nõnda mitmeti tähelepanuväärsesse kohta!

See lõik oli juba tõsisem, mitu korda tuli ikka kanuud mööda maad lohistada, samas ise mudasse kinni vajumas. Siis jälle sõites tuli korduvalt reageerida hüppega pikali kanuu põhja. Algne mõte, et nii saab ju tagumine pool poriseks asendus peagi ükskõiksusega. Palavus hakkas ka oma tegusid toimetama ja riided rändasid aina kotipoole. Aga eelnenud kõrtsiskäimisele saime seekord afterpartyna sünnipäeva tähistamise. Polegi ammu pidanud sünnipäevale nii kaugele ja niivahelduvalt sõitma. Aitäh

Kui Piia üks õhtu helistas ja mind õue kamandas, siis esimese hooga arvasin, et ta tahab midagi otsima minna ja, et ma läheks oravaks kaasa. :D Selgus hoopis, et tema plaanib kanuutama minna ja kutsus meid kampa. Ma olin muidugi kohe nõus, sest ma kuulsin ainult Soomaa ja kanuu ja olingi müüdud. Ega ma siis korralikult asja süvenenud. Hiljem Lauriga rääkides sain alles aru, et see pole vist ikka see matk mida mina mõtlen. :D

Veel enam veendusin ma selles siis, kui kanuumees teatas, et seda otsa väga ei sõideta, et aastas korra või paar. Siis mõtlesin küll, et kuhu ma küll olin nõus tulema. :D Aga ma olen ju Võhandu läbinud, mis see 25 km siis ära ole. :D Tegelikult oligi väga tore ja ainukesed kohad mis hiljem tunda andsid olid turi ja tagumik. Olen siin küll tagumikule korralikult polstrit kasvatanud, kuid puupingil hakkas ikka valutama. Kummirõnga oleks pidanud alla panema.

Igaljuhul ma tänan kõiki osalisi toreda päeva eest ja eriti Lauri, et ta mind sellel teel ära ei uputanud. :D

Aitäh peitjale!

Olin kuulnud, et mööda maad on üpris kehv selle aarde juurde tulla. Vett mööda oli õnneks päris lihtne. Pidi ainult kohale jalutama ning pisut selga sirutama.

Nimed kirjas, kasutasime kohalikke kände toolide ja laudadena ning lasime sünnipäevakoogil hea maitsta. Seejärel jätkasime veel viimase lõiguga veel kuni parklani. Kui kaugemal toimunud sündmused välja arvata, oli tegu igati mõnusa veeretkega. Aitäh!

Korstna ehitus oli see, mis meis küsimusi tekitas. Aarde juures märkas õnneks keegi, et ilusat sammalt ei pea lõhkuma ja aarde saab ka palju lihtsamalt kätte.

Kui nimed kirjas saime istet võtta värsketele kändudele, mis ajale vastavalt olid ohutult hajutatud. Gustav oli Markole sünnipäevaks imemaitsva pohlamoosilisandiga napoleonikoogi küpsetanud ja meil oli suur rõõm see koos päevakangelasega nahka pista ;)

Suured tänud kunagist elu meile tutvustamast!

Tüürimehe kohalt kajaki aeruga kanuud juhtida on täitsa lõbus. Istmed olid meil punutud lintidest ja see andis meeldiva pehmuse ning pisut tahapoole nõjatudes oli kanuu serv mõnusaks madalaks seljatoeks. Seega olemine oli täitsa mõnus, hoolimata mitmeid tunde kestnud kanuutamisest.

Teadsin küll, et Upsi tamme poolt tulles on siin nüüd tegemist Eesti kõige käänulisema jõelõiguga, kuid ikka võttis imestama see lõputu vonklemine ja lühikese vahemaa õige visa vähenemine. Ja siis juba paistiski oodatud aare ja randumine, kui Anna teatas, et veel üks looge on ees...

Peale edukat randumist tegime pisikese jalutuskäigu hooneni ja sealt edasi aardeni ning panime nimed kirja.

Tagasiteel kanuudeni oli kenake värskete kändudega platsike, kus tundus igati sobiv hetk pikniku jaoks olema. Ja just selle kinnituseks võtsimegi platsi ning asusime rõõmsalt Marko sünnipäevakoogiga maiustama. Palju õnne ja seiklusi edaspidiseks.

Kõige viimane kanuutemise ots Sandra külast Kuusekäära sillani oli mu meelest kogu retke kõige igavam.. käänakuid oli vähevõitu, jõgi oli liiga laiaks läinud, vool oli raugenud ja igasugu põnevaid takistusi, mille juures võimelda polnud enam ollagi.

Mingi hetk hakkasid eemalt lõpu parklas olevad autod paistma. Ja just siis tuli üks eriti suur ja pikk käänak nigu nöökimiseks veel aukaarena ära teha, enne kui pahinal kalda nõlva end kinni sai aerutada. Lõpuks olid kõik 4 kanuud jälle koos ja saime oma retke edukalt ilma vesiste kadudeta maapeal järgmise sihtkoha poole jätkata. Kokku olime veepeal u. 7 tundi ja läbisime u. 25+ km.

Tänan peitjat peitmast ja kaaslasi toreda koos veedetud päeva eest.

Oi see aeg venis kui eelmise, Upsi tamme, aarde juurest end siiapoole teele asutasime. Sai ikka pikalt mõlaga vehitud ja hoogu antud, aga see vahemaa ei tahtnud mitte väheneda. Ikka käänak käänaku järel ja siis järgmine ja siis järgmine. Suur oli rõõm, kui lõpuks saime hooga kaldasse sõita ja maabuda.

Aardeleid tuli kergelt ning boonusena saime tõepoolest maha pidada väikese pikniku ja sünnipäevakooki süüa. See andis jõudu, et viimane lõppgi retkest ette võtta Kuusekäära sillani, mida linnulennul oli 2,2km. Kuna kaarti vaadates nägime, et siin enam palju käänakuid ei ole, siis võis oletada, et päris kahega seda vahemaad korrutada ei tule.

Täname peitjad aarde ning kaaslasi hea seltskonna eest!

Kanuutripi viimane leid kanuuga :D Väga põnev koht, kus ringi uudistada. Huvitav oli vaadata viltu laotud korstent, mis nüüd kenasti välja paistab, kui ülejäänud maja üpris lagunenud. Peale leidu tõi sünnipäevalaps Marko välja veel koogi ja saime seda maiustada enne viimast pingutust jõel. Suured tänud peitjale ja kogu päeva seltskonnale! Teiega oli see retk väga lahe :)

Juhtumisi sattusin Raudna jõe äärde. Pool juhtumisi ja natuke planeerinult (aga hoopis teisteks tegudeks) oli kaasas kummipaat. Juhtumisi? asus läheduses aare ja oli vaba aega võtta. Istusime natuke ülesvoolu paati ja sõitsime alla. Igati vahva ettevõtmine. Sadas vihma ja sadas lund.

Koht oli väga äge ja maja ise uhke. Aare oli ka toredasti tehtud.Tagasi otsustasime paati mööda luhta vedada ja siis õiges kohas ületuse teha. Üldiselt oleks kangesti tahtnud veel igatepidi paadiga sõita, aga olime läbimärjad ja tagumikud olid jääs (kummipaadis pole istmeid sees - istuma peab kohe paadi põhjas, vastu vett).

Väga tore koht ja lugu. Tänan.

Silla juures oli autode üleküllus, ilmselt algas siit kanuumatk. Peremehega oleme ennemalt juutu ajanud, oli sõbralik mees. Õnnetuseks hakkas selle päeva vihmasabin just siiis, kui autost paarisaja meetri kaugusel olime. Kummikud jäid autosse, sokid jäid kuivaks - need, mis seljakotis olid. Mööda sihte täiesti talutav teekond, ilma vihmata oleks muidugi mugavam olnud. Aare korras, aitäh!

Ega selle aarde juures lugu jätkus. Jätsime silla juurde oma autod seisma, et sealt oma matka alustada, kuid kohe lendas peale hanguga vanamehenäss, kes ilma küsimata kohe sõimama hakkas, et tõmmaku me siit nahhui ja kas oleme eestlased või idioodid.... Tulist viha täis. Ma lihtsalt ei öelnud sõnagi ja vaatasin seda koomilist situatsiooni. Ja kratsisin kukalt. Läksin siis sõbra auto juurde, pidasime nõu ja jätsime autod paarsada meetrit eemale ja ikkagi jalutasime metsa. Piki sihte kolistasime siis lõpuks kohale. Ja mida võimsat hoonet. Ma ootasin mingit vundamenti, kuid rõõm oli näha nii võimast koolimaja. Ikka selle koha kohta, nii eemal kõigest, ülihäasti ehitatud. Ja mitte odavalt. NIi filigraanset keldrit polegi ma näinud näiteks. Kurb mõelda, et see pere, kes nii palju vaeva nägi ja ilu lõi, kuskil Siberis pidi hiljem selle töö eest virelema. Ja muidugi mõelda, et siin oli kool hiljem, kust need lapsed veel kõik tulid, kes siia koolis käisid. Pole nagu enam midagi järel ju. Lagunenud hiilgus. Peitjale jälle kamaluga tänud, et siia juhatas. Sõbraga lõime käed sealsamas koolimaja trepil, et siia sel suvel tuleme veel tagasi. Siis kanuudega alustame kuskilt ülevaltvoolu ja liigume Karuskoseni allavoolu. Ja siin teeme jällegi peatuse. Me mõlemad vanade ehitiste ja aegade fännid, siin oli ilu imeltemiseks liiga palju, et seda ühe korraga ammutatud saaks. Aitäh, Geokrahv, siia juhatamast.

Lõputuna tundunud vantsimine ülepea maltsa ja võsa vahel. Kõigile jääb meelde ka pahur Kuusekäära "peremees". Tänud peitjale!

Oi kurja. Siin ei saanud autotki peatada kui saime rämeda ja hüsteerilise sõimu osaliseks. Tee peal ei julgenud üldse liikuda. Aardeni läksime mööda sihti ja toreda seltskonnaga juttu puhudes ei märganudki kuidas juba aarde juures olime. Aitäh.

Seda aaret jääb meenutama eelkõige tee äärest kostuv koledasti sõimav meeshääl. Ei lubanud see riigiteel liikuda, kartis, et me tema, infotahvli juures olevaid, veiseid ehmatame. Minu arust me nii õudsad ka välja ei näinud. Tänud.

Eks ta ole jah, vaesed šoti veised olid ka oma peremehe sõimust ehmunud :) Paraku see jäi kõige eredamalt meelde, aga peale pikka vantsimist sai aare leitud.

Nojah, see punkt jäi rohkem meelde sõimava vanamehega kui teekonnaga aardeni.

Antud aarde juure minnes on kõige keerulisem osa vanamehe sõimu ignoreerimine. Ta ei luba mööda riigile kuuluvat teed kõndida, sest ta kasvatab oma loomi selle tee ääres. Mulle jääb arusaamatuks, miks nii võimas maja sellisesse kohta ehitati. Kas oli seal sild või metsasiht oli vankriga läbitav? Kuidas üleujutus seda maja mõjutab? Ma oleks selle aarde suvesse jätnud ja üle jõe ujunud, aga Anne surus peale.

On üks väljend "Vannub nagu viimane küla Voorimes"! Ma olen kogu aeg arvanud, et see mingi niisama sõnakõlks. Siin aga saime seda kõike ise kogeda.

Parkisime ja kui mina autost välja sain, arvasin, et kellegil jäi raadio kõvasti mängima. Siis aga jäin kuulatama, sest need 10 sõna, mis mina kuulsin, olid ebatsensuursed, rõvedad ja ropud ja mida kõike veel. Ahmisin vaid õhku, sest polnud kunagi midagi sellist kuulnud. Nägin ka vanameest. See oleks kohe vihast lõhki läinud. No kuidas küll nii palju viha inimesse mahub? Tegelikkuses on mul sellistest kahju. Kahju, sest need lõpetavad oma viimased päevad üksinduses...

Tegime aarde poole kiirelt sääred. Tegelikult olid sihid aardeni käidavad. Kevadel, suvel ja sügiel ma seda maltsa ja varsi küll välja ei kannataks.

Koht vääris kindlasti aaret, kuid kõik oli vana ja lagunenud, nukker tunne jäi.

Anne ütles, et peab minema. Mis meil siis üle jäi kui sabas sörkida. Tänan.

Tänaseks geokutsa jalutuskäiguks otsustasime Sandra küla aarde otsimist. Jätsime oma transpordivahendi Kuusekäära silla juurde kusjuures juba peatumisel saime kohe kõva riidlemise osaliseks, kuna Kuusekäära peremehel( VIST) sattus olema VÄGA paha tuju ning kostis igasugu sõimu nii rahva, ilma kui riigivalitsuse kohta. Kui olime seletanud, et me tema veiste vastu huvi ei tunne ja teekond läheb vastupidises suunas siis vähe leebus ja lubas auto parkida heinarullide vahele. Edasine oli tore matk mööda metsasihte aardeni. Teekonnal avastasime et meie rada läks kohaliku võsavillemi territooriumi piire pidi sest oli näha värskeid märke piirkonna märgistusest( maakraapimisest suurte käppade jäljerajal) mis võisid olla sellised max paaripäevase vanused. Peremeest ennast ei kohanud ja saime aardeni, logi kirja ja tagasi. Kogu tee aardeni ja tagasi tegi distantsilt 6,4 kilomeetrit. Aare ise korras. Tänud.

Hea oli mööda ATV rada astuda. Kohati oli küll veidi libe kuid kummikutega polnud muret. Rada viis vaatlustornini, edasi viis peenem rada ja selle ääres taas kukekad. Kuna ma polnud kindel, et sama raja peale tagasi jõuan siis korjasin nad muidugi ühes ja nii ma Sandra tamme ja külanigi jõudsin hästivarustatuna. Logi kirja ja tagasiteel võis juba gpsi välja lükata. Otsisin silmadega veel seeni, aga no polnud rohkem. Tänud!

Varakevadel loobusime sinna minemast. Täna oleks võinud ka tossudega minna. Auto jäi silla juurde. Õnneks olid ATV jäljed ees, mis viisid peaaegu aardeni. Tee peal nägin kahte mägralinnust, Sandra tamme ja täiskivist keldrit. Uudistasin ka maja varemeid, aga ega seal suurt järgi pole. Kokku kulus retkele poolteist tundi. Aare korras,aitäh.

Piinlik lugu, kuid kuigi mul on Nuustakul juba ammuste aegade hämaruses ära käidud, siis selles Tallinnast suuremas Eestimaa külas veel olnud ei ole. GP on ikka huvitav mäng, saab jälle jupp maad targemaks. Olin seda jalutuskäiku veidi peljanud. Täna võtsime hoo sisse ja läksime Sandrale külla hoopis teise kandi pealt, kui algul olin mõelnud. Metsavaheteekesed olid kenad liuväljad ja autoga seal kimada ei saanud. Järgnes mõnus jalutuskäik mööda heinamaade vahelist teekest ja siis otse üle heinamaa. Jõgi keerutas heinamaal nagu madu-uss. Näha oli varasemat vee seisu, kindlasti mitte aegade kõrgeimat. Jõgi oli jääs, kuid püüa sa sinna jääle saada. Leidsime siiski koha ja peagi olime jõe teise kalda servas ülespääsu võimalust otsimas. Ka selline koht leidus. Talu ja majapidamine on siin suur olnud. Tutvusime sellega ja peagi sai ka aare leitud-logitud. Tagasitee oli juba tuttav ja läks kiirelt. Seega on nüüd ka Sandras käidud. Tänud peitjale.

Auto jätsin ida poole Raudna jõge Sandra külla, kus on natukene rohkem elutegevust. Kaasa võtsin matkakepi ja otsejoones jõge uurima. Oli täitsa jääs aga leida oli vaja võimalikult lauge koht. Abiks olid korraliku mustriga saapad, mis justkui haakusid jääl olevale õhukesele lumele. Sain ilusti jõe peale kui ka sealt ära. Terve tee oli näha jäätunud viienda aastaaja ilu. Üks hetk oli tekkinud paarikümne cm paksune jääkiht, altpoolt ülejäänud vesi ära voolanud ja siis kogu jää oma raskuse all tühimikku kokku kukkunud. Lisaks vahvalt peidetult aarde leiule tutvusin majaga, erinevate varemetega, käisin ära ka keldris ja siis läksin tutvuma Sandra tammega. Kohale jõudes selgus, et aarde lähedal olev tamm on täitsa võrdväärne selle kaitseall olevaga. Seejärel sama teedpidi tagasi. Aitäh huvitavat kohta tutvustamast!

Seda aaret polnud tegelikult täna üldse plaanis külastada, kuid ikkagi läksime ja ei kahetse. Emotsioonid on kõik samad, mis eelmistel siinkäinutel, ikka võimas küla on tõepoolest kunagi olnud …

Ega me vist kõige otsemat teed mööda siia ei tulnudki, kuid seda põnevam kogu matk oli. Lähenesime aardepaigale teiselt poolt jõge, selle viimase ületamine oli aga seiklus omaette. Jõgi oli kohati lahti, kohati paksu jääkihi all. Selle õige koha leidmine võttis aega, jää praksus ja tekitas paari koha peale ämblikuvõrgu taolisi praokesi. Aga üle me saime, aarde leidsime ja tagasitee sujus juba teadlikumalt. Põnev oli, täname südamest siia juhatamast!

Auto jätsime Soomaa "Tallinna" eeslinna ja hakkasime astuma. Erinevaid tänavaid on seal päris mitmeid aga meie otsustasime ühte kaardile märgitud otsemat rada mööda minna kuid selle algust me ülesse ei leidnud. Seiklesime siis natuke niisama kuni jahimeeste maja ja mägramajade juures rajale sattusime. Varsti peale seda olimegi juba tammehiiglase juures ning peale seda uurisime ja jäädvustasime seda, mis sellest "süda" Sandrast järele on jäänud. Maja on ikka tõesti väga suur ja võimas olnud, samuti kõrvalhooned. Ja hea on näha et jõeluhtasid ikka endiselt niidetakse. Tänud peitjale, väga asjalik retk ja mõnus astumine oli!

Tahtsin minagi seda suurt küla näha. Heldur ja Sannu ei vaielnud vastu ja nii me autonina sinnapoole pöörasime. Lähenemistee oli "maasturiga mõnus". Maasturita nii väga mõnus ei olnud, mistõttu parkisime kohta, kus oli võimalik auto teine ots ette ajada.

Mul oli eeltöö tehtud ja gps-is oli jalgraja alguspunkt. Sellest suurt abi polnud, sest kahe- kolmemeetrist lahtist kraavi me forsseerima ei asunud. Pealegi polnud teisel pool ühtegi rajakese moodi kohta. Hullem, kui Tallinn!, ma ütlen. Tagasiteele me ka ei asunud ja mingi aeg oli võimalik kraavist üle saada. Siis oli vähem võsa ja rohkem võsa ja väga värskeid loomajälgi ja veidi vanemaid jälgi ja päris värsked põdrapabulad, mis Sannu veidi segadusse ajasid. Kusagil leidsime teekese jäänused, mida olid ohtralt kasutanud väikesed käpalised, soolapuu ja mäkrade linnaosad üles. Need viimased olid seal väga võimsad.

Noh ja siis oli tammeni kiviga visata. Vett sai ületada küll, kui natuke enne minekut mõtlesid, kuhu astuda ja kuhu erilist mõtet astuda pole. Heldur korraliku džentelmenina käis ees ka, mistõttu mul oli palju lihtsam.

Tamme juures tegime pika peatuse ja vaatluse. Seal on, keda/mida vaadata! Keldri ja maja varemete juures arutlesime, mis ajast ta siin maha jäetud on. Küüditamine oli üks meie poolt pakutud põhjuseid. Võimas hoone on siin olnud!

Aardeleiuga läks kiirelt, tänu sobivale aastaajale putukaid ei olnud, nii et sisse jäid meie nimed ja asusimegi tagasiteele. Seda tegime ringiga, et põnevam oleks ja rohkem näeks. Heldur tegi uisutamisega oma elu veel põnevamaks, me Sannuga vantsisime rohkem ninad maas. Aga üks ilus vantsimine oli! Aitäh kutsumast!

TEHTUD

Selle aarde otsimise võtsime plaani sest

1. üle aasta polnud keegi seda retke ette võtnud


2. lapsepõlves olen ma seal maja teisel korrusel ringi jooksnud


3. ikkagi meie kandi aare

Ilm soosis meid, tuul ajas parmud eemale ja päike ei paistnud lagipähe. Lähenesime aardele mööda metsasihte, kus hein ja nõgesed olid kohati Ergol üle pea. Aarde leidis Ergo pea kohe, karp oli igasuguste putukate poolt ära lagastatud aga terve ja aare ise korras. Maja üks ots on loodusjõududele ikka veel vastu pidanud ja püsti.

Valisin lähenemiseks jalgratta kuna seda oli logide põhjal varemgi kasutatud. Rattaga oli see tee parajalt piinarikas. Sõita sai max 10 kmh ja üksjagu tuli ratast ka käekõrval lükata. Ligi 80% teekonnast sõitsin rattagga.