Sauruse

Eks seda sauruse külastust on edasi lükatud küll ja veel, aga nüüd asjalood klappisid ja saigi hüljes metsa meelitatud. Kui mingi saja meetrine räme võsa välja arvata, siis oli isegi täitsa viisakas jalutuskäik aardeni. Tagasi proovisime küöö teist teed mööda, aga ega võsarallist ei päästnud seegi. Tänud aarde eest!

Logiraamat on veepiiri lähedal ning ka logimise käigus on oht raamatut märjaks teha suur. Praegu pole ei minigrip ega konteiner veekindlad ning ega nad iseenesest ka ära ei kuiva. Vaevalt keegi seal pikalt istuda ja raamatut tuulekese käes lehvitada viitsib. Aarde säilitamiseks on vaja täiesti uut veekindlat komplekti.

Sauruse aarde juurde jõudmine polnud iseenesest keeruline. Ega põdrakärbsed, puugid, nõgesed ja okkad ju ei tapa. Lõpus saab veel kurejalad.

Küll aga soovitan seda matka soojalt kõigile, kelle lemmikute seas esinevad järgmised hashtagid

'#puitmajaklaster #väljaveoteenus #Kesla #Ponsse #majanduskasv #graanul #harvesteriroobas #loodusvarade väärindamine

Peasüüdlane meie tänases päevas. Kartsime, et jääme pimeda peale, nii et lambid igaks juhuks kaasas. Üks kergemaid leide täna. Meil oli põnev.
Tänud

Aitäh aarde eest!

Miskipärast olin selle aarde kõvasti raskemaks mõelnud ja pidevalt edasi lükanud. Täna sai kuivakas kaasa võetud ja nii 1km kauguselt kohale kõnnitud. Võsa oli minimaalselt, enamus teest lihtne jalutuskäik metsa noorendikul või selle kõrval metsaveo masina mugaval rajal. Noorte kuuskede valgustuseks oli võsa ka meeldivalt madalaks lõigatud, nii et ootamatult kiiresti hakkaski jõgi paistma ning oli aeg kuivakas selga tõmmata ning vette sulpsata. Aare ise oli suht kuiv ja lehvitas juba eemalt.

Peale logimist tagasiteel andsid pabulahunnikud tunnistust põtrade olemasolust ja tee kõrval kraavis kuduparved reetsid konnade tegevust. Kuidagi liiga kiire ja lihtne oli siin kõik.

Tänan peitmast.

Peitja lubab kirjelduses et “see aare on selline kuhu tulla pole lihtne” ning asub “keset ei midagit” ja no veel täpsemalt seda asja kokku võtta oleks tõesti keeruline :D. Lisaks lubatakse, et saurused seda ostaksid ja no ilmselgelt peab siis meis samuti jupp nende kunagi elanud elukate DNA-d säilinud olema. Sest meie ka ju tahtsime siia ja vette, vahet pole et teed tulemiseks ei pakutud ja karuga trehvamine oli variandina laual ning nulli tuli koos märkimisväärse kandamiga ennast ubida... :D. Väga äge (ehkki ka päris väsitav) käik sai kokku; aitäh Helenile ja Salmele siia tulekuks plaani tekitamast ning JullAmpullile geoErna eest :).

Looduses meile käia meeldib ja kui päeva planeerima hakkasime, siis mõtlesime, et peale Iiripilli võiks ju magustoiduks ka selle Sauruse ära napsata. Tegelikkus oli hoopis midagi muud. Tuli välja, et Iiripill oli vaid kerge soojendus sellele, mis meid siin ees ootas. Ilmselt tegime vähe vale valiku auto parkimiskohaga, aga mõistlikumaid lahendusi ka ei märganud ja seega üsna kiirelt metsikusse loodusesse sattusime. Et saada kaardil märgitud eikuskil algavale teekesele forsseerisime esmalt mõnisada meetrit kaardi järgi tunduvat metsasihti, mis tegelikult oli metsikult tihe võsa elektriliinide all. Kui rohtunud ja mudasele ning karukaka hunnikutega rajakesele saime, siis oli astumine juba natuke lihtsam. Künklikul maastikul edasi rühkides hakkasid lõpuks jalad all tuterdama nagu makaronid, aga jõeni me siiski jõudsime. Seal ei olnud muud miskit, kui kummist supelkostüümid selga ja karmauhti vette. Vaprad jõetraalijaid said üsna mitu saarekest üle vaadata enne kui selle õigeni jõudsime. Vesi oli ka nii paganama külm, et tahtis läbi kummi varbad kangeks muuta. Õnneks lõppes kõik aardeleiu ja logimisega ning siis põdrakärbseid krae vahelt nokkides jälle tagasiteele. Oh oli see vast rännak. Natuke jäi küll tunne: hea, et tagasi tulema enam ei pea. Aga samas oli ka natuke elevust tekitav see aarde omapärane asukoht selle rännaku lõpuks. Suur aitäh vapratele kaaslastele!

Oh sa püha saurus! Idast pole kunagi midagi head tulnud. Auto jäi seal kilomeetri peale heinamaa serva. Algus oli täitsa OK teeke. Siis 300 meetrit normaalset värsket võsa ja oksarisu. Riided olid ju ka viisakamapoolsed, ei tihanud eriti otse läbi tnugida. Vaikselt hakkas tempost palav. Särk lendas seljast, et seegi kuivemaks jääks. Siis tulid põdrakärbsed. Vähemalt olid nõgesed nüüdseks kuivetunud. Aga jõgi seda polnud. Kas juba kõlab nagu vigisen.. ;-P

Püksid ja sokid jalast, kummiplätud jalga ja karmauhti vette. Viis minutit sain seal olla, sest aaret kohe ei silmanudki. Saurus ja koht on täitsa vahvad, aga aarde konteiner ja kinnitus olid küll kipakad. Mul polnud ka midagi kaasas, millega asja parendada. Vast siis kestab edasi ka samamoodi. Väljakutse ja seiklusena kokkuvõttes siiski soovitatav, eriti nüüd, takkajärgi soojas ja kuivas toas logides :D Üks ammu korduvalt mööda sõidetud koht jälle käidud. Tänan sauruseseikluse eest!

Lõpuks sai ka see rännak ette võetud. Algus oli suht padrik aga siis tuli rada ka nähtavale. Tohutult palju põdrakärbseid tuli mind uudistama. Nullis polnud muud kui püksid jalast ja vette, aga väljastamisega oli mure kuidas püksid jalga saada kui jalad mudased? Tagasi teel tegin kõigepealt väikse ringi metsas, no ei leia algust üles,aga kui rajale sai siis kodu juba paistis. Mõnus rännak metsas. Siiani korjan neid kärbseid juustest. Kui algus ja lõpp välja arvata siis läheb sinna normaalne rada, ei pea kartma.

Logiraamatu jäänused aardest eemaldatud ja fotodele jäädvustatud. Aardesse sai uus logiraamat.

Mingil arusaamatul põhjusel olin selle aarde maastiku enda jaoks palju hullemaks mõelnud kui see tegelikult oli. Seetõttu olin ka siia tulekut pidevalt edasi lükanud. Tegelikkuses oli lähenemine täiesti normaalne ja viimanegi veetakistus sai õige varustusega muretult ületatud. Võtsin aardest kaasa kõik logiraamatu jäänused ja peane nende kuivatamist tegin ajaloo huvides fotojäädvustuse. Aardesse sai uus ja kuiv logiraamat. Kuna aga aardetops ise ei ole vettpidav, siis vajaks ka see väljavahetamist.

Vajab endiselt logiraamatut.

Tunnistan üles, tegin pattu. Lookas jõululaud oli täis ahvatlusi ja mina ei suutnud nendele vastu panna. Keresse läks sisse märkimisväärselt rohkem materjali, kui ühe normaalse keha jaoks tegelikult oleks vaja olnud. Lunastuseks tuli ette võtta natuke keerulisema ligipääsuga aare. Sauruse tundus täpselt säärane, mis selleks sobis. Ma panin kõik panused sellele, et pakane on jõe ära jäätanud ja sellest saab üks võsas ragistamise teekond. Silla juurde jõudes oli kohe selge, et ma eksisin rängalt. Vesi vulises juba seal suure hooga ja ei näidanud mingeid kaanetamise märke. Aga lai rada oli paljulubav ja asusin teele. Lootes, et see kõrvalharu on ikka ületatav. Oli ta jah. Sama targalt teeni tagasi ja teiselt poolt jõge uuele katsele. Metsaalune ja puud olid kaetud koheva lumekihiga ja sadas aina juurde. Väljas mõnusalt pehme -8 kraadi. Maastiku läbimine metsas oli raske, aga umbestäpselt selline mida olin ette kujutanud ja üleliigsete kalorite põletamine toimus plaanipäraselt. Kui viimased 8 meetrit oli jäänud veel läbida, asusin tiirutama nagu kass ümber tulise pudru. Jääkaanest polnud siin haisugi, kui see väike jupp kalda ääres välja jätta, mis takistas mul oksaga vee sügavust testimast. Kirusin, et sobivat varustust kaasas ei olnud. Surfipapudest ja rätikust oleks siin palju kasu olnud. Rätikuks koorisin seljast oma pluusi. Aga jalavarjude lahenduse osas kõhklesin ikka päris pikalt. Kas minna paljajalu, või loovutada saapad vähe paremate olude loomiseks. See oleks aga tähendanud seda, et teekond autoni oleks olnud üsnagi külm ja piinarikas. See ei tundunud enam üldsegi mõistlik ja valisin selle vähem karmima variandi. Hülgasin saapad ja muud alakeha katvad rõivad põõsasse ja asusin teele. Esimese hooga polnud hullu midagi, viimasel ajal külmas vees solberdamine on oma jälje jätnud. Kui aga vaikselt potentsiaalsele peidukale lähemale jõudsin, seda enam tõusis ka veetase. Nüüd tuli juba ühe käega parkat õhus hoida ja teisega oks käes tasakaalu hoida. Kiuslikult tõi vool ka veel pooljäätunud ollust pidevalt vastu jalgu. Õnneks meeter enne nulli, jäi ka aare silma. Kuid kahjuks tõusis ka veetase ja liikumine muutus aina keerulisemaks. Tuju oli siiski siiani hea, kuid see hakkas kiiresti langema, kui oli aeg aardega mässama hakata. Selle kättesaamiseks tuli kasutada peenmotoorikat ja pidin hülgama kindad. Topsi sain küll kätte, aga käed muutusid kiirelt külmast tuimaks. Veest välja ka ei tahtnud minna, kuna seal tundus soojem kui kaldal. Karbi avamine osutus järgmiseks katsumuseks. Tuimade kätega ei tahtnud see kuidagi avaneda ja lennutasin selle hoopis suure kaarega vette. Nüüd tuli kiirelt reageerida ja kargasin topsi järele. Tops sai päästetud, aga maksma läks see parka alaosa läbi leotamise. Võtsin lõpuks hambad appi ja jõudsin ka logiraamatuni. Või õigemini ajutise leheni. Ma ei saanud enam aru, kas see oli varem märg või niisutasin selle ise läbi, igatahes minu pastakas ja aardes olnud pliiats sellele peale ei hakanud. Külm hakkas ka juba võimust võtta ja enam selgelt mõelda ei suutnud. Loobumise asemel taipasin siiski taskust veel ühe tšeki võtta ja nimi sinna lisada. Püüdsin küll teha kiiresti, kuid minutid lendasid võluväel ja kaldale tagasi jõudes olid jalad all nagu pakud mis pika pusimise peale lõpuks kaetud ja saabastesse tagasi said. Kogu tahasitee autoni oli varvastel tunda teravat torkivat valu ja vandusin endale, et sellist rumalust ma enam kunagi ei tee. Kui aga sooja autosse maha istusin, olid igasugused hädad nagu peoga pühitud ja jätsin ikka tulevikku ka natuke mänguruumi. :P Igatahes, kui ma suutsin seal aarde juures midagi ära susserdada, siis võtan kogu süü omaks. Samas hiljem leidu logima hakates, avastasin, et aardel juba niigi hooldusvajadus peal. Nii et väga halvasti ei tunnegi ennast.

Korralik väljakutse oli ja kaloreid põles tunduvalt rohkem kui plaaninud olin. Aga ilm oli ilus ja koht lume all lummav. Pealegi see väike karastus oli teadlik ja masohismlikult nauditav. Mulle täitsa meeldis. Tänud.

See täpike on kaardil rahulikult seisnud, sest no mitte kuidagi ei ole tekkinud tahtmist siia ei kuhugile samme seadmast. Täna see tahtmine tekkis. Auto jäi 1 km kaugusele tee äärde ja mööda kraavi põhja seadsime sammud seda saurusemaad vaatama. Natuke niiskemas pinnases oli näha siinse elanikkonna jälgi. Ilves, rebane, põder. Päntajalg oli igavust peletanud kännuga maadeldes ja kõhutäiteks oli kosti võetud sipelgapesast. Mingil hetkel tegime suunamuutuse ja tee läks üle vana raielangi. Seal liikusime rinnuni ulatuvates vaarikates ja ohakates. See osa oligi retke kõige raskem osa, sest siin olid satikad ka kõige innukamalt kallal. Jõeni jõudes astusime julgelt vette. Mõnusalt jahutav oli. Aarde juurest autoni läbisime sama raja. Oli mõnus retk. Tänud!

Seda aaret olen pikalt vaadanud, aga kordagi pole üritanud otsima tulla. Olin kuulnud ka kuulujuttu, kuidas aare peidetud ning see tõttu igal aastaajal ei soovinud otsima tulla. Tegelikkuses on lõpus palju kergem. Lähenesime aardele põhja poolt ning läksime oja lähedalt aardeni. Võsa oli korralik, aga kohale saime. Huvitava objekti on peitmiseks leitud ning kõik muidu hea, aga Snusi tops ei sobi üldse konteineriks. Leidsin paberi, kuhu sai kirjutada ning panin nimed kirja. Tagasi läksime rohkem metsa alt, et vältida võsa. Kulus peaaegu 2 aastat, aga lõpuks sai tehtud.

Mõned asjad siin elus hakkavad traditsiooniks saama.

Kolmandat aastat järjest läksime geojaanile. Eelmisel aastal sattusime vahetult enne geojaani Mädajärve, jõudsime 70m peale, olime nagu mudased kollid, hirmutasime inimesed ära ja andsime alla.

Sel aastal sattusime vahetult enne geojaani Saurusesse. Kui nõgestest läbi olime ramminud, siis jõudsime parajasse võssi. Raiusime läbi ning jõudes 70m peale, oli ees kraav. Väike ja madal: mina üle ei astuks, aga vesi on umbes pahkluuni. Kummarid olid kahjuks maha jäänud, nii et koorisin jalad paljaks. Juba esimese sammu järel olin põlveni mudas ja oleksin veel allapoole vajunud. Tore. Tore. Tore.

Hakkasime otsima kohta, kust üle saaksime. Lõpuks leidis Kaupo mingi purde, komberdasime üle ja kunagi jõudsime aarde lähistele. Kaupo pani nimed kirja ning veest välja tulles küsis, kas võib mu peale toetada. Vastasin jaatavalt ning hetk hiljem olin ise ka vees, sest mõnel mehel kadus tasakaal ära. Pole viga, ikka juhtub.

Tagasitee kulges analoogselt nõgeste, satikate ja sauruste eest tagasi põgenedes.

Logileht läbimärg.

Praegu veel väga mõnus, ei nõgesed ega vesi ulatu üle põlve. Kuivatasin logilehte niipalju et kannatas kirjutada. Aitäh!

Minu kodutöö ütles, et siin vaja suuri kalamehepükse ja no Polekalal ju kindlasti on. Täna selgus et püksid tal on, aga kodus kapis ilusti ja et tema võib vabalt minu nime ka ujudes kirja panna. Nujah, mis mul selle vastu olla sai.

Kohapeal ajas asi naerma, sest mida polnud ujumiseks, oli vesi. Vesi oli brr aga logimine lihtne. Kahjuks peitja ei olnud mõelnud, et veetase võib seal kõikuda, logiraamat märg ja no mina tulen ju alati aarde juurde 2 kätt taskus.

See täpp oli mul juba ammu silma jäänud, aga senini ei olnud viitsinud ennast siia võssa ronima motiveerida. Nüüd sai aga ette võetud. Algul tuuseldas ka Krants kaasa, aga siis sai lähenetud veidi valelt poolt. Seejärel viisime krantsi autosse tagasi ja lähenesime teiselt poolt. Saime kõike, metsa, võsa, pori, vett ja juba ka mõningaid sääski. Aga üldiselt ilmselt viimane aeg seda aaret mõistlikult logida, varsti nõgesed üle pea ja sääsearmaada tunduvalt tihedam. Aare ise hetkel üsna nukras seisukorras. Logiraamat märg. Üritasine seda nii kinnitada, et järgmine suurvesi seda minema ei viiks. Tänud!

Tütre juures nägime pilte kuidas nad selle aarde logisid. Meil ka abivahend autos olemas ja nüüd siis hammas verel. Vesi oli küll märg ja külm, aga logi sai kirja. Aitäh.

Vigade parandus. Seekord olid kummikud ja oma sild kaasas, nipet-näpet muudki. Jõgi oli talvega võrreldes laiem. Suve arenedes ilmselt on roheluse mass pöördvõrdeline vee sügavusega, meile tänane putukavaba ilm igatahes sobis. Aitäh!

Miki sai autot parkides öelda, et tööl on rahulikum ja kohe oli kõne ning ragistas töömõtteid. Proovisin siis ise leida head teed aardeni. Varsti sai Mikil töö tehtud ja hakkas ise juhtima meid - tegelt oli kõik ok, aint veidi oli vaja paremale hoida. Kummik oli hea variant, aga päeva ei päästnud. Ma sain küll lähedale, aga aardeni pääses Miki. Tema tundis ennast nagu omas elemendis - jalutas, pesi, naeris. Tagasi läksime kuivemalt teelt. Aitäh!

See aare on mul juba tükk aega pinnuks silmas olnud. Iga kord, kui sinnakanti satun, siis itsitab näkku ja iga kord on kas liiga puhtad riided, aega vähe või mingi muu häda. Nüüd sai mõõt täis ja sündis otsus, et murrame selle sauruse lõpuks.
Viskasin kummari jalga, soovitasin Kristelile sama ja üllatavalt kiiresti olimegi kohal. Nullis ootas meid ees täpselt see, mida ma arvasingi. Sips ja valmis. Aitäh!

Avame pidulikult mitteleidjate rea! Jalutuskäik oli tore, aga jõgi, va sunnik, polnud vaatamata möödunud krõbedatele külmadele piisavalt jääs ja vulises süüdimatult siin-seal. Tekitasime ka üsna arvestatava sillakese, aga see kukkus katsetamisel koos õhus rippunud jääga meie matkasaabaste jaoks liiga sügavale. Järgmisel korral on õige abikas kaasa võtta, täna lootsime kergemat pääsu.

Geojaanilt läbi mõnede aarete kodu suunas kulgedes laekus sauruste püüdmise spetsialistilt signaal, et just nüüd on parim aeg. Täpsustavatele küsimustele saadud vastused lisasid veendumust, et pikalt sauruste elupaika silmas pidanud ja nende hingeeluga kursis olijat tasub kuulda võtta. Kuigi jalutuskäik eelmise aarde juurde pidi meil viimaseks jääma, siis välja hõisatud mõte põigata koduteel veel ka saurusele külla, köitis kõigi tähelepanu. Teadmine, et saurustehuviline Hannes siin just romantilist jalutuskäiku tegemas käis ja meile mõnusa teeraja rinnuni rohttaimedesse sisse tallas, veenis võimalust ära kasutama.

Tänulikult astusimegi mööda rada (te, saurusevõsa romantikud, võtke järgmine kord mudilased ka nii ahvatlevasse kohta kaasa, saavad järgmised veelgi korralikumalt sissetrambitud raja), arutlesime, miks vahepeal kahtlaseid kõrvalepõikeid tehtud, aga püüdlikult järgides püsisime rajal kuni võsametsani, kus kaotasime jälje ja pidime ise hakkama saama (no jällegi, olnuks Hannesel kogu pesakond kaasas, õnnestunuks siingi gepsuta liikuda). Varsti paistiski kahtlane koht, saurust ei näinud, ju oli kuskil eemal soojas jõevees hulpimas. Sumpasime kohale, leidsime esialgu kahtlasena tunduva kilekoti, mis õnneks siiski aardeks osutus, lahtipusimisega oli pisut tegemist, aga saime nimed paberile lisatud.

Tagasiteel tõdesime, et tõesti parim aeg sauruse otsinguks, jõevesi soe ja võss maha tallatud, aitüma tänastele jalutajatele selle eest! Aitäh ka peitjale.

Olin seda aaret mitu korda toppinud geotuuri esimeseks aardeks kui ka viimaseks aardeks aga iga kord on olnud tunne, et no ei tihka seda saurust otsima minna. Kahtlase väärtusega võsa ja punkt keset jõge. Ebamugavaid miinuseid on igaks aastaajaks. Merlele laekus salainfo Hanneselt, et ta trampis korralikud rajad talust aardeni. Veel oli hea uudis, et jõgi pidavat olema soe ja madal. Otsustasime, et nüüd on see kõikse parim aeg selle aarde järele minna.

Autod parkisime mahajäetud talukohta ja nuuskisime heinamaale tekitatud rajaotsa välja. Mõni mitteametlik matkarada ei ole ka nii hea läbivusega kui meile sattunud sissetallutud tee. Kuni paarisaja meetrini, mil hakkas metsatukk, võiski lihtsalt sirge seljaga jalutada. Edasi tuli ennast läbi pressida väga tihedast, teravate ja kuivanud okstega kuusikust. Ja olimegi jõe ääres. Merle kui teerajaja astus ühes märjas kohas oma jalanõu märjaks. Sellest suurt probleemi ei näinud ja läks sama joontpidi jõkke. Me Mairega võtsime end paljajalu ja järgnesime. Aardeleid end kaua taga ajada ei lasknud ja peagi võisimegi tagasiteele asuda. Niimoodi polnud kohe üldse viga seda aaret logida. Aitäh võimaluse eest! :) Aitäh ka peitjale.

Eelmise aarde juures saime infot, et siin on jaanipäevale kohaselt heintses rada tehtud ja patt oleks olnud selline võimalus kasutamata jätta. Õues oli küll pikema matka jaoks palav, aga oli väike lootus, et jõevesi on natuke jahedam kui õhk ja üleüldse, millal me siiakanti jälle satume :D? Autod jätsime vana talukoha juurde ja hakkasime kõndima. Mööda rada jõudsime kiirelt metsatukka ja siis juba Merle hüüdis, et 180m veel. Ma ei jõudnud veel vinguma ja hädaldama hakata palavuse ja putukate üle kui juba kohal olime. Jätsime oma tossud kaldale ja supsasime vette, mis oli põlvini. Nii mõnus jahutav, oleks sinna sellili ka visanud. Peale logimist koperdasime metsas jälle rajale ja olimegi juba õigepea uuesti auto juures tagasi. Selle aardega otsustasime lõpetada geojaani nädalavahetuse ja läksime premeerisime ennast hea paremaga Viikingite külas.

Pidas kevadeni vastu küll!