Seeneküla lipumast

Leitud ja nähtud aga logima peab tagasi tulema,
Tänud!

Tulime täna au andma Seeneküla lipumasti juurde. Tegelikult oli mul jälle suur häda aaret leida ja kuna on mõnus suvi, siis tuleb juhust kasutada ja ronimishuvilised kokku ajada. Õnneks on meil olemas treener Margus, kellel on olemas kõik vajalik, et lipumasti otsa ronida. Küll ikka täna oli palav ilm. Üles ronides higi lausa voolas mööda selga. Lootsin väga, et üleval on ikka natukenegi tuult, aga võta näpust, kui mina üles jõudsin, oli täiesti tuulevaikne. Aga lipumast oli aus ja päris hea oli see, et oli teine natuke kaldu. Ülese ronime, ilma segavate oksteta, oli täielik naudin. Kui üles ronimine ja logimisega sain ühele poole, tuli päeva kõige mõnusam osa, laskumine. Seda teeksin ma vist kohe mitu korda järjest, aga vahel peab lihtsalt kuidagi üles saama. Aga kui vähe saab on eriti hea. Duured tänud peremehele aarde eest ja muidugi kõigile kaaslastele seltskonna eest ja muidugi Margusele väga suured tänud, et ta kohe viitsib meiega tegeleda.

Janar oli jälle korraldanud ühe ronimise ja kuna koht väga kaugel ei olnud siis veeresin kohale rattaga. Jõudsin natuke varem ja taastasin seni kulutatud energiat metsamarju nosides. Järgmisena jalutasin mõõda 2 meest aga need kinni ei pidanud, vist ei olnud geopeiturid ja läksin randa ujuma. Esimesena jõudis kohale Märten, natuke aega hiljem ka juba muu seltskond. Ronisin kolmandana ja üles jõudmine oli paras ukerdamine, nii et aarde juurde jõudes olin täitsa märg. Mitte et ma ennast hirmust täis oleks lasknud, lihtsalt ilm oli nii palav. Alla tulek kulges juba sujuvamalt, välja arvatud nööri vaigune koht. See oli minu teine puu nöörivarustusega võtmine. Märteni ronimist enam vaatama ei jäänud kuna rattaga tuli ka tagasi koju vändata, kokku sai 50 km ring. Oli jälle üks tore ronimine ja seltskond. Tänan eriti Margust, kes varustuse eest hoolt kannab. Logi kirjutamise ajaks olen juba esimesed ostud sooritanud, esialgu kodus toimetamiseks aga ehk kunagi ka puid vallutama!

Päris tihti saab puu otsa ronida. Mulle väga sobib see. Puu oli mõnusalt kõrge ja ma läksin esimesena ronima, kuna oli vaja kella kaheksaks koretekooli jõuda. Margus pakkus järjekordset suurepärast ronimisteenust ja aarde juurde jõudmisega probleeme ei olnud. Koretekooli minnes hüppasime ka kiirelt Vääna jõe äärest läbi, et Freddi saaks väikse supluse teha. Ta loomulikult ei soovinud sealt lahkuda :D Aitäh toreda aarde eest!

Margus oli taaskord suurepärase ronimisõhtu organiseerinud. Jõudsin täpselt kokkulepitud ajaks puu alla ja Martti juba ootas seal. Uurisime siis veidi ümbrust ja vähe kaugemalt nägime ka karbi ära. Seejärel jõudis Margus varustusega ning hiljem juba teised ronijad ja seltsilised (Janar, Kärt, Mai ja Freddi). Esmalt läks Kärt puud vallutama, kuna neil Maiga oli kella peale minek. Seejärel turnis Janar, õhutasin teda ronimise maailmarekordit tegema. Martti käis eriti kiiresti üleval ära, me Janari ja Margusega olime vaid mõned sõnad juttu rääkinud, kui Martti juba kasti juures oli. Mina siis jäin viimaseks ja eks ma pakkusin teistele seal huumorit. Kui esimeste oksteni oli väga hea minek, aga siis saabus see tüütum osa - oksadega võitlemine ning üles kastini enda vinnamine. Kuna ma olen keskmisest pikem inimene, siis okste vahelt läbi pugemine võttis väheke aega. Janar jõudis vahepeal hüüda, et kas lähen või tulen. Endiselt läksin alles, paar meetrit oli veel minna. Igatahes kastini ma jõudsin, ära sain ka logitud. Vaade oli suurepärane, päikeseloojang takkapihta. Siis hakkasin ikka väga rahulikult laskuma. Toredad vaigused lõigud köiel muutsid mu laskumise vahepeal eriti aeglaseks, lugesin sentimeetreid lausa. Peale vaiguseid lõike oli veidi jõnksutamist, ei tulnud seda sujuvat laskumist. Janar lasi veel kommentaare valla, et köis on, aga meest veel pole ja kui mees ka välja ilmus, siis tuli juba laul välja, et "sajab akna taga laia valget lund...". Lõppkokkuvõttes väga omapärane puu ja nüüdseks seegi vallutatud. Tänud Margusele kutsumast ja varustuse eest, teistele tänud seltskonna eest.

Sel ajal,kui Kristjan ja Maret Prottomeistriga toimetasid, õgisime meie Dauno vanaema juubelil head ja paremat ja maitsesime seitsekümmend kaks eurot liiter maksvat mustsõstraviina.
Peale viit tundi veedetud sünnipäeva saabusime kokkulepitult siia puu alla, et läbi viia ronimine ja lisada sellesse raamatusse ka oma nimed.
Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Leidsime. Tänud peitjale

Köitega palun mitte lõhkuda okste pealt koort, ronimiseks kasutada õigeid vahendeid(kooresäästja). Tänud.

Seenekülal on ikka võimas lipumast.Isegi meie ämblikmees sai redelit ja trakse kasutada.Aitäh!

Pärast seda kui olime need kadunud ja mitte kadunud asjad üles leidnud, tulime vaatama seda imepisikest mastikest. Tõdesime, et on vaja varustust ja kogenud ronijat, kes läheks ja teaks samas mida teha. No see oli alles jurakas! Tagasi alla tulles hüüdis mees, et tehku pilti, aga kus sa saad kui teine seal kusagil kuu ja päikese vahel asub! Tänud peitjale aarde eest.

Kadunud seenelise jälgedelt võtsime suuna otse siia. Raiko hindas olukorda ja läks varustuse järgi. Tagasi tuli hoopis koos kogu varustusega, st. et tegi autoga drive-ini. Mina ei tea, kust ta selle tee leidis, aga kohal ta oli. :D Ajasime redeli püsti ja seekord pani orav omale ikka traksid ka peale enne kui üles minema hakkas. Päris karm puu ma ütleks. Kapuud on selle kõrval poisikesed. Tänan.

Sirutasime veidi selga ja toimetasime ühe õnnetu Suurupi Tulejuhtimistorni takerdunud T5 rännuputuka hoopis siia aardesse. Mõnusaid ronimisi kõigile!

Kuna vahepeal soetatud varustus tundus lõpuks selle aarde jaoks olema piisav, siis tulime katsetama. Pommitada sai seda masti omajagu, aga ei tea mitmendal katsel tabasime lõpuks märki ja edasi oli juba kõik nagu selliste aaretega ikka. Tänud peitjale!

Kui keegi mulle veel loetud kuud tagasi oleks öelnud, et ma tulen seda aaret täna siia oma käega logima, ma oleks ta seenele saatnud :D. Aga just nii on asjad läinud ja täna ma siin tuules kiikuvas ladvas kuuvalgel ometi rippusin. Mis ma oskan öelda, maastikviiekate-akadeemiast Kapuude juures on sündinud omakorda nii palju toredaid kohtumisi ja seiklusi, õnneks mõni samataoline on mul veel külastamiseks soolas ka :). Täna siin maiustasime ronimise kõrvale Salme tehtud imehea õunakoogiga (kiidetud olgu ikka kõik need tänapäeva kooliprojektid :D) ja Heleni pakutud sooja teega, loba sai, huumorit sai; Helgega lisaks korraldasime endile veel vahepeal auto-orienteerumise kottpimedas :D. Uus kogemus minu jaoks oli kahekesi korraga puus olla, samas logida oli nii kõvasti lihtsam, Kristjan hoidis džentelmenina seni karpi alla pudisemat kuni ma visiiti kirja panin. (Tegelikult on seal kirjas meid kahes logis lausa, Salme esimese vapra oravana kirjutas meid kõiki raamatusse sisse aga seal pimedas tekkis korra segadus, kas Helge nimi oli või ei olnud ja panin meid siis igaks juhuks teise ringi veel). Ülejäänud aja meie ronimisinstruktor lihtsalt pikutas seal 20 m õhu kohal ja üritas mulle ka selgeks teha, et naudi hetke aga ei, ma veel ei oska neid kõrgusi nii chillilt võtta, niigi sain hirmuga kisama pista, kui tuul toda lipumasti ühtäkki tuntavalt õõtsutama hakkas… :D.

Oli väga vahva hilisõhtune seiklus (me lõpetasime vist 22:30 paiku), aitäh Tarmole aarde eest ja kõigile, kes kohal olid ning asja võimalikuks / mõnusaks tegid :).

No-nii, kust nüüd täpselt alustada?

Kevadel, umbes-täpselt pool aastat tagasi otsisime üles kadunud seenelise ja saime teada jupikese lipumasti asukohast. Seeneliste külaga olime küll varem tutvunud, kuid vajalik info oli jäänud talletamata, seega külastasime samal päeval ka seda karpi uuesti. Kui kogu info käes, ei jäänud lipumast enam kuigi kaugele ja otsustasime olukorraga tutvuma minna. Vahtisime natuke aega pead kuklas kasti ja nentisime, et enne mädaneb see puu ära kui meie seda aaret logime.

Läks mööda kõigest pool aastat, kui saime Kristjanilt kutse selle puu otsa ronima tulla. Muidugi haarasime võimalusest kohe kinni. Ja siis kui normaalsed inimesed ennast mugavalt diivanile telerit vaatama sätivad, suundusime meie kottpimedasse metsa, mingi maailmakõrge puu alla. Jõudsime kohale esimestena, tuvastasime õige puu ja nautisime niisama kuuvalgust.

Järgmisena jõudis kohale Kristjan. Sättisime ennast puu alla sisse ja Kristjan hakkas palli loopima. Ikka päris kaua loopis, aga päris sobivasse kohta ei saanudki. Kuna oks tundus kandvat, siis jäi nii nagu jäi. Vahepeal ilmusid kuskilt metsast välja ka Maris, Indy ja Helge. Kristjan suundus puu otsa esimesi ettevalmistusi tegema ja selle aja peale jõudis kohale veel Margus, teise varustuse komplektiga. Mehed sättisid varustust ja meie ajasime niisama juttu ning mugisime kooki. Mingi hetk antigi teada, et nüüd on asi sealmaal, kus üks julge võib natuke teistmoodi ronimist proovida. Ehk siis pool puud köiega esimese oksani ja sealt edasi slingidega kastini. Tundus põnev ja kuna ühtegi teist vabatahtlikku polnud, läks ronima Salme. Kiire riiete vahetus, varustus külge ja ta võiski hakata tõusma. Esimese jupiga sai ta mõnusalt sooja sisse ja esimene oks jõudis kiirelt kätte. Seejärel haakis ta Kristjani juhendamise järgi end köie küljest lahti. Peale kiiret slingikoolitust hakkas ta varsti kastile lähenema. Puu oli väga mugav ja arvestades pimedust, siis tal väga vahet polnud, kas ronida viie või 15 meetri kõrgusel.

Meie ikka alt vahepeal hõikusime, et teada saada, mis ülal toimub. Pimeduse ja okste tõttu midagi väga näha polnud.
Mingi hetk saime ülalt teate, et kast on vallutatud ja tegeletakse logimisega. Samal ajal sibas mööda puud ülespoole ka Kristjan. Ning siis algas täiesti arusaamatu osa. Köied üles- köied alla, sõlm siia- sõlm sinna kuni Salmele öeldi, et nüüd on kõik laskumiseks valmis. Algul oli tal küll veits selline tunne, et ee… siia nüüd peabki ennast rippu laskma või? Kuna aga alla saamiseks muud valikut polnud tuli usaldada seda, mis on. Vajalikud vahendid uuesti köie külge ja algas laskumine, mis väidetavalt polnud enam üldse hirmus. Varsti olidki Salmel jalad jälle maapinnal ja tema meelest oli möödunud vaid üks hetk, kuigi tegelikult oli puu otsas üle poole tunni.

Muljetasime veel niisama, sõime kooki ja vaatasime, kuidas ka Maris puu otsas ära käis. Kui kogu üritus oli kestnud juba kolm tundi, tuli ka Kristjan puu otsast alla. Pakkisime asjad kokku ja sättisime end koju ära, homme peab ju kooli ja tööle ka minema.

Suur aitäh Kristjanile varustuse ja õpetuste ja meeletu kannatlikkuse eest!
Ja suur aitäh Tarmole nii toredate seeneliste eest!

Teekond lipumastini oli madalapõhjalisele väga põnev. Kristjan saatis teeotsa koordinaadi, kus pole keelumärki ees ja saab täiesti seaduslikult koos autoga nulli vurada. Lisaks andis ta veel ühe infokillukese ja selle asemel, et tee otsa jõudes aarde koordinaat sisse toksida, tuginesin hoopis teisele killukesele ja lõpuks olime me "teede" peal, kus ilmselt polnud üldse mõeldud neljarattalisega liigelda :D:D No igatahes kui see 4x4 seiklus lõppes, võtsime suuna ka õigesse kohta, aga autoga nulli ikka ei saanud. Oeh... Tuli ette võtta jalutuskäik 240m kaugusele, täiesti ennekuulmatu! Väljas hakkas vaikselt hämarduma ning kuulsin vaid kahtlaseid hääli ja raksatusi, kuniks märkasingi ahvikest puu otsas teed rajamas. Temperatuur oli hämmastavalt madal ja ninaots külmus kohe esimese paarikümne minutiga ära. Igatahes seekord kulus kogu energia vaid puu all lobamisele. Airi ja Tarmo tegid tähtsa töö ära, boonuseks said nad kõrgustes võimast täiskuud imetleda. Mina unistasin vaid õhtusöögist... :):) Aitäh!

Nagu imeväel olimegi jõudnud eelaarded üles otsida, et siis siia juba sirge seljaga kohale tulla. Kui meie kohale jõudsime oli Kristjan parasjagu kõrgustes. Päeva valgus kadus iga minutiga. Üles ronimise ajaks oligi väljas juba pime. Mina ei tea, mis täna oli aga ronimise alguses oli tunne, et kuidagi ei lähe ja iga samm oli väsitav. Ja kusagil seal vahepeal tulid pähe mingid koledad mõtted selle kohta, et ei tea, kas kõik kinnitused ja köied on ikka nii nagu vaja. Ei tea, kas asi oli alt silma paistva taskulambi valguses või hoopiski kuus. Aga jaa, see täiskuu ja tähistaevas olid ilusad. Seda ma nautisin ja see oli seda kõike väärt. Konteineri kätte saamiseks tegin natuke jõu ja ilunumbreid. Pistsin logiraamatu põue ja laskusin. Nimed kirja ja raamat läks koos Tarmoga üles tagasi. Ingrit uinutas haigutamislauluga. Oleks seal pisut soojem olnud ja voodi, kuhu pikali heita, siis oleks seal ilmselt kohe magama jäänud. Päevale sai taaskord korralik punkt pandud.

M õ n u s!

Aitäh Kristjan, et võimaldasid meil ronida.

Aitäh Simone, Tarmo ja Ingrit, et krabasite mind autole, teiega koos oli lõbus.

Aitäh Tarmole aarete eest!

Siin tegin küll 50 % valskust. Nimelt mul endal vaid pool asukoha koordinaati käes (teist poolt ei saa, kuna tundub, et kadunud seenelise kuub on kaduma läinud või olen siiski ise juba paar korda järjest pimesikk) ning teiseks tegi Kristjan ka siin suurema osa tööst ise ära ja viis köie õigesse paika nii, et ma üles jõudmiseks slingitama ei peaks. Aega läks, aga asja sai. Sedapuhku tuli ronimine välja juba täitsa inimlikult. Neli-viis väikest puhkepausi tuli teha ning käed ei makaronistunudki väga. Igati teostatav ronimine oli ja laskumine täitsa superluks. Aitüma peitjale ja Kristjanile ka.

Ega peale Leetse CITO sündmust olid meil Ingridiga palju tagasihoidlikumad geoplaanid. Juhtus aga niimoodi,et Kristjan ajas kokku kampa kellega minna hoopis edasi ronimisaardeid võtma. Pealegi olin eelmisel päeval saanud ka väikse väljaõppe ja loomulikult ka kotiga julgust nahavahele.

Lipumasti enda all olin käinud kevadel olukorraga tutvumas ja ausalt öelda ei olnud küll plaanis minna selle topsi järele.Aga nagu hilisem aeg on näidanud,siis polegi nii hull see ronimine.Ainult ronimistehnika vajab ise veel kõvasti lihvimist. Selle puu otsa sain küll rohkem toore jõuga.Päris tippu jõudes oli kerge pettumus,lootsin siit kena merevaadet nautida.Tutkit :) Nimi oli küll varasemalt Inge poolt juba kirja pandud ,kuid panin ikkagi oma käega veel korra :)
Laskumine oli juba selle soorituse kõige mõnusam osa.

Aitüma eelkõige Kristjanile kes kogu selle ronimise mulle turvaliseks aitas luua. Seltskond puu alusel mitteametlikul "sündmusel" andis samuti kaasa elades oma panuse.
TB jätsin ka siia järgmisi vapraid ja ilusaid ootama :)

Korra olen siin vaatamas käinud. Siis panin aarde ignoreeritud aarete nimekirja, mõttega, et ehk kunagi... Hommikul veel ei osanud arvatagi, et täna see kunagi kätte jõuab. Justkui möödaminnes mainiti CITO lõpus, et minnakse lipumasti vallutama ja et miks mitte ühineda. Vaatasin kella. Kuna kella 14-ks olin ennast juba mujale planeerinud, siis oli sõitmisaeg välja arvata, umbes veerand tundi, et nimi logiraamatusse kirja saada. Jõuab küll ju? :)

Eks ma mõistsin küll, et kuidagi ei jõua, aga tahtsin vähemalt mingi mulje saada, et kuidas üldse sinna üles saadakse. Ei ole see sissejuhatav osa nii kiire midagi. Andsin teada, et ei jõua õigeks ajaks. Olles Kristjani puu otsas tegutsemist mõnda aega jälginud, sai selgeks, et plaanitud forellipüügist ega söömisest ei tule täna midagi välja, kui just nimest logiraamatus ei taha loobuda. Aga kuna ju ei teadnud, millal uus võimalus avaneb, siis jäin ikkagi kohale.

Peale Kristjanit läks Inge juba oma teisele tuurile, lubades lahkelt soovijate nimed logiraamatusse panna. Reeglina tahan ikka ise nime kirja panna või vähemalt samal ajal kohal olla, aga siin ütlesin, et pangu mind kirja, siis pärast vaatan, kaugele ise jõuan.

Ise läksin neljandana. Olles esimesest vaigutakistusest läbi ja peaga esimesest oksast kõrgemal, oli üpris selge, et ma olin liiga palju koormust parema jala asemel paremale käele pannud. Kaalusin korraks loobumist, sest sedasi ma küll ennast üles tõmmata ei jaksa. Siiski miski pani mind edasi liikuma.

Siis sain juba jalad oksa peale panna. Vot oksalt oksale ronida ma oskan, siin sai seda vaatamata kõrgusele isegi natukene julgemini teha, sest turvaköis on ju küljes. Alla ei vaadanud ja kui vaigused kohad (köiel) ning paar kehvema oksapaigutusega kohta välja arvata, oli järgnev ronimine lausa nauditav. Aardeni jõudes piilusin sinna sisse, kuid uuesti nime kirja panema ei hakanud. Üleval käimist tõestavad pildid ja all olnud kaasaelajad :)

Aga vot alla tulemine... See oli mõnes mõttes isegi kõige keerulisem osa. Kuigi olen varasemalt Päästekolledžis laskunud, oli siin tegemist oksarikka puu ja vaiguse köiega, mitte laia laudseinaga. Vaigustes kohtades pidin GriGri hoova lõpuni tõmbama ja ennast jõnksutama, et köis natukenegi liiguks, samas olles valmis, et iga hetk võin vaiguse osa möödudes liiga kiiresti laskuma hakata.

Lõpuks sain siiski kuidagi väiksematest okstest allapoole ja siis läks juba kogu protsess lihtsamaks ja kiiremaks... kuni olin kõikidest okstes allpool ja jäin täielikult õhku rippuma. Jõudsin kõige vaigusemasse kohta, aga inertsi polnud piisavalt, et seal hooga läbi saada. Tõmbasin siis uuesti GriGri hoova lõpuni, üritasin parema käega köit järgi anda, samal ajal ennast jõnksutades. Tundus, et tegin seda päris tükk aega, ilma et millimeetritki allapoole oleks liikunud. Jõudsin isegi mõelda, et nüüd peab keegi üles appi tulema. Alla hüppamiseks olin veel liiga kõrgel :) Õnneks kandis mu tegevus siiski vilja ja hakkasin allapoole liikuma. Hetkeks ehk pisut kiiremini kui mõistlik, aga sain siiski hoo nii palju maha, et rahulikus tempos maapinnani jõuda.

Aitäh Kristanile varustuse ja juhendamise eest, Ingele nime kirja panemise eest ja teistele kaasa elamise eest. Väga lahe elamus oli!

Nüüd üle kuu aja hiljem logi kirjutada veidi keerulisem. Aga väga äge seiklus oli, esimest korda seda vaatamas käies küsisin Tarmo käest, et mis sul viga on? Kas absaluutselt mitte mingit kõrguse kartust pole? :D All seistes ja lihtsalt vaadates võttis jalad värisema ja nii sai lahkutud.
Nüüd oli juba kindel plaan asi ära vallutada ja nii me kolmekesi kohale vurasime. Kui köie paika sain siis Inge juba rutakalt jooksis ja hakkas üles minema. Peale seda oli Ove juba rakmetega köie juures ja kõige viimasena anti ka mulle võimalus tulla. Peagi hängisime kolmekesi tipus, väga väga lahe ;)
Aare millele annan kindlasti lemmikpunkti, kuna alguses arvasin, et see käib üle võimete aga ohh ei ;) ja teiseks ehk motiveerib peitjat veel peitma selliseid :)

Viimasel ajal on 5,0 maastik see, mille järgi otsimise sihtpaikasid valida. Täna hommikul sai mõte väga enesekindlalt välja käidud ja pealelõunal varustusega poisid peale korjatud ning peagi me masti all olimegi. Lingu heitmine käis vaheldumisi, kuni Sandri kivi piisavalt hea oksa leidis. Üsna kohe sai ka köis üles. Kuni poisid kinnitamisega tegelesid seadsin mina end ronimiseks valmis. Viimane kinnitus kontrollitud ja teekond tippu algas. Peale okstest mööda manööverdamist olingi peagi köit kandva oksani jõudnud. Viimased 1,5m läbisin minu lemmik vabaronimisega olles siiski turvaslingiga kuskilt kinnitatud. Valisin endale sobiva pesa kasti lähedal ja jäin edasist mängu jälgima. Ilmselgelt minus laisklooma verd ei ole, no ei suutnud ma seal rahulikult paigal püsida ja rändasin veelgi kõrgemale, kirjutasin ajaviiteks logiraamatusse luuletuse, klõpsisin pilte ja imestasin, et kuidas see tõus siis nüüd nii kaua aega saab võtta. Õnneks peagi error olukord lahenes ja liikumine algas taas. Nii kui Ove end turvaslingile ümber kolis ja köie vabastas alustas Sander tõusu. Lõpuks olime kõik kolmekesi masti otsas ja vaatasime seeneküla saginat. Kutsusin mööduvaid tütarlapsi ka meile seltsiks, kuid neil oli vist madalamal kasvavate seente otsimine käsil. Peale pisikest oravate tsilli ja logimist alustasime riburadapidi laskumist. Oli igati tore aarde otsimine. Tänan väljakutse eest.

Lipumasti all loopisime ja tulistasime nööre puu poole kuni Sander sai selle sobiva koha pealt üle. Mul esines ronimisel ohtlik olukord, mis tänu kaasasolevatele slingidele õnnestus turvaliselt lahendada. Kui olime kõik kolmekesi pesakasti juures, siis nautisime vaadet, panime nimed logiraamatusse, Inge jättis pesakasti TB ja mina omakorda võtsin selle sealt kohe kaasa. Lõbustasime ka maapinnal jalutavaid inimesi ja lõpuks laskusime lipumastist ka alla.

Aarde küll leidsime aga Lauri redel osutus selle lipumasti jaoks selgelt naljanumbriks. Võrdlesime, mis saed ja kirved kellelgi autos on aga eeldasime, et siin metsas oleks raske süüdistada kopraid selle lipumasti langetamises. Pärast nägime pilti kallo otsimismeetodist, mis tundus ikka mega hull. Varsti küll aeg sealmaal, et tuleb teha korvtõstuki tuur ümber Eesti. Kui vaid pääseks sellega nende aarete kõrvale.

Saime Futoshiki #1 juures optimismi juurde ja mõtlesime, et vaatame huvi pärast selle koha ka üle. Kaasa aitas ka Kallo logi, kes käis ju redeliga ära :D Mõtlesime, et mis see ära ei ole siis. Kohale jõudes tekkis küsimus, et kas Kallo ja co käisid siin tuletõrje masinaga...saime pilte tõestuseks, et väga kaugel asi sellest polnudki :D Aga sellist varustust meil pole võtta ja üks logi nii palju riski ka ei nõua. Aga tore, et selliseid aardeid on ja kes saavad, need naudivad selle leidmist. Minusugustele on õnneks mõeldud ignoor nupp :) Peitjale siiski tänud mõnusa seeria eest!

Eelmisel korral jõudsin poolele teele ja rippusin nagu märg lipp alumise oksa all. Nüüd siis uuele katsele, puhanumana ja uue mänguasjaga. Mänguasi isegi toimis teatavate mööndusega ja mõne aja pärast olingi masti otsas. Tehtud :) Aitäh peitjale.

Oi joppenpuhh,mida siin tegema peab hakkama :)

Nägin aga kätte ei saanud.

Kirvest kaasas polnud ja sael sai aku tühjaks.

Tegelikult leidsin aga kätte ei saanud. Konteineri nägin ära aga kuna aega oli vähe ja abivahendid ehk mitte kõige paremad, siis ei hakanud isegi mitte üritama.