Silde

Kui ma ligi viis aastat tagasi seal põõsa all seda Põõsaalust otsimas käisin, olin ma omast arust juba piisavalt võsas ragistanud, nii et vaatasin küll selle Silde poole, aga tundus kaunikesti lootusetu. Aga eks ma siis olin alles alustanud oma geopeituri karjääri ning kaunikesti saamatu leidmaks teid ja radu, mida kaartidelt ei paista. Eks ta sellest ajast saati on mind kiusanud. Aga alati läks kevad märkamatult üle suveks ja sügis talveks ja et ei tahtnud ei lokkavas looduses ega sügavas lumes mütata, seega muudkui lükku see külaskäik edasi. No selgus, et loodus siin niiväga lokkama ei hakkagi, et oluliseks takistuseks saab. Ega see tänanegi käik ikka ei läinud kah nii nagu oleks võinud. Ei mina saanud kuskiltmaalt enm aru, kust see rda seal oja ääres läheb või et kas ta üldse läheb. Läksin ringi. Tagasiteel selgus, et see üks lõik oligi raskesti lahendatav, aga oleks võinud ju mõelda, et küll loomarada ikka seal on. Kuid ega see ringi mineminegi konti murdnud, täitsa mõnus astumine oli. Aarde kättesaamiseks olid mul õnneks piisava kõrgusega kummikud ja piisavalt soovi ta üles leida, nii et sai see sild ka ära proovitud, mitte vaid üle vaadatud.
Tänud peitjale selle pinnust palgiks silmas muutunud aarde eest, mis lõpuks ometi ka logitud sai.

Siia tulin põõsaaluse juurest mööda loomaradu ojakalda lähedal,tagasi auto juurde juba läksin teiselt poolt oja kus oli juba korralik tee.Aitäh!

Oh seda sillakest. Sai siin ikka roomatud ja kui enda arvates olin kõik kohad üle vaadanud, siis lõpuks võlus Kaupo aarde ikka sealt välja, kuhu universumis X kindlasti vaadanud olin.

Aardeni juhatasid maas lebav mänguasi ja teritaja. Panin nad aardesse tagasi.

Leidsin. Aitäh!

Autoga 1km kaugusele ja siis otse metsa. Kohati oli väga mugav. Lõpus panin suunaga veidi pange, sellepärast olid viimased 200m raskemad. Otsingu ajal õnnestus herilased kurjaks ajada, nende pesa oli nii aarde moodi. Õnneks lahkusime süsti saamata. Tagasitulek oli tänu eelnevale kogemusele veel lihtsam. Kokkuvõttes palju kergem astumine, kui alguses eeldasin. 1154 . Aitäh!

Tegelikult oli tänase käigu põhisihtkoht hoopis Silde, see oli meil Helgega mõlemal leidmata aare. Mina olen korra siin varem käinud ka ja leiuta jäänud, seekord siis edukas tiir :). Hea peidukas ja kui ma oma mälule rohkem kindel julgeksin olla, siis võiksin vanduda, et vaatasin samasse kohta eelmine kord samuti ning siis seda karpi seal küll ei olnud… :D. Aitäh Iksidele kodumaakonna projektika eest, tõsisemaltvõetavam rühmamine tärkavas võssis kulus tööpäevase istumise peale hästi ära ;).

Tee aardeni oli väga lihtne. Lõpus sai paarist kohast vaadatud aga ega karp end kaua ei peitnud.
Tänud

Siiamaani mõtlen, et kas oli hea mõte siia otse üle raiesmike turnida. Maastik läks vahepeal ikka kõvasti üle kolme. Lõpuks jõudsin nulli ja avastasin väga laheda paiga. Tänud peitjatele! Teed mööda oleks kindlasti palju mõistlikum tulla.

Otsimisega läks veidi aega. Aga ära ka ei tahtnud minna. Lõpuks teist korda vaatama minnes saime kätte.

Peale Põõsaaluse aarde leidmist jätkasime oma teekonda selle aarde suunas. Jõe ületamiseks mingeid variante ei pakutud ja nii me samal kaldal mööda loomaradu edasi astusime. Päris mitmeid kraave tuli ka ületada, kuid neis oli vesi õnneks madal. Enne sillani jõudmist nägime ka kiviaiad ära. Kohale jõudes avastasime, et ega seal levi pole ja täpset nulli pole telefoniga võimalik määrata. Õnneks hakkasime kohe õigest kohast otsima ja aardeleid tuli kiirelt.

Heitsime pilgu matkajate ellujäämisplatsikesele ja alustasime tagasiteed. Otsustasime, et proovime seekord jõe teist kallast. Siin oli liikumine mõnevõrra mugavam, sest algul oli täitsa hea ATV-rada ja siis natuke kinnikasvanud metsatee. Ainult väike jupp oli täitsa võsas ragistamist. Aga see võsa on oli ka selline kevadiselt leebeke. Suvel ja palavaga küll siin mütata ei tahaks.

Tagasiteel kohtusime jõel kahe paatkonnaga, kes vapralt allavoolu aerutasid. Tekkis mõte, et näiteks supi või kanuuga oleks ilmselt neid aardeid kõige mõnusam logimas käia.

Paar tundi mõnusat matkamist ja poriseid metsateid oli täitsa äge! Ja selle kevade esimesed sinililled nägin ka lõpuks ära. Täname!

Eks seda sai pikalt oodatud ja planeeritud, kuid nüüd sai see teekond ette võetud. Vähemalt tehtud, ty

Oli mõnus ja lumine metsarännak. Otsimisega läks väheke ikka aega. Tänan

Jälle selline aare, mille puhul logide lugemine mõjus hirmutavalt. Tegelikult tuli aardeni täitsa mõnus tee ja ei mingit võsa, lihtsalt kokku 35min jalutamist ja otsimist. Ma muidugi ei tulnud Põõsaaluse juurest, nagu enamik külastajaid... Tänan peitmast.

Leitud.

:)

Tulin põõsaaluse juurest ja mõlema aarde poolset ojaserva mööda: see teekond oli ikka jube vaevaline... Käed on teerajamisest kriimuliseks kriibitud ja sain erinevate okstega korduvalt vastu vahtimist. Ühelt poolt mõtlesin, et suvisel ajal oleks leherohkus ehk segavamgi, kuid teisalt need lehed äkki veidi pehmendaks neid piitsahoopidena tulevaid sähvakaid. Samas, eks see ojaäärne loomarada seal pigem kuivanud puudega palistatud ja mõnikord tulebki aardejahil ka kõik kaasnevad vintsutused ja ebamugavused ära taluda: keegi ju ei sunni mind sellistesse kohtadesse tulema!

Kohapeal ootas uhke sild ja rajatud lõkkease koos tulepeegliga ja kenasti seatud magamisaseme roovitus: kes naudib metsas ööbimist, võib julgelt matkama tulla, ööbimiskoht valmis seatud.

Aardetopsi leidmine võttis arusaamatult palju aega, vaatasin tast esimese ringiga lihtsalt mööda.

Tagasiteeks valisin vastaskalda ja no ausalt öeldes ei olnud seegi eriti palju mugavam või lihtsam läbida, aga sellest kõigest hoolimata tänan pikemale võsajalutuskäigule kutsumast: kõik aarded ei peagi lakk-kingas võetavad olema :)

Leitud ja logitud. Tänud!

Leitud. Aitäh :)

Johhaidii kus siin oli alles võsa kohati tee peal. Kaardil tundus metsasiht olevat, aga looduses seda küll ei täheldanud. Selle teekonna peaks kohustuslikus korras läbima need lumehelbekesed, kes metsatöid nähes endal põhja alt ära ehmatavad ka sotsiaalmeedias kohe maailmalõppu ja metsa hävinugt kuulutama kukuvad. Kohapel läks ka omajagu aega, sest just see õige koht oli kahe silma vahele jäänud. Aitäh peitjale.

On öö, pime öö. Õige pea lööb kell südaöö kongi. Metsas on vaikus, aga puude taga hiilivad ja sosistavad kahlased olevused. Nii võiks alata üks lahjemat sorti õudukas.
Mina tulin täna siia metsa aaret otsima. Proovisin autoga saada võimalikult lähedale, see tähendab, et kui mu auto hakkas juba kinni jääma, siis otsustasin seisma jääda. Edasi läksin jala. Proovisin selles pimedas padrikus kuidagi moodi orienteeruda, õnneks piilus vahepeal pilvetagant kuu ja oli kerge suunda hoida. Ühtegi kolli puutagant välja ei hüpanud ja loomi ka ei näinud. Kuskilt metsast kostis üks karjatus, linnu karjatus. Vahepeal oli tunne, et ma ei jõuagi enne südaööd kohale, kuna mets läks liiga tihedaks, aga kohale ma jõudsin ja veel mõni minut enne südaööd Esmalt leidsin eest ühe lõkkekoha ja ööbimispaiga, aga lõkkease oli märg, seega olid need vist olnud eelmise aasta matkajad või käib veel vana metsavaht või tema järglased siin vaikust nautimas. Aarde otsimise peale ma väga palju aega ei kulutanud. Peale aarde paigaldust oli vaja otsusele jõuda, kust kohast tagasi minna. Otsustasin valida uue ja mugavama variandi, ehk siis mööda vana teed. Kahjuks lõppes oja äärne tee kiirelt otsa ja jätkasin juba natuke ebamäärasemat rada pidi. Natuke enne suurt teed hakkas kostuma vee vulinat. Juba joonistus mälus ette pilt paisust ja sillast, aga kui ma lõpuks võsast välja sain, jäi mu suu ammuli, ei olegi silda. Et kuida siit nüüd peaks üle saama. Olin valmis varbad paljaks koorima ja jääkülma vette sukelduma, aga siis otsustasin proovida, et äkki ikka saab kuidagi kummikuga läbi. Kummiku servast jäi vist üks millimeeter puudu. Igatahes tõi vooder natuke vett sisse. Aga üle ma sain. Nüüd siis teise aarde juurde minek. Tänud peitjatele aarde eest.

Põõsa all vaatasime selle aarde suunas ja otsustasime sealt otse matkamisest loobuda, jalutasime tagasi autoni ning proovisime leida mõnd lagedamat sihti, mida mööda võimalikult aarde lähedale oja kaldale jõuda. Head kohta ei leidnudki, parkisime end ojaga risti ja võtsime suuna üle raielagendikku aardele. Oleks eelnevalt Silveri logi lugenud, ilmselt poleks seda retke täna ette võtnudki. Aga õnneks või kahjuks oli koordinaat väga ammu kaardile salvestatud ja täna varemleidjate muljetega ei tutvunud.

Algus oli lausa nauding. Kiitsime ilmataati ja metsamehi, tänu kellele oli siin suur lagendik ning lumevallidel kõva koorik, mida mööda kepslesime rõõmsalt aarde suunas ja lootsime naiivselt lihtsat aardeleidu.

Kuni jõudsime jäätumata kraavini. Kalpsasime üle ja edasi algas paras ikaldus ehk sumpamine pehmes lumes, mis metsa all enam meid ei kandnud ning võsas ragistamine.

Sild tundus kahtlane, aga paks lumekiht taas kandis ja lootsime ületades sellele. Oeh, aega läks, aga lõpuks nimed kirja saime ja vette ei kukkunudki, kuigi napikaid hetki oli mitu.

Täname.

Lähenesin põõsaalusest otse mööda oja äärt. Aardega läks ikka arusaamatult kaua aega, aga peale mitmendat ringi sai seegi leitud. Pidasin siis väikese pikniku, käisin vaatasin kiviaia üle ja et sama tee tagasi ei tundunud väga ahvatlev, siis läksin lakupuu tagant otse metsa ja proovisin ennast esimese suurema teeni välja navigeerida. Ega see maastik nüüd teab mis parem polnud, aga vähemalt natuke teistsugune. Tänud peitjale!

Koht nähtud ja logi tehtud. Lisasin ühe uuema minigripi ka logiraamatule, sest vana hakkas väsima. Tänud

Põõsa alt otse mööda oja siia. Üle kilomeetri kuusevõsas ragistamist. Mööda üsna tihedalt kasutatavat loomarada - koer või hunt, hunt või koer?? Selle üle juurdlesin sel ajal kui parajasti ei olnud ohtu oksaga mööda nägu või silmi saada. Mis iganes ta oli, ta oli madalam kui mina. Ning samal ajal püüdsin saada ühendust välismaailmaga, sest ma ei olnud vaadanud täpselt, kus see nullpunkt on. Õnneks oli sild piisavalt suur, et seda mitte märgata. Aga kuna kaarti ja nullpunkti ette ei saanudki, siis tatsasin siin-seal ringi ning lõpuks kui mõtlema hakkasin, läksin ja logisin ära. Võrguühendust ei saavutanudki ning kuigi kaalusin ka eelmise logija teed mööda tagasi autoni minna, siis jäin ikkagi tuntud raja juurde. Seekord tõmbasin kohati mõned meetrid metsa poole, et rohkem ruumi liikuda oleks. Nii sammusin mõnikümmend meetrit ka põdra jälgedes, kes aga jätkas tihedamas võsas ning me teed läksid lahku. Lage siht jõudis ulmeliselt kiirelt kohale - võiksin vanduda, et paar mäge mis tulles ületada tuli, jäi isegi vahele. Müstika.

Minu esimene katse seda aaret püüda oli möödunud suvel kui ma põõsa all ragistasin ja seal sellest võsast kiirelt isu täis sain ja plaani katki jätsin. Uus plaan nägigi ette, et ma tulen siia talvel tagasi. Nii ma kohale veeresingi mööda mõnusaid metsateid. Jõudes paraleelselt ojaga sõites aardega risti, tekitasin omaalgatuslikult uue külgboksi, hülgasin oma ustava neljarattalise ja suundusin metsa. Asusin mööda hüljatuid metsatraktori jälgepidi aarde poole liikuma. Iga natukese aja tagant vajus jalg läbi jää. Õnneks olid need sellised meeldivad vajumised, kuna lombid olid alt ära kuivanud ja iga praks ergastas niisama meeli. Ühe sellise praksuga ajasin enda ees oleva bambi jalgadele kes üsna segasena esimese hooga niisama tiirutas ennem kui taipas päris plehku panna. Aardega risti oli ka mõnus päike, mis terve päeva mind saatis. Seega gepsu jätsin pikaks ajaks taskusse, iga viimne kui oksa- ja puu vari näitasid niigi õiget suunda. Kui lageraie ala otsa sai, jõudsingi sinna kardetud võsani. Isegi talvel oli seal kohati läbipääs raskendatud, mis tunne veel suvel siin olla oleks! Siiski kohale ma jõudsin. Esimese hooga asusin lakupuu jäänustest aaret taga ajama, aga siis taipasin ikka õige objekti juurde minna ja karbike välja tõmmata. Tagasiteeks tuli juba kindad taskusügavusse suruda. Maastik oli ikkagi paras katsumus ja üle kuumenev veri vajas kuskiltki otsast jahutamist.

Õige otsus oli mul see jalutuskäik edasi lükata, täna oli see lausa nauditav tegevus.

Tänud.

Teen logisid korda. Tänud peitjale!

Tänane matkamine "ikside" radadel, tänane teine. Põõsaalune külastatud, siis Sildet avastama ja järgmisteks Saarte ja Arahnofoobia. Esmalt tuli nähtavale tükike kiviaeda ja peagi ka sillake. Tänud peitjale.

Põõsaaluse juurest jätkasin teekonda. Vaatasin kobraste värskeid hambateritustöid, põiklesin mõnede okste eest ja varsti olingi sillal. Aare tuli ruttu välja ja alustasin matka tagasi. Tänud jalutama kutsumast.

01448