Snape'i pärand

Kui vähegi kuskil jääd, siis Geopeitur ju "lõikab". Hakkasime lõikama ja kohe hakkasime nagu läbi vajuma st peal oli pudru, all oli küll kõva jää aga no see tunne ja mõte on nii vastik. Tibusammul liikusime ja kui kindel maa oli jalge all, hingasin kergendatult. Kokkuvõtvalt, selle aardeni saime ilusti.

Aarde olukorrast on juba kirjutatud ehk hetkel leitav aga vajab hoolt. See on see kui juhukohta eiteakuhupeita... tuleb hetk, kus pead hooldama.

Tänud aarde idee eest, väga meeldis!

Null kenasti kaardil paigas ja teel sinna mõistis keegi ka geokontrolli teha. Vale koht 😨 Mismõttes. Keegi sai kelleltki vihje, et kus peaks asuma ja peale veidi seda veidi ebakindlana tunduvat jääd ka kohale jõudsime. Kast vedeles suvaliselt maas, logiraamat (või leht) mõni meeter eemal kusagil kanarbikus.. Komplekteerisime kokku nii, kui oskasime, aga jah, tahab omaniku hoolt. Siiani oli veel tore matk, peitjale tänud!

Nüüd kus sulailmad käes käisin teda päästmas. Jääst sai välja umbes poole tunniga, kaasas oli termosetäis kuuma vett ja matkanuga. Nuga oleks võinud pikem olla, oleks lihtsam. Aare kolis u. 5 meetrit kallasribalt kase külge, see on ajutine lahendus, las kuivab. Hetkel ei vaja ronimist, aardesse jäi ajutine logileht ja mulle tundmatu võlujook. Originaal logi on minu käes ja kui on kuiv ja korras liigub tagasi aardesse. Aardekirst kahjuks ei olnud enam kasutatav.

Leidsime. Tänud peitjale

Lootsin leida Järlepa multiaaret, aga leidsin hoopis selle. Pikem jutt Järlepa aardes.

Tänud aarde eest!

Esimese lumega sai ka siin ligidal hr professoril külas käidud ja ta pärandi leidmiseks andmed võetud. Kuna tundus natuke mahukavõitu, sai kogu see materjal kodutööks kaasa võetud. Pildi näol ikka, mitte reaalselt. Kui koordinaadid käes, oligi tore, et kohe ei hakanud pusima ja siis otsima. Nüüd oli vaid jalutuskäik, loomulikult tänu tänavaastasele pakasele. Kuna meil oli kaasas ka varemleidnud, kes värvikalt kirjeldas nii seda teekonda aardeni kui ka ronimist, siis seda rohkem rõõmustasime praegu pakutavate tingimuste üle. Tegelikult oli kogu krempel asukohta vahetanud ja kast oli kapitaalselt vette kinni külmunud, nii et ega me suurt aarde heaks teha ei saanud. Aga nimed saime kirja. Lisalehele, kuna uhke logiraamat oli omandanud väheke loppis läbikülmunud telliskivi kuju.
Tänud peitjale vahva mõistatuse ja aarde eest.

Liuglesime kohale, keegi ronis, keegi logis ja pisiesemete loopimist harjutasime ka. Aitäh!

Nimitegelasega tutvutud, siis polnudki muud kui ka tema pärand üle vaadata. Googel näitas et saab asjale päris lähedale s6ita, aga tegelikkuses tuli auto ikka kuhugi kilomeetri kaugusele ära parkida. Siin haarasin kohe heaga paar abikat kaasa et ei korduks sama asi mis eelmise aardega kus paarkymmend cm puudu jäi. Mootorsaanidega oli korralik maantee sisse s6idetud ja sai rahulikult sirge seljaga järve poole astuda. Ka pakast oli piisavalt olnud ja nii ei olnud vaja ei spiidosid ega suppe ;P Neid jääolusid mida talv meile pakub tuleb ikka maksimaalselt enda kasuks ära kasutada ja nii l6ikasingi otse üle jääkaane. Siin l6pus ei läinudki abikaid vaja, aga parem olla valmis kui et tõdeta tõsiasja :D Sama moodi nagu ka eelmisega oli siin vaja koputada et h20 liim lahti tuleks ja konteiner liikuma hakkaks. Tegelikult k6ige keerulisem osa oli hoopiski karbist logiraamatu kätte saamine. Viimane oli katkise minigripi t6ttu vett sisse imenud ja m6nusa pehme raamatu asemel meenutas kure kurku risti kinni kiilunud konti. Sai teist ikka jupp aega mazzeeritud kuni ta vaikselt liikuma hakkas. Lehed olid 6nneks poolkuivad ja v6tsid pliiatsitinti ilusti vastu. Tindipott oli ilusti alles, aga ei hakanud täna s6rmepitsateid proovima ;) Pakkisin ta uuesti ilusti kokku ja tagasimatk v6is alata. Tänud peitjale

Saabusin Snape'i parklasse, kui õues hakkas hämarduma. Viskasin selga oma SUP i, ühte kaenlasse läks redel ja teise kaenlasse kalamehepüksid. Sellise koormaga polnudki see teekond ültse nii lühike. Aga kohale ma jõudsin. Kohapeal ootas romantiline vaade. Järvel kurameerisid kaks luike ja veest hakkas õhku tõusma õrna udu. Mina alustasin oma ettevalmistusi veele minekuks. SUP täis, koormarihmaga redel SUPi peale kinni, kalamehepüksid jalga ja veel lõpuks päästevest ka selga. Äkki hakkasid kostuma mugude hääled sealt pool, kust kust ma ise tulin. Olin nagu kubujuss, kui ma üritasin oma SUPi vette saada, aga vette ma ta sain ja ise sain kuidagi sinna otsa. Nüüd algas mööda vett aeruga paterdamine. Sain just parajasse kaugusse kaldast, kui hääled jõudsid paadisillale. Kuna pimedus oli langenud päris kiirelt veele, siis mina igatahes neid ei näinud, aga kuulsin küll. Läbi puude oli näha mingit imeliku oranži valgust. Mõtlesin, et see ei ole loogilne, et keset raba oleks mõni maja, mille aknast paistab valgus. Oh mind küll. Muidugi polnud see maja, vaid hoopis hiigelsuur kuu kiikas läbi puude minu poole. Õrnalt kõhe oli pimedas keset järve olla, aga sees oli ka selline mõnus ärev tunne. Natuke paterdamist veel ja olingi õiges kaldas. Nüüd oli vaja veel leida õige koht randumiseks, mis polnudki nii lihtne, kuna kaldad ju siin päris järsud ja ega pimedas nüüd see õige koht ka tahnud välja tulla. Seega vaatasin litsalt koha, kus kaldale viskuda. Ise kaldal ja veel ka SUP üle võseriku kaldale ja võiski minna lambi valgel aaret otsima. Minu üllatuseks on siin ikka väga laiad rajad sisse tallatud. Natuke pimedas lambiga vehkmist ja jäigi lahtise uksega aare silma. Huvitav, kas see peabki nii olema? Ütleme nii, et polegi nii lihtne kalamehepükstes sellistesse kõrgustesse ronida, aga ülesse ma jõudsin. Üleval sain aru, et selle aare on avanud ikka mugu käsi, mitte mõne linnu nokk. Üleval oli seda aaret natuke keeruline logida, seega tulin aardega alla. All oli mõnus asjaga tutvuda. Kui ma nüüd tuletan meelde aarde sisu pildi järgi, siis keegi on selle uhke kirjutusvahendiga minema läinud. Ma arvan, et tegu on jälle mõne muguga, mitte ilma ühe suleta linnuga, aga pott tinti täitsa olemas. Kuna kirjutusvahend puudus, tuli taskust leida oma kirjapulk ja oma nimi kirja saada. Peale selle, et kirjapulk on aardest minema lennanud, tundus logiraamatu ümbris olevat ka kuidagi väga räbal. Pakkisin asjad ilusti kokku ja venitasin ennast üles tagasi. Sulgesin ilusti aarde ja võisiki uuesti jälle kindlale maale tagasi laskuda. Nüüd uuesti redel SUPi külge, SUP vette ja ise tasakaalu hoides SUPi peale. Nüüd nägin veepeal ees kahte suurt valget udu torti, mille vahelt mul tuli läbi aerutada. Ühel hetkel tundsin, et keegi laseb mulle valgust kuklasse. Keerasin supi ringi ja enda suureks üllastuseks avastasin, et see oranž pannkook on nüüd juba eriti kiirelt jõudnud taevasse tõusta, aga nüüd oli see hoopis valge. Vot see oli alles vaade, kuu säras taevas tema peegeldus veepinnal ja taevas siras mustmiljon tähte. Sinna juurde veel täielik vaikus, udu ja mina vaikselt üle vee liuglemas. Tegelikult ei ole võimalik seda sõnadesse panna, mida ma nägin ja tundsin. Proovisin küll midagi telefoniga salvestada, aga see on ikka mitte midagi selle kõrval, mida silm nägi ja hing tundis. Kaldale jõudes oli plats mugudest puhas ja mul rahulik toimetada. Tagasitee läks ikka eriti kiirelt, kuna kogu see ilu keerles kogu tee meeltel. Suured tänud perenaisele toreda aarde eest. See oli nüüd küll üks meeldejäävamaid aarde otsimisi minu elus.

Professori juures sai ammu käidud ja info jäädvustatud. Kodus klopsisin koordinaadid kokku ning jäid ootele. Üksi, redel seljas, ei olnud mingit tahtmist sinna minna. Täna, aga olime juba õiges kandis ning miks mitte kohale minna ja asja uurida. Hindasin puu väikese abiga ronitavaks. Ingrid pani oma toetava õla alla ja nii polnudki midagi keerulist aardeni jõuda. Tänan.

Selle aarde juurde sai õnneks praegustes oludes üpris otse. Natukene turnimist ja jukerdamist oli, aga lõpuks sai ikkagi nimed logiraamatusse kirja. Aitäh!

Eks ikka avastad vahel mõne aastad tagasi leitud aarde, millele ei saamudki lõpuks logi kirja. Parem hilja kui mitte kunagi :) Et liiga palju ära ei annaks, siis saan öelda ainult lühidalt, et kõik selle aarde juures oli ülimalt äge. Kuigi lõpus oli külmakraadide tõttu logimine raskendatud, siis ei vahetaks seda kogemust mingi hinna eest, Aitäh kaaslastele ja peitjale!

Peale mõnusaid raba ja järve vallutusi (vallatusi) astusime siia. Kambakesi ei jää ükski täpp vallutamata. Professori õelustega pole ma kokku puutunud aga geopeiturite omadega küll. Mõndagi on endalegi külge hakanud, mis aegajalt välja lööb. Kuid ega see ju ei tähenda üldsegi mitte seda, et ma sügaval sisimas õel oleks. Ega ju? Hoidsin hinge kinni, kuni Loona kõigi meie silme all kõikse tähtsamaga toimetas. Aitäh huvitava vahepala eest.

Kellel oli logitud, kes ei teadnud asjast midagi.
Minul oli eeltöö ilusti tehtud ja koht paigas. Nii käisingi peale, et tuleme siia ka.
Mõistatus oli väga lahe. Konteiner samuti.
Tänud

Kui juba siinkandis olime, siis lahendasime autos selle mõistatuse ka kohe ära. Käisin Mirjamile peale, et läheks vaataks vähemalt ära, mis meid ees ootab, olgugi, et tegu on 4.5 maastikuga. Suvel oleks targem kohale ujuda. Talvel nüüd plusskraadidega oli küll vesine, aga sai kohale kenasti. Nullis vaatas vastu sama lahendus nagu eelmisega. Mirjam ütles kohe, ei ole midagi, läheb jälle puu otsa. Mina jäin talle korrutama, et olgu igal juhul ülimalt ettevaatlik, sest puu võib olla libe, tuult oli ka ja mida kõike veel. Kõik laabus kenasti. Karp maandus korraks mu käte vahel ning tuleb tõdeda, et leidub ikka neid vingeid aardeid küll, mille teostuse peale panustatakse mõnusalt. Ma loen need Potteri raamatud ükskord ära.

Snape kohver külastatud, läksime autosse sooja ning pärandiaaret mõistatama. Natuke võttis aega, kuid õnneks oli kõik selge nagu seebivesi ja üsna pea olid koordinaadid olemas. Mina algul ikka kahtlesin, kas minna, aga Märten ütles, et lähme vaatame vähemalt üle, millega siis tulevikus rinda peab pistma. Autole hääled sisse ja nii lähedale, kui masinaga sai. Edasi liikusime jala ning nautisime jalutuskäiku järveni. Seal oli suur meie üllatus, kui mõne plusskraadiga viibis järvejääl üpriski palju rahvast. Meie nii julged ei olnud ja üle jää otseteed ei leiutanud, läksime mööda laukaid ja rabaojasid, endal jalad läbimärjad. Siiski tundus maastik parem, kui see suvel seda oleks olnud.

Hoog oli nii suur, et esiti panime õigest kohast isegi mööda, enne kui Märten kontrolli mõttes kaardi ette võttis. Veast aru saanud, liikusime tagasi ja üsna pea oli õige koht ka silmatud. Ja.. okei, seda juba nii kergelt kätte ei saa, kui eelmist. Nüüd aga lõi minul hasart sisse ning kinnitades Märtenile, et ma kohe kindlasti ei kuku selle libeda männi otsast alla ja järvejääl on rahvast kui murdu kui midagi juhtuma peaks, vinnas tema mu alumisele oksajupile ning sealt edasi oli juba lapsemäng. Kraps-kraps üleval. Eks see ilm päris tuulevaikne just polnud ja üleval oli kõikumist ikka tunda. Olin juba täiesti valmis puu otsas logima, kuid takistuseks sai fakt, et ma ei suutnud logiraamatut (mis nüüd oli juba hoopis temaatilisem, kui eelmises aardes) ühe käega konteinerist välja saada. Ja kahte kätt sinna alla ma ohutuse huvides seekord ei hakanud panema. Seetõttu ei jäänud muud üle, kui karbile sai osaks mõni meeter vabalangust Märteni käte vahele ning logimine toimus maapinnal.

Seda kirjakunsti pole mina pidanud kunagi ise kasutama, kuid õnneks tundus tegevus üsna loomulik. Veidike imetlesime ka seda teostust ning siis oli aeg pärand taas tagasi viia. See oli juba huvitavam teekond, kui lisaks puule peab kinni hoidma ka karbist. Kuna ma üsna lühike, siis suutsin end järgmisele oksale upitades enda põlvedele üks hetk natuke haiget teha. Muus osas oli aga kõik mõnusalt lihtne ning pärand sai lukustatud. Ja mõni hetk veel ning olingi maapinnal tagasi.

Hiljem lugedes, mis katsumusi eelnevatel logijatel on olnud, võin vist õnne tänada, et sedalaadi ilmastikus vaid mõne sinikaga pääsesin. Aga uhke tunne on küll, meie esimene 4.5 maastiku raskusastmega aare!

Peitjale aga tänusõnad niivõrd vahva duo eest! Oli mõnus mõistatada, Snape hingeeluga tuttavamaks saada ning muidugi välitöödel seigelda.

Lemmiktegelane, lemmiknäitleja (1 neist). Mõistatus pani ikkagi pead murdma, sest tundub, et ma olen pigem pealiskaudne fänn, kes pole väga süüvinud Snape'i hinge. Seega aega võttis, aga asja sai.

Lõppu jõudmine tahtis hinge seest võtta. Aga noh, tasus ära ja no mis mul viga - mõni teine matkas lõpuks mööda raba, tööriist seljas.
Aitäh.

Sain vist aru Snape'i aarde juures kuidas küsimustele vastata, kontrollima ei hakanud. Tänu õnnelikule juhusele olin kontrolli juba roheliseks saanud. Purjetasime otse lõppu. Nentisime, et hetkel meie jaoks kättesaamatu ja päev hiljem abivahendiga tagasi.

Õnneks sattusid miinuskraadid ja kõik oli vähe tahkem, kui muidu. Tegelikult oleks talv kõige parem lähenemiseks, aga vaevalt et Eestis enam korralikku talve tuleb. Kõige suurem probleem oli kuidas raamatut kastist kätte saada. Hiljem tuli meelde, et mul ju taskunuga kaasas, aga siis oli juba raamat käes. Sulega polegi enne loginud. Viimati kasutasin sulge vist I klassis. Mäletan, et käed olid pärast plekilised, täna sai puhaste kätega nimed kirja. Logiraamatut jätkub umbes 200 aastaks, kui kokkuhoidlikult ruumi kasutada, siis 400 aastaks. Minule meeldis, käed võivad seenele sõita, nende arvamus ei huvita. Aitäh!

Meie tänane peamine eesmärk olid Snape aarded. Esimene neist oli edukalt läbitud ja teise leidmiseks vajaliku info hankimisel oli mõnusal piknikuplatsil istudes juba natuke jahe hakanud. Nüüd lootsime Snape pärandi juurde liikudes naha taas soojaks saada.

Parklas olime näinud Hannest ja Merlet, kelle käest kuulsime, et abivahendi rappa tassimisel pole mõtet ja küll me kohapeal hakkama saame. Jäime neid uskuma ja kaks kätt taskus teele asusimegi. Isegi joogipudeli unustasime kaasa võtta.

Järve ääres ja rabas oli mõnus, päikese käes isegi täitsa palav. Kohale jõudes saime kinnitust Jaika väikesele õelusele ja hakkasime nuputama, kuidas aardele küüned taha saada. Üleriided viskasime heaga seljast maha, sest ümbritsev olukord tõotas sportlikku ajaveetmist.

Tiimitööna õnnestus Salmel end aardeni sikutada, kuid selgus, et peitja juhiseid järgides pole kiire logimine võimalik. Eks siis tuli vajalik maapinnale orgunnida ja mättal kalligraafiat teha.

Kõik see tehtud, pakkisime kupatuse taas kokku ja kohapeal improviseeritud abivahendiga saime taas aarde sisu omale kohale tagasi.

Väga vingelt välja mõeldud ja eeskujulikult teostatud aare. Suur tänu sellise seikluse eest!

Mõnus jätk eelmisele aardele. Tänan

Mõistatus oli äärmiselt vahva. Sama võib öelda ka teekonna kohta aardeni. Jan tahtis kohe logima minna, aga kogemust veel vähevõitu ja seetõttu pidi vanameister seekord ennast väheke liigutama. Aitäh!

Aitäh!

Aare hooldatud ja omal kohal tagasi. 99% logiraamatust on veel tühi! Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Mul on küll vanas läpparis selle mõistatuse lahendamiseks kunagi tehtud pildid. Aga no see enam väga ei funka ja… minu panuseks jäi siis täna sõit ja redel ja ronimine, Helge poolt lahendatud mõistatus – puhas win-win, eks? :). No ja lõpus oli ka win. Või oli see windy :D. Ja kõikuv :D. Ja kahjuks ka kannatada saanud. Konsulteerisime peitjaga asja ja peale logimist sõidutasime konteinerisisu samuti endiga linna kaasa, poputusringile.

Aitäh Jaanikale aarde ja Helgele otsima kaasa kutsumise eest, oli tore. Ja natuke ka proovilepanev, mu mugavustsoon algab oluliselt lihtsamalt levelilt ;).

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Esimene Snape sai kunagi suvel juba vallutatud. See väga meeldis, kuid teise osani kuidagi ei jõudnud. Nüüd siis sai Marisega kokkulepitud, et täna lähme seda vallutama.
Egas midagi, redel kaasa ja minekut! Teekonnal oli kummik väga õige valik, lõpus ehk mitte nii väga :D
Kui aare leitud, siis tekkis probleeme avamisega ja tegime kohapealt hädakõne peitjale. Selgus, et ikka probleem meis endis :)
Aare ise aga tahab veidi hooldust ja peitjaga kokkuleppel ta praegu linna oma peidukast sõitis.
Aitäh mõistatuse ja aarde eest! :)

Kevadel kottpimedas sain Snape´ilt juhised, kus tema pärand asub. Täna hommikul oli plaan minna rappa ja/või korilusega tegelema. Polnud kindel, kas siin saab olema selleks parim koht on, seepärast oli backup plaaniks mõeldud välja matk Leva järve juurde või Rabivere rappa. Varuplaani polnud siiski vaja, sest teel pärandini leidus ka koriluseks vajalikku kraami.

Kui mina juba edasi liikuma utsitasin, tuli mugult huvitav arutelu, kuidas ma olen saanud nende peal juba päris tihti oma müügi- ja veenmisoskuseid treenida, aga nad näevad mind juba läbi, miks just see mets või raba ja miks seal tagapool on veel paremad pohlad vms;). Nii me vaikselt läbi takistusraja kulgesime ning lõpuks jõudsime ka aardeni.

Ainsad kaasasolevad abivahendid olid kummikud ja ämbrid. Kummikutega polegi varem puu otsa roninud, nüüd see ka tehtud:).

Ahjah, ma ju enne veel reklaamisin kõigile eilse Rabivere raba logi põhjal ka ujumiseks sooja vett. Päike säras ja järgmisel hetkel oligi laps ujumisriietes jalgupidi vees. Mugu jõudis ka meile lõpuks järgi ning väga enesekindlalt sulpsas temagi vette.

Assa raks, nüüd olin küll pigis, sest ise ma ju kiitlesin ujutava järve ja ilmaga. Mis mul siis üle jäi, võtsin minagi kummikud jalast ning pärast mõningast hädaldamist tegin ujumistiiru. Tundsin end tõelise kangelasena, mina ja ujun septembris! Minu õnneks oli vesi muidugi tõesti soe. Supermõnus tunne oli.

Pärast jätkasime veel mõnda aega korilusega, tulemuseks saime piisava portsu jõhvikaid, pohli ja seeni. Pikk ja tore päev metsas, õhtul koju jõudes avastasin, et olin teinud ainult ühe strateegilise vea, nimelt seened jäid mulle…jõhvikate ja pohladega on ju lihtne, need topid lihtsalt karpi, aga seentega tuleb ju tegeleda. Heh. Tuleb tunnistada, et korjan meeleldi, aga jätan tavaliselt omale ainult need, mis kohe pannile lähevad, rohkem tegelemist vajavad seened sokutan alati kellelegi teisele töötlemiseks. Kuidas ma küll unustasin, et laps korjas ju ka portsu kupatamist vajavaid seeni? Nojah, nüüd siis toimus selline ajalooline sündmus, et täna õhtul valmistasin oma elu esimesed kaks purki marineeritud seeni. Kokkuvõttes väga põnev ja värvikas päev koriluse, ujumise ja kokkamise näol.

Aitäh peitjale!

Tore väike jalutamine, hea, et kummik sai jalga aetud, nii oli hoopis muretum astuda. Kuna natuke sai abivahendeid ka kotti pakitud, siis lasin ühe neist käiku ja nii sai üsna lihtsasti karbile ligi. Tänud aarde eest!

Olin ju veidi logisid lugenud ja sain aru, et abivahend tuleb aarde otsimisel kasuks. Küll aga ei mõista ma ilmselt liiga hästi kaarti lugeda, sest auto pidime jätma ikka päris kaugele kivide taha. Pärast märkasime, et paadimehed olid ikka oluliselt lähemale saanud kuidagi. Õnneks pole meie redel raske.

Minek oli märg, oi kui märg. Jalanõud täiega lirtsusid. Ja kohapeal oli õudne, oi kui õudne. Saatsin logiraamatusse kirjatükki kirjutama Sveni ja vaatasin õudusega kuidas ta koos puuga c meetrise amplituudiga kõikus. Lihtsalt tuul oli erakordselt vali. Kui Sven meie nimed raamatusse ära oli maalinud, ajas ta mind ka üles. Esimesed 5 minutit istusin alumisel osal ja hoidsin ümber puu kinni, nii hirmus oli. Siis aga vaikselt kribisin üles ja sain üle vaadata, et nimed ikka ausalt kirjas on. Aitäh aarde eest, Snapele kohane õelus ikka sees :)