SP 6: Männimetsa

Kolgata rada siia ja tagasi koos Stalkeriga. Emotsioonid käisid ikka yles alla, nii naljast pettumise, rõõmu kui arusaamatuseni. Tunnetelaviin, nagu me kokkuvõtvalt nõustusime nii, et pool Sindit vist kuulis seda tsirkust ja aardeleidu, igal juhul vähemalt yks kohalik teadis täpselt kus poteniaalne pruut koos kamraadiga elu eest seikles😅🤣Lubasime hirmsad logid kirja panna aga noh🤷‍♀️🤷‍♂️kõige lõpuks oli siiski meeldiv see leid kirja saada, sest 2x ennem mitteleidnud ja tagasi pigem ei tuleks. Eks igal aardel ole oma koht ja no elamust siia ikka jagus. Tànan ja kummikud jalga siin, eks! 😇

SS kompanii Smith ja Stalker. Püha proovi kivi vaimne rännak põrgulikus võpsikus aardeni loob rohkem tundeid kui lihtne jalutus käik Rannapargis.

See oli minu viimane Sindi pargi seeria leidmata aare. Sain aru, et sintlastel on parkidest oma arusaam. Siia lähenemine ei olnudki nii lihtne, kuid midagi ülihullu ka ei olnud. Kohapeal pidin ikka siia-sinna tammuma. Ega aaret kergelt ei leidnud. Lõpuks jäi ta aga kenasti silma ja siis tuli leida mõistlik lähenemistee. Võtsin aardest talveunest ränduri. Tänan SP seeria peitjat.

Peale Kõrsa logimist mõtlesin, et teen väikese tsutsaka.. No lihtsalt see ei tulnud. Nullis sai 10m raadiuses kõik puud lumest puhtaks ja ei midagi. Küsisin siis varemleidjalt vihjet, kuna ega siia väga tahtmist tagasi tulla ei ole. No üks juba puhas puu vastas vihjele. Väike dejavu eilsega. No siis hakkasin sealt vahelt jääd ära toksima ja üsna pea paistis karbi nurk. Tagasi panin veids vähem varjatult, et järgmiste soe-külm ilmadega uuesti sinna ära ei külmuks. Ja no see pole selline "park" ka, kus mõni laps kogemata võiks aarde leida.

Aitäh.

Proovisime siia läheneda mitmelt poolt, kuid loobusime ja sedagi mitu korda. Küll tuli kraav ette või siga jooksis vastu.

Vihma oli juba mõnda aega sadanud ning veel märjemaks polnud meil soovi seekord saada

Tänase külastuse ajal oli loodus armulisem ja ise ka veidi rohkem valmistunud kusagil võsas rammima. Otsisime kitsaima kraavi, ehitasime käepärasest toetuspunkti ja karjapoisitasime kuiva jalaga üle. Lõpus saime nimed kirja, peahooldaja tegi karbile kohenduskuuri ja liikusime tagasi. Tänks, et siia enam tulema ei pea :D

Leitud see võsakas.

Tegin aardele korraliku hoolduse, puhastasime, kuivatasime, uus minigripp, silicapakid ja kleepsud konteinerile. Siin ikka vägev võpsik, andis ikka aardeni jõuda.

Peale "Meet & Greet: Sindi" sammusin siia. Logid siin suht hirmsad, nii et pole olnud tahtmist eriti siia ronida. Hetkel oli põhimõtteliselt jalutuskäik pargis, maa kenasti kandis ning võsa- noh, paari oksa tuli vast liigutada. Rohelust oli vaid lumikellukeste jagu. Kraavid olid samuti ületatavad, kui sobiv koht leida. Kuid jah, maha oli ikka mõistlik vaadata, et millelegi liialt teravale otsa ei astuks ja suvel siia kindlasti tulla ei tahaks. Peitjaga pole mõtet kurjustada, seeria lihtsalt selline ning tema ju pole süüdi, et keegi ohmu selle (endise prügimäe kõrval oleva) padriku "pargiks" ristis :D Tehtud, tänud!

Läbi võsa ja kraavide. Leitud. Pliiats on kahjustatud, peaks omal olema.

Minu arvates see küll pargi nime ei vääri. Metsa/võsa seal on, aga radu mitte. Hoopis prügi jäi kõvasti silma...

Tänan peitmast.

Seda kohta pargiks nimetada, nojaa..
Siit edasi tuli ohtralt Sindi lõuna ja lääneservast välja selliseid "parke".

Jää kandis ja see tegi sellst aardest täna lihtsama versiooni. Aga korralik võss, pargist pole siin haisugi. Korralik sitalepik, nagu Lääne kandis öeldakse. Leitud ta igastahes sai, aitäh kanti tutvustamast.

No oli alles padrik. Jube külm,17 kraadi, pime vesi, jää aga ära käisime. Tänud ????

Juudas! Õnneks tehtud ja rohkem ei pea siia tulema. Talvel on siin ilmselt väga paks lumi. Ilmselt kuiva kevadisel ilmal, kui loodus ei ole veel lopsakas, hea tulla. Tagasi valisin maastiku järgi "parema" ala. Lõpuks tulime ühe elaniku aia äärest välja.

Johhaidii, siia tuleme talvel tagasi. Rets padrik, kõrvuni nõgesed ja talla all naelad ja klaas. Parem oleks, et lõpupunkt on siia kutsumist väärt :D

Esimesel katsel proovisime läheneda otsemat ja õige võsast rada mööda - ilmselgelt loomade oma. Loobusime, sest kõik oli veel nii märg ja polnud tahtmist päeva vettinud riietes alustada. Uuele katsele tulime mõned tunnid hiljem ja siis valisime küll pikemana paistva, aga käidavama tee. Nii sai juba palju hõlpsamalt aardeni. Endise prügila jälgi nägi üksjagu, samas rõõmu pakkusid puhtamast kohast leitud murakad ja mustikad. Aitäh peitjale!

Esimese hooga loobusime, sest vihmaga ei olnud tahtmist läbi padriku rammima hakata. Kui päike välja tuli, siis proovisime uuesti, vähe suurema ringiga õnnestus isegi enamvÄhem inimlikku rada mööda aardele üsna lähedale jõuda, aga võsa on siin ikkagi, pargist on asi kaugel. Hämmastav, kui palju prügi on nii kaugele võssa viitsitud tassida.

Leitud

Proovisin läheneda üle eramaa, aga jah, riielda just ei saanud aga keerasin teele tagasi. Lähenesin teepealt kus võpsik lõpeb, pärast selgus, et mingi vana prügila poolt läksin, palju klaasi ja muud sodi, astusin naela jalga ja keerasin nina kodu poole. Jäägu igaviku see padriku aare! Minul on nende SP aaretega siin mingi needus kannul täna. Rohkem siniseid märke , kui aardeid kokku kaardil.

Sindi maastikuarhitektid on erinevatele metsatukkadele ja padrikutele nime andmisega ikka päris loominguliselt ringi käinud. Raske on ette kujutada siinset paika pargina. Tops sai muidugi leitud.

Leidsin, sääsed:)

Rattaga seal kandis ringi tiirutades jäi ka see aare silma.

Tänud

Päris "huvitav" maastik. Parki ei leidnud, küll Sindi Prügimäe või siis Sind Padriku:-) Tänud!

Tänud aarde eest 💞

Veetsime selle laupäeva huvitavas Sindi asulas. Leidsime lõpuks kõik mida pakuti. Sealjuures oli juhust kohtuda 5 korda samade lõunanaabritega. Päeva kirsiks oli õhtu kaaslastega ja ootamatu ööbimiskoht oma luksusega

Metsa asemel prügimägi, ühte kuuske nägime, vaade mändidele oli tegelikult ka. Männimetsa park on ikka väga loominguline nimi sellele paigakesele. Aitäh näitamast!

Vankrit lükkasin nii kaua kui võimalik oli, siis sidusin Triinu linasse ja jätkasime teekonda jalgsi. Kraavi ületusega sain jala märjaks. Aarde lähistel olles helises telefon ning jutustades sai märkamatult aarde kõrvalt mööda mindud. Lõpuks kui kõne oli läbi, sain rõõmsalt parkmetsa(?) tagasi jalutada. Mõned painutused ning aare oligi leitud. Tagasi ma polnud enam seda sirget nõus käruga logistama ja tundus, et ka Triinu tahaks silma kinni panna. Sain siis kuidagi üle silla ja kraavi lühemalt tagasi. Aitäh! EVEJ