SPA 19: Metsakirik: Usk ja Armastus
Kirjeldus
Eeskätt seostatakse kirikuga sakraalsust, pühadust. Ja seda teevad ka need, kes pole tõsiusklikud. Samasugust püha hardust kogevad inimesed üldiselt ka metsas käies kus eelistatakse kuulata vaikust ja mitte häirida rahu. Nii metsa kui kirikuga käib kaasas ka veidi (au)kartust, võimalust pisut üleloomulikku väge kogeda, kohtuda millegi endast igavikulisemaga, millegi sellisega, mis on kestvam kui meie ajalik eksistents. Saada osa kas suurest jumalaväest või looduse suurusest ja ülevusest. Mets ja kirik on meile ühtviisi olulised ja peame neid pühaks. Olenemata sellest, et oleme paganlikuim rahvas maa peal, sõlmime abielu mehe ja naise vahel ikkagi Jumala palge all. Abieluseisund on eriline kutsumus saavutamaks inimese täiuslikkust Jumalas ja ületamaks lahusoleku ning enesekeskse eraldumise patust seisundit, kuna inimarmastuse „lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid” (Ülemlaul 8:6). Seega on abieluline armastus oma laadilt pneumatofoorne, Vaimu kandev, võimaldades inimesel enesekesksuse ja isekuse asemel saada kõiges ühekeskmeseks. Abielu tähtsust rõhutab ka jumalasõna kuues käsk: "Sina ei tohi rikkuda abielu!" Mees ja naine täiendavad teineteist mitte kui kaks funktsiooni, vaid oma isikustatud olemasolu keerulises täielikkuses. Eeros pole siis enam liha isetu hurm või teise inimese kasutamine ekstaasi vahendina, vaid teise hinge ja ihu osaduse ootus ja lootus. Selles tõelise armastuse raskes kahekõnes, just nii raskes, kui on vaja kohandumiseks, et end süvendada, selles kahekõnes, kus „hing mähib endasse ihu”, osaleb kaks isikut, kes saavad vähehaaval teineteisest teadlikuks ja kes selles mitte enam võimukas või põlastavas, vaid osaduslikus elus saavad nähtavaks kahena ja ühena, olenevalt vastastikusest austusest, pühitsemisest ja õrnusest. Kõrgemal häbelikkuse ja küünilisuse vahelistest pingetest, vabaduse ja armu laste, kel pole teineteise eest midagi varjata, tasases, loodusjõududele ligipääsmatus harmoonias. Võime armastada on jumalanäolisuse pitser inimesel ja hoidkem seda kingitust kui oma hinge tervist.
SPA (Sakala PuhkeAla) seeria tutvustab teile Saarjõe õpperada. Rada pakub vaheldusrikast loodusmaastikku Saarjõe kaunitel kallastel. Kohati põlismetsailmeline mets ja kobraste poolt kaldasse uuristatud salakäigud teevad raja põnevaks ja salapäraseks. Õpperada kopeerib suures osas Saarjõge koos oma ürgoruga, mis on kohati üle 5 m sügav ja 40-50 m lai.
Eeskätt seostatakse kirikuga sakraalsust, pühadust. Ja seda teevad ka need, kes pole tõsiusklikud. Samasugust püha hardust kogevad inimesed üldiselt ka metsas käies kus eelistatakse kuulata vaikust ja mitte häirida rahu. Nii metsa kui kirikuga käib kaasas ka veidi (au)kartust, võimalust pisut üleloomulikku väge kogeda, kohtuda millegi endast igavikulisemaga, millegi sellisega, mis on kestvam kui meie ajalik eksistents. Saada osa kas suurest jumalaväest või looduse suurusest ja ülevusest. Mets ja kirik on meile ühtviisi olulised ja peame neid pühaks. Olenemata sellest, et oleme paganlikuim rahvas maa peal, sõlmime abielu mehe ja naise vahel ikkagi Jumala palge all. Abieluseisund on eriline kutsumus saavutamaks inimese täiuslikkust Jumalas ja ületamaks lahusoleku ning enesekeskse eraldumise patust seisundit, kuna inimarmastuse „lõõsk on tulelõõsk, selle leegid Issanda leegid” (Ülemlaul 8:6). Seega on abieluline armastus oma laadilt pneumatofoorne, Vaimu kandev, võimaldades inimesel enesekesksuse ja isekuse asemel saada kõiges ühekeskmeseks. Abielu tähtsust rõhutab ka jumalasõna kuues käsk: "Sina ei tohi rikkuda abielu!" Mees ja naine täiendavad teineteist mitte kui kaks funktsiooni, vaid oma isikustatud olemasolu keerulises täielikkuses. Eeros pole siis enam liha isetu hurm või teise inimese kasutamine ekstaasi vahendina, vaid teise hinge ja ihu osaduse ootus ja lootus. Selles tõelise armastuse raskes kahekõnes, just nii raskes, kui on vaja kohandumiseks, et end süvendada, selles kahekõnes, kus „hing mähib endasse ihu”, osaleb kaks isikut, kes saavad vähehaaval teineteisest teadlikuks ja kes selles mitte enam võimukas või põlastavas, vaid osaduslikus elus saavad nähtavaks kahena ja ühena, olenevalt vastastikusest austusest, pühitsemisest ja õrnusest. Kõrgemal häbelikkuse ja küünilisuse vahelistest pingetest, vabaduse ja armu laste, kel pole teineteise eest midagi varjata, tasases, loodusjõududele ligipääsmatus harmoonias. Võime armastada on jumalanäolisuse pitser inimesel ja hoidkem seda kingitust kui oma hinge tervist.
SPA (Sakala PuhkeAla) seeria tutvustab teile Saarjõe õpperada. Rada pakub vaheldusrikast loodusmaastikku Saarjõe kaunitel kallastel. Kohati põlismetsailmeline mets ja kobraste poolt kaldasse uuristatud salakäigud teevad raja põnevaks ja salapäraseks. Õpperada kopeerib suures osas Saarjõge koos oma ürgoruga, mis on kohati üle 5 m sügav ja 40-50 m lai.
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Tänasel matkapäeval tuli kokku 40 aardega ring meil koos lõunapausiga 4h37min ja 13km. Ilm oli lõpuks kevadiselt soe ja mõned märjemad kohad olid ka ilusti lebavate nottide abil ületatavad. Tore oli, et rajal olevad aarded olid eriilmelised, vahvate teostustega, mõned tuttavad varasematest leidudest. Enamus leidudest tulid pigem kiiresti. Rajal ühtegi teist hingelist ei kohanud, ainult liblikad, konnad ja muud mutukad, aga eks oli tegemist ka suvalise kolmapäevaga suhteliselt suvalises kohas ;)
Suured tänud kõikidele peitjatele nähtud vaeva eest!
SPA rada on avaldamisest plaanis olnud aga senimaani pole aega klappima saanud, et lumes ei peaks sumpama ja
tiivulisi peletama. Täna kasutasime mõnusa varakevadise ilma, et 12 km ja 6,5 tundi Saarjõe ümber tiirutada.
Hoolimata kartustest, et mobiili ja satilevi jukerdab, siis GPS oli üsna täpne
(uuemad mobiilid kasutavad korraga mitmeid GPS-süsteeme) ja 5G hoidis probleemideta maa-ameti kaardi ekraanil
Tänud kõigile peitjatele ägedate ideede eest!
- Saime uhiuue aarde avamist proovida. Vahva teostus
Kift aare. Väga lahe matkaraja ja geopeituse kombo...
SPA rada oli mul ammu plaanis, aga kuidagi ei ole mitme aasta jooksul leidnud head aega selleks. Oskamata hoomata aega, mis sellele rajale levipuuduse tõttu kuluda võiks, läksime ikkagi proovima. Kokku kulus natuke vähem kui 7 tundi, 13km. Levipuudus otseselt mureks ei olnudki, offline list oli olemas; pigem jäi silma, et aarete nullpunktid on u 10 m nihkes ja isegi rada, mis kaardil märgitud, on tegelikult lappes. Ei tea, kas langenud puude tõttu on aja jooksul uued teerajad tekkinud või mängisid väiksed vene poisid leviga. Markol oli siin oma aardele vaja uus konteiner paigaldada ja oligi terve tee, rist käes, siia matkanud. Enne leidsime vana konteineri jäänused ja kui uus karp paigas, sain ka pidulikult oma nime kirja panna. Aitäh!
Leitud
Siia Spa rajale oli jäänud mul veel kaks leidmata aaret. Tegelikult oli alguses rohkem, aga mõned läksid vahepeal arhiivi ja mõnede juures olin jõudnud juba käia. Täna siis lootsin asjaga ühele poole saada. Siin olin neljas kord. Nüüd olin varustatud varemleidja õpetussõnadega ja tundsin end palju kindlamalt. Peale leidu pean tunnistama, et olin mingis täiesti enda nägemuses kinni ja seetõttu ma siin neid mitteleide vorpimas käisin. Täna läks libedalt. See ikka oma hiilgeaegadel tõeliselt tore aare olnud, kuid nüüd kahjuks vajaks remonti. Aga nime sai kirja sellele vaatamata. Tänud peitjale aarde eest.
Minu koordinaatidega see aare ei ühildunud, ja aaret hoidev puu oli ka vist maha kukkunud. Aare oli veidi kannatada saanud, aga muidu kuiv ja logitav. Oma algses hiilguses oleks see vast väga lahe teostus olnud. Tänud peitjale.
Tänud aarde eest!
Siin olin ma kolmas kord ja jälle tulutult. Ma tõepoolest usun, et see aare siin kuskil siiski on, aga otsa ma talle ei komistanud nagu nii mõnegiga oli juhtunud ja otsides ka ei leidnud, kuigi tuulasin ikka kaunikesti põhjalikult ja siis veel ning juba end minekule seades tulin taas tagasi ning tuulasin veel . Ei miskit. Ilmselgelt pole see peidukas ja aare enam need, mis peitmise hetkel. Kusjuures märkasin peitja jalajälgi teisel pool jõge Siutsu juures. Tegelikult oleks ju võinud siit metsakirikust ka läbi tulla ja oma aardele pilgu peale visata.
Tänud
Ei leidnud
Nöör oli aarde küljest lahti ja aarde peidukas ka suht räbal.
Leitud ja logitud!
Ütleme, et ei jooksnud, aga jalutasime konteinerile otsa.
Päeva teine mitteleid. Võib-olla kui oleks välismaalehelt veel logisi lugenud (seal mõni hiljutine leid) oleksime kauem proovinud. Kuna levi oli meil kehvake ja GPSis ainult geopeitus.ee logid, siis ei viitsinud aega raisata. Ma ju lootsin ikka veel terve raja läbi teha :) Koht ise huvitav!
Järgmine tänane näide, kuidas lihtsalt ei leia. Lugesin, et täitsa võimatu mitte näha ja muudkui otsisin seda asja, mida on võimatu mitte näha, aga no on ikka küll võimalik. Mitte näha noh. Arvatavasti lahterdub ta millalgi sinna lahtrisse, kus on need " no kuidas ma küll varem ei näinud" asjad. Seega siinne sinine nägu veel sinisemaks ja jääb uut külastust ootama. Mul tegelikult siin ringi peal neli logimata aaret, nii et tagasitulekuks ikka põhjust on.
Ega ausalt öeldes enam ei mäleta, millal ma käisin seda aaret võtmas. Teise ringiga tegin kogu SPA aaretele tiiru peale, leidmata jäi lõpuks vaid üks aare. Panen suht suvalise kuupäeva. Ma mingeid kuupäevade korjamise challengeid pole kunagi teinud ja kas üldse hakkangi tegema. Praegu küll plaani pole. Logiraamatus on aga nimi kirjas. Aitäh aarde eest.
Aare ise on ilusasti meeles. Ka mul esimene kord jäi täiesti leidmata. Imelikul kombel ka sel korral otsisin ja otsisin, siis kuidagi läksin vajalikus suunas natukene kaugemale ja siis oli nagu see tunne, et pole võimalik mitte leida seda, kui juba õigesse kohta satud. Niiet soovin, et need viimati mitteleidjad ka ikka leiaks :)
Sellele aardele koperdasime puhtjuhuslikult otsa. Ilmselt nii, nagu alguses planeeritud, need asjaolud seal hetkel ei ole. Aga tänud ikka!
Mina konteinerile otsa ei jooksnud. Otsisin ja ei leidnud.
Hetkel seis natuke nigel jah, jooksin põhimõttelisest otsa konteinerile, vajaks kohendamist.
Vana logi oli suht täis ja märg. Panime uue logi ning grippkoti.
Selle aardega alustasime matka. Auto jätsime siia samma lõkkeplatsi koos ööbimis varustusega. Selle aarde objekt mille küljes aare on oli ära murdunud. Lisaks oli logi läbimärg mille ka asendasin. Märja logi võtsin endaga kaasa. Täname peitjat!
Sain aru, et on tekkinud mingi tuulemurd. Aare ei olnud sellises asendis, nagu alguses. Teostus sellest hoolimata meeldis ja kõik osad töötasid. Aitäh!
See oli nüüd juba kolmas külastus selle aarde lähistele ja seekord edukas. Kolm aastat tagasi oli aare ajutiselt kättesaamatu, selle aasta talvel oli kõik külmunud ja lumine ja ei õnnestunud midagi leida. Ja täna siis mööda georada ilusti õigesse kohta ja üsnagi kiire leid. Nukker on see aarde ümber olev vaatepilt, kuid aare ilusti töökorras. Aitäh!
Leidsime, tänud
Tänud peitjale!
Rist ja kivi, kaugelt juba võis aimata, et juu see meie järgmine peatumispaik on. Leviga lood pigem kehvad, lõime veidi kirvega: mina ühel pool, Jorma teisel pool. Jorma pool oli õige pool. Aaret nähes ei tekkinud kahtlustki, kas see on aare. Konteiner võtab aarde nime vaimustavalt kunstipäraselt kokku, isegi selle avamine oli filosoofiliselt tõlgendatav. Logiraamat oli asjaarmastajaid täis, lisasin ühe lehekese juurde. Aitäh peitjale!
Aarde kirjeldust mul ei olnud, kulutasin taldu mööda oletatavaid georadu, mida oli mitu. Üks viiski sihile ja siin tuli nuputada, mida teha vaja on. Läks kiiresti õnneks õnneks. Aitäh, järjekordne uus avastus siin metsas.
Selle aarde leidsin kogemata. Levi polnud, kõndisin lihtsalt rada mööda edasi, kuulasin käo kukkumist ja pildistasin taimi. Väga mõnus rada! Sattusin äkki üllatava koha juurde ja mõtlesin, et selles paigas võib aare peidus olla. Aga kus? Jalutasin ümbruses ja jõudsin mõelda, et huupi metsas otsides aaret leida pole tõenäoliselt võimalik, kui nägin midagi, mida tasus lähemalt uurida. Ja asja lähemalt uurides õnnestuski logiraamat kätte saada. Vahva aare, aitäh peitjale!
Leitud
Huvitav, mispärast see suur rist siia püsti on aetud? Ja kas topsikupuu peaks ka püsti olema? Tänud peitjale.
