Piirissaar paikneb Peipsi järve (ka Suurjärv, Külmjärv, vene keeles Чудское озеро) ja Lämmijärve vahel madalal künnisel, mis kulgeb Uhtininast Podporovje neemeni. Seda künnist läbivad kaks kitsast vagumust, mis on kasutusel laevateena: Eesti Väravad saarest lääne pool ning Vene Väravad saarest kagus. Vene territoriaalveed jäävad saare idaosast vähem kui kilomeetri kaugusele.
Saare pindala on 7,82 km², ulatudes loodest kagusse umbes 4 km ning põhjast lõunasse 2,5 km. Saar ise on pinnamoelt tasane. Kanalist lääne poole jääb küladeta madalsoo, pindalalt üle viie ruutkilomeetri. Selle pind ulatub vaid meeter-kaks üle Peipsi keskmise veetaseme. Saare idaosa on pisut kõrgem, umbes viis meetrit üle keskmise. Saarel asuvad kolm küla – Piiri- ja Tooni külad jäävad kõrgemasse, liivasesse kirdeosasse, Saare küla idaosasse. Kõrgeim punkt jääb Piiri küla aladele, ulatudes Eesti põhikaardi andmetel 35,1 meetrit üle merepinna.
Läbi sajandite on kõik järveäärsed elanikud olnud hädas Peipsi veetaseme perioodilise kõikumisega – looduslikel põhjustel vahelduvad veevaesed ajavahemikud veerohketega. Kõige rohkem on hirmu tundnud väikese Piirissaare elanikud, kes on pidanud üle elama ka neid aegu, mil peeti Piirissaare üleni Peipsisse uppumist vaid paari nädala küsimuseks.
Esimesed tänapäevani säilinud märkmed Piirissaare suurtest üleujutustest, on säilinud aastatest 1844 ja 1846. Aastakümnete jooksul mattis Peipsi enese alla suure osa Piirissaart. Peipsi kõige kõrgem veetase on registreeritud 15.05.1924. aastal, mil veetase oli Mustvee hüdromeetriajaama veemõõtja nullist (28,00 m üm) kõrgem 376 cm, seega veetase oli siis 31,76 m üm.
Nii 1924. aasta ja ka järgnevate aastate kõrge veeseis Peipsil ning valitsevad tormised ilmad põhjustasid intensiivset kallaste uhtumist ning lagundasid olemasolevaid kaldakindlustusi. Lainetuse ja järvejää kulutava tegevuse takistamiseks rajati 1929. a Piirissaarel 500 m ulatuses kaldakindlustusi. Nõukogude aja lõpus uputati ka kaks pargast Piirissaare idakalda kaitseks.
Külade kaitseks lainetust murdvaid kaitsemuule Piirissaarele seni rajatud ei ole. Tänapäeval on Piiri, Tooni ja Saare küla lähedal osaliselt säilinud 1930ndatel ehitatud kaldakindlustus Piirissaare rannaalal, mis nüüd paikneb ca 20 m sisemaa pool.
Seotud lingid:
Piirissaar paikneb Peipsi järve (ka Suurjärv, Külmjärv, vene keeles Чудское озеро) ja Lämmijärve vahel madalal künnisel, mis kulgeb Uhtininast Podporovje neemeni. Seda künnist läbivad kaks kitsast vagumust, mis on kasutusel laevateena: Eesti Väravad saarest lääne pool ning Vene Väravad saarest kagus. Vene territoriaalveed jäävad saare idaosast vähem kui kilomeetri kaugusele.
Saare pindala on 7,82 km², ulatudes loodest kagusse umbes 4 km ning põhjast lõunasse 2,5 km. Saar ise on pinnamoelt tasane. Kanalist lääne poole jääb küladeta madalsoo, pindalalt üle viie ruutkilomeetri. Selle pind ulatub vaid meeter-kaks üle Peipsi keskmise veetaseme. Saare idaosa on pisut kõrgem, umbes viis meetrit üle keskmise. Saarel asuvad kolm küla – Piiri- ja Tooni külad jäävad kõrgemasse, liivasesse kirdeosasse, Saare küla idaosasse. Kõrgeim punkt jääb Piiri küla aladele, ulatudes Eesti põhikaardi andmetel 35,1 meetrit üle merepinna.
Läbi sajandite on kõik järveäärsed elanikud olnud hädas Peipsi veetaseme perioodilise kõikumisega – looduslikel põhjustel vahelduvad veevaesed ajavahemikud veerohketega. Kõige rohkem on hirmu tundnud väikese Piirissaare elanikud, kes on pidanud üle elama ka neid aegu, mil peeti Piirissaare üleni Peipsisse uppumist vaid paari nädala küsimuseks.
Esimesed tänapäevani säilinud märkmed Piirissaare suurtest üleujutustest, on säilinud aastatest 1844 ja 1846. Aastakümnete jooksul mattis Peipsi enese alla suure osa Piirissaart. Peipsi kõige kõrgem veetase on registreeritud 15.05.1924. aastal, mil veetase oli Mustvee hüdromeetriajaama veemõõtja nullist (28,00 m üm) kõrgem 376 cm, seega veetase oli siis 31,76 m üm.
Nii 1924. aasta ja ka järgnevate aastate kõrge veeseis Peipsil ning valitsevad tormised ilmad põhjustasid intensiivset kallaste uhtumist ning lagundasid olemasolevaid kaldakindlustusi. Lainetuse ja järvejää kulutava tegevuse takistamiseks rajati 1929. a Piirissaarel 500 m ulatuses kaldakindlustusi. Nõukogude aja lõpus uputati ka kaks pargast Piirissaare idakalda kaitseks.
Külade kaitseks lainetust murdvaid kaitsemuule Piirissaarele seni rajatud ei ole. Tänapäeval on Piiri, Tooni ja Saare küla lähedal osaliselt säilinud 1930ndatel ehitatud kaldakindlustus Piirissaare rannaalal, mis nüüd paikneb ca 20 m sisemaa pool.
Seotud lingid:
Piirissaare tuuri ajal saime teada kus antud Titanic asub aga auklik mälu ja lünklik kodutöö ei viinud üldse 1+1 kokku isegi kui meid otse sinna viidi turnima. Alles pärast kui tekkis vaba aeg avastasime, et 2x700m me enam lipata ei viitsi kohvikust sinna. Vaatasime muid asju. Hiljem sadamast said ka "koordinaadid" võetud.
Sadamast saadud info saatis meid huvitavasse kohta. Eelmistel kordadel külastamata jäänud objekt, seekord üle vaadatud. Kohalikud vist jalgsi ei käi. Kedagi me ei kohanud ja jalajälgi lumel ka mitte, ainult saanijäljed. Peagi oligi aeg hõljukiga Laaksaare sadamasse tagasi hõljuda. Tänud peitjale.
Tänud aarde eest!
Ka sellega oli Annal natukene kodutööd tehtud. Alguspunktis panime lõpp-punkti koordinaadid kirja ja lõpu jätsime päeva viimaseks leiuks. Lõppu suundumisel oli küsimus, et kas minna ringiga, või otse, õnneks otsesuund võitis. Alguspunktis oli üks number osaliselt kadunud, ehk võiks üle vaadata selle punkti. Tänud!
Sadamast olime saanud kõik vajaliku info, et see koht üles leida. Polegi väga tihti näinud, et piraadilaev juured alla kasvatanud on.
Vaatluse teel oli kõik leitav ja aardega kõik hästi.
See oli saare viimane aare ja nüüd on saar mõneks ajaks puhas. Oli ka aeg asuda tagasiteele, et jõuda reeglite kohaselt enne pimedat tagasi Laaksaare sadamasse.
Tänud!
Võtsime sadamast kaasa kõik, mis vaja. Puhkasime Saare rannas koogi söǒmisega jalgu ja siis suundisime Titanicule. FP selle koha näitamise eest, me oleme vaimustuses. Aitäh!
See oli äge koht! Aitäh!
Vat siis kuhu see Titanic ära uppunud on. Tore leid siin saarel. Tänan.
Titanic ...just. Üks saare turisti magnet. Tänud
Esmakordselt külastasime Piirisaart 2021. aasta veebruaris ning tollal autoga mööda jääteed. Täna siis võtsime ette suvise külaskäigu mööda veeteed. Väga põnev lugemine aarde kirjelduses ning tuli tõdeda, et tõenäoliselt ilma geopeituseta siia me sattunud ei oleks. Täname!
Eelmisel kahel korral polnud sellisest imeloomast kuulnudki. Tundub, et tasus siiski ka kolmas kord saarele tulla. Huvitav, mida põnevat see mätas veel endas peidab?
Hea,et ei olnud nii sügaval ,kui titanicu vanaisa
Tänan
Esimese hooga põrutasime Titanicust mööda, siis keerasime otsa ringi ja saime ikka pihta ka talle. Tekil oli päris libe see elu, õnneks jäime siiski püsti ja saime ka nimed kirja. Aitäh peitjale.
Vahva päevake saarel veedetud. Oleme nüüd Titanicul ka käinud. Saime saare kohta väga palju huvitavat teada. Meile väga meeldis. Aitäh.
Kui kutse saarele tuli,olin kohe nõus.Meil oli kohalik ka seltskonnas kes tutvustas meile saare elu ning nii mee liikusime aardest aardele.Aitäh!
Meil oli kaasas tuttav, kes siin saarel elanud ja tegutsenud oli. Tema pajatas meile igasuguseid lugusid saarest.
Tänud aarde eest.
Huvitav koht, tänud näitamast!
Asukoht sai juba kodus tuvastatud ja saaretuur viis ka Titanicuga tutvuma. Aitäh, oli huvitav koht!
Saaretuur autokastis tehtud ja lõunasöök söödud, suundusime aardeotingutele. Olime selles paigas käinud, hea tuttav tee tagasi jalutada. Huvitav paik. Otsimisega kaua ei läinud, leitud-logitud. Aitäh peitjale!
Kodutöö oli mul ju täiesti tegemata ja kui täpp otsapidi merre näitas, tekkis kahtlus. Üksikmängijana pole ju kellegagi arutada ka. Samas aega oli mul küll ja veel, nii alustasin jalutamist. Suutsin ennast kuskile hoovi navigeerida ja voilaa, nägin 1st hingelist, meesterahvas. Ma kohe oma emakeeles küsima, et mis seal olla võib. Oli ikka püha lihtsameelsus, vastus tuli vene keeles, et tema ei saa aru. Mul aga on see keel päris keeleotsas.
Nullis oli üllatus missugune, lahe. Kõõrutasin paari kohta ja siis võtsin loogilisest kohast aarde välja. Kell oli 7.06. Tänud näitamast ja kutsumast, koht vääris aaret!
Tagasi suundusin Muuseumi otsima. Leidsin, kuid uks oli kinni. Küll aga oli olemas telefon, loomulikult helistasin, sest no milla imet ma siia veel tuleks. Uks avati hommikumantlis ja sisse ma sain. Välja pidin käima 1se viieka, kokku mul oligi neid kaasas vaid 2 ja teise tahtsin kohviku tarbeks jätta. Etteruttavalt võin öelda, et maale tagasi jõudes, oli mul see alles, sest MITTEMINGISUGUST kohvikulõhnagi saarel ei ole. Saarest jäi mulje nii ja naa. Kogu selle aja jooksul nägin ma 1te koera, 0 kassi, ehkki Magazinis ehk Ruslani poes oli kassitoit saadaval. Mis sellega teha kui käpalisi pole, jäigi mul selgusetuks. 0 oli ka kanu-kukkesid, 0 lehma (ehkki praegu just nägin telekast, et 1 on ja teda lüpsab perenaine käsitsi nagu vanasti), 0 kitse, 0 lammast - no mitte ühtegi neljajalgset!
Mida vabsee saarel teha, sain aru, et mul täna joppas, olin sattunud kolmapäeval ja see tähendas rahvast ja melu poe juures. Eile oli saade ETV-s, mis andis vastused mu paljudele MÖHHidele. Näiteks, miks saar on pooleks mingi totaka kanaliga ja kuda see seal keskel nii sirge on, selgus, et kaevavad nad seda ise, et pääseda Suurele Merele, ringi olla kütusekulu liialt suur. Samuti sain teklust vastuse, miks kartulivaod on peenrad, mulle pea poole kereni kõrged. Vastus oli lihtne, siis ei pea taguotsa niipalju upitama. Minu oma on võrreldes tavainimestega mitu numbrit väiksem st mul iialgi selliseid mäepeenraid ei teki. Pood ja poeskäik oli mulle tasuta etendus missugune. Esimesel pilgul mina oma toidulauda kaetud ei oleks saanud. Leidsin sügavkülmast paar pakki pelmeene ja 5 pakki hakklina, mingid imelikud kotletid ja konservid. Piimakülmikus ikka oli asju aga kõike vaid mõned, üllatusena avokaadot. Vetsu paberit oli 2 pakki. No loomulikult, kui nii vähe süüa, siis ju tualetti asja ei ole!
Poes oli ka kassaaparaat, selline kus raha vaja sisse toksida ja siis sahtel kargab välja, kuid püha lihtsameelsus oli uskuda, et seda kasutatakse! Raha pesti nii, et isegi minusugusel vanal susserdajal oli seda valus vaadata. Poepidaja, Tartust käiv Kick-poksi treener Ruslan klõbistas imeosavalt väikse taskuarvutiga, ühtegi hinda ta kauba pealt ei vaadanud, kõik aga maksid ilusti küsitava summa. Võibolla olidki tal hinnad peas, teise inimese pähe ju ei näe. Mina ostsin kummikommid ja kuna karbil polnud hinda, küsis ta 50 senti. Loomulikult maksin. Küsisin, kas saarel on veel mõnda riide ja nodi poodi, vastas poemees, et MILLEKS? sain ka ise koheselt aru, et kui pole ei postimaja, ei kultuurimaja, siis pole ka vaja ju rohkem riideid kui see 1 poekittel ja kodus dressipüksid. Post siiski liigub, PASTLAPOST st et 1 mutt jookseb teisele rääkima, kui midagi on. Tagasi sadama poole jäi surnuaed tee peale ja töömehed, kes nõustusid natukenegi minuga lobama, et nemad Tartust ja taastavad kiriku kiviaeda ja kaarväravat.
Kui paadimees kokkulepitud ajal tuli, lahkusin. Tagasi vaadates üle õla, minul mingit tunnet, et “see on minu koht”, ei tekkinud. Oli imelikult külm ja tühi tunne ehkki väljas oli 25 kraadi…
Hommikuse uitmõtte kiire realiseerimise tulemusena olime paari tunni pärast Koidulal (selle eelmüügi väljamüük ei pea kahtlusi ja kõhklusi tekitama, alati saab pardale). Samas oli rõõmsaks üllatuseks kodukandi rahvatantsurühm ja boonuseks veel tuttav, kes tuli saarele üht paarikest giiditama. Võtsime kõik sappa ja nii sai meile eriti huvitav kõnnipäev koos järve supsamise ja Zina hõrgutistega.
Aarded plaanis polnudki, aga kui juba Titanicule sattusime, võtsime ka sadamast kaasa pildistatud koordinaadid ette ja päris pika kobistamise peale üles selle karbikese leidsime.
Tuhat tänu!
Leitud, logitud, tänan!
Kohapeal otsimine võttis ebanormaalselt kaua aega… hetk enne loobumist aga näpuvahele jäi. Väga uhke Titanic!
Olime Piirissaarel neli päeva. Kuna seltskonnas olin mina ainuke geopeitur, siis võtsin punkte tasa ja targu Planeerisin võtta 4 aaret, seega 1 aare igasse päeva ja see sai ka teoks. Algul pidime minema kaheks ööks, aga kuna laev neljapäeviti ei käi, siis broneerisime tagasisõidu reedeks.
Kolmandal päeval läksime otsima Zinaidat, kes telekast saadud info põhjal saare parimaid sibulapirukaid küpsetab. Uurisime ühe kohaliku käest ja võtsime suuna Saare külla muuseumi piirkonda. Proua oli lahkesti nõus ja lubas õhtuks pirukad valmis teha, Niikaua kui teised pirukategijat otsisid ja kokku leppisid, käisin mina ca 250 m kaugusel aaret logimas. Peale aarde logimist, tagasiteel ratta juurde kohtusin lähedalasuva maja omanikuga. Tervitasin ja ajasime törts juttu. Ta kurtis, et jääminekud räsivad väga paati ja varsti pole paadist midagi järgi. Tema isa olla selle laevukesega merel käinud.
Siis tõi papi pataka pilte välja ja näitas mis toimub suurvee aegu seal piirkonnas. Nagu Soomaa viies aastaaeg.
Tänud ka seda piirkonda saarel tutvustamast!
Ja pirukad olid tõesti imehead, soovitan.
Alguspunkt oli esimene koht, mida saarel külastasime, kuid vahepeal oli vaja ju sellel teisele poole kanalit jääval kahtlasel maastikul seigelda, et tagasi jõudes oleks ikka suurem rõõm lihtsalt mööda teed kõndimisest. Eks otsimise ruumi oli siin kõvasti, kuid leitud ta sai ning objekt täidab oma kaitse eesmärki väga tublilt siiani.
Tänan peitmast.
Piirisaarele saabudes tegime esimese kiire peatuse multi alguspunktis, et edasi liikumiseks info võtta. Tegelikult aarde nimi juba andis aimu, kuhu suunduma peaks. Nimelt olin hiljuti vaadanud telesaadet Kilu seljakotis, mis just väikesaartel olevaid põnevaid kohti tutvustab. Ja nii oligi aarde nimikangelase lugu ja koht juba teleriekraani vahendusel nähtud. Koht on kindlasti tutvustamist väärt ja tore, et üks vahva aaregi seda paika märgib. Tänud peitjale!
Wau. Aardeta poleks siia osanud tulla. Äge! Tänan!
Koordinaatidele jõudes jätsime valed kohad seekord vahele ning võtsime aarde õigest kohast välja. Tagasi panime ka. Aitäh peitjatele – muuhulgas ka selgituse eest, kuidas see Titanic seal lõpetas, kust me ta avastasime – New York jääb ju hoopis teisele poole ...