Algse aarde paigutasid 07.04.2001 Daago ja Taavi Sõukand, Remy ja Ülar Mändmets
Asukoht oli määratud MAGELLAN 315 –ga ja aare kandilises plastkarbis, mis omakorda on keeratud kilekotti.
25. aprillil 2011 taastas aarde Neeme [neeme]:
Kuna aarde algsest peidukohast ei olnud suurt midagi alles jäänud, siis taastasime aarde veidi muudetud koordinaatidel. Vihje jäi samaks aga aardekarbi mõõduks võiks suur olla. Sm. Jaan Kasel (kellel siis veel) oli üks päris sobilik tihendiga konteiner, mis väiksemate metsaelukate hammastele edukalt vastu peaks panema. See siis loosi läkski.
Suurem osa esialgses aardes olnud nännist sai kuivatatud ja lisatud taastatud aardesse. Muude vidinate kõrval leidsid seal oma koha pea kümme aastat tagasi esmaleidjate poolt aardesse jäetud märkmepaber ja kustutuskumm ja loomulikult ka heas korras algne logiraamat. Lisaks veel väike üllatus.
Tänase päeva seisuga on aare leitav kergete jalanõudega (muidugi, kui õige lähenemistee valida ;)). Igal juhul karupere oli seal päris paljajalu ringi paterdanud. Ja kes linnulaulu kuulata tahab, siis sellest seal küll puudust ei ole.
Nii et otsima, seltsimehed geopeiturid, mõnus metsamatk ootab Teid!!!
Algse aarde paigutasid 07.04.2001 Daago ja Taavi Sõukand, Remy ja Ülar Mändmets
Asukoht oli määratud MAGELLAN 315 –ga ja aare kandilises plastkarbis, mis omakorda on keeratud kilekotti.
25. aprillil 2011 taastas aarde Neeme [neeme]:
Kuna aarde algsest peidukohast ei olnud suurt midagi alles jäänud, siis taastasime aarde veidi muudetud koordinaatidel. Vihje jäi samaks aga aardekarbi mõõduks võiks suur olla. Sm. Jaan Kasel (kellel siis veel) oli üks päris sobilik tihendiga konteiner, mis väiksemate metsaelukate hammastele edukalt vastu peaks panema. See siis loosi läkski.
Suurem osa esialgses aardes olnud nännist sai kuivatatud ja lisatud taastatud aardesse. Muude vidinate kõrval leidsid seal oma koha pea kümme aastat tagasi esmaleidjate poolt aardesse jäetud märkmepaber ja kustutuskumm ja loomulikult ka heas korras algne logiraamat. Lisaks veel väike üllatus.
Tänase päeva seisuga on aare leitav kergete jalanõudega (muidugi, kui õige lähenemistee valida ;)). Igal juhul karupere oli seal päris paljajalu ringi paterdanud. Ja kes linnulaulu kuulata tahab, siis sellest seal küll puudust ei ole.
Nii et otsima, seltsimehed geopeiturid, mõnus metsamatk ootab Teid!!!
Thank you For cache GC62A Logged 18 July 2026 10:41 by kaits747. Saime kuskile maale suht lähedale aga autost ei hakanud välja ronima, sest erineva suurusega parmupilv tahtis auto minema kanda.
See vanake on mul pikalt ootel. Kuidagi oli mulje jäänud, et päris keeruline ligi pääseda. Küllap varem võis ollagi. Nüüd peavad metsaveo autod igale poole ligi saama ja nii saab heade ilmaoludega sõita aardele tõesti vähem kui saja meetri lähedusse. Ja ei migit kraaviületust. Me küll otsustasime päikeselisel kevadehõngulisel päeval pea kilomeetrise jalutuskäigu kasuks. Karp oli väga kergelt leitav kenasti geokuhja all kevadet ootamas. Suur aitäh!
Leitud. Autoga saab suht lähedale.
Sellises padrikus pole küll tükil ajal rähelnud,aga eks veidi oma viga ka,selliseid asju tuleks veidi paremal aasta-ajal otsida.Kuid aare on muidugi äge,nii vanasid kohtad harva,sisu on kõik ideaalses korras!Aitäh peitjale,hooldajale,super!
Peale pikka päeva, võiks midagi lahedat kosutuseks teha. See siin juhtus olema lähim aare ja siia me ka tulime. Tänud peitjale aarde eest.
Leidsime. Tänud peitjale
Tänud aarde eest!
Aardeni viis korralikult läbi sõidetud tee, aga jätsime oma madalapõhjalise siiski teeristi kilomeeter enne aaret ning jätkasime jalgsi, oli väga ilus jalutuskäik ülilumises metsas. Väljakutse lumme sukelduda avanes nii 60 meetrit enne aaret, samas ega suvine rinnuni võsa parem poleks olnud. Natuke kartsime, kas leiame aarde sügavast lumest ikka üles, aga õnneks oli tegemist piisavalt suure kastiga, mis juba teises kaevamiskohas kinda alla jäi. Väga tore oli lugeda originaallogiraamatut, polegi vist ühtegi nii vana oma käes hoidnud. Aitäh vanakese taastajale!
Mu vanim leidmata aare. Okei, tegelt siin pole midagi imestada, arvestades seda, et aare on peidetud pea 24aastat tagasi. Aga ikkagi uhke :)
Kaupo kündis geokäruga nii 300m peale (või oli seda veel vähem). Hea, et metsa sisse tänavad on tehtud, on geopeituritel ka elu kergem. Tatsasin mööda tänavat natuke ja seejärel tõmbasin ptse ca 70m aardeni. Uus aasta tõi lume kaasa ja selle võrra esimese hooga silma ei jäänud, aga kui värske pilguga vaatasin, siis tuvastasin aardekasti. Oli ikka uhke tunne seda aaret leida küll. Aitäh!
Kuna täna oli pööraselt palav päev, siis ei hakanud mingeid matkasid ette võtma, ühe-kahesajased sutsakad tundusid mõistlikud. Siin sai tõepoolest autoga jumala ligi veereda (tänud Romanile õige teeotsa äramärkimise eest, sai lihtsamalt). Kõigepealt muidugi geokutsale juua ja siis mööda teerada kuni aardega risti sai jõutud. Sinnani lonkis mu neljajalgne sõber mulle järgi, aga kui viimase mõnekümne meetri pärast raiesmikule pöörasin, ei näinud ma teda enam kuskil. Läksin tagasi teele, et vaatan, kuhu ta küll jäi. Oli juba auto juurde tagasi jõudnud ja pikutas selle varjus. Oki, tema valik, las ootab siis seal. Käisin selle vanakese juures siis ära, leitud täitsa viisaka ajaga, ja kui tagasi teel olin, peesitas auto täiesti üksi seal päikese käes, varjuotsijat polnud enam kuskil. Tegin juba suu lahti, et hakkan teda kutsuma, kui kuulsin just seljataha jäänud põõsastes sahinat. Ja sealt ta ilmuski, oli ikka mulle järgi tulnud,, niisugune paikene, ei lasknud üksi metsa kondama, tuli turvama.
Kunagi vist tuli siin selle aarde otsimiseks ikka märkimisväärne matk ette võtta, aga nüüd on küll vaid kohale navigeerimise vaev, kuigi eks seegi nõudis nii mõndagi peatust, et kaarti uurida. Ja et 10 kilomeetri kaugusel oleva aardeni jõuda, oli vaja ligi 20 maha sõita, nii et tiira-taara see teekond käis.
Tänud peitjatele, taastajatele ja hooldajatele seda aaret peitmast ja elus hoidmast, see niisugune praeguseks kaunikesti ainulaadse peitmisajaga, saab ühe tühiku chellengeri täitmiseks kah täidetud.
Uhked uued metsateed on siiakanti ehitatud. Mina keerasin ikkagi vales kohas valele metsateele ja pidin läbima väikest mudasafarit, nagu oleks seda ilmselt aastaid tagasi siin kogenud.
Õige teeots tuleb pildil näidatud koordinaatidelt.
Linnaautoga nüüd pääseb kuni 100m aardele ja julgemad autojuhid võivad sõita veel 30m edasi.
Viimased 70 meetrit olid keerulised, mina suutsin hämaras suunaga eksida ja 70 meetrist tuli ringiga võsastikus ronides kokku umbes 300.
Need, kes siin suvel käivad, väärivad eraldi medalit. Ma kujutan ette, millised tingimused on siin, kui kõik sääsed, parmud ja puugid ärkvel on.
Seda kuupäeva ei saa enam mujalt nii kergelt logida. Tõeline aare! Tänud peitjatele!
Leidsin. Aitäh!
August Madnessi esimese päeva esimene aare. Seda vanakest oli juba lihtsalt puuduva kuu pärast vaja. Kena autotee viis lausa 200 meetrini aardest. Viimase 70 meetriga sai siiski võssi laksu kätte. 1157. Aitäh!
Aitäh aarde eest!
Uus kruusatee viib aardest vähem kui 200 meetri kaugusele ja soovi korral saab veelgi lähemale. Kahjuks viimane lõik aardeni oli päris ebamugava maastikuga.
Siia kanti toovad teed olid täna juba sellises seisus, et neliveolise sportautoga jõudis ka pea nulli. Viimased 600m jätsin sõitmata, sest noh .. autol hakkas põhi vastu maad käima ja nina lund lükkama. Ja kui teel oli lund enamvähem vähe, siis siin aarte lähiümbruses tuli lausa nabani lumme vajuda. Õnneks ei võtnud täna kõrge säärega saapaid ka kaasa .. seega sai ilusasti jalad lund täis ja sokid märjaks siin, igati õnnestunud sumpamine :D Aare oli mitte just täiesti lumme mattunud ja seeläbi üsna kiire leid. Nimi kirja ja tagasi roomama.
Oli meeldiv!
Paar seent oli metsas, juba vanaks läinud. Järv oli ka täitsa olemas ja aare muidugi ka.
Tänud
Sai metsade vahel seigeldud. Kaarti lähemalt uurides saime kuiva jalaga ligi. Aitäh.
Oi kui siniste nägudega me siit ära tuleme. Kraavid on lahti, vett on palju. Lund on palju, see on raske, märg ja räätsa ei kanna ning aaret meile kätte ei andnud. Kuid sellest hoolimata saime kogemuse ja seikluse võrra rikkamaks.
Leitud, logitud, tänan!
Uhh! Kui ikka eelnevat kaarditööd ei viitsi teha siis tuleb kas ujuda või lennata. Lennata nagu hästi ei oska ja ujumiseks on ka vesi juba minu jaoks tiba külm. Õnneks leidus kolmas variant ja kraavikestele sai ehitada oksakestest sillad. Mis sellest, et valedele kraavidele ja materjalist mis vast sulgkerget geopeiturit kannab. Peale kõike seda jama leidsin end lõpuks õigel pool kraavi ja raiesmiku ületamise järel ka nullist. Seal laabus kõik kiirelt. Lappasin aukartustäratava vanusega logiraamatut ja registreerisin ka enda külastuse. Nii nagu mõned eelnevadki ma teekonnal mingeid karusid ega kitsi ei kohanud. See pole ka ime sest minu liikumine seakandis nägi välja nii nagu oleks 10 elevantsi võsas tuuseldanud. Ühesõnaga nüüd on 4 esimest Eesti aaret leitud. Tänud!
20-aastaste aarete juurde ei satu just sageli, seda enam et meil on nii vanu tänase seisuga jätkuvalt looduses vaid 30. Või siis koguni 30 :), arvestades, et 43 neid üldse kokku tol esimesel aastal peitu läkski… Nüüd, kui Jasmer statistikutelt vähemalt ühe igas kuus peidetud aarde leidmist nõuab, tuli ka minul siia üht neist haruldastest visiteerima tulla; Helge õnneks tõstis teema üles ja kutsus kaasa, ma ise oleks kaarti vaatamata ilmselt jälle mööda ja linna uhanud...
Vinge uuenduskuuri on kast läbinud, tänases vormis peab aare seal kindlasti vastu veel vähemalt 20 aastat. Aitäh peitjatele ja aitäh hoolitsejatele, saime mõnusa, natuke raskema astumisega jalutuskäigu :).
See oli nüüd küll Helgel üks väga hea plaan lisada päevakavasse Toi raba aare. Ma isegi ei oska vastata, kas ta on mul kunagi varasemalt päevakavas olnud. Või ongi ainult unustuse hõlmas, üksik kõrvaline täpike, mis enamasti jääb kõigest kõrvale. Igastahes tänapäevaste kaartidega käib teeraja leidmine lihtsalt, ainult maastikul tuleb end läbi erineva taimestiku suruda. Indygi näitas vahepeal natuke murelikku ilmet, kui ta ei ulatunud üle kõrge taimestiku ettepoole vaatama. Kuidas ta saab siis valvekoer olla ja meid kaitsta, kui ta eespool luuravat ohtu ei märka. Õnneks kulges matk aardeni helges ja mõnusas meeleolus ja täiesti ohuvabalt (loe: karu ei tulnud) . Tänan kaaslaseid!
See vana Toi on kuidagi kogu aeg rajalt kõrvale jäänud ja ega ma siin kandis tegelikult olen harva liikunud ka. Selleks nv-ks oli plaan Viljandit lammutama minna ja siis otsustasime teha väikese kõrval põike siia ka. Tee oli lumine, aga üks autojälg oli siiski ees olemas, nii me siis kohale pressisime 600m peale. Täpselt õiges kohas oli keegi juba kraavile purde ka ehitanud, niiet ainult natuke vantsimist ja õige känd jäi ka kohe silma. Aare kenasti omal kohal ja korras. Tänan.
Tõtt-öelda oleme seda Eesti geopeituse algusaegade aaret tahtnud ammu tulla otsima, aga otsest ajendit pole olnud. Nüüd siis on.
Ega me ei olnud ka kindel, et kas nende lumiste teedega siia pääseme või mitte. Kuna aga metsatöö käis ja parasjagu traktor tuligi koormaga metsast välja, siis olid siinsed teed lahti lükatud. Pääsesime ilusti mööda teed ca 600m peale ning sealt alustasime oma jalutuskäiku. Kuna lund oli kraaviäärse metsasihi peale kõvasti ja sealt läbipressimine nõudis suurt pingutust, siis arvasime, et jääga kaetud kraavi peal on palju lihtsam liikuda. Oligi, kõnni nagu mööda siledat teed, kus vaid õhuke lumekiht peal. Mida kaugemale jõudsime, seda rohkem esines jää peal tumedaid laike, millele ei tihanud astuda ja millest sai möödutud. Mõnes paigus esines ka prao vahel päris lahtist vett, siis sai kraavist välja ronitud ja veidi mööda siht kõnnitud. Siis aga tundus, et jällegi täitsa ilus sile jää ja siirdusime tagasi jääle. Ega seal pikalt enam käia ei saanud kui taas ühe tumeda laigu serval käis krõps ja mina vajusin tugevalt üle põlve sügavusesse tumedasse turbasesse vette. Kõik käis väga kiirelt ja ootamatult ning ei teagi, kas mu jalad päris põhja jõudsid, sest umbes sama kiirelt ei-mäleta-mis-tehnikat-kasutades olin ma ka sealt august väljas. Püksid said muidugi märjaks, aga tugevalt kinninööritud saabastes vesi päris varvasteni ei jõudnudki, seega polnud hullu midagi. Samas hakkas ihu kohe pükse soojendama ja kuivatama.
Tagasi me muidugi ei pöördunud, vaid ikka edasi. Eesmärk oli ju silme ees, juba käega katsuda. Jõudes päris aardepaika, tundus selle lume alt aarde leidmine tegelikult päris keeruline ülesanne. Lund oli igal pool palju. Ometi, proovida tasus. Nii saigi kännu ühest servast vaikselt lund eemaldama hakatud ning siis ilmusid välja karbile asetatud roikad ja muud puutükid. Kui said ka need eemaldatud, ilmustki soliidne suur kast välja. Oli hea meel küll. Kast oli küll emakese Maa embuses kinni, aga peale paari vopsu tuli seegi naksatusega lahti.
Hoolimata väikestest viperustest sai see aare leitud ja nagu geopeituritel ikka, kõik on hea, mis lõpeb leiuga. Täname aarde eest!
See aare on aastaid meie pere külaskäiku oodanud. Millegipärast oleme matka siia metsade vahele ikka ja jälle edasi lükanud, kuid täna oli juba hommikust peale tahtmine see teekond lõpuks ette võtta. Jätsime auto teadlikult umbes 2 km kaugusele aardest, et koos oma armsa geokoeraga ilusat talveilma nautida. Aaret andis lumega küll otsida, aga leidsime. Viimasega on kõik korras ja jäi meist järgmisi külastajaid ootama. Aitäh peitjale, meie veetsime mõnusad tunnid talvises looduses.
Tänud aarde taastajatele. On ikka üks tõsine tükk ja kus on nänni. Looduspildikogu on lahe. Küll ikka on kände aga rahulikult tulla pole viga. Kohe algusest on näha, et on vaeva nähtud.????????????????
Esimest korda läksin seda aaret vallutama rattaga mitu aastat tagasi vihmasel suvel, kraavid ääreni täis ja jäin ka ise vihmakätte, hakkas külm ning lahkusin. Järgmiseks korraks vaatasin juba kaarti sain aru, et olin loll, kraave polegi vaja ületada. Siiski olin nii loll, et läksin jälle suvel ja nüüd said takistuseks nõgesed, lühikese rattariietusega oli ikka päris vastik. Vahepeal möödus veel mõni aasta ja nüüd tekkis kevadel ilma vööni taimestikuta võimalus plaan teoks teha. Kuigi minu stardikoht oli aardest 4km kaugusel, tuli vändata 11km aardeni jõudmiseks, otsemaid teid lihtsalt pole. Nüüd siis vihje neile kes üle kraavide ronivad: 11km kauguselt jõuab aardest 50m kaugusele mägirattaga keskmise kiirusega üle 20kmh. Ma oleks muidugi ka autoga võinud selle aarde ammu juba ära võtta aga see poleks nii fun olnud :-) Näiteks sealkandi hunt oli kitsede jäljes alles paar tundi varem teed ületanud. Sama hunt on ümbruskonna taluõuedes viimastel kuudel murdnud vähemalt 3 koera. Jahimeeste sõnul olla ta karjast välja heidetud ning nüüd hulgub üksinda. Tema jäljed on peale vihma koos kitsejälgedega väga selgelt näha väiksematel teedel. Seega ärgu järgmised aardekülastajad imestagu kui jälgi või võsavillemit ennast kohtavad, ta inimest enam väga ei karda, vaatas ühele taluperenaisele ca 5m pealt otsa paar kuud tagasi näiteks, perenaine taganes koos koeraga tuppa.
Mõnus väike matkake ja ilus aare lõpus ootamas.... Aitäh silla ehitajale, muidu oleks päris raske olnud aardeni saada. Pildid igati huvitavad ja hea, et ussid magavad.... Aare mõnus ja kuiv ning jätsin aardesse ka ühe väikse karvase loomakese... Aitäh peitjale siia juhatamast!
Lähenesin lõuna-kagu suunalt. Kõige keerulisem oli saada üle laia kraavi. Õnneks oli üks palk veepinnal hulpimas ja peale astudes üle 10cm sisse ei vajunud. Okstega tasakaalu hoides sain üle ning siis oli juba mõnus jalutuskäik. Leid oli lihtne ja tekitas hea emotsiooni sellist nänni nähes. Tore aare, loodetavasti kestab veel kaua.
Mina valisin tee sinna, Taavi valis tagasitee. Teel sinna tegime 2 kraaviületust, milles ühega sain pahkluuni madala kummiku märjaks. Taavi tagasiteel sai ta põlveni mudasse vajutud. Kumba te teejuhiks tahaksite? :D
Võttis ikka omajagu aega see kohalejõudmine. Tore, et aarde peidukoht raiduritele jalgu ei jäänud. Ei tea, kas nad ka aarde leidsid.
Tagasi autosse jõudus tundus hea hetk Taavile meenutada, et kuule sa pead veel täna ju puu otsa ronima. Nii me siis Põltsamaa Selverisse pükste ja lõunasöögi järele läksime.
Aitäh! EVEJ