Üle võlli 2: Vinti juurde

No päris ignorlistis see aare just polnud, aga asi kaldus vägisi sinnakanti. Kui nüüd aga pakuti välja talv, mil kõik, isegi need kohad, mis tavaliselt seda kohe mitte ei teinud, ära külmusid, siis tuli juhust kasutada. Tegelikult see Tartus mingis imetillukeses kollases torus kulgemine lõi arusaama, et ka siiani võimatuna tundunud asjad võivad siiski võimalikud olla. Õnneks ei pidanud see siiski mina olema, kes end seal vinti pidi logimiseks keerama, aga kaasa elasin ikka täie raha eest. Üks probleemne aare taas seljatatud, asi täitsa edeneb. Tegelikult tundub, et kui säherdune ilm veel mõnda aega püsib, saab kaart igasugustest kukalt kratsima panevatest aaretest tunduvalt tühjemaks.
Tänud peitjale selle vindi juurdekeeramise aarde eest, täitsa huvitav oli, kuigi kellelgi tuleb üks suurematsorti pesupäev.

Ei ōnnestunud kahjuks leida.

Ilm ei ole ka hea et rohkem otsida.

Mikk suundus otsingutele ja oleks juba sama targalt tagasi saabunud, kui ma poleks öelnud, kuidas ja kus. Öösel näitas taskulamp tunduvalt paremini kui päevalges näha oli. Tehtud, aitäh!

Täna hea ja kuiv.

Tänud aarde eest!

Ikka mitu mitu korda oleme vaadanud, kas on sobiv aeg üle võlli lasta, aga siiani on üks või teine takistus me üllal rännakul ees olnud.

Nüüd oli sobiv aastaaeg ja ei saanud kuidagi jätta võimalust kasutamata. Sisisesin ja hakkasin aarde poole lõõritama. Üsna pea sain aru, et hea, et juuksed lahti polnud, vaid olin kodus korraliku hobusesaba viimistlenud. Samas polnud hobusesabagi hea valik, sest pats on nii pikk, et ilma naljata ma konkreetselt nühkisin patsiga selle põhja puhtaks. Järgmised otsijad võivad lumivalges minna, kogu see saast on nüüd mu juustes. :')

Kui kahtlane element silma hakkas, siis pidin täiesti koordinaatidele jõudma, et veenduda, et jah, tegu on aardega, mitte mälestusega möödunud aegadest. Hakkasin kirjutama ja ohkasin sügavalt, sest olin tühjaks saanud pastaka kaasa võtnud. Kaupo lennutas mulle uue kohale ja sellega kraapisin kanajalad logiraamatusse. Vonklesin tagasi (nüüd oli juba hea minna, sest pats oli kogu tee puhtaks pühkinud) ja lugesin missiooni edukalt lõpetatuks.

Väga äge aare, aitäh!

Olen siin kolmandat korda. Sedapuhku pole vulisev kraav takistavaks asjaoluks ja alustan teekonda tundmatusse. Ilma lambita, õues ju päike sirab. Näpin ainuvõimalikke kohti ja väljun tühjade pihkudega. No mida kuradit, omanik ju mais kinnitas, et olemas. Siis sübenen logidesse, aarde suurusesse ja plahvatab: seda “aaret” ma seal hänaras ju ka katsusin! Niisiis, uuele ringile, endale ring peale, logi kirja ja tagasiteele. Aitäh, et vanaeide hullumajapuhveti kanditatuuri kinnitasid. Nüüd on pessu vaja minna.

No siin kus ma arvan see olema pidi pole küll mingit aaret järgi

Tulin suure lootusega, et ehk pääseb mööda jääd logima, aga kus sa sellega, vesi vulises sama hästi nagu kevadel ja suvel. Jääb ära, õues siiski korralik talv.

Üritasime advendiaja lõpetamise sündmuseni jäänud aega aarete otsimisega sisustada. Enne siinse logi kirjutamist lugesin igaks juhuks ka eelmist üle võlli kirjeldust ning enda leiulogi. Tarkust juurde ei tulnud. Kuna naaber emakesele loodusele me ligi ei pääsenud siis üritasime lähimat rohelist ka vaadata. Ajasin nulli taga ja kogu tegevus käis väga suure raadiusega ümber nulli. Midagi me ei näinud, auto alla ei jäänud ning targemaks nägijaks ka ei saanud. Kaks korda oma elus olen vist üle võlli kiikunud. Kukulinna pioneerilaagris ilma igasuguse turvavarustuseta ja hiljem kuskil töö suvepäevadel kiikinguga. Vint aga teadupärast on hoopis lind, metsas puu otsas. Aitähh

Geopimedus vist. Kahtlustasingi, et äkki on seal, piilusin ka ühelt poolt aga isegi ei näinud midagi huvitavat seal. A võib-olla ongi hea, ei tekkinud dilemmat kas minna järgi või mitte.

Liiga vesine logimiseks.

Uni läks juba pisut enne viite ära. Egas midagi - sobivad riided selga ja otsima aaret, mida pikalt edasi lükatud. Ükskord möödudes viskasin kohale kiire pilgu peale ja seetõttu aimasin juba, mis mind ees ootab... Käisin moe pärast ka abivahendit kaemas, aga ei leidnud miskit ja tõttöelda polnudki vajadust. Aga vaat nime kirjasaamiseks oli vaja endale vint peale keerata. Tänud peitjale omapärast päevaalgust pakkumast!

Ei leidnud ei aaret ega ka abivahendit. Võib-olla oli asi meis aga arvestades aarde eeldatavat asukohta siis võis olla põhjus ka looduses. Eks soojemal ajal proovime uuesti.

Väga kaugele ei jõudnud. Jääb tulevikuks.

Leitud, ehki täpivärvimise pärast oli nõus vaid üks nii kaugele minema ????

Tore kiire draiv in. Tänan

Oi mis äge aarde koht ja abivahend. Ilm oli ka ilus. No tegelikult tundus see aare juba lugedes selline, et mul pole mõtet sinna minna, aga kuna teiste aarete poole ratastega sõites jäi see tee peale, siis mõtlesin ikka vaadata kui hull on. kõik oli puhas ja ilus ja valge, aga no logimiseni ma ikka ei suutnud kuidagi saada, lihtsalt mingi piir on ees ja kõik.

Mul oli leitud ja seekord üritasin Helbet "tanki toppida". See peaaegu ka õnnestus, vähemalt ta proovis ikka mitu korda aga seekord jäid foobiad siiski peale. Aga väga tore katsetus oli ikkagi uue abivahendiga. Järgmine kord võiks pika nööri ka kaasa võtta, oleks julgem ja veel lõbusam. Aitäh, oli lahe.

Airi ootab seda logi juba pikkisilmi, ma tean :D

Asi algas sellest, meie Märteniga veetsime väljateenitud suvepuhkust rannas lebotades, kui hakkasime päeva-aardele mõtlema. Väga miskit head pähe ei tulnud, aga oli plaan Sõltlase lõpp viimaks kirja saada. Sellest plaanist ei saanud aga asja, kuna meid kutsuti üht Keilalähedast aaret vaatama. Noh, kuidas sa ikka seiklusest ära ütled. Lubati huvitavat väljakutset.
Jõuame edasi selleni, et me olime omadega autos ja poolel teel Keilasse, kui mina hakkasin uurima, et mis imeasja me siis õieti võtma läheme. Muidugi tuli kirjeldust ja mõningaid viimaseid logisid silme ette ikka igasugust kujutluspilti. Tõdesin, et minu helekollane särk ei sobi antud aarde juurde kohe absoluutselt. Aga kui juba jõudmas olime, siis tuli ikka minna.

Kohale jõudes olid Airi ja Margus juba tegutsemas. Kohalikku abivahendit nad otsima ei läinud, selle otsisime üles peale logimist, aga nende eelnev luuretöö oli andnud vihje, millist abivahendit enda poolt kaasa tassida. See abivahend (ja selle abivahendi abivahend - nöörijupp) olid juba valmis ja ootel. Airi läks esimesena aaret vallutama ja need kommentaarid, mis sealt kajasid, ei olnud just julgustavad :D

Kui Airil said teod tehtud, siis ütles Märten, et mina lähen. Tuli siis minna, kui nii lahkelt pakuti. Esimese hooga tuli natuke klaustrofoobiline hetk ja mõtlesin juba meetri peal alla anda, aga mida sentimeeter edasi, seda rahulikum asi tundus. Õnneks olin Airi kommentaaride kaudu saanud teada, kus mida oodata ning seega ei löönud olustik mind rivist välja, kuigi paanikavärinaga lauseid oli minugi suust vist kuulda :D Igal juhul jõudsin minagi logiraamatuni ning panin meie nimed kirja. Osa nimesid olid valepidi, ju siis sai läheneda ka teiseltpoolt. Pärast logisid lugedes tundus, et me lähenesime sellelt "valelt" poolt :D

Tagasi emakese maa rohututtide rüppe sain ma peaaegu vabakäigul, nöörist oli kasu. Ajaliselt niisiis 75% minemist, 5% logimist, 20% tagasitulemist. Ja saigi tehtud, hurraa, isegi pluus ei saanud plekke külge!

Nüüd on küsimus, et kellele sellest seiklusest rääkida - enamik inimesi vaataks mind kui hullumeelset. Aga selline see geopeitus on. Iga päev teeb ja õpib midagi uut.

Aitäh aardemeistrile ja seltskonnale! Üksi oleks ikka pagana nadi olnud see värk :D

Olime Mirjamiga oma puhkuse teist nädalat alustanud rannas lebades. Seejärel kirjutas Airi, et õhtuks on pakkuda üks omamoodi huvitav aare. Olime nõus ja midagi ette teadmata suundusime õhtul siis Keila külje alla. Tee peal Mirjam juba eeltööd tehes ehmatas ära, et ees ootab üks paras katsumus. Nii oligi. Nullis olid Airi ja Margus juba valmis oma abivahendiga, mis osutus lõpuks isegi paremaks kui peitja poolt pakutav. Kõigepealt laskus Airi peidukoha suunas ja sealt tuli tagasi... noh... omajagu emotsioonidega. Meist kahest läks Mirjam oma klaustrofoobiat proovile panema. Ta sai väga hästi hakkama. Head lõhna sealt igatahes ei tulnud ja kuivaga on nii mõnigi väiksem loom oma lõpu seal leidnud. Kuid aare on oma nime väärt, siin on tõesti vinti juurde keeratud.

Esimesel külastusel paar suve tagasi arvasin ma, et olen kas pime või on aarde null nihkes.

Teisel külastusel möödunud aasta detsembris käis Krissu välja mõtte, mille peale mul oli piinlik endalegi tunnistada, et kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud.

Möödunud nädalal, kui Keilas üht teist aaret otsimas sai käidud, meenus mulle see mossis näoga aare siin. Möödasõidul tegime peatuse. Näitasin Margusele kohta, kus aare olema peaks. Tema vaatas, mõtles ja käis välja ideaalse lahenduse, kuidas seda aaret logida võiks. Asi muutus mu ettekujutluses kohe palju ilusamaks ja põnevamaks. Mõned tunnid hiljem viitas ka sellele, et Airi vaata - sellele aardele on ka peitja poolt abivahend lisatud. Piinlik kuubis. Ma polnud võtnud nii paljukest aega, et seda aarde kirjelduse juures silmata.

Täna igatahes jõudis kätte see "mingi aeg, mil ma lubasin siia lustima tulla". Vahet polegi kas seda nimetada nüüd kolmandaks või isegi neljandaks aarde külastuseks. Täna ma olin igati indu täis, et see asi ära teha! Polnud kahtlustki! Kõik vajalikud abivahendid olid kaasas ja olin isegi publiku kohale meelitanud :D Margus tegi väga kõneka video ka, kus tuleks ikka päris mitmele sõnale "piiks" peale panna. Aga eks need olid igati väärt piiksud seal.
Peale mind läks ka Mirjam asja lähemalt nuusutama :D Arvestades ta esialgset teokiirust ja emotsiooni on ta ikka igati tubli eneseületaja! Aga loodetavasti kirjeldab ta seda käiku värvikamalt oma logis.

Kui nimed kirjas, läksime ikka huvi pärast vaatama, mis abivahendi peitja meile jätnud oli. See asi nägi lahe välja ja idee poolest sama asi, mis ma kaasa võtsin. Huvi pärast proovisin ka seda pisut. Aga peab tunnistama, et enda abivahend liikus ikka oluliselt paremini :)

Lustitud! Tänan.

Found Üle võlli 2: Vinti juurde
Abivahendit ei võtnud seega jäi teadmata, mis seal oleks ees oodanud. Igatahes kui linnapreili suvekleidis jõudis kohale oli juba teine geopeitur aardeni jõudnud. Ja hoolimata mõnest hinge heitnud mutist, tuli ka tagasi päevavalguse kätte. Praegu on ideaalne aeg otsimiseks - kuiv ja natuke tolmune.

Ootasin logide põhjal midagi palju hullemat kui tegelik olukord oli, ilmselt praegune kuiv aeg on soodne seal toimetamiseks. Pugesin sisse ja liikusin logiraamatuni. Korraks tekkis klaustrofoobia tunne, aga see läks üle. Plaanisin välja minna alguses teisest otsast, aga seal ootasid teepeal ees paar roti või muti laipa ning tagurdasin ikkagi tuldud teed tagasi:) Aitäh peitjale!

Hetkel on tegu igati viisaka ja suhteliselt puhta kohaga. Liina puges kohe sisse ja ilma abivahendita saime nimed kirja. Aitäh!

Me käisime Lauriga siin korra ka talvel, kuid lumi oli väga, väga paks ja logimiseni ma ei jõudnud. Nüüd oli ilm ilusamaks läinud ja Laur uue abivahendi ehitanud, nii et ei jäänud muud üle kui see aare ära logida. Kuna mul mingeid foobiaid ei ole, siis meeldis selle aarde otsimine väga. :D Kui kellelgi on veel leidmata, siis just nüüd on õige aeg see üles leida, kes teab kauaks seda abivahendit jälle on. Ja abivahendiga on see otsimine kindlasti kordades lõbusam. :)

Suured tänud peitjale, sildid külge! :)

Uus logiraamat paigas ja jätsime ka uue abivahendi. Karta on, et varastatakse taas peagi ära, niiet kel soov, tasub ära käia. Abivahend asub koordinaatidel 59° 17.874' 24° 24.834' Palun pange siis see ilusti tagasi ka. Üritan sellele peagi mingi gp kleepsu ka peale viia, mis hetkel puudu jäi.

Anniga oli üsna tükk aega olnud plaan koos siia tulla. Jätsime lapsed ja koera võimekatesse kätesse ning tegime ühe korraliku naisteka... :D

Kõik oli plaanipärane, Anni asus objektile ning siis tuli jutt, et liiga pime on. No kurja küll, ma olen täiesti veendunud, et kui Anni oleks seal veidike kauem olnud, siis küll ta silmad oleksid siiski ära harjunud. Võtsin siis ennast koos oma kinniste kitsaste kohtade armastusega kokku ja läksin telefoniga järgi. Erinevalt Annist ei olnud mul seljas just pesumasinast võetud riided ning peale aarde logimist sain nendes rahulikult muru edasi niita. Jälle väike eneseületus tehtud. (811) Aitäh!

Nädalake tagasi viskasin pilgu peale ja kuna vett ei näinud kusagil, siis pidi selle aarde plaani võtma. Tegelikult oli juba mõnda aega tagasi isa juurest võimalik abivahend ka välja otsitud, aga täna tuli see mul meelde liiga hilja. Tagantjärgi võib öelda, et oleks tollega lihtsam olnud küll, samas siis poleks asi nii naljakas olnud. Nägin logiraamatu kohe ära ja pugesin sinna. Ma ei arvanud, et seal aga nii pime on ja kutsusin Carolysi ka koos telefonivalgusega. Tema muidugi arvab siiani, et see oli minu kuri plaan tema ka sinna meelitada :) Kirjutamiseks oli mu asend väga halb, aga kritseldasin midagi ära ja saime tagurdama hakata. Oli päris vahva, aga vist mitte see seiklus, mida mittepeituritele jutustada. Nad lihtsalt ei mõistaks :) Aitäh!

Olen varem logisid lugenud ja veendunud, et see küll minu jaoks ei ole. Hiljuti otsustasin, et vähemalt vaatan koha üle ja ei tundunudki nii võimatu, aga kuna riietus ei olnud sobiv, siis jäi tänaseks. Tänaseks oli ilus ilm oma töö teinud ja vett polnud üldse. See-eest oli kogu roomatav osa oli mingeid ussikesi või hulgijalgseid või muid sedasorti elukaid täis. Ei tea palju neist vaesekestest minu hullu hobi tõttu hukka sai. Millegipärast ootasin natuke klassikalisemat aaret, nimi sai siiski kirja.

Leitud