Unetutele

Viimane number loksus paika, kui tulin Riia lennujaamast ja keset ööd Riias aardeid otsisin. Äkki turgatas, et kurja, Unetutele lahendusest on 1 number puudu. Kell oli 3:50 ja njäuhhh, oligi see kadunuke veebis olemas. Nädala jagu võtsin hoogu, et minna nulli logima. Drive-in jäi ära, sest tee oli suurte loikudega kaetud, Vinnasin 500 m oma 5meetrist ja kohapeal võitlesin märja puuga. Õnneks läks, aitäh!

Tänase päeva põhieesmärk oli see aare, sest meil on see kombinatsioon veel täitsa puudu. Mõistatuse osaga sai tegelema asutud jaaniööl, kui osa jutuhimulisi oli end minu magamisaseme allkorrusele sauna jutustama koondanud vastu hommikut kui jahedaks läks ja mul läks seetõttu uni ära umbes nii kell 3. Õnneks meenus see aare ja mõtlesin, et no vaatan paar numbrit ära. Muidugi tekkis hasart ja panin lõpuni välja, mis sest, et vahepeal jutuhimulised väsisid ja tahtsid ise magada - ma siis hoiatasin, et ärgu pangu tähele, mul tegemist. Panin iga poole tunni tagant äratuse ka, aga seda polnud isegi vaja, sisemine kell töötas edukalt. Ja ega siis järgmisel õhtul ka rahu ei saanud, sest mis see pool koordinaati siis veel kokku saada on!
Koha peal oli ka algul ikka plaan, et pikad riided ja abivahend, aga selgus, et meie madalapõhjalisega väga nulli lähedale ei saa. Sai siis lühkarites ja kohapeal kokku klopsitud abivahendiga end üles vinnatud. Ei olnudki nii hull, boonuseks imelised vaated. Aitäh toreda aarde eest!

Paar ööd sai veedetud üleval nende koordinaatide jahil. Lõpus tegi Evan raske töö, ise ei soovinud redeli astmetelt lahkuda. Tänud aarde eest!

See aare jääb mulle ikka meelde.
Lõpus märkasin et topsikesed olid alla kukkunud, seega sain juba nime kirja panna. Õnneks oli täitsa ronitav puu, nii et mingi hetk olin ka mina juba üleval. Panin topsid oma kohale ning siis märkasin, et siin üleval on kuradima hea vaade. Jäingi sinna ülesse. Päike oli ka just tõusnud. Arvan, et tubli 15 minutit istusin ma küll seal. Suutsin isegi veerand küpsisepakkist ära süüa.
Suur tänu kutsumast!
Aitäh peitjale!

Numbrid varasemast ootamas, nüüd siis sobilik aeg nimi kirja saada. Geoõhtu viimane. Tänud

Aitäh!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Aare tagasi omal kohal.

Meie ikka täiesti löögivalitena marssisime kohale ja kui silma jäi ainult koht, kus nagu aare peaks olema, oli valdavaks tundeks nõutus. Sai ikka kõik lähedal asuvad puud ka üle vaadatud, aga seal ei tundunud miskit olema. Siis tuli otsus, et vaatame vähemalt üle, mis seal üleval siis ka on ja mida pole. Auto poole redeli järgi minnes tegin logid lahti ja Üllatus üllatus, hoopiski maast vaja seekord otsida. Igatahes jäi redel toomata ja meist need topsid üles tagasi viimata ka, kuna puudus ettekujutus, mismoodi nad seal olema ka peaksid ning pealekauba kuulume me mõlemad nende hulka, kes kolmapäevite Selverist 10 % alet saavad. . Tahtsin siis koju jõudes hooldusvajaduse üles panna, aga vahepeal oli hoopistükis aare ajutisele puhkusele läinud.
Aga see koordinaatide tagaajamine oli igavene nuhtlus. Unetuse all ma ei kannata, nii et täiesti teadvustatult tuli erinevatel öödel erineval ajal korraks ärgata. Igatahes mingil hetkel olid need numbrid meil ikkagi kahepeale kokku saadud.
Tänud peitjale selle vahva mõistatuse ja aarde eest. Tegelikult olime täitsa valmistunud kõrgustesse tõusma, aga läks seekord teisiti.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Leitud koos Maretiga. Lahendamisele kulus ikka mitmeid öid, sest unetus kippus ühel ja samal ajal olema. Tänud peitjale!

Üks selle aasta viimaseid aardeleidusid. Koordinaadid ootasid gepsus juba pikalt. Plaan oli see logimine teha koos Leitud geopeituses aarde logimisega. Kokkuvõttes sai see aare küll logitud aga teine jõuti enne arhiveerida. Tänud, oli huvitav!

Ammu lahendatud aare. Täna logitud! Aitäh!

Aitäh peitjale!

Selle aardega lõpetasime oma tänase matkakese. Väga kena päev oli meil siin mere ääres.

Mina magasin õndsat und, kui see asi end ise ära lahendas. Ei hakanud mina kilplast mängima, jätsin arvuti ööseks toimetama ning ühe toreda skripti abiga olid mul koordinaadid koos. Samas punkt jäi ootele, kuna puudus sobiv abivahend. Nüüd, kui see olemas, polnud probleem logida. Mirjam läks kõrgusi vallutama. Logimine kulges edukalt ilusa vaate taustal. Aitäh, oli väärt tulemist.

Unetu olin ma küll viimati vist ülikooli esimesel aastal, nüüd olen nii vanaks jäänud, et peale AKd kohe põhku ja enne hommikut silmi ei ava. Küll aga on meie peres natuke nutti selle tehnoloogiamaailmaga tegutsemiseks, mistõttu panime arvuti enda kasuks tööle ning ühe ööga oli nii selle aarde kui osade LOTRi aarete koordinaadid teada. Kohapeale jõudsime aga alles nüüd, kuna mõni aeg tagasi polnud meil abivahendist haisugi. Nüüd loksub meiega pea koguaeg kaasas ning täna tõid rattad siia. Mina läksin tegudele, täitsa vahva lahendus ja hea vaade. Aitäh!

See unetu, kes koordinaate püüdis, oli muidugi Indrek. Minult viis une pigem see, kui nägin, kuhu koordinaat saatis ja milline on raskusaste. Kohapeal õnneks asi enam nii hull ei tundunud ja kaasasolnud abivahendist, mida mina toetasin samal ajal kui Indrek ronis, täiesti piisas, et aarde lähedusse jõuda, et sealt juba edasi turnida. Tänud peitjale nii mõistatuse kui aarde eest!

Mõtlesin, et olen kaval ja lahendan selle mõistatuse mitmel järjestikusel ööl. Kõik läks hästi kuni avastasin, et mul on üks kordinaadi osa puudu ja mul pole aimugi, mis kellaaega peaksin uuesti kontrollima.
Lõpuks kui koordinaat käes, tuli mul redel organiseerida maalt linna.

Nulli näitas metsa all natuke ohtliku kohta. Ajasin küll redeli püsti, aga kontrollisin teiste puude ladvad ka ära, enne kui ronima hakkasin. Ronimine oli täitsa mõnus, kui kõrvale jätta, et ilm oli väga palav.

Eelmisel suvel käisin perega siin aga vist ei suutnud isegi lõppu täpselt paika panna kuna sipelgad ei andnud asu. Täna seda probleemi polnud ja tänu abivahendile polnud ka maastiku raskusaste probleemiks. Tänan.

Leitud. Olime mitmeid öid üleval, et koordinaadid kätte saada. Tulime vaatama kus aare ennast peidab aga ilma abivahendita jäi kättesaamatuks. Täna võtsime abivahendi ning aare sai logitud. Aitäh

Aitäh! Tänane viimane, naaberaarded jäävad järgmiseks korraks.

Selle aarde vastu tekkis huvi Geojaanilt. Esmalt sai loetud neid kuulsusrikkaid logisid, edasi tekkis probleem, sest öösel üleval olemine oli minu jaoks küll täiesti välistatud. Õnneks on kodus pubekas, keda sai geotööriistana kasutada, sest tema arvates on elu elamist väärt just öösiti. Jumal tänatud, et on olemas igasugu suvefestivalid, kuhu noored minna soovivad, see hõlbustas läbirääkimisi. Igatahes olid hommikul vajalikud numbrid laual. Kohale jõudes tekkis pisuke mõttehetk ja Taimo isegi arvas, et peaks ära minema ja tulema tagasi koos varustusega. Kuna olin logisid lugenud, otsustasime asja ikkagi lähemalt uurida. Tulemuseks tore logimine, kus minu täita oli geotööriista roll ???? Aitäh vahva aarde eest!

Lesisime natuke aega Klooga rannas ja siis tulime seda otsima. Mõistatuse lahendamiseks panime geotööriista tanki- oli selline sobivasti võtta, kes pigem ööpimeduses aktiveerubki :D. Nii kaua üleval istumine valmistas aga miskipärast temalegi pisut probleeme ja oli ühe energiajoogi selle käigus konsumeerinud. Teisest küljest, kuna asi piirdus vaid ühe energiajoogiga, siis see räägib vist enda eest ise :D

Objektil kiikasime esmalt ikka õudusega sinna Tunki ja teiste tema moraalsete jüngrite tekitatud raja suunas. Kuna see aga meie jaoks täiesti välistatud oli siis lugesime enne alla andmist pisut logisid. Sealt mõtteid ammutanud tuvastasime õige koha ruttu. Et sobiv tööriist kaasas oli, siis ei läinud ka kätte saamisega kuigi kaua.

Täname toreda aarde eest!

Sai vaeva nähtud sellega, aga kui ärevus, stress ja unetus kahepeale vaevavad ning erinevad unerütmid, siis lõpuks ikka enamik numbreid kätte saime ja viimase tuletasime. Täna tundus paras ilm ja aarde lähistel olles väike tiir teha. Sõitsime nii lähedale kui madala autoga sai (hämmastavalt ligi) ning siis abivahendiga õigesse suunda. Aitäh!

Tuleb välja, et me üsna unetud :D Saime kordinaadid ilusti kätte ja jäid ootele. Täna oli hea ilm ja õige suund, et tulime vaatama seda aaret. Ja saime ka ronitud ja logitud. Aitäh!

Kui aare avaldus, oli Kaspar vaid mõne nädalane ja seega oli öösel ärkamist palju ja ühe äratusega sai vähemalt 2, kui mitte 3 numbrit paika. Siiski olid mõned kellaajad, mis kuidagi ei tahtnud kätte tulla ja eraldi äratust selle kõige muu kõrvalt ma endale panna ei kavatsenud. Õnneks koostöös Carolysiga need numbrid ikka kokku said. Lastega siia lõppu ma üksi tulla ei tahtnud ja ootasin kannatlikult, et Sandriga koos saaks tulla. Täna selline päev saabus. Kuna see aare annab mulle mitme väljakutse täitmiseks linnukese, siis polnud kahtlustki, et just siin me nüüd ära käime. Ronimine oli tänu abivahendile lihtne ja ilus vaade veel pealekauba. Tänud nii hea mõistatuse kui lõpu eest!

Mul on magamisega hästi. Kõige magusam uni tuleb nimelt selleks ajaks, kui unetutele numbreid poetama hakatakse ja minu magus uni lõppeb nimelt selleks ajaks, kui unetud on numbrid kätte saanud ja küsimärgid jäävad kangelt küsimärkideks. Seega oli mu lahendus veel poolik, kuna minus on ikka jube vähe seda masohhisti, kes keset õndsat ööund äratuste peale aardekirjeldust avama saatma sunniks. Hulga numbreid sain ühe öö jooksul, kui olin eelneval õhtul häbiväärselt varakult "ära kukkunud" ja poolest ööst üleval olin.

Et siinne kallas tänasega rohetama saada, aitas varemleidnu mul mõned lüngad lõpuni täita. Abivahend sõidab ju minuga truult kaasas, seega ronimine oli väga lihtne, kuid vaade oli seda ronimist igati väärt. Lõpu lahendus oli taaskord omalaadne: kõik nii kenasti kandikule seatud. Tänan peitjat.

Oh lahendamine oli tore, sest uni oli eriti magus. Vahepeal Mariann aitas mõne numbriga ja siis jäi see asi venima. Olin juba aru saanud, et kättesaamiseks vajan orava abi ja seetõttu huvi kadus. Nüüd on täpp jälle torkima hakanud ning kui täna oli meil juba traditsiooniks kujunenud grillipidu Pakri poolsaare rannal, siis sai ka Unetus ära vormistatud. Tänan oravat ja aarde peitjat!

Mingil hetkel oli mul unega halvad lood ja siis need numbrid ka kätte sain. Enam ma õnneks unepuuduse üle kurta ei saa, kui siis väga harva...

Nullis ronimine võttis jala natuke tudisema, kuid need vaated on seal seda tudisemist väärt, nii et roniks teinekordki.

Mulle meeldis väga, kiidan peitjat! Aitäh! ;)

Valusast mitteleiust on tänaseks möödas rohkem kui aasta juba. Aeg-ajalt ikka meenutan oma teise elu algust. Ja et te teaks, päris õigetel koordinaatidel see küll ei toimunud. Üldiselt soovitaks pigem mitte kottpimedas kuhugi panga servale kirvetama minna, vaid ikka kõik koordinaadinumbrid enne kindlaks teha.

2020. aasta 22. jaanuar. 1:10 öösel arvasin teadvat umbes kus aare asub. Kuna minu jaoks on see kellaaeg sageli hilisõhtu algus, siis ei pidanud paljuks väikest väljasõitu teha. Teel avaldunud kaks lisanumbrit ei muutnud sihtpunkti karvavõrdki. Parkisin ära ning läksin suuremate lootusteta pimedas geopeidulises mõttes suhteliselt suurt sektorit läbi kammima. Vähemalt kaks korralikku lampi oli kaasas. Üks paelaga peas ning teine võimsam prozhektor käes. Maastikureiting tõmbas mere poole. Kavatsesin järkjärgulist kontrollitud laskumist, igal astmel väikesemõõdulist aardekonteinerit otsides. Kuid juba esimese etapiga läks nihu. Panga kaldal kasvav võsapõõsas, mille külge end kogu raskusega riputasin, tuli mingil hetkel koos juurtega maast välja ning maandusin esimesele astmele palju kõrgemalt kui planeeritud. Jalgadele küll, kuid mere poole kallaku tõttu ei jäänud ma sinna sugugi pidama. Gravitatsioon oli armutu. Hüpe sealt edasi sisaldas juba üht paratamatut saltot ning edasist langemist tublisti pikemalt kui mulle meeldinuks. Kogu elu ei jooksnud silme eest läbi - ilmselt olen selleks liiga aeglane.

Mingi hetk oli paus - aeg teadmata. Siis tundsin, kuidas külm merelaine põlvede vahel loksub ning hetk hiljem ebamugavat tunnet vasakul küljel. Hingamine oli raske. Liigutamine - veel raskem. Üldiselt kõige parem oli olla lihtsalt niisama ja tundus, et üks uinak kuluks ära, pea oli tänu kividele veest väljas, jalgade pool vesi väga ei häirinudki. Samas teise ajupoolkeraga teadsin, et tahan kindlasti liigutada ning kiiresti külmast veest välja ronida. Käpuli suutsin seda teha. Teel võtsin veel kaasa merepõhja valgustava taskulambi. Pangaseina äärde jõudes kogusin mõne minuti ning ajasin end siis jalgadele püsti. Küllalt raske oli. Ja libe ka, suuremad lained ujutasid ikka jalatsid üle. Kuid randa mööda edasi liikumiseks pidin päris palju pingutama, seda poleks kohe suutnud.

Tol hetkel meenus universaalne tänapäevane abivahend - telefon. Tegin kõne koju ning avastasin, et rääkimine on tugevalt häiritud, sest nõuab hingamist, mis mul hästi ei toiminud. Järgmine kõne sai juba 112 numbrile, pärast olulisemate andmete edastamist paluti jääda liinile. Endamisi mõtlesin saatuse peale. Oleks täna olnud seljas teine, tavaline trööpamisjope, millel rinnatasku ainult vasakul ja mitte mõlemal pool, siis ma poleks saanud siin kindlasti mingeid telefonikõnesid teha. Kui palju kivinuki ja keha vahele jäänud telefon ribisid päästnuks, ei tea. Samas, vasakpoolses taskus pesitses mul juhtumisi üks Austriast toodud TB, suhteliselt paksu pehme mängulooma kujul. Mingil hetkel märkasin eemal vee all kõikuvat nõrka valgushelki ning mõistsin, et see on mu pealamp. Jaksu sinna minna ei olnud... Uni kippus jälle peale, aga päästeameti operaator tegi iga 5 minuti järel kontrolli ning ei lasknud kuidagi rahulikult olla :o)

Kui telefon oleks purunenud või veekahjustuse tõttu kasutamiskõlbmatu, kas ma oleksin siis suutnud randa mööda jupphaaval edasi liikuda, et leida koht üles pääsemiseks ning autorooli minekuks? Ei tea... võibolla väga pikkade tundide jooksul ning päikesetõusuks poolsurnuna. Asi oli tegelikult päris karm. Hiljem tuvastati, et vasakul pool olid puruks viis ribi kahest kohast. Kokku kümme murdu niisiis. Ja kopsuvigastus oli see, mis lubas hingata tavalisega võrreldes vaid veerandi ulatuses. 112 kõnes valisin hoolega sõnu, et moodustada eriti lühikesi lauseid, mida suudan lämbumata lõpuni öelda. Sest pärast ütlemist oli vaja tükk aega hoogu võtta järgmiseks lauseks. Füüsiline pingutus igasuguseks liikumiseks poos hingamise praktiliselt kohe kinni ning tuli ette planeerida poosi/kohta, kus rahuneda saan.

Ehk umbes tund pärast 112 kõnet saabus kiirabi üles pangale. Tuvastanud minu jätkuva kontaktivõimekuse, anti järgmisena teada, et minu sealt kätte saamiseks kutsuti päästemehed ka. Liikuda ei lubatud. Päästeameti saabudes lülitasin taskulambi strobo-rezhiimile ning suunasin selle paekividele, mille otsa oma rindkerega maandusin. Ausalt öeldes, ei julge mõeldagi kui palju võimalusi oli seal pangal pimedas hoolimatult võimeldes oma järgmist elu hoopis järgmises ilmas alustada... Päästjad ehitasid vintsi ja korvi, kaks meest tulid ringiga alla ning edasine läks juba võrdlemisi ootuspärast rada pidi.

22 tundi kunstlikku koomat, pikem operatsioon, peotäis kõrgtehnoloogilist metalli keres, kaks nädalat kehva haiglatoitu, pool aastat kangeid valuvaigisteid - ei soovita kellelegi. Ainult kõik need inimesed - neid julgeks soovitada. Meie meditsiinisektoris töötab väga kõrgetasemelisi professionaale! Lihtsalt nendega tutvumiseks ei pea vast ilmtingimata patsient olema :D

See on üks äge aare. Mäletan täpselt,kuidas kevadel sai seda lahendatud.. kulus nii palju päevi ja tunde.
Täna käisime vormistamas
Tänud