Vedu mõisa kalmistu

Ma olin just saanud lapsed magama ja nautisin hilist hingetõmbepausi, ei raatsinud magama minna, kõik oli nii sulnis ja rahulik. Kuni telefoni tuli Targolt piiks, et "lähme FTFima ka või?". Ei tea siiani, kas see öine veidi enne kella 1 saadetud sõnum oli tõsiselt mõeldud või pooleldi naljana. Aga mul oli "challenge accepted" ja 5 min hiljem startisin Targo suunas. Ta lubas seni mõistatuse ära teha. Kui ma kohale jõudsin (läbi Tartu teeremontide rägastiku), selgus, et ma olin kiirem. Seega tutvusin autos aardekirjeldusega. Ja errvee FTFi logiga ka :) Ja ütlesin Targole, et tegelt me vist FTFima ikkagi ei lähe.

Sain teada, et

• öösel otsimiseks väga sobilik aare. Surnuaias ei saagi muidu täielikku elamust.
• kleidi ja sussidega - ... mitte nii sobilik aare, sest täitsa võsakas
• FTFi osas saime Targoga mõlemad pügada, selline GP-FTF rohkem. St aare on väljas olnud juba üle nädala ja küllap logiraamat punnis logisid täis.

Aga ma olin juba investeerinud kodust väljatulekuga, seega polnud siin enam tagasiteed. Tuli ikkagi minna!

Kohalesõit oli üliäge - sel ööl olid meile seltsiks tulnud helkivad ööpilved. Tõeliselt kaunis värvidemäng öötaevas.
Targo tegi oma orienteeruja-kogemuse järgi eeltööd ja leidis kõige sportlikuma tee aardeni. See oli küll natuke märjavõitu ja võsane, aga kleidi ja sussidega täitsa tehtav. Võsa polnud ka väga tihe, täitsa rajamoodi asjad olid seal leitavad. Kohapeal vehkisime hoolega taskulampidega ja pikapeale jäi ka õige koht silma. Ma ütlen vihjeks, et selle leidmine võiks valges käkitegu olla :)

Kui logi kirjas, siis ma üritasin ringi vaadata, et aardekirjelduses märgitud märke surnuaiast leida. Absoluutselt ei leidnud. Valges oleks võibolla selleks lootust olnud. Siis küsisin Targo käest, et "kui Sa nüüd oleksid öösel rogainil, kuidas Sa siit punktist tagasi auto juurde läheks". Targo ütles, et ta läheks pigem mööda rada, ei hakkaks tuldud sportlikku teed pidi tagasi minema. Ma hääletasin kahe käega poolt, kuigi raja leidmise lootus tundus üsna tühine. Aga selle peale üllatas Targo mind sellega, et u 2min hiljem oligi ta raja leidnud (tema väitel oli see kaardi peal olemas) ja tagasi läksime ebasportlikult.

Härraste Scotti ja Amundseni seiklustest ma tegelikult olin varem poole kõrvaga kuulnud ja teisest kõrvast kogu loo jälle välja lasknud, aga tagasiteel rääkis Targo mulle selle loo ära. Ma omalt poolt lisaks, et selles härrasmeeste võidujooksus ja meie võidujooksus oli väike erinevus see, et errvee oli oma retkelt juba nädala tagasi olnud, kui meie enda oma alustasime. Aga see selleks...

Igatahes. Väga äge koht! Väga korralik aarde lahendus! Aitäh peitmast! Ja kui ma vähegi sinnakanti peaks sattuma, siis lähen vaatan päeval ka piirkonna üle. Vähemalt ma tean nüüd seda, kust rada läheb :D

20 sajandi alguskümnenditel kustutati maailma kaardilt viimaseid valgeid laike.
Üks heroilisemaid episoode sellel ajastul oli Roald Amundseni ja Robert Scotti võidujooks lõunapoolusele.
Norralase Amundseni ekspeditsioon läks üldjoontes hästi: logistika toimis, lõunapooluse FTF ja tagasijõudmine saavutati ilma kaotusteta.
Inglast Robert Scotti tabas aga ebaõnn. Tema ekspeditsioon oli Amundseni omast palju ambitsioonikam ja komplitseeritum, sisaldades peale poolusele jõudmise ka rida teaduslikke eesmärke. Amundsen hoidis oma plaani saladuses ning Scott sai sellest teada alles Antarktikasse kohale jõudes. Scott lootis siiski ette jõuda ning asus Antarktika rannikult teele 1. novembril 1911. Poolusele jõuti 17. jaanuaril 1912 ning oma suureks pettumuseks leiti eest Norra lipp ja Amundseni FTF sissekanne. Tagasiteel ebaõnn süvenes, vahepeatustesse jäetud varudest oli kütus välja lekkinud, joogivee jaoks ei saanud lund sulatada ning lõpuks hukkusid poolusegrupi kõik viis liiget - viimased neist vähem kui 20 kilomeetrit enne tugibaasi tagasi jõudmist.

Meie muidugi nii heroilised ei olnud, kuid kui natuke pärast südaööd uue aarde teatekiri tuli, oli süda täis optimismi, et küllap oleme esimesed unetud.
Kohale jõudes oli pettumus siiski peaaegu sama suur kui Robert Scottil - .com saidile oli teade varem üles pandud ja Errvee Amundsen meist ette jõudnud.
Vähemalt saime eluga tulema, läbimärg öine mets oli Antarktika liustikega võrreldes siiski tühiasi.

STF 25.07 kell 1:45 öösel.

Aitäh peitjale, õnnitlused konkurendile!

////
Kaks talunikku vestlevad ilmast.
"Kui see soe vihm veel paar-kolm päeva kestab, tõuseb kõik maast üles!" rõõmustab esimene.
"Jumala pärast, ära hirmuta!" karjatab teine. "Ma olen kohalikule kalmistule matnud oma kaks naist!!"

Aare avaldatud.

Päeval andis postkast märku, et linna lähedale uus aarde tekkinud. Päeva peale sai pusle kokku pandud ja pärast tööd otsimisretk ette võetud. Ei teagi tagantjärele kustpoolt läheneda parem on, pigem mäest üles kui mööda põlluäärt. Lõpp oli padrik aga mitte hullemast otsast. Müttamise vastutasuks oli tühi logiraamat, kuhu 18:00 nimi & {FTF} kirja sai, see üle hulga aja. Tänud peitjale.