Viru Keskus

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Uus konteiner ja logiraamat.

Aarde omanik märkis aarde ajutiselt kättesaamatuks.

Peagi on tulemas uus logiraamat ja uus konteiner!

Kui aare avaldus olin läheduses ja läksin kohe aaret otsima, kuid poole tunniga ei leidnud mitte midagi, mitte leidu kirjutades avastasin, et aare juba kinni pandud. Hiljem muidugi selgus, et see ongi peitja stiil, avaldab aarde ja kui heaks kiidetakse siis paneb aarde kohe kinni, et siis kunagi hiljem alles aaret peitma minna ja nii oli ka siin ehk siis 30 minutit ajasin tühja tuult taga.
Ega peale teist avaldamist ka selle otsimisega kiiret polnud kuna asukoht ikka erakordselt halb. Nüüd oli vaja pool tundi ära sisustada niisiis olingi taas platsis. Tähelepanu oli algul muudel kohtadel kuna keskendusin rohkem galerii piltide peale aga lõpuks läksin vaatasin ikka sinna kus esimene kord juba vaatasin. Algul vaatasin, et mingi junn on kotis, et päris rõve aga siis selgus ikka, et see on logiraamat seal. Lahtine logiraamat katkises kotis lihtsalt kuskil praos on geniaalne, õnneks veel pastakas kirjutas sinna peale kuidagi moodi.

Jube avalikult oli see aare seal. Lausa nii avalikult et ei arvanudki, et see õige asi on. Kuna aga midagi muud ka silma ei jäänud, siis läksin vaatama et ega ometi. Logisin ära ja panin veidi rohkem varjatuna tagasi. Aitäh aarde eest!

Aare oli gepsuta leitav. Peidukoht on väga kitsuke ja ümbriskott suur, nii kipub aare oma õigest kohast välja pressima ja kaugele paistma. Aitäh!

Eelmine kord ei õnnestunud leida, sest nii avalikku kohta ei taibanud vaadata. Täna tuli leid kiirelt, eks GC pildid ka reetsid. Mõtlesin, et miks ma varem pole Tammsaare pargist aaret leidnud ja nüüd sain aru, et ega siin polegi võimalik väga pikka iga aardele anda. Aitäh peitmast ja edu hooldamisel.

Julgelt peidetud. Kuigi pikka iga tõesti ei ennusta sellisel kujul. 1/1 tavalisel aardel Tallinna südalinnas peab olema valmis sellise mõõduga logiraamatut piisavalt tihti vahetama. Kui aare üldse selle täitumiseni vastu peab... Muguoht on põhimure, kuid kinnitamata säherdune konteiner on üleüldse probleemne. Öösel kannatas seekord ära logida, soojemate ilmadega ei saa isegi pimedas mugutähelepanu äratamata hakkama. Jõudu hooldamisel!

Leitud ta sai, aga konteiner juba katki ja koht ilmselge. Uued aarded on muidugi alati toredad :)

Aare avaldatud.

Sel ammusel - ammusel päeval oli kesklinn täis vilkureid ja helkureid. Spontaansel kogunemisel sain teada, et siiasamma paki uus aare tekkinud. Loomalikult ei teadnud ma selle koordinaate... et umbes kuskil siin. Minuga haakus Thunder. Ja leid tuli kiire. Nii kiire, et kohale kiirustav Ukraina presidendi abikaasa jäi hiljaks. Eks aeg ja vanajumal teavad, kui pikaks selle eluiga siin kujuneb.

Tammsaare park on alati omamoodi koht, aga see aare pakkus mulle kogemust lausa kahes täiesti erinevas võtmes. Esimene kord sattusin siia öisel ajal, umbes poole nelja paiku. Kujutasin ette, et linnapark on sel ajal inimtühi ja hea rahulik otsida, kuid tegelikkus oli veelgi vaiksem, kui oskasin arvata – ainukeseks „seltsiliseks“ osutus üks üsna lärmakas vares, kes kolistas kusagil prügikasti kallal ja lõi kogu sellele öisele retkele omamoodi atmosfääri.
Vaikusest hoolimata ei toonud see otsing edu. Olin kuidagi kinni idees, et aare peab asuma täpselt nullis, ning keskendusin liiga kitsale alale. Uurisin hoolikalt erinevaid objekte, vahtisin pimeduses kõike kahtlast ning püüdsin loogikat leida kohtadest, kus seda tegelikult vaja polnudki. Tagantjärele on üsna selge, et otsisin liiga ankrus nulli küljes ega lasknud endal sammukestki laiemalt ringi vaadata. Nii tuli seekord vastu võtta DNF, mis jäi küll kripeldama, aga pani samas mõtted tööle.
Teine katse tuli hoopis teistsugustes tingimustes. Seekord sadas vihma – selline mõnus, ühtlane sadu, mis ajab enamiku mugudest eemale ja teeb geopeituse isegi nauditavamaks. Park oli tunduvalt rahulikum ja sain keskenduda päriselt otsimisele, mitte sellele, kes mind kõrvalt jälgib.
Seekord ei jäänud ma enam kangekaelselt nulli külge kinni. Hakkasin ümbrust laiemalt uurima ja üsna kiiresti jäi silma üks objekt, mis tundus „õige“. Ning oligi – aare peitis end umbes 10 meetrit nullist eemal. See oli hea meeldetuletus, et koordinaat on suunis, mitte alati absoluutne tõde, ning vahel tuleb lihtsalt pilk tõsta ja ümbrust tervikuna vaadata.
Kui nüüd aus olla, siis tegelikult on aardetops isegi märgatav – eriti kui läheneda natuke distantsilt ja mitte ninapidi nullis kinni olla. See tekitas väikese muige, sest jäi arusaamatuks, kuidas ma seda esimesel korral ei märganud. Eks pimedus, vale otsingukoht ja liigne keskendumine mängisid kõik oma rolli.
Paraku peab natuke rääkima ka aarde seisukorrast. Tundub, et tops ei ole eriti ilmastikukindel ning vihma käes saab niiskus üsna kergesti ligi. Logirullil ei pruugi seal väga pikk eluiga olla, kui tingimused samaks jäävad. Seega soovitan teistel huvilistel pigem mitte liiga kaua oodata – tasub kiirelt logimas ära käia, enne kui sisu niiskuse käes liialt kannatada saab.
Kokkuvõttes oli see täitsa meeldejääv otsing. Esimene, öine ja varese saatel kulgenud ebaõnnestumine lisas loole oma nüansi, ning teine, vihmane leid tõi korraliku rahulolutunde. Tänud peitjale aarde eest!

Ega siia kanti ikka niisama ei satu küll, aga kuna tänane ilm oli kaunikesti sant ning polnud nagu õieti väljagi saanud, siis haarasin koera kaasa, et jalutan teda täna siis Tammsaare pargis. Nullile lähenedes tundus sealsamas ligidal seisev tegelane kohe kuidagi väga tuttav, nii et krabasin tema käest logilehe ja oligi kohe niisugune kergematsorti leid. Ja kuna mul endal polnud õrna aimugi, kust ta selle aarde välja oli kaukinud, siis ei pidanud ma ka tagasipanekuga vaeva nägema. Ideaalne.
Tänud peitjale aarde eest

Tänud aarde eest!