Vooremäe: EEE ja I

Mõned täpid said rajale juurde. Ööd hakkavad jälle pimedamaks muutuma, nii et edukat otsimist!

Paar punkti vahelt vist mittenähtavad või kadunud, aga kui otse edasi minna, siis varsti nad ilmuvad. Väike petekas ka, üks orienteerujate punkt on väga lõpu moodi, sai lähedalt igaksjuhuks ikka üle vaadatud. Kohati oli ka liiga palju märke ja suundasid, seal tuleb iseend usaldada. Lõpp tuli kuidagi ootamatult. Tänud!

Ei noh, kui on ööaare ja taevas särab päike, siis on tillukene probleem. Õleõldse on kodust kaugel olevate öökatega probleem. Lähemalt veel kuidagi saab seda pimedat aega näpistada, aga palju kordi sa ikka kuskil kaugel pimeda kätte jääd. Aga... kui aus olla, siis olen ma mõne ööaarde ka jumalast päikesepaistes üles leidnud, seejuures jumalast ettenähtud rada mööda liikudes. Siin nii hästi ei läinud, aga ma oskan seevastu hästi hädaldada ja nädsa, pimedus saabuski. Või siis valgustatus. Igatahes lõppu me jõudsime ja nimed logiraamatusse kirjutasime.
PS. sellele lausmaa inimesele on igasugused mäedliiast, isegi niisugused tiullukesed mida meie kaunil kodumaal pakutakse. Tsiisas kui väsinud lõpuks taas parklasse jõudes sai oldud. Aga nüüd siin Vooremäel vaid need kaks kättesaamatut järgi, aga need las poosetavad.
Tänud peitjale aarde eest

Seda aaret hakkasime juba paar nädalat tagasi huvi pärast valgel ajal otsima. Jõudsime vb poole peale, kui enam ühtegi helkurit ei näinud. Jätsime siis viimase punkti asukoha meelde ja otsisime teisi Vooremäe aardeid. Tänane otsimisidee tuli alles õhtul. Võtsime kõik lambid kaasa ja sõitsimegi kohale. Võtsime suuna oma viimatileitud punkti ning nüüd nägime juba järgmist punkti. Veel paar helkurit ja siis saime kokku Karukatiga. Siin nägin mina kahes kohas helkurit. Tegime siis ühes suunas väikse ringi ja jõudsime tagasi samasse kohta. Nüüd võtsime suuna teise helkuri poole ning õige pea ilmutaski ennast meile aarde peidukas. Oli tore jalutuskäik ja kokkusaamine kaasgeopeituriga. Täname!

Võrreldes eelmisel kevadel Öös on asju taga ajamisega olen vahepeal saanud ka ühe korraliku pealambi võrra rikkamaks. Otsustasingi tulla Vooremäele proovima, et kas läheb libedamalt kui Tartus. Parklasse saabudes oli väljas veel valge, kuid sain algusest päris hästi minema. Ühel hetkel järgmist täppi ei näinud, küll aga üht lahtist üpris suurt koera eemal nuuskimas. Ootasin, et peagi ilmub ka ta peremees välja, kuid asjatult. Õnneks liikus koer rahulikult, minust välja tegemata edasi. Hingasin rahustuseks sügavalt ja kuna vahepeal oli ka pimedamaks läinud, sain ka täpi osas nägijaks. Liikusin siis tasapisi edasi, vahepeal kohe uut täppi nähes, vahepeal oma lühinägelikkust kirudes lihtsalt loodetavas õiges suunas liikudes. Ühel hetkel jäin taaskord toppama. Selleks ajaks oli juba täiesti pime, kuid lihtsalt ei näinud järgmist helkurit. Küll aga nägin vilksatamas tuld. Algul arvasin, et ju mõni sportlane jookseb, kuid aegamisi tuled lähenesid ja kostus jutuajamist. Peagi tervitasin t6nnmanne, kes olid just sama aarde otsingul. Ühendasime jõud ja lambid ning liikusime koos edasi võiduka lõpuni välja. Suur tänu peitjale ning tervitused kaasotsijatele, tänu kellele sai aare leitud!

Luurasin korra juba eile õhtupoole, aga kehvavõitu varustus ja kodus ootav grill ja steik (just, eraldi asjadena) sundis peagi peale päikeseloojangut tagasi pöörama. Täna varustatuna 18v abimehega oli jalutamise vaev, peitja trikkidest hoolimata. Aitäh!

Aeg ei rääkinud meie kasuks aga nägime kohe midagi. Üllatuslikult nägime veel ja veel. Siis aga kadus järg, hargnesime ja nägime veel ja veel ja jälle kadus järg. Tänud peitjale, hea rada, väga ilus mets, meile meeldis aarde ülesehitus, oli tore!

Salakohast siia liikudes saime korralikult riielda. Kellegi salajane eramaa, kuhu ei tohi minna. Märkasime, liikusime mööda, liikusime tagasi, märkasime ja lõpuks sai logitud.

Väike korrastus. Mõned markerid juurde, mõned paremasse seisu.

Minu plaan oli täna leida Vooremäe valgustatud kandist üks lihtsam aare ja siis pista rinda selle ööaardega. Noorgeopeiturid olid esimesest leiust üsna elevil ja rõõmsad, aga ütlesid kohe, et rohkem pole täna vaja. Et nädal on olnud pikk, päeva ka pikk ja mõistlikum oleks minna koju telekat vaatama.

Ma siis meelitasin, et lähme vaatame vähemalt nulli üle, sinna saab ju otse autoga kohale sõita, testime vähemalt ära, kas meie taskulambid/seasilmad üldse piisavalt valgust annavad, et esimesigi E-sid nähtavaks muuta. Sellega olid poisid päri.

Kui siis selgus, et nullist läikis kohe vastu, mitte ainult 1, isegi mitte ainult 2, vaid lausa 3 sobivat märguannet, siis tormasid noorgeopeiturid nagu hüpnotiseeritud lemmingud kindlaksmääratud suunas minema. Ei olnud lugu sellest, et üks meie taskulampidest lõpetas koostöö (ja hoolimata mu korraldusest võtta kaasa kõik meie kodus leiduvad taskulambid, olid nad võtnud kaasa vaid ühe per nägu), sellest et paaril korral otsisime järgmist vilgatust päris kaua ega sellest, et maastik kippus vahepeal päris järsuks ja libedaks kätte. Virvatulukese vilgatust nähes oli kohe teine käik sees ja mul tükk tegu, et järgi jõuda.

Päris vahva sõit sai! Hoolimata külmakraadidest ja sellest, et lõpplahendus oli külmast veidi kange, siis päris jääs see polnud, saime karbi kätte ja logi kenasti kirja.

Suur-suur tänu peitjale!

Kui me juba pimeduse kätte jäime, võtsime oma tänaseks viimaseks seikluseks ette selle ööaarde. Esimese asjana nagu mõistatusele pihta ei saanud, aga ajasime neid helkivaid silmi siis veidi pimesi taga, kui lõpuks poolel teel hakkas koitma, et me polegi õnneks ilmaasjata siin metsavahel tammunud ja saame täitsa edukalt lõpuni välja rühkida. Pimedus mu suurim sõber ei ole, aga kui geosõber on kõrvalt võtta meeldivad ka mulle salamisi need ööaarded väga. :D Lõpp tuli veidi ootamatult, sest kõndisime ikka edasi, aga kui enam silmi metsast vastu ei helkinud, pöördusime tagasi ning seal see logiraamat end peitiski. Lõpus on üks silmadest veidi väsimusest kinni vajunud. Tänud peitjale! :)

Kunagi Tartus sarnast aaret tehes hakkasid ööaarded meeldima ja tekkis hea emotsioon sellistest. Hakkasin Tartu läheduses sarnaseid atribuute otsima ja leidsin selle aarde, aga lükkus kaugesse tulevikku. Täna siia sattudes ja pimeda peale jäädes saime aru, et peame ka selle ära lahendama. Loogika saime poole peal paika ja edasi läks sujuvalt. Isegi üks tavaline aare jäi tee peale. Suured tänud seikluse eest!

Leitud. Otsima hakates ei osanud arvata, et rada niiiii pikk on, lisaks mõned üllatused rajal, aga lõpuks sai leitud. Tagasitee oli hullem, kui otsingutee - suurem osa teest alla oli kogu laiuses libeda jääga kaetud, aga igatahes tänud peitjale! Sellega on meie Vooremäe epopöa lõppenud.

Kui olime lapsed viinud tasuliste lapsehoidjate (Nimeks neil 5 Miinust ja Villem Drillem, kes polnud ikka veel Jõuluks koju saanud) hoole alla, siis tuli meelde, et kuskil siin on üks öist aega nõudev asi, mille tahaks ära teha. Ilm oli viisakas (veel) ja hakkasime siis minema. Esimene üllatus oli muidugi see, et meie parim taskulamp otsustas just selsinasel autost välja astumise hetkel tühjaks saada. Aga no see pole muidugi mingi totaalne takistus - oli meil ju veel tagavaralamp aka seasilm ja no telefonilambid ka, aga no nii madalale me lootsime, et laskuma ei pea :D. Puude vahel oli tore astumine, aga siis tuli välja, et tuul on siin nalja käinud tegemas ja korralikud takistusrajad tekitanud - murdunud puid kohtasime oma teel kümneid, üks neist oli ka märgistusega puu. Tegime päris kena matka ja mingi osa teest saime kellegi + koera jälgedes astuda. Tagasiteel hakkas lund sadama ja kergelt tuiskama. Tõeline talvekompu! Aitäh!

Tekkis hea võimalus pimedat aega ära kasutada. Hea, et aega oli. Poleks uskunud, et siin nii kaua läheb. Väga raskeid kohti ei olnud. Isegi kui kohe ei näinud järgmist punkti, siis mõned sammud edasi ja saime uue suuna. Veidi oli abi ka eelmise läbija jälgedest. Tegime kõik läbi, isegi peteka. Pikim öörada mille olen läbinud. Aitäh!

Hea, et peitja rohkem kaheksaid raja sisse ei teinud. Või noh, tegelikult oleks võinud teha kah. Vooremäe metsas oli irrmus illos kuuvalgel jalutada. Ja rada on nii hästi tähistatud, et kordagi ei tekkinud kõhklust, kuhupoole nüüd – ikka õkva. Ja tolle kuuse küljest, mis kohe tolle pedaja kõrval on, leidsingi. Aitäh.

Vaatasin raja üle. Enam-vähem. Ühte kohta sai marker juurde. Lõpus ehk rohkem ei laasita oksi.

Tänase õhtu põhi eesmärk oli see aare leida üles. Raja läbimise viis oleks tava inimese ära peletanud. Ma läbisin seda rada jalgrattaga pimedas. Putkade juures jäi rada nagu katki. No ei leia järgmist. Mingi hetke pärast jäi üks klamber silma ning sain aru et tormiga maha kukkunud puud olid markeeringu ära vigastanud. Õnneks sai rada jätkatud. Lõpus tekkis samamoodi segadus nagu eelmistel leidjatel. Konteineri leidsin maast, tõenäoliselt kas tuul või siis oksa lõikajad maha kukutanud(oksi oli lõpus kärbitud). Riputasin konteineri tagasi.
Tänan peitjat!

Esimene pool päevast oli pilves ja aeg-ajalt sadas midagi, mis andis lootust, et läheb varakult hämaraks. Kui aeg selle aardeni jõudis, siis taevas enam nii pilves ei olnud ja vahepeal piilus isegi päike pilve tagant. Egas midagi, tõmbasime leegiheitja käima ja hakkasime astuma. Ootamatult pikk jalutuskäik sai. Lõpus tekkis väike segadus, aga ega kõik ei peagi nii lihtsalt minema.

Eks see nende ööaaretega ole selline lugu, et mõnda võib õnnestuda leida ka hämaramal ajal, teist aga mitte. Igatahes arvestasime, et jätame selle aarde otsimise siin radadel viimaste sekka, et selleks ajaks on läinud kas pimedaks või siis on vähemalt üsna hämar juba väljas. Läkski kuidagi nii, et saime siin hakkama veidi kiiremini kui olime kartnud ning ikka enne pimedat. Seega, tuli proovida, kas me varustusest on kasu ja kas saame hakkama. Saime. Ühes kohas küll oli helkur servast lahti ja pea teistpidi läinud, kuid loogilist rada mööda minnes saime sellest takistusest üle ning edukalt lõpuni välja. Täname aarde eest.

Väljas oli juba pime, kui tuli järsku mõte, et otsiks mõne aarde. Kaarti vähe uurides selgus, et mitte väga kaugel on üks öö aare. Otsimine oli huvitav, lõpuks tuli ka leid. Aitäh, lahe oli!

Sai rada läbi käidud ja mõni marker juurde ja mõni oksake lühemaks

Pühadeaega anti ikka üks täitsa vaba päev ka. Kuna kilulinna perimeetris haigutab paras tühjus siis seadsime sammud siia. Tegelikult oleme oma seltskonnas seda ammu planeerinud aga ikka pole tulekuks kõik nagu sobinud. Ka nüüd terendas ees tulevik nii, et enne sügist ei saa kui kohe ei lähe. Saime seltskonna poole suuremaks ja asusime pühapäeva hommikul teele.
Kohapeal oli kõik väga vahva. Päike säras terve päeva. Kus oli lumi, seal oli see tugev ja kandis, kus oli lumi läinud, oli pinnas kuiv ja mudata. Mõne lombi Indy ikka leidis ja siis oli taas lusti. Kogu teekond oli kaunistatud kingitustega geopeituritele ja kohati oli tunne nagu see pühapäev on üks kiirelt korduv jõuluõhtu lapsepõlvest. Mõned olid küll puhkamas ja mõnedeni ikka ei küündinud ka aga küllap teevad need rõõmu neile, kellele sellised meeldivad. Tagatipuks kohtasime jõuluvana ennast ka.
No mida ühest päevast veel soovida...
Suur tänu kõigile peitjatele ilusa päeva eest.

Ootamatute plaanidega pühapäev 500, palun!

Peale Erlega hüvastijätmist keerasime seda aaret ka veel uuesti üle vaatama. Päeval olime nende EEE-dega jõudnud strateegilisse keskpaika aga valikute paljususel kadus seejärel järg käest. Erlega kohtudes kitusime oma ebaedu ära ning saime suunise, mis sektorisse oma toppamispunktist otsinguga edasi liikuda. Katsetasimegi siis ja kuna Reino on aardelahenduse väga otsijasõbralikult siin selge, suure ja lihtsa hoidnud, siis õnnestuski meil päeva viimase leiuna ka sellesse aardesse oma viisad kribida :).

Mis ma oskan lõpetuseks… See oli üks tore päev, hulga ägedate aarete, rahuliku jalutamise ja väga toreda kohtumisega. Piiale ja Peetrile aitäh meid oma plaanidesse kaasa hõikamast; kuidas mõnusamalt oleks saanud toda pühapäeva veeta, ei tule isegi tagantjärele pähe :).

Heiki juba suvel avaldas soovi, et tema tahab kindlasti kaasa tulla kui mina seda aaret otsima lähen. Täna tundus väga õige päev olema ja ideaalne geopeituri ilm - muda on vajadusel kõrvadeni, samal ajal leiab metsa alt hangesid ja kindlati on Vooremäe suusaradade põhjad veel jääs, sadas vihma ja udu on ka. Pistsin kodus pealambi taskuse, hoiukutsile traksid selga ja siirdusime pealtvaatajaid peale võtma. Metsas oli kenasti selge, et on pime ja E särab kenasti kätte. Esimene E oli küll ilmselt oma ettenähtud kohast alla kukkunud, aga paigutasime selle kuidagi tagasi. Õnneks järgmine E juba paistis ka. No edasi oli eee EEEE ja veel mõni E. Ühes kohas pidime usaldama rada ja lootma, et ehk järgmine E on selles suunas ja õnneks oli. Aga kes teab, äkki see oli lambi testimise koht hoopis. Lõpus oli väike "ahah niipidi" moment ja siis sai juba karpi õngitsema hakatud ja nimesid kirjutama. Millegi pärast tundus tagasitee otse kuidagi pikem kui aardni jõudmine. Tänud!

Leidsin poolkogemata pühapäevase jalutustiiru käigus. Aitäh!

Leitud tänan

Kristelil oli kaasas korralik valgusallikas ja rada läks enam-vähem lihtsalt. Paar kohta oli kus pidi natuke pimesi panema. Õnneks leid oli rahuldav ja hea päeva lõpetamiseks. Aitäh peitjale!

Tegime siinpool mäge väikse aardekorje. Eemviimase aarde juures oli juba parajalt hämar ja auto juurde tagasu tulles mõtlesime ka seda aaret pureda. Kui enne oli nahk kuiv siis pärast viimaseid aardeid sai naha ka märjaks. Aitäh kena lõpetuse eest päevale!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Teater läbi