Vulina #3

Vaheldumisi Raadiraja punktidega võtsime siit ka mõne muu aarde. Kui minnes oli alguses küsimus, et kas see aare on nüüd siinpool või sealpool vulisevat, siis veidi aja pärast olid jalad juba nagunii nii märjad, nii et vahet polnud. Tõdesime vaid, et kui kummikud on kaasa võetud, siis päris kindlasti ei saa nad märjaks kui need autosse jätta. Ilm õnneks soe ja läbi võsa rassides ei olnud jalgadel eriti külm. Vulinat oli juba täitsa kuulda, aga aarde juures õnneks ujuma päris ei pidanud. Osavate liigutustega, samal ajal tasakaaluharjutusi tehes, oli võimalik logiraamatuni jõuda küll. Väga äge aare, aitäh peitjale!

Üks selline aare, mida ma kohe üldse üksi otsima minna ei tahtnud. Nimelt asub see aare ju Hiinalinna "aianduskoperatiivi" taga, mis tuntud joodikute, kurjade koerte ja büromaania laia leviku poolest. Aga kuna mu katsed leida keegi endaga aardeotsingule kaasa, jooksid juba pikalt liiva (noorgeopeitureid ei saa sellise võsakaga geopeitusest võõrutada, tundus, et enamusel on see leitud või siis ignoreeritud aarete nimekirjas), siis otsustasin tänase ilusa ilma (päikseline, lumevaene, maa veidi külmunud) ära kasutada ja siiski iseenese seltskonnas sellele otsingule suunduda. Soodne oli ka see, et sellesama veidi külmunud maa tõttu ei sonkinud aiandushuvilised ka oma lennukikütusest läbi ligunenud põllulappidel, kogu piirkond tundus olevat üsnagi muguvaba. Nägin vaid eemalt ühte mugu ja ühte jõulukingiks tegemisest pääsenud kasukakraed AKA rebast.

Esimesed katsetatud lähenemisteed osutusid paraku tupikuteks, kõige lähemale sain aardele nii 200m peale. Aga pikapeale leidsin siiski ka ühe sellise lähenemistee, mis polnud taradega sisse piiratud, küll aga tähendas selle kasutamine 300m võsas rassimist. Minu tavapärane piir on maksimaalselt 100m selget võsa, kui aare on kaugemal, siis üritan tavaliselt teist lähenemisteed leida. Seekord tundus, et teine lähenemistee ei vähenda võsas rassimise meetreid, seega läksin otse läbi. Õnneks oli võsas siiski hõredamaid kohti, peaaegu oleks neid võinud radadeks pidada. Aga need vaheldusid julma järjekindlusega tihedamate kohtadega. Kui GPS lõpuks näitas aardeni 20m, tundus mulle, et tegelt olen ma valel pool seda vulisevat objekti, mille pärast sai siia tuldud. Aga tänu mulle juba armsaks saanud võsale, sain sellest täitsa kergesti üle. Või no suhteliselt kergesti. Paraku selgus, et panin siin täitsa võssa ja kui aarde juurde jõudsin, siis ilutses see siiski just sealpool vulisejat, kust ma äsja olin lahkunud. Lisaks oli aarde juures lausa käkitegu üle vuliseja karata, vähemalt täna.

Kui aardeni pääsemine oli keeruline, aarde leidmine ja kättesaamie ülimalt lihtne, siis logiraamatu kättesaamine sõltuvalt peitja isikust, muidugi nii kerge polnud. Aga kuidagi ta pärast pikka silitamist mulle kätte pudenes. Tagasi pannes sain aru ka, mis ja kuidas siis toimib. Äge lahendus!

Tagasitee üritasin valida mööda võimalikult lagedaid kohti, aga selgus, et seal pokude vahel oli vesi üsnagi lahti. Õnneks selgus ka, et mu matkasaapad peavad päris hästi vett... nii kaua kui see üle saapaserva sisse ei tule...

Vahva leiuna tagasiteel leidsin võsast kevade märke. Alles see uus päikeseaasta algas ja juba ongi kevad käes!

Kokkuvõttes... Kui oleks arvanud, et see võsas rassimine nii keeruliseks osutub, oleks ikkagi kevadel ennast tramile sappa haakinud ja mööda rööpaid kohale veerenud. Aga vähemalt on ta nüüd tehtud!

Aitäh peitmast! Tunnustus ja tänu ägeda konteineri eest!

Valisime vist vale poole kust aardele läheneda, kuna sinna minek oli väga võsa täis ja vaevaline. Vahepeal tundus, et keegi oleks nagu sealt varem läinud, aga siis kadus rada ära ja pidime lihtsalt toore jõuga läbi võsa raiuma. Veidi pusimist ja saime logitud. Tagasitee valisime vastupidiselt tuldule ja käisime suure põdra jälgedes. Kuna põder oli läbi võsa raiumise juba meie eest ära teinud, siis saime kergema vaevaga. Tänud peitjale toreda aarde eest.

Suppper äge aare! Tänud aardemeistrile!

Valisime Raadiraja aarete leidmiseks nimme sellise kevadise aja, mil vett enam liiga palju ei ole ja võsa veel ei ole. Oli õige valik ja saime need aarded suhteliselt mõistliku ajaga leitud. Siin kandis olles otsisime muidugi ka selle suhteliselt uue aarde üles. Aitäh.

Otsustasin enne suuremat suve ära käia, sips ja valmis. Aitäh!

Leitud.

Ohh jummel mida asukohta. Kui suvekuudel oleks selle aarde juurde tulnud siis ilmselt oleks sinna jäänutki. Enamus teekonnast oli siiski suhteliselt sile aga mida lähemale jõudsin seda hullemaks padrik läks kust tuli lihtsalt toore jõuga läbi suruda, kohale jõudes oli korralik kopp ees juba. Aare ise äge ja annaks lemmikpunktigi aga asukoha pärast seda siiski ei tee. Tagasi samat teed ei viitsinud enam minna ja hoidsin suunaga aiamaa kruntide poole, peagi jalutasin kellegi peenarde vahel, tundus juba, et saab ilusti aga siis tuli veel mingi kraav ja tuli uus tee leida kellegi hoovist läbi ja vahepeal veel võsas ragistada jne. Lõpuks kuskil kahe aia vahel jalutades õnnestus väravani jõuda ja sealt auto paistis aga jama oli selles, et oli tabalukuga kinni ja läbi ei saanutki. Õnneks kogu selle väljapääsu otsimisel ei näinud seal mitte kuskil mitte ühtegi inimest kes oleks küsima tulnud, et mis teeme siin :D Siis leidsin uue tee mis läbi pikali kukkunud puude ja põõsaste viis jälle otse kellegi aeda, vaikselt hiilides sain juba kuhugi metsa tee peale mis viis otse autoni. Oeh, korralik seiklus ikka, hea, et tagasi enam minema ei pea, aitäh :D

Aitäh aarde eest!

Aarde ise oli täitsa tore, kuid ligipääs mitte just pargi jalutuskäik..

Tänan peitmast.

Tulime Raadiraja lõpust ja mõtlesime, et alustame Vulinaga tagantpoolt. Väga kihvt lahendus tehtud, lahendatud sai kähku. Tänud peitjale :)

Kuna lume- ja jääolud tundusid mitte liiga märjad, otsustasin sellele aardele läheneda otse lennuvälja poolt. Tee, mis alles hiljuti oli pigem jõge meenutanud, oligi nüüd matkatossuga kenasti läbitav. Ühel hetkel sai ta siiski otsa ja edasi tuli jätkata mööda märga heinamaad ja seejärel juba järjest tihenevat võsa. Õnneks veel jää valdavalt kandis, vaid kahel korral õnnestus ühe jalaga korralikult läbi vajuda. Viimaks jõudsingi otsitava kraavini ja pärast veel mööda selle serva ekslemist ka aardeni. Kui siin nüüd varsti jää ära sulab, siis mõnda aega on üsna kõrget kummikut vaja.

Aare oli peen ja korralik, nagu sellisest karumustikast olekski oodanud. Äge teostus!

Tagasiteeks otsustasin võtta suuna otse aiamaadele ja edasi linna suunas. Tore plaan küll, aga kui olin üle kraavi saanud, siis oli üsna selgelt aed ees. Jalutasin veidi, leidsin värava, aga see oli lukus. Hakkasin siis paremas suunas järjest minema ja kuigi paistis küll teoreetilisi võimalusi aia ületamiseks, ei tundunud need ülearu viisakad. Lõpuks tuli ka vesi vastu, seega otsustasin teiselt poolt proovida. Ümberpöörd ja puukooli suunas ajama. Aga ei, ka seal tuli teine aed ette. Viimaks tegin megaringi ja jõudsin välja Rõõmu-Viira maanteele. Tagasitee keerasin veel läbi Ihaste ja kokku tuli tänaseks skooriks 29k sammu.

Aitäh hea teostuse ja põneva seikluse eest!

Tulin Raadiraja 2-lt otse siia. Ma ei saa aru, mis need teised siin vinguvad, et hull võsa oli :D Kõige hullem võsa siin oli ma ütleks hoopis Raadiraja 2-el või 6-el. Tulin siis läbi niidetud muruteed mööda maheaedade vahelt kuni jõudsin jalgväravani. Õnneks oli ta lahti ning pääsesin sinna kenamate maheaedade juurde. Sealt juhatas geps natuke valesti, nimelt ei tunnistanud ta aeda, mis eraldas maheadasid paksust võsast ning mind aardest. Proovisin läbi lähima värava minna, kuid too oli lukus. Läksin siis teise lähima värava juurde ning katsusin seda. See avanes õnneks. Siis hiilisin piki aeda, aialappidest mööda, kuni jõudsin aardele lähemale. Siis olin juba sealmaal, et seda võsa enam vältida ei saanud. Sisenesin sinna šunglisse ning geps näitas kohe mind õigesse kohta. Ämber paistis silma. Ämbri sees oli aga veel üks tore üllatus. Suur tänu ägeda lahendamise eest! Nautisin väga. Edasi Raadiraja 2-e poole.

Aasta võsaaarde kandidaat.

Raadirajalt otse siia. No kus alles on rõve ja halb ja ebameeldiv! Mis sa hing veel tahad. Vähemalt sai aarde nii lahti, et ise ka aru sain, mismoodi töötab see konstrui - enamasti ei saa udu*****gi aru :) Tänud, võib kiita. Eesti majaegitussektoriga on igastahes kõik hästi.

Kaardilt vaatas vastu tara ja tara. Lähenesime siis üle kuiva kõrre kuni võsa meid eemale tahtis peletada. Pressisime viimased meetrid läbi võsa peidikuni ja leiuga läks ruttu võrreldes tagasi panekuga. Tänud peitjale.

Ühel pool tuli vesi vastu, teisel pool tara, kolmandal toomingavõsa, neljandal eramaa. Lõpuks läksime suvast kohast üle pokude ja heinamaa. Aitäh!

Raadirajalt tulin otse siia.Konteiner on tore.Aitäh!

Leitud teadmata aprilli kuupäeval, seega valisin 1.kuupäeva. Oli päris naljakalt palju lund, mis kõik saapa sisse trügis, aga tagasiteel sai kasutada oma jälgesid. Mõnus kamakas, millega sai veidi pusitud.

Põnev kahlamine kevadises lumes. Ja konteiner oli vahva. Natuke näppimist, mõned võlusõnad ja vola! Aitäh peitjale!

Tükk aega on see aare marineerinud siin, lõpuks ilusalt kevadisel laupäeval tundus see hea jalutuskäigu sihtkoht. Jalutasime aedade vahel kohtale ja üllatuslikult oli isegi jalgvärav lahti, aardeni jäi vaid sadakond meetrit. Võsa vahel olid ahvatlevad valged viirud, aga lumi oli seal ootamatult sügav. Samas see peaaegu kandis, seega oli üsna ennustamatu, kui sügavale jalg vajub. Kohapeal hakkas õige asi juba kaugel silma, kahepeale saime ka logiraamatule küüned taha. TAgasiteel saime kasutada juba oma jälgi, mis tegi asja oluliselt lihtsamaks. Aitäh peitjae.

Pimedas siia tulek oli igati asjakohane, sest vajadus märkamatuks jääda on akuutne. Linna poolt lähenedes peatavad mind esmalt aiad, aga kui natuke itta sumbata, on võimalik mahtuda aia vahelt läbi ja jõuda õigesse võssa. Ja kui natuke veel sumbata, jõuda õige majani. Suurepärane topsik, kuiv ja korras. Aitäh peitjale.

Siia sattusin talvel ja võibolla oligi lihtsam. Põlvini lumi küll, aga suvel võib eeldada jälle muusuguseid ebamugavusi. Vulina seeriat ühendavaid teemasid on mitu ja taaskord võib kiita lahedat teostust, mis pakub väärilist preemiat säärasesse kohta kohale ronimise eest, kuhu viisakas inimene oma koera ka ei saada. Geopeitur läheb ise ja rõõmuga :o) Aitäh!

Proovisin minagi aardele lõuna poolt läheneda. Aga aiad, need aiad. Ei jäänud muud üle, kui jätta auto Põhja pst lõppu ja sealt alla Hiinalinna aedade vahelt. Suure kaarega niikaugele, kus ees vaid võsa. Seda paarisada meetrit andis ikka läbi murda. Lõpukatsumusega ka kaua aega ei läinud, viimasest vaadatud kohast ilmus ka logiraamat. Tänud peitjale!
Kasutage praeguseid külmakraade, kevadel võib päris märg seal olla!

Tavaliselt arvaks, et sellise koha peitmiseks valides on peitja Tartumaa kaardi seinale pannud ja siis noolemängu mänginud. Tundub, et sel korral on siiski üks vulisev põhjendus, mida siiski on raske uskuda.
Teostuse mõttes on see tuuri lemmikaare. Tänud!

Andis siia ikka sumbata. Samas tuleb tänulik olla, et suht sobival ajal tulime. Suvel siin ragistamist ei kujutaks ettegi. Revideerisime kõik korrused läbi ja preemiaks saime logida.

Tänud

Asukoht oli jah nati küsimusi tekitav. Aga eks nagu Raadiraja seerial on oma koht ja tähendus nii ka sellel. Ja pealegi ega ei saa ju alati valida kust j6ed ja ojad läbi voolavad :D Matkast hoolimata oli konteiner ise kyll väga lahe. Poleks osanud sellist asja siit oodata. T6stis kindlasti arvamust siinse geomaastiku kohta :D Aitähhid

Ega ilma geopeituseta siia jalutama küll ei kipuks. Täna sai mõnusa kambaga skooritud nii raadirajad kui siinolev vulin. Tore karp märjas võssis.

Selle aarde leidmiseks sai 3km jalutuskäik tehtud. Mitte ainult selle aarde pärast, aga kui teistel ka raadirajad käimata, siis oli mul au jalutada need ka teist korda läbi. Igal juhul mõjus jalutuskäik ilusas kohas mõnusalt ja ühel hetkel olimegi siin. Kummikutega oli hea logima minna, natuke pusimist ja saime nimed kirja pandud. Õnneks tee autoni oli lühem kui tulek.

Mõtlesime siia tulla valges. See oli hea mõte. Päris keeruline oli teekonda leida. Esimene katse lõppes tabalukuga väravas. Teine katse viis meid ka tabalukuga väravasse aga alla veel ei andnud. Aardeni linnulennult 250 m, hakkasime mööda aiatagust minema. Kohtusime teise aiaga. Mõtlesime ka sellele ringi peale teha, siis aga piiras meid kolmas aed ja sellel ei tulnud kaardile vaadates niipea lõppu. Vahemaa aardega oli ka märgatavalt kasvanud.
Tatsasime autosse tagasi.

Lähenesime teiselt poolt.. Sealt ei saanud ligilähedalegi. Võtsime lõpuks ette 600+m teekonna.
Kulutasime aarde leidmiseks tervelt kaks tundi.
Kaval teine aga jagasime matsu lahti.
Tänud