Mõeldes tulevastele põlvedele, kes aastate pärast tunnevad põletavat uudishimu saada teada, kuidas eelajaloolised saurused ehk siis meie :) mängisime geopeituse mängu 21.sajandi alguses, avan siin nüüd võimaluse mokalaadaks.

Seega: muljetage näiteks teemadel:

Kuidas avastasin ma enda jaoks geopeituse...

Miks ma sellega ikka veel tegelen...

Mis mulle selle mängu juures kõige rohkem meeldib...

Minu kõige-kõige eredam mälestus seoses geopeitusega...

...ja vabalt valitud teemal, mis haakub kõige eelnevaga...





Kuna tänapäeval keegi enam paberit ja pliiatsit kasutada ei viitsi, siis on selline mokalaat peaaegu ainus võimalus midagi talletada ;)

Teen siis ise otsa lahti ka!

Minu jaoks polnud geopeitust olemas kuni 2009 aasta kevadeni. Lihtsalt polnud. Üleüldse... Kuni juhuslikult mingi mõisa kohta internetist infot otsides sattusin Geopeitus.ee-s Eesti mõisate aarde juurde. Ole Sa tänatud [mooritz] selle aarde peitmise eest! Ja avastasin, et on olemas selline mäng. Sai kinnitust väide, et selle väikese maailma sees, milles me elame, on teine maailm, mis on esimesest suurem ;)

Ja lähim aare on kodule NII lähedal! Teatasin Peebule, et ma leidsin talle (kes ta eriti on huvitatud igasugu objektidest (mõisad, ausambad, ajalugu jne)) uue hobi. Teadmata midagi gepsudest, otsisime algul kaartide abil, päris edukalt. Nakkus oli võimust võtnud ja tabanud mind veel rohkem kui Peepu ;) Viljandi oli alustavale geopeiturile ideaalne! Palju ja huvitavaid aardeid otse käe-jala juures... Tänud Geokrahvile!

Mind võlub selle mängu juures eriti see, et ta tutvustab erinevaid kohti teistsuguse nurga alt kui tavaturist näeb. "Sunnib" paljude objektide juures auto kinni pidama... Annab võimaluse sihipärasteks matkadeks...

Palju värsket õhku ;) Eesti geograafiliste punktide määratlus on kujunenud sageli määratluseks geopeituse aarete kaudu: "See on selle ja selle aarde lähedal!", kuhugile sõites teekonda kavandades on määravaks leidmata aarete asukohad... Ema peab leppima sellega, et sõit Viljandist Läänemaale võib kesta ka 6 tundi... ;) Või rohkem...



Eredaim mälestus... Vist üksinda Risti aarde juures käimine, meeletult raske (räätsasid siis ju polnud), aga suur rahulolu enesega...

Kullapalaviku juures iseenda üle naermine... Geojaanipäeva (-öö) "jaaniussikeste" siblimine...

Kuresoo ületamine... jne...



Gepsuta otsimise võlu... Joonase ütlusega, et gepsuga otsimine võrdub peaaegu jahipidamisega loomaaias, nõustun... Gepsuga on mugavam, kuid tegelikkuses näeb ümbritsevast tunduvalt vähem...



Geopeitus on toonud kaasa suure hulga toredaid tuttavaid-sõpru...(tu)

Ja ainus, mida kahetseda tuleb on see, et miks küll ei sattunud selle juurde varem, siis kui vaba aega rohkem käes oli ja masu veel Eestimaad tabanud polnud...



Ja nüüd teie muljetamised, palun...

Mina olin geopeitusest oma tubli 2 aastat teadlik, enne kui õnnestus esimene usb gps hankida - oh seda kärsitust. Peale seda pidin veel hulk aega ootama, enne kui läpiga jalutamiseks sobiv ilm ja aeg leidus.

Meil sai asi alguse nii: mu abikaasa Ants, kes tunneb huvi igasugu elektrooniliste vidinate vastu, oli omale soetanud geko (algelise gps-i). See seisis ikka paar aastat kodus riiuli ääre peal ja mingit erilist kasutamist ta ei leidnud. Päris mitmel korral pakkus Ants, et võiksin lastega aardeid otsima hakata, aga ma ei teadnud asjast midagi, ühtegi aardeid otsivat tuttavat ka polnud, nii et teoks see mõte ei saanud, geko vedeles kodus edasi.

Matkanud oleme kogu aeg palju ja kuna kõik meie lapsed on olnud hädas kurgu-, nina- ja kõrvahaigustega, siis otsustasin, et Siimuga käime looduses igal nädalavahetusel. Aga kaua sa ikka mööda samu radu kondad! Ära tüütab.

Igatahes kunagi 2006. aasta varatalvel otsisin internetist geopeituse lehe üles ja tegin omale asja selgeks.

Esimesel korral sai Ants ka kaasa kutsutud, edaspidi ta väga sageli meie Eesti georetkedel osaleda soovinud pole. 3 aaret päevas on maksimum, mille ta välja kannatab. Kuna käime vahetevahel perega välismaal, siis oleme otsinud mõned aarded päevas, mis on eeldatavalt kõigile meeldivad - pikk maa, saab end proovile panna vms. Igatahes kui me mõnest aardest mööda sõidame ja ma nendin, et siin on aare, siis ohkab ta sügavalt ja ilmselt ei meenuta oma esimest gpsi-ostu heldimusega;)

Seevastu Siim on algusest peale olnud hea geopeitusekaaslane. Eriti mõnus on temaga koos linna-aardeid otsida. Ta oskab äraminekuga vajadusel eriliselt kaua venitada, saab otsida sealt, kuhu minul oleks imelik pugeda, ronida, ...

Tegelikult olen mina ka juba jupp maad targem, ega otsi kümneid aardeid päevas. Geopeitus pole mulle mitte võistlus, vaid lisaboonus teel kaunitesse paikadesse, avastades senikuulmata ja -nägemata kohti, objekte vms. Eriti hea on planeerida oma välisreisi aarete järgi - kui ikka on tore koht, siis reeglina on seal ka aare.

Mul on hea meel, et ma geopeituse avastasin. See on toonud meie ellu palju vahvaid reise, kogemusi, tutvusi ja elamusi.

Aitäh kõigile kaasmängijatele: peitjatele ja otsijatele!

Teemaalgatajale - tuleb teinekord küdi pilte ja juttu hoolega kuulata, nemad olid teie alustamise ajaks juba kümneid aardeid leidnud. Küll mitte päris vabatahtlikult ;)

Tõenäöliselt osalen eventisse. Autos on 2-3 vabu kohta Tartu-Soomaa-Tartu. Üks on juba kinnipandud L@ssiele aga taga pink on vaba. Kui keegi on huvitunud nii võtke ühendust privameiliga.

Vastan meilile kuna selgub vabad kohad ja teavitan sõidutabelist..

atrivsolap/Esko

Mina täpselt ei mäletagi,kust või kuidas ma geopeitusest kuulsin. 2004.aasta lõpus ilmselt hakkasid juba artiklid ajakirjanduses ilmuma, kus tutvustati GPS-ide tehnoloogiat ja ühes sellega ka geopeitust.

Igastahes oli A.-l tulemas sünnipäev ja mul kerkis pähe idee, talle GPS kinkida. Sõbrad kampa ja teoks see saigi. Tauno, kas sa mäletad, kuidas sa mul aitasid gepsu osta? ;)



Esimesed aarded tulevad ikka kodu lähedalt. Minul oli see 2.sünnipäeva aare. Rõõm oli ikka väga suur, kui mingi krabisev kilekott näppu hakkas. Kuna jõulud tulid peale, siis järgnevad said Pärnu kodu ümbrusest otsitud. Hasart oli tekkinud ja paistab et haigus ainult süveneb.



Minu esimene sündmusaare, Aarete arhipelaag, on ka eredalt meelde jäänud. Esimest korda kohtusin Märdi, Efi, Kaitsi, Mikiga. Ei osanud arvatagi, et neist hiljem väga head sõbrad saavad. :) Retk üle jää oli minu elus esmakordne ja nii mõnigi kord sai tol retkel vanameistreid ja nende otsimisstiili suu ammuli vahtida.



Võrreldes varasemaga on peitmisstiilid võrratult edasi arenenud ja mul on hea meel, et ma olen seda kõike ise kogenud ja näinud. Ei osanud 2005.aastal näiteks undki näha, et aare võib olla peidetud ka mujale kui juurika alla. Esimene aare puu otsas oli ikka midagi enneolematut ja edumeelset. ;)



Mille üle mul eriliselt hea meel on, on need mu head sõbrad ja mõttekaaslased, keda ma siit mängust olen leidnud. :)



Pikka iga geopeitusele ja 10*10 aastat veel!

Üritaks siis ka jupiti kirja panna, kuidas see asi alguse sai.

Kaudselt oli see juba aastal 1999 kui Regiost tuli teade, et teedeatlase kasutajate küsitlusele vastajate vahel on välja loositud üks eTrexi GPS ja loosiõnn on minu poolt olnud. Eks seda sai ikka metsades-soodes kolades kasutatud ka, aga mitte piisavalt aktiivselt.

Siis aga ilmus 25.01.01 Eesti Päevalehes Henrik Roonema lugu Kõrgtehnoloogiline peitusemäng GPSi abil, kus räägiti lühidalt et USA-s selline mäng käima pandud ja geocashingu veeb üleval. Siit edasi polnudki muud kui et - mõeldud-tehtud.
31.01.01 sai esimene geopeituse veebileht üles pandud. Algul asus see veidi aega hoti serveris.
10.02.01 oli asja Helmesse, seal ka natuke vaba aega ja nii me Hannesega selle HE-aarde paika panimegi, sellesama kollase eTrexiga. Ja üllatus-üllatus, juba 17.02.01 - teatasid endast esimesed leidjad - hr Taivo ja tema kolm kaaslast Maardust. Aare on alles praegugi ja Karuonu abiga heas korras.

Esialgu käis kogu aaretest ja leidudest teatamine lihtsalt maili teel ja need teated said veebi käsitsi üles riputatud.

Üsna ruttu sai asi ka ajakirjanduses promo. Esimene oli Tehnokratt e. Peeter Marvet, kes sellest oma telesaates loo tegi ja ühtlasi ka oma esimese aarde peitis. Sealt edasi tuli juba riburadapidi lugusid küll ajalehtes, ajakirjades ja raadios. Mingil hetkel oli selline telefoniintervjuude andmine lausa üks põhitegevusi :)

Toetajaid oli ka kohe võtta. Regio pani õla alla ja lubas tasuta kasutada oma veebikaarti (algul sai aardekaarte tehtud ka käsitsi pisipehme kaardiprogega). Nemad ja Alfa GPS panid esimestesse aaretesse sageli ka toredat nänni leidjate jaoks jms.

Õla panid juba samal kuul alla ka tollane veebifirma Mask ja offline.ee poisid, kes aitasid ära regada domeeni ja veebi majutama hakata. Selleaegne veebileht on ajaloo huvides nähtav veel praegugi. Tasapisi tekkisid geopeiturite list ja wap-leht.

Esimesed aarded sai teadlikult peidetud üsna lihtsatesse kohtadesse ja kergesti leitavatena, et proovijad ei peaks kohe algul pettuma ja mängu katki jätma. Igatahes tuli neid aardeid üha juurde (esimese aastaga 43) ja vähemalt üsna pikka aega oli Eesti aarete arvu poolest nii km[sup]2[/sup] kui inimeste arvu kohta maailmas esikohal :) Võib-olla on praegu ka, pole enam seda statistikat jälginud. Mingil hetkel tekitas geaocachingu veebis ka küsimusi, et kes see hull on, kes Eestis kümnete kaupa aardeid peidab, aga samas vähe otsib. Asi oli aga hoopis selles, et enamus peitjatest ei soovinud esialgu oma aardeid sinna üles riputada ja palusid seda minul teha. Samas ei viitsinud ma oma leidmisi seal väga usinalt logida. Ja nii neid peitmisi muudkui kogunes :)

Eesti geopeiturid käisid naabritelgi abiks - kui mälu ei peta, siis esimesed aarded Lätis peitsid hoopis eestlased.

Igatahes oli mäng edukalt käima läinud ja aasta pärast võis juba Arvutimaailma loos sellest esimest kokkuvõtet teha.

Päris huvitav oleks teada kui paljud esimesel aastal kaasa mänginutest veel siin liikvel on ja mida nemad sellest ajast mäletavad.

Järgmistel aastatel lisandus neid ja aardeidki üha kasvavas tempos. Viimaseid tuli eriti järsult juurde aastatel 2003-2004 ja veebi haldamine võttis muidugi seoses sellega üha rohkem aega. Kusagil 2004.a. hakkas see juba niipalju niigi napist ajast ära võtma, et sai mõeldud veebile korraliku mootori tekitamisest. Offline.ee poisid olid juba enam-vähe valmis seda tegema, aga siis võttis kontakti Andi ja pakkus oma abi veebi arendamiseks ja nii saigi 2004. septembris olemasolevad andmed uude veebi kolitud ja praegune tööle. Märdi kaasalöömine adminina oli muidugi lausa õnnistus ja minu elu läks sellega juba hoopis lihtsamaks :)

Niipalju siis algusest minu jaoks. Mängin siiani, aga minu jaoks on see endiselt mitte sport-hasart vaid meeldiv ajaviide, mida teha koos lähedaste ja sõpradega, siis kui parasjagu tahtmist on. Küll aga on sellest kaudselt alguse saanud hoopis praegune töö. Lihtsalt huvi navivaldkonna vastu kasvas sedavõrd suureks, et pani ennast pidevalt sel alal täiendama ja õppima. Ja nii see läkski. Kui kellegi veel huvi, eks siis saab sündmusaardel edasi muljetada.

Kuigi suur sünnipäeva üritus on selja taga, jääb see teema siin ikkagi avatuks ja oodatud on teie kõikide muljetamised endast ja geopeitusest!:) Kirjutagem ikka koos ajalugu tulevastele geopeituritele! Klahvidele tuld! Julgemini! X(

Mina ei teagi miks aga vist aastal 2006 oli mul hullu moodi vaja GPS soetada. Kuna kohalikud hinnad ja lombitagused erinesid enam kui 2 korda (koos kõikide maksude ja transpordiga) siis saigi üks aparaat kaugelt maalt soetatud. Umbes nädal läks aega, et tolle vidina poolt mulle näidatav pilt ka miskit mulle ütleks. Siis toppisin selleks ajaks olevad aarded GPSi sisse ja esimene pikem otsimine oli kuskil Rakvere kandis. Friigi oli üks parimaid elamusi nii minule kui ka teistele. Siis aga tuli elukoha muutuse pärast umbes aastane paus. 2008 oli Leho juba kõvasti ette rebinud. Kahtlustan, et selle geopisiku nakkuse sai ta minult, aga kindel ei ole. Igatahes temal oli haigus juba stabiilselt küljes aga minul õnnestus end ajutiselt terveks ravida. Esimene sündmusaare oli umbes selline nagu silpigi hispaania keelt oskamata kuskile Madriidi sattuda. Kuna mul polnud pea midagi leitud siis olid ka teemad üsna piiratud. 2008 aga asi muutus. Haigus lõi jälle ägedalt välja. Pisikese aja pärast oli Rita kah kambas. Lähemad asjad said kohe otsa. Siis oli aeg mõistatusi torkida. Imelik küll, aga neist sain kah jagu. Vahepeal tekkis asju juurde, siis üritasin ise midagi teha. Mingil ajal olin vist liiga agar, sest aegajalt hakati juba kaasa kutsuma ja ühe kui teise aarde puhul vihjeid küsima. 2009 oli juba asi nii hull, et nädalavahetuse plaanid said tehtud ainult geokalendri põhjal. Korduvad kinnijäämised, kukkumised ja muud pisiasjad, mida ma siin olen kajastanud ei suutnud minu põikpäist meelt muuta. Eks te ise olete lugenud kuidas mul igasugu imelikke asju juhtub. Ilmselt pole ma ainuke. Tänaseks päevaks on juba asi suhteliselt lootusetu. Kuigi mul on siinsed asjad leidmata on mingi imelik tahtmine ka mujal kilavate silmadega kuskil põõsas passida või kohtlast nägu tehes mingit seina silmitseda, vahepeal ka mingeid toole ja aknalaudu ning üleüldse igasugu tavainimese jaoks eemaletõukavaid kohti uurida. Ma ei tea kah kui palju raha on kogu selle asja alla läinud aga see pole tähtis kah. Samuti ei üritagi ma enam välja mõelda mitu kilo ma kergem olen igasugu rabades trampimiste ja puu otsa ronimiste ning sildade küljes kõlkumiste tõttu. Igatahes on see hobi kordades mõistlikum kui lihtsalt kuskil erinevates kõrtsides regulaarselt sootunnuseid laiaks istudes aega veeta. See aasta proovin mõne asjaliku aarde kah teha. Mul kipuvad need ikka kuidagi mingi kiiksuga olema. Geokunni tasemest ma muidugi isegi mitte ei unista enam. No polnud mul sellist käsitöötrenni. Ja logimisel proovin kah natuke vähem muliseda, nagunii neid pikki keegi lugeda ei viitsi. Samas on endal kunagi aegu hiljem hea meenutada, mis kõik juhtus või juhtumata jäi.

Ühel kaugel kevadisel või suvisel õhtul 2005. aastal leidsime me end taaskord televiisori ees istumas ja ootasime päikese loojumist. Televiisoris näidati mitmeid erinevaid saateid, mille vahel me puldiga klõpsides eelistusi otsisime. Pilk jäi pidama värskelt alanud Rooside sõja nimelisel saatel, kus rõõmsate nägudega perekonnad üksteiselt mõõtu võtsid. Kuid mõõduvõtust enamgi pälvis meie tähelepanu inimeste enesetutvustus. Kui üks rõõmsameelne naisterahvas teatas oma hobiks olevat geopeituse, kikitasime kõrvu ja üritasime loos selgust leida. Samaaegselt ajasime arvutile voolu sisse ja üritasime sealt tarkust ammutada. Nii me esmakordselt geopeituse lehele sattusimegi. Kui mängu tutvustusega jõudsime riistvarani, meenus tööl riiulil igavlev GPS. See GPS rändas meie taskusse ja jäi sinna pikaks ajaks. Esimesena suundusime samal suvel Mustika aaret otsima. Sel korral ei leidnud me ei aaret ega mustikaid. Ka teisel korral pidime tühjade kätega lahkuma. Kuid kolmandal korral leidsime oma esimese aarde. Rõõm selle leiu üle oli ilmatu suur. Tagantjärele meenutades oligi see nähtavasti kõige suurem rõõm aarde leiu üle üleüldse. Praegu ei oska enam samaväärset rõõmu tunda ja leidmised näivad pigem tava- ja harjumuspärased. Teisena leidsime tõenäoliselt Kaku aarde. Siiski jäi tol aastal geopeitus unarusse. Leidsime mõned aarded, kuid neid geopeitus.ee-l kirja ei pannud. Järgmisel 2006. aastal registreerisime end lehel ja otsisime lisaks veel mõned aarded üles. Kuid kogu tegevus oli pigem juhuslik. Alles 2008. aastast hakkasime tihedamalt aardeid otsimas käima ja leidsime end pea igal nädalavahetusel televiisori ees vedelemise asemel juurikaid imetlemas. Sõpradele ja lähedastele oli sageli üsna keeruline seletada, miks me võsas ragistame või miks meil näpud mullased olid. Nüüdseks näivad nad olevat sellega leppinud. Kuna me eriti terased ei ole ja silm on tönts, siis tulevad keerulisemad mõsitatusaarded meil väga raskelt. Samuti eelistame siledat linnamaastikku, mistõttu pakuvad rohkem rõõmu lihtne maastik ja huvitav koht. Tava-aarded on meie selge eelistus ja rõõm.

Minult kaa küsiti omast geopeituse ajaloost ja nii hulljulge olen et sellises Eestikeeles hakkan kirjutama.

Oli aasta 2003 ja seenel eksisin metsas, otsustasin et kunagi ma enam ei eksi ja sellise kollase abivahendi endale ostsin. Samal suvel lugesin Soome ajalehest geocachingust ja minu poja, Mikkoga, hakkasime selgitama millise hobiga tegemist on. Registreerusin GC lehele 10.7.2003 ja samal päeval esimene leid http://coord.info/GCGXV0.

Eestis ja Tartus olen reisinud kohe 20 aastat ja aardeid hakkasin otsima nii et täpselt ma ei mäleta mis olid minu esimene leid aga arvan et Miniaare 10.10. 2003.

Nii see aardejaht läks. Väga ilusaid kohti olen Eestis külastanud, selliseid kuhu kunagi ei oleks saanud ilma geopeituseta. Väga palju häid sõbru olen kaa saanud sest et minule eriti meeldib nendel sündmusaardeil käia. Esimene selline oli mitteametlik Geojaanipäev Leiva talus Harjumaal ja seal sain tuttavaks Mardiga. Mäletan superhea grillilõhe ja heas seltskonnas pidutsemise.

Minu esimene oma aare Eestis oli 15.4.2004 Eesti esimene veebikaameraaare ehk Suudlevad Tudengid, Ameerika härradele see ei kõlbanud aga Eestlastele küll. Väga palju on minule abiks olnud Enn, kes parandas minu aardekirjeldusi eestikeeles ja huvitav et esimest korda Temaga sain näöstnäkku Soomaal 13.2.2011.

Geojaanipäevad on minul alati olnud selliset et peab osaleta kui on voimalik.

Samuti väga lähel südant on kaa Helsingi Dessantid, igale dessantile olen osalenud ja iga kord see on olnud väga meeldiv kokkutulek.

Praegu on minul leitud kokku 1174 aared nendest Eestis 279 ja peitetud 36 ja nendest Eestis 10.

Väike geoväsimus on minul peal aga võib olla et suvel aktiveerun jälle.

Minule kõige meeldivamad aarded on sellised et aarde teostus on hästi tehtud ja vaeva nähtud (Barrelitest, Kullapalavik, Kaks korda jne), mitte Salvesti glaaspurg pöösas. Samuti sellised mis on peitetud looduskaunisse kohtasse (Süvvahava ja teised sellised). Ja unusta ei pea kaa selliseid ajaloolillisi huvitavaid kohti kus kaa on aardeid peitus.

Aitäh Sulle Esko selle vahva jutu eest! Ja Sinu eesti keel on suurepärane, võiks olla eeskujuks paljudele, kes siin elavad ;)



Suur aitäh kõigile siiani oma arvamust avaldanutele!

Julgust ja ettevõtlikkust teistelegi! Suurima vale esiots võiks ka elavneda ;)



Kadri

Minu esimene aare - 29.12.2007 ja Raamatukogu 2.

Paavo oli pikalt jahunud Tartusse tulekut seoses mingi asja otsimisega ja kaasas otsingutesse. Ehk esimese aarde puhul sai natuke selgemaks, millest tema on nii vaimustuses ja vaimustuses ja vaimustuses.

Ütleme nii, et see vaimustus nakkas. Sest järgnevad päeval käisime Essenite ja Veskitammi aaret otsimas ning ebasobivalt riides olnuna, sain ühtlasi ka kasutajanime. Mida kusjuures, olen ikka täielikult õigustanud kui aardeid otsides on seljas lumivalge kontoritibi kostüüm. (ja seda mitte linnas).



Kuni augustini 2009 oli minu otsimised põhiliselt Regio atlase, maanteeameti väljaprindi, mälu ja ..... põhised. Ja siis hakkas natuke asi ebamugavaks muutuma (lihtsamad olid leitud ja keerulised olid kaardi põhjal liialt keerulised) ja kaaslaseks sai väike puutetundliku ekraaniga gps. Seega minu puhul ei olnud nii, et avastasin gpsu ja avastasin geopeituse ;) Edasi on ajalugu läinud, et otsimises ja peitmises on olnud tõusud ja mõõnad. Ja pigem liigun trendis, et less is more. Lihtsalt ajaline ressurss on piiratud ja aarded on muutunud minu jaoks keerulisemaks.



Muideks, väga loodan, et kui esimene leid oli Raamatukogu 2, siis leid nr 1000 on Raamatukogu ja ...

13.05.2008 komistasin Soomaa servas ringi uidates Vale saare aarde maiste jäänuste otsa. Ei teadnud ma siis geopeitusest ööd ega mütsi. Tõttöelda ei osanud arvatagi, et tegemist võiks olla üleüldse mingi mängu või "aardega". Noppisin piibelehtede vahelt "prügi" ja kiitsin lagastajaid, et nad mulle ka ühe õõnsuse selle kõige kogumiseks olid jätnud. Teel rohelise prügikastini jäi mulle ette vaatetorn mille trepiastmel ma kogutut lähemalt uurima asusin. Autovõtmed, mingid märkmelehed, tutipael,...paar senti... Tundus justkui mitte päris prügi vaid kellegi autost välja kukkunud isiklikud asjad. Kuskil vettinud paberites vilksatas veebiaadress "geopeitus.ee".



Nii ma siis otsustasin oma leiukraami prügi hulka mitte arvata vaid jätsin samasse torni juurde maha. Minetea, kelle oma, võibolla tuleb otsima... Ja nii see tolkorral jäi.



Mõne päevapärast kaarutasin mööda veebiavarusi ja jõudsin meeldejäetud lehele. Minu nokitsemist sattus kõrvalt nägema geopeituses tuntud apa, kelle "ohoo" ja "mis-ma-leidsin-ja-ega-ometi-kaasa-võtnud" mul siiamaani meeles:). Kuna apa arvates oli selline leid äärmiselt olulise tähendusega, vaata,et sundkorras vaja teatada kuhu vaja, sai minust üleöö geopeituse ametlikult registreeritud kodanik kes avastas ühtäkki enda jaoks kabineti riiulil hallitanud gepsu, kes järgnevatel päevadel ja aastatel oma sõbrad-tuttavad geousku pööras ja kes siiamaani fännab oma teekondi (kus iganes ja mis põhjustel need ka ei kulgeks) koos geopeitusega. Lihtsalt lahe on:) ...ja nii leids geopeitus minu (mitte vastupidi;) )

Väga huvitavalt Sina oled selle hobi juurde saama.