Meie geopeituse lugu algas sellest, et lapsed leidsid internetist mängu geopeitus. Neile tundus väga huvitav, ikkagi aarete otsimine. Meie ei saanud mõhkugi aru, millest jutt käib. Aasta oli siis 2005. Juulikuus puhkasime koos Hando perega Saaremaal ja tagasiteel mandrile jäi praami väljumiseni veel ilmatu hulk aega. Tuleb ka mainida, et Handol oli see gpsu-vidin juba olemas. Niisiis käiski Mariann ikka peale, et proovime selle mängu ära. Esimene katse oli Kerisekivi aare. See mätta alt purgi otsimine ei jätnud mitte mingit muljet. Aga tagasi mandril olles oli meil ikka soov veel midagi otsida. JA teele jäi Segasumma suvila . . oijee. Selle aarde koordinaadid olid sel ajal ligikaudu 100 m mööda ja näitasid kuskile keset põldu (olid ju sel ajal koordinaadid ebatäpsed ja see aare tundus üks hullemaid). Et aare põllul ei asu saime aru. Nii asusimegi otsima nii öelda kõhutunde järgi. Olime kaheksakesi, 4 suurt ja 4 last. Eemalt paistsid varemed, tundusid huvitavad, aga sinna viis kõrge kõrvenõgese padrik. Meil olid jalas plätud ja lühikesed püksid, tulime ju puhkamast. Nõgesed olid täiskasvanud mehele lõuani, meist kõige väiksem oli 5 aastane. Selles padrikus olles paistsid meist ilmselt ainult 2 pead ja üks pealagi, kuigi olime 8-kesi. Aarde vallutamiseks korraldasime 3 ekspeditsiooni. Vahepeal käisime Kasari sillal puhkamas ja sõjanõu pidamas, loobuda ju ei saanud ja põnev tundus ka. Iga korraga läks meil varustus (s.t pikemad püksid ja tossud) ja lähenemisesuund paremaks. Peale nõgeseid oli ju ka veetakistus. Viimasel katsel küll jäid juba väiksemad ja nõrgemad Kasari sillale ootama. Kusjuures sillalt oli maru vahva vaadata peanuppude liikumist nõgesemetsas. Ei mäletagi enam kaua see vallutus meil aega võttis, oli see kolme tunni kanti või saime lühemalt hakkama. Aga igastahes oli päikeseloojanguks purk käes. Ja oh seda laia võidukat naeratust laste näol, mäletan seda siiani. Pärast seda on need rohelised täpid kogunenud.

Et teised geopeiturid ka olemas on avastasime siis, kui olime peitnud oma esimese aarde – Päikesekella. Saime nahutada nii mis tolmas. Ootamatult tuli aardele esimene positiivne hinnang ja leidmine. See oli Miki. Õppisime selgeks, et Eesti esigeopeituri nimi on Miki. Ja iga nahutamise pärast ei tasu veel verest välja minna.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis asi sai alguse 2005 aasta kevadel kui avastasin puht juhuslikult geopeituse lehekülje ja muudkui lugesin ja lugesin ja sattusin üha enam vaimustusse. Mäletan, et lugesin järjest läbi kõik aarded ja kõik logid, ega neid 6 aastat tagasi nüüd nii hirmsasti palju kah polnud. Ja kui siis nägin, et üks aare asub Nabe saarel, siis ei suutnud enam vastu panna. See saar on mul lapsepõlvest viimse kivi ja põõsani peas, nagu kirjeldust lugesin, nii teadsin kus aare asub. Mai alguses otsustasime siis sõbranna ja kunagise matkakaaslasega võtta oma koerapeletised kaasa ja minna otsima. Emadepäeva hommikul küsis minu meestevägi, et mida sa siis sooviks ka ja emme soovis vaba päeva ja nii putkasimegi terveks päevaks kolama. Muidugi leidsin aarde hoobilt ja see tekitas tohutu eufooria. Siiski otsustasin gepsu ka muretseda, sest mitte kõik kohad ei ole ju nii tuttavad. Esimene gepsutamine oli Tartus, noorim poeg õppis seal parasjagu ja elas vanatädi korteris, istusin siis seal rõdul ja püüdsin aru saada kuidas asi töötab. Lõpuks sain pildi ette, Asta tuli ka korraks töölt lõunale ja suundusime Esseni aardesse. Tookord oli ikka jube vähe aardeid, see oli kõige lähem!

Esimesed kaks aastat ma ühtegi linna-aaret ei otsinud ja tegelikult siiamaani väga ei taha seda teha. No pargid või üksikumad kohad veel aga kesklinn ja rahvarohkus ei meeldi mulle. Tänu sellele on lõpuni vormistamata nii mõnigi vahva mõistatus (näiteks N täht) . Teine asi mida ma ei tee on tubased aarded. Siiski sai erand tehtud Mänguri esmaabile, selle lahendusega sai nii palju nalja ja kogu suguselts oli kaasatud, piinlik oli öelda, et näe lõpetamata. Ja ei kahetse, vahva koht oli.

Ülejäänud perekond suhtub minu hobisse ka enam-vähem soosivalt. Eero käib ikka kaasas kui vähegi õnnestub, aga vahel kutsub mind sõltlaseks. See on siis kui tuleb mingeid ekstreemsemaid liigutusi teha või olen ma valmis äärmiselt nadi ilmaga välja minema. Lapsed alguses viskasid ikka nalja, umbes nii, et sünnipäeval ei saa ju emale kinki kätte anda vaid see tuleb ära peita ja siis mingi mõistatus peale aretada jne ja küll ta siis on õnnelik kui lõpuks üles leiab. Nüüd on lisaks kolmele pojale meile tekkinud ka neiud ja üks nendest aitab mul ikka vahel mõistatusi lahendada ja on muidu ka huviline. Ja olen suutnud geopeitusesse kaasata ka Tiina, tema tütre Linda ja nüüd on meil tiimis veel Linda poeg Paul. Küll ta kasvab ja varsti saab ka metsa-aaretele teda kaasa võtta.

Geopeitus on selle ajaga tohutult arenenud, nii otseselt peitmisviiside kui ka mõistatuste poolest. Kui kuus aastat tagasi ma ei mäleta isegi ühtegi magneti kasutamist (vast ikka oli, ma ju linnas eriti ei käinud) ja põhiline oli ikkagi „klaaspurk kännu all“, siis praegu on tohutu ägedaid peitmisviise, konteinereid, tehnilisi nippe ligi pääsemiseks, jne. Ausalt öelda, ma ei jõua ära imestada kuidas inimesed on mõnikord vaeva näinud - au ja kiitus! Latt on nii kõrgele seatud, et ma ei ole julgenudki rohkem peita. On küll ideid aga muudkui lükkan edasi. Eks seda vaba aega peab ka vahel lausa jõuga võtma, mis tähendab et millegi arvelt.

Ma ei käi üldiselt kokkutulekutel ja sündmusaaretel, kuid sellegipoolest on kogu see aktiivselt mängiv osa peituritest nagu vanad sõbrad. Eks osasid olen ka juhtunud siin-seal nägema, teisi tead piltidelt ja isegi kui ei tea, ikkagi on täiesti tunne et oled „omade“ seas. Ka siis kui oled kirjutanud ja igasugu geo-asju arutanud, on niisugune küünarnuki tunne olemas. Seda enam, et rahvas on väga sõbralik ja abivalmis. Kui ma olen oma mitteleiu logi juures midagi kurtnud, siis olen alati saanud sõbraliku-julgustava kirja või telefonikõne.

Nii vahvad lood kõigil! Jätkake aga kirjapanemist, kes veel pole kirjutanud! :)

Mind veeti poolvabatahtlikult esimese aardeni 2008. juulis kui suvepuhkuse ajal sai Saaremaa poole sõidetud. Inga (a.k.a. kingu) oli tolleks ajaks juba ilmselt sõltuvusse jäänud, sest mäletan, et ta otsis ikka palju hoolikamalt Lihula linnuse aaret kui mina, kes ma rohkem niisama ringi vaatasin ja ümbrust nautisin.

Veidi maad sihtmärgile (loe: Saaremaale) lähemal tuli juba teine peatus Kurevere dolomiidi juures ja seal ma hakkasin esimest korda oma reisikaaslase terves mõistuses kahtlema. Normaalne inimene ju ometi ei tõsta kuskil tee ääres kive ringi, eriti kui läheduses viibib veel inimesi?!

Esimesi aardeid saigi otsitud koos kingu ja leenu'ga, mina suhtusin alguses sellesse mängu üsna leigelt kuid ajapikku too "haigus" aiva süvenes ja pool aastat hiljem jõlkusin juba üksi ringi väljaprinditud aarete kirjeldused näppus. Möödunud suvest alates loobusin paberist ja hakkasin "roheliseks" ehk siis peamiselt kasutan GPS-iga telefoni kuid vahest harva ka väljaprinti või otsin ainult mälu järgi. Enamasti olen aardeid otsinud üksi või kaksi, harva kolmi :P Teisi geopeitureid olen kohanud umbes viiel-kuuel korral, nii et nägupidi eriti kedagi ei tunne kuigi (kasutaja)nimepidi tean küll :)

Üks meeldejäävamaid üritusi minu geopeituri ajaloos oli esimene ja seni ainus geotripp Tallinnast Narva 2009. jaanuaris, mille jooksul jõudsime Ingaga otsida 15. aaret, millest leidsime 12.

Aaretest meeldivad eelkõige ilusatesse ja/või huvitavatesse kohtadesse peidetud aarded ja ebatavalised ning andekad konteinerid, mida olen päris palju kohanud Viljandi kandis :) Enamus mõistatusaardeid olen aga kõrvale jätnud kuna nende tase on läinud liiga ulmeliseks.

Praegu tegelen selle hobiga umbes nii, et kui kuskile liikumistrajektoorile mõni aare jääb, siis üritan ära vormistada või kui igav hakkab siis valin mõne lähima leidmata aarde välja. Aga eks suvepoole lööb see sõltuvus jälle rohkem välja ja näpud hakkavad aarete järgi sügelema.

Ahjaa, pekadrip'i mainitud "geograafiliste punktide määratlus GP aarete kaudu" on mul ka ammu juba tavaks saanud :P

Kui max mulle esimest korda rääkis, et nemad käisid aardeid otsimas, siis mõtlesin, et noh ei ole inimestel midagi targemat teha kui maa alt varandust otsida :).Aasta siis oli 2005. Kuid jutud jätkusid ja ükskord kutsuti mind ka kaasa. Päeva esimesed kaks aaret suurt sõltuvust veel ei tekitanud, ei saanud õieti arugi mis toimub. See-eest kolmanda aardega hakkas asi huvitavaks muutuma. Seisime nagu reaalses kohas kuid aare ei näidanud end lihtsalt. Mõeldi juba loobumismõtteid kuid siin lõi minus mingi jonn sisse , lugesime veelkord auto juures logisid ja koostööna tuli aare ka peidikust välja. Ja seda jonni jätkub siiani. Kes minuga koos otsimas on käinud teavad, et naljalt ma leiuta minema minna ei taha, ikka prooviks veel mitu korda ja mitme erineva nurga alt vaadata, mõnikord tuleb mind lausa minema vedada :). Ja nende aastatega on aareded ka märksa loodussõbralikumaks muutunud, pole enam purgid kännu all vaid peris nutikad lahendused, mis mugudele täitsa märkamatuks jäävad. Imetlen aardepeitjate leidlikkust, et ikka jõutakse välja mõelda aina uusi lahendusi. Hea meel on ka selle üle, et olen endaga suutnud kaasa meelitada ja veidikese sõltlaseks muuta ka oma sõpru, kes küll veebis logimiseni pole jõudnud, kuid kes ootavad, millal taas vabamalt( ilma lumeta) seigelda saaks. Samuti olen tänu mängule saanud endale tohutult palju uusi sõpru, kellega on koos vahva seigelda .Ootan põnevusega uusi nutikaid mõistatusi, mis sest et nende ilmudes muutuvad ööd lühikeseks :) Tänu geopeitusele olen ma avastanud endas omadusi, millest ma teadlik polnud ja hakkama saanud oma foobiatega - kõrgusekartus, hirm laudteeta rabade ees (seda just sellel aastal) :.D

Meie tiimi geoajalugu sai alguse sellest, et vend ( drerz ) ostis uue mobiili millel oli ka gps sees. Selgitas ka mulle millega umbes võiks tegu olla ja soovitas ka kodukat külastada. Peatselt otsustasime koos venna mobiili proovile panna ja läksime Viimsi mõisaparki jalutama. Kohe alguses tundu põnev, et saab natuke huvitavamalt ja sihtotstarbelisemalt jalutada, kuni me siiani Rasmusega, kes oli siis 5a jalutasime. Meie tavaline marsruut kulges lasnamäel majade vahel ja seal jalutamisest hakkas juba tõsine küllastumine tekkima. Esimene otsing oli ikka üks kõige põnevamaid, kuna ei teadnud õigupoolest mida üldse otsima peab ( me vist ei lugenud kodulehekülge piisavalt hoolikalt ) ja siis jäi näppu esimene purk + info järgmise punkti otsinguks ja kui siis vahepeal lootusetuna näiva olukorra jälle õigete arvutuste näol positiivseks purgileiuks suutsime muuta oli rõõm ikka suur. Meie otsinguteks mitteloobumise tõuke andis kindlasti kohe teolt tabatuks saamine Max ja Mooritz tiimide poolt :) Sest nemad ju leidsid. Igal juhul selle aardega sai sõrm geopeitusele antud. Esimese iseseisva aarde otsingu tegime Rasmusega (muide tiiminimi tuli lihtsalt: Rasmus +Isa = rassiss ) Rakvere kandis, kui vaatasime geolehelt maakaardilt aarde asukoha ( mäekonverentsi ) ja otsustasime siis proovida kätt ka iseseisvalt (esimesed paarsada aaret tuligi peamiselt kaarti vaadates ja asukohti meelde jättes ). Geohaigusest sai aru ka Jõuluvana kes mulle siis 2008 lõpus GPS - i kinkis ja ega see haigust eriti ei parandanud- küll aga leevendas aareteni jõudmise teemat.

Geopeitus meeldib jätkuvalt ja ei paista, et sellel meeldimisel lõppu oleks tulevat.

Alljärgnevate sündmuste toimumise ajaks oli aasta 2003 ja kena sügisene seeneaeg. Minu abikaasale meeldis üliväga täisesti tundmatus metsas päevad läbi seeni korjata. Kahjuks aga oli nii, et enamus seeni jäi metsa, kuna ta ei julenud minna kuigi kaugele autost, ehk siis eksimise kartuses säilitas silmside sellega, kui kindlalt eristuva objektiga puude vahel.

Mõeldud-tehtud, poodi ja sai soetatud Magellan SporTrak basic, ilus kollane oli. Kiirkursus naisele, kuidas auto juures punkt märkida ja kuidas pärast auto selle järgi üles leida ja naine sai metsa tagasi saadetud.

Õhtul siis sai küsitud, et kuidas nagu oli. Tuli välja, et hirm tundmatu masina ees oli osutunud suuremaks, kui hirm metsa eksimise ees ja aparaat jäi seekord sootuks sisse lülitamata. Ja järgmisel korral... ja ülejärgmisel...

Selge, et tollal päris kalli raha eest soetatud aparaadile tuli leida mingi muu rakendus, sest sihtotstarve, milleks see ostetud sai, ei leidnud kasutust. Nii tuligi internetiavarustest välja geopeituse lehekülg. Pisut asjaga tutvutud, sai järgmisel laupäeval asja uurima mindud, sobivaks aardeks osutus siis 2. sünnipäeva aare. Tunnike ragistamist kändude vahel lõppes tühjade kätega lahkumisega. Sõitsime edasi Liivakarjääri aarde poole. Ka seal ei toonud tunnike otsimist mingit edu. Hakkas tunduma, et see polegi nii tore asi, kui alguses paistis. Siiski otsustasime teha veel kolmanda katse Vanapagana Baarikapiga ja peale mõningast turnimist toimuski minu elu esimene aardeleid.

Vaatamata laupäevasele 1:2 kaotusele oli pühapäeva hommikuks vaid huvi kasvanud ning peale auto tankimist sai uus ring lähedal olevatele aaretele peale. Ja nii ta edasi läkski, georingid said aina suurema raadiusega ning pisik jäi külge ja GPS sai omale rakenduse.

Tänaseks on kollane SporTrak leidnud koha arhiiviriiulil ja asemele on tulnud mitmed täpsemad ja värvilisemad riistapuud. Kuid geopeitus on jäänud ja ilmselt jääb veel pikaks ajaks minu elu oluliseks osaks.

Kõige rohkem meelde jäänud aare? Kummaline, kuid esimesena meenub Koperdiste aare, mille leidmiseks sai kulutatud umbes 25 liitrit bensiini ja päris arvukaid tunde. Loomulikult on igati positiivselt meelde jäänud sügihommikuudune Punahunt või siis ka ACG. Kindlasti meenuvad retked kanuuga Pedassaarele ning Pakritele või jalgsi üle jää Aegnale Katlakivi aarde juurde.

Tagasi vaadates suudaks ma üsna lihtsa vaevaga konstrueerida ajaloo, milles kõik väikesed vihjeniidid viivad lõpuks üksmeelselt kokku geopeituse juurde ;)



*GPS. Mõnigi on siin arutanud, kumb oli enne, geps või aarete otsimine. Mul olid mõlemad enne, aga mitte korraga... GPS oli peres olemas 90ndate keskpaigast ja kuulus siis purjetamisvahendite hulka - metsas teadagi polnud siis sellega suurt midagi peale hakata. (See jurakas on muide siiani alles, võin anda geomuuseumisse.) Purjekas ise on samuti üsna raugaeas, aga sai sel suvel korra geomobiiliks, kui oli vaja Kuuli Muna külastada.



*Kaart. Uue sajandi algul hakkasin tegelema orienteerumisega, mille juures meeldis eelkõige põhjus loodusse minna, kaartide uurimine ja mõõdukas füüsiline koormus - erinevalt staadionist või krossirajast ei tohi end nii lolliks joosta, et enam kaarti ei näe. Orienteerumine viis metsa igasuguse ilmaga, kuna rada on maas loetud tunnid: omamoodi mõnu on saada kaela sahmakas äikesevihma või kraavi ületades mutta vajuda. Rõõm eneseületamisest ja kerge "hullude" vandeseltslaste tunne seda tehes, mida see meenutabki? Päris orienteerujat ei ole minust saanud, sest võhma on vähe ja kipun liiga palju ringi vaatama... näiteks tean tagasi jõudes rajale jäänud kevadlillede või seente asukohti, mida "õiged" jooksjad ei mäleta kunagi.



*Mäng ise. Kuulsin geopeitusest üsna algusaegadel, arvatavasti 2004 või 2005, kuna sellega tegelesid tuttavad Reisijututoa seltskonnast. Nendega koos sai ka veidi matkatud - meenub kanuumatk Soomaal - aga päris aareteni need vist ei viinud. Ise alustasin augustis 2007 koos Taneliga, kelle oma logitud skoor on tänaseks 3 aaret, ent kes siiani kannatlikult mu geojutte kuulab. Esimese leiuga läks siiski kaks kuud aega, sest olime valinud lähima, ent mitte sugugi kerge aarde: Hohenhaupt. Temal oli Garmin eTrex, mina uurisin ja printisin kaarte. Logide järgi tuvastan nüüd, et oma esimese pisikese sinihamba-gepsu ostsin pool aastat hiljem. Töötas koos mobiiltelefoniga ja kaarti ei näidanud, päris naljakas meenutada, kuidas sellega tuli lihtsalt koordinaatide numbreid "õigeks ajada".



*Fotod. Teine hobi umbes samast ajast on pildistamine; käisin üsna tihedalt fotoretkedel, eriti saartel, kuhu üksi oleks tülikas minna. Vilsandi ja Piirissaare aardeleiud tulid näiteks selliste retkede käigus. Fotograafide tempo - vastandina orienteerujate omale - oli minu jaoks jälle veidi liiga aeglane, küllap olen liiga kärsitu, et tund aega samas kohas valgust oodata või sättida. Nii omandasin selles kambas väheke imeliku kuulsuse inimesena, kes jookseb kell 5 hommikul teistest enne rappa, et seal kõigepealt aare leida ja pildistab siis möödaminnes ka mõnd jänest või maastikku (nii juhtus Nigulas). Samas ei oleks ma ilma geopeituseta ilmselt iial pildistanud nirki, nagu juhtus Irus.



*Sõltuvus (:!P) Otsustav oli ilmselt 2009. a. Helsingi dessant, kuhu end foorumi kaudu kaasa kauplesin. Karuonu lahkes ja lõbusas autos sai geopeitus uued mõõtmed - kui mina olin linnast väljas olevaid aardeid alati otsinud muu tegevuse kõrvalt, näiteks teel orienteeruma, siis siin nägin geopeitust kui eluviisi: et sõidetaksegi nädalavahetuseks pere ja sõpradega aarderetkele. Tundus tore ja tundub siiani! Loodetavasti paistab eelnenust, kui imeliselt see kõik mu senised huvid ühendab ja veel nii palju rohkem juurde lisab.



Meeldejäävaimat aaret on väga raske nimetada ja enamasti ei ole sel meeldejäämisel nii palju pistmist aarde endaga, kui oma meeleolu, juhtumiste ja kaaslastega. Talvised rabad ja väikesaared. Varasemast ajast kõige märjemad elamused, Mulgiraudtee 3 ja Leivajõe, kindlasti ei unune. Suvealguse Pakrite süstaretk ja kui sealt tuleks üks aare valida, siis Scoutspataljoni: eeltöö ajal kaks autoga kinnijäämist Pakri poolsaarel, hämaras suveöös süstaga üle mere, pooliku koordinaadiga tundidepikkune kirvetamine, Paavo poolt Carolinale telefoni hüütud "Ma ei taha enam geopeitudaaa!!", pärast leidu saarte vahel süstaga hiirvaikselt veelindude vahelt läbilibisemine ja kõige punasem päikeseloojang. Mind viskas see välja kusagilt mugavast keskkohast ja turvalise kooriku seest, korraga polnud enam imelik nutta ja naerda, lapsikusi ja pahandust teha. Pateetiliselt tahaks öelda: see muutis kogu mu elu, aga õige natuke. Iga päev muutub ta veel ja veel natuke ja pagana tore oleks, kui nii jääkski.

Jätkan siis ka omalt poolt mokalaata. Ikka selleks, et endalgi oleks midagi aastate pärast lugeda ja kui mälu ei mäleta, siis siit järgi vaadata :)



Kuidas avastasin enda jaoks geopeituse?

Oli 2006. aasta sügis, kui pruut Kati luges vist kuskilt naisteajakirjast sellisest tundmatust tegevusest nagu geopeitus (kõlas nagu coitus interruptus). Kati laenas oma ema kaudu kollase kummiümbrisega eTrexi ja nii me proovisimegi hiljem mu elu muutnud hobi ära :)

Siinkohal ei hakka ma parem üldse mainimagi, kuidas aarete koordinaate käsitsi ükshaaval gepsu sai toksitud (nagu Miki siiani teeb), kuidas neis vigu sai tehtud (nagu Mikile vahel tehakse), kuidas ma ei teinud vahet dd mm ss.s ja dd mm.mmm koordinaadivormingutel, mis meid mõned korrad mõnisada meetrit eemale kaevama juhatas jms ;)

Nõmmel pesitsedes olid ikka kodukandi aarded kõige isuäratavamad ja käegakatsutavamad. Ühtedeks esimeste aaretena proovisimegi rinda TLN Nõmme, Väikse maja, Hohenhaupti e. päris algajatele meeldivalt tapvate pähklitega. Loomulikult oli koolivend Pioneer mulle hoopis Kakut jms tavalisi ja lihtsamaid aardeid soovitanud. Aga no kus ma siis teda kuulasin. Lõpuks, 14. oktoobril 2006, läksime ja leidsime ikkagi Männiku militaaraarde üles :)

Sealt see kõik algaski. Alustamisest meenub veel, kuidas sai ka Crypto AB nullis ära käidud.. Pole siis ime, et minusuguste pärast ongi mõistatuste nullid nüüd õnneks raskemini ligipääsetavates kohtades ;)

Igatahes, kui 2007. aasta jaanuariks huvi säilinud ja süvenenud oli, tekkis vajadus hankida omale päris enda esimene käsi-GPS, milleks sai tehnikafännist töökaaslase kaudu uuena hangitud Garmin GPSMap 60CSx. Sellesama pilliga ongi enamus aarded siiani üles otsitud ja hoolimata seadme kolmest kaotamisest - Vesiloo, Puunärija ja BrokRogain X juures - on GPS mul jätkuvalt alles ja suurepärase tervise juures. Teised geokaaslased on aastatega ikka aeg-ajalt vahetunud, aga geps on mulle truuks jäänud ;)



Miks ma sellega ikka veel tegelen?

Sest mulle meeldib! Mulle lihtsalt meeldib. Mulle meeldib õues ja looduses olla. Meeldib end proovile panna. Meeldib teha asju raskemaks, kui peab. Meeldib teada, kas leian või ei leia, kas suudan end peitjaga samale lainele viia või teda isegi üle kavaldada. Varem, eriti algustades, meeldis ka väike pinge edetabeliga - tore oli ju vaadata kuidas mõne aarde leidnuna jälle mitu kohta ülespoole sammusid :D Mnjaa, olid alles muutuvad ajad ;)

Aijaa, peaaegu oleks unustanud.. Ma tegelen geopeitusega ka seltskonna pärast! Geopeitus on toonud mu ellu mitmeid uusi semusid ja sõpru, kelleta ei kujuta geopeitust ettegi ja kellega koos on hea nii geopeituda kui niisama napsu võtta ja nalja teha :!)-D Kui varem võisin ka päevade kaupa üksinda geopeituda, siis nüüd on ikka harv juhus, kui kuhugi üksinda skoorima lähen. Seda reeglina siis, kui on töisem sõit, piirkonnas või teel sinna-tagasi on üldse midagi otsida ja keegi teine pole parasjagu saanud mahti kaasa tulla. Elagu maailma parimad geosõbrad! (tu)



Mis mulle selle mängu juures kõige rohkem meeldib?

Mulle meeldib, et geopeitus viib nii Eestis kui mujal maailmas kohtadesse, kuhu muidu iial ei oskaks niisama minna või siis lihtsalt ei võtaks kätte ega läheks. Kutsub uutesse ja juba käidud kohtadesse, näidates jälle midagi uut või vana uue nurga alt. Enamus mugusid ja mitteseiklejaid, kes teevad ettepaneku - lähme sinna või tänna - ei jõua ära imestada ega kiruda, et mind ei saa peaaegu üldse üllatada, sest ma olen Eesti nii palju ringi sõitnud ja enamusi kohti vähemalt põgusalt näinud. Aga ikka suudab nii mõnigi uus aare jälle ja jälle üllatada. Õnneks jagub veel hulga avastamist ka Eestiski!

Aardeid olen nende 4.5 aasta jooksul otsinud peale Eesti ka Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Lätis, Ukrainas, Tšehhis, Inglismaal, Itaalias, Kreekas ja Hispaanias. Kõik nad on viinud kohtadesse, kus on midagi uudistada.

Samuti meeldib väga, et geopeitus õpetab nii mõndagi uut - ilmakaarte ja kaugusetaju, puud-põõsad, pimekiri, morse, igatpidi hüüumärgid, matemaatika, salakirjad, krüptod ja kõiksugu mõistatused on minu jaoks reeglina meeldivad väljakutsed, millega end proovile panna (v.a. need, mida ei suudagi lahendada nagu nt 1-2-3 ;)).

Viimasel ajal meeldib peale vingete kohtade - nagu hiljuti 1424 - enim ka see, kui mõni uus aare suu kõrvuni ajab. Näiteks Geokrahvi Fantaseerija I avastades ei saanud tükk aega suud taas kõrvadest eemale. Või tema Kullapalavikku kaevates, mis toimus just enne Geojaanipäeva. Sündmusele saabudes mäletan hästi, kuidas geokunni ette sügavalt ja korduvalt kummardusin ning teda jumaldasin. Niivõrd siirad ja sügavad emotsiooni valdavad vahel üliharva väga-väga head asja leides. Või minugi poolt Aasta Aardeks valituks osutunud - kui ma oleks jõudnud seda valida - Soneria. Sellised asjad, kus uudne idee ja füüsiline teostus mõlemad 5+, teevad meele väga heaks ja annavad soovi edasi mängida ning ka ise oma aareteg kallal rohkem pingutada.

Ka sündmusaarded on mu lemmikud - mis saab olla paremat kui heade geosemudega üheskoos ühiselt huvipakkuval teemal jõmiseda :) Arutada ajaloo, tuleviku, oleviku, heade aarete je tulevaste kontseptsioonide üle ning lihtsalt ka geovälistel teemadel juttu ajada ning nalja heita. Inimene on ju sotsiaalne olend.



Minu kõige-kõige eredam mälestus seoses geopeitusega.

Neid eredaid mälestusi on väga-väga palju kogunenud. Need on väga erinevad. On ekstreemseid, ohtlikke, närvipinget pakkuvaid - nt [size=small](suvaline valik)[/size] Missioon Impossible II, Jõku (loe mu 400. aarde logi, saada teada) jpm. On ajugümnastikat pakkuvaid - nt [size=small](suvaline valik)[/size] V nagu Vaevaline ajalugu, Näpunäide, Lobudiku, Surfiparadiis, Suurlageda, Koodimurdja jpt. On otsinguretki, kus aarded ise polegi kuigivõrd märkimisväärsed, aga kus geoseltskond on lihtsalt niivõrd ülevas tujus, need seiklused, jutud, naerud ja kõik muu kaasaskäiv on lihtsalt niivõrd üle mõistuse, et otsing jääb ainuüksi seetõttu meelde X(

Kui tuua välja kõige võrratum koht, kuhu geopeitus on mind viinud, siis oli see paar aastat tagasi üks asustamata saar Kreeka vetes, keset merd. Aaret ennast me ei leidnudki, aga koht oli lummavalt uskumatu!!! Sinna ei saanud jahiga kivide vahe laveerides ligigi, viimased 100 meetrit podisesime neljakesi kummipaadiga. Turnisime mööda treppi kabelini, uudistasime seda, otsisime ka pisut aega aaret, aga enamus aega vahtisime lihtsalt suu ammuli ja hoidsime hinge kinni. Hiljem leidsime sellesama kivist saare ka müügilolevate postkaartide pealt. Uskumatu koht! Ja ainult tänu geopeitusele!



Vabalt valitud teemal, mis haakub kõige eelnevaga.

Loodan, et kõik eelpool öeldu võtab juba selle punkti alla käiva kokku :) Kuigi rääkida-kirjutada võib veel tunde ja tunde, sest mitmetest sadadest tundidest geopeitumisest võib vähemalt sama kaua jahvatada. Tahan öelda veel vaid lõpetuseks: sõbrad, kaasmängijad, peitjad ja otsijad, linna- või maa-aarete fännid või mittefännid. Mängime geopeitust sõbralikult edasi veel kaua-kaua! Igaüks omasle sobivas tempos, endale sobivate aaretevalikuga, kohtades, ajal ja ettevalmistusega. Selles mängus ei ole võitjaid ega kaotajaid - võidavad kõik! Oleme ikka sõbrad edasi! :!)-D

Kuna foorumis kipub asi teravaks minema, siis äkki oleks õige aeg meelde tuletada, kes miks, millal ja kuidas geopeituse juurde sattus ning miks sellega ikka veel tegeleb...;) Mida head ta sellega seoses kogenud on...

Kas Sina (jah, just Sina, kes Sa seda siin praegu loed... ja ära mõtlegi mõelda, et ah, mis mina!!!) oled oma jutu juba kirja pannud? 8-)

Täna sai lisatud 1500. kasutaja.

Nagu Enn juba viitas ( http://www.geopeitus.ee/foorum/read.php?2,15237,15563#msg-15563 ), siis on siin tõesti võimalus kõigil kirja panna, miks ta alustas mängimist ja miks ikka veel geopeitusega tegeleb...;)

Milline on Sinu lugu?

Pealkiri peaks kandma nüüd juba nime "11 aastat geopeitust Eestis!"



Ajaloo talletamine on soiku jäänud... Või siiski on kellegil midagi lisada enda geopeitusesse sattumisest? 8-)

GPS oli olemas juba 2003 aasta augustis. Ei osanud sellega siis suurt midagi teha. Pisitasa sai esimese Kaidoga (mina olin logides Kaido(2)) asja uuritud ja vaadatud kohti masinas kus kolasime. Läbimurre toimus 2003/2004 aastavahetusel. Siis otsustasime midagi otsida ja lähim aare oli vanapagana baarikapp. Nii läks näpp, käsi. Geodashing viis ka hinge geopeitusele ja sedagi aastavahetusel. Mitmed sõbrad on tulnud ja pere(d) loodud.

Kasutajanimi tuleb eesnimest ja numbrid on isiklikud daatumid -ei ole Boeing vastava lennuki omad.



Kõik kogetu on hea. (Tugitooli) Spordimehe kuulsusest on saanud metsamehe kuulsus. Meile naisega meeldib olla looduses ja osa sellest niipalju või vähe kui see on võimalik amatööri tasemel.

Aarete peitmisele on kaasa aidanud saadud positiivsed emotsioonid just kohtadest kus nad on või idee/töllakus asi keeruliseks teha sõnadega.

Eelmise postitusega seoses, et maitse tuli suhu hulga varem http://www.geopeitus.ee/aare/212
19.01.2003 + mõned päevad.