Metsapargi

 1 

Jõgi oli küll kohati kõrkjaid ja muud kraami täis kasvand, aga läbi sai. Kaldal olevad hobused rändasid terve tee minuga kaasa.

Käisin abivahendit vaatamas. Oli alles ja tundus kasutatav.

 2 

Minul oli selge plaan, et enda abivahendeid kaasa ei võta, et tahan proovida peitja poolt pandut. Sest ma tahan ikka saada sellist elamust, nagu on mõeldud saama, mitte seda enda maitse järgi kohandada. Esimene õppetund oli, et lühkarite ja varbavaheplättaritega on läbi metsa (jätsin suure maantee bussipeatusesse auto) suht ränk rämmamine. Jõudsin abivahendini ja üllatav oli küll, et kui mastaapne asi on kokku klohmitud. Ega midagi, lukust lahti ja hakkasin vee poole tassima. Hea raske kärakas. Ütleme nii, et ega vees olles väga edasi ei läinud. Küll aga sedavõrra rohkem pakkus huvi kohalikele, kes järve kaldal piknikku pidasid ja jalutasid. Lihtsalt vahtisid nagu mullikad (keda oli ka teisel pool kallast). Sain kõik aarded kenasti logitud. Aitäh.

 1 

Edasi hakkas taimestik muutuma tihedamaks ja juta liikus oma SUP-ga natuke kiiremini kuigi me Marega tegime kahekesi tööd. Kohapeal natuke pusimist ja nimed saidki kirja. Aitäh.

 1 

Leitud ja logitud Tänud

Leitud. Tänud peitjale.

 1 

Meie tänase SUP-laua retke teine aare. Lähenemistee oli õige ja seetõttu jäi aare koheselt silma. Veidi turnimist ja nimed olidki kirjas. Aitäh!

 1 

Kuna meil täna juba üks suuremat sorti SUPitamine plaanis oli, siis otsustasime juhust kasutada ja Metsapargi aarded ka külastada. Leidsime sobiva koha, kust vette minna ja nii me mõnusalt aardest aardesse kulgesimegi. Tänan.

 1 

Tore seiklus sup'idega.Aitäh!

 1 

Siin sai leitud ilma gepsuta, mõlemal pool saart hea maabumiskoht olemas. Kuidagi kujunes nii, et mina sattusin kõige enne saarele ja leidin topsi üles. Ja siis langesin 20 aastat harjutatud rollist välja ja käisin ise logimas. Järgmisel päeval tuli selle tõttu jälle sarnast tegevust teha. Sipelgad veidi segasid, aga ilm oli nende jaoks jahedavõitu. Aitäh!

 1 

Paadiga sõitmise rõõmud jätkusid. Ankurdasin paadi nööriga kase külge. Kribinal krabinal aarde juurde, nimed kirja. Imetlesin kopraonu tööd ja väike seiklus võis jätkuda. Aitäh siia kutsumast!

 1 

Metsapargi saarte aarded said uued teostused. Peidukohad veidi muutusid aga asukohad jäid samaks. Parvetada oli lahe. Üks kaater oli ka tuuritama toodud ja tegi mõnusat lainetust juurde. Ilm oli super ja lõpuks kogunesid vist kõik küla noored parki hängima.

 3 

Uuhhuuhhuu ja ahhhaaahhaa ja ihhhhiihhii. Mulle meeldis, lustisin kogu täiega, käed on veidike villis nüüd.
Igatahes kohalik abivahend sai lukust valla päästetud ja vette vinnatud. Kandis hästi, oli igati stabiilne ja ergonoomilise istumisosaga, aeruvalikuga vist panin mööda, kuna veidi kaarjas ta oli ja labaosad tahtsid vägisi veepinda mööda töötada. Ega see parv nüüd ülemäära suuri kiirusi lasknud aretada, aga mul aega oli. Nautisin ja lõbutsesin. Ilmselgelt on praegu igati sobilik aastaaeg, et ära kasutada nimelt peitja pakutud lahendus. Ei taha ettegi kujutada, missugust rassimist sellega on ajal, kui järves taimed suviselt vohama hakkavad.
Purk ja raamat korras, tänan peitjat!

Minek!

Siia saarekesele tuli juba päris rammus rada.Aitüma eelkõige eelnevatele rajameistritele!

 2 

Metsapargi 3 edukalt logitud, asusime mööda kallast edasi kulgema, et vaadata, mida huvitavat meile veel pakutakse. Vastu jalutas üks kalamees jääpuur õlal. See andis lootust, et äkki eespool on mõnusalt paks jää ja saame teisigi Metsaparke külastada.

Kui olime kaldal selle aardega kohakuti, siis asusime jääd uurima. Ei paistnud just lootustandev ja eks liigse uljusega sai siin ka jalg märjaks kastetud. Kõige otsemat teed enam edasi proovida ei tahtnud ja jalutasime rahulikult edasi. Jõudes mööda jõe äärt liikudes saarekese teise otsani, viskasime uue pilgu jääoludele. Siin tundus asi lubavam. Taaskord pikk kaalumine, jääolude uurimine ja tasa-tasakesi liikumine. Ning rõõmsalt ja õnnelikult olimegi saarekesel. Rühkisime läbi metsa ja paksu lume õigesse kohta ning aardeleid oli kiire.

Aarde seisukord kahjuks väga hea ei olnud, karbis oli jää, märjad donotiidid külmunud jääkamakaks. Eemaldasime sodi, panime logiraamatule minigripi ning lisasime ka kirjutusvahendi.

Elusalt ja tervelt tagasi kaldal, otsustasime veel ringi vaadata, kuid hindasime veehoidla jääolusid siiski liialt ohtlikeks ja rohkem riske ei võtnud. Olime rõõmsad ikkagi, sest neljast Metsapargist kaks sai tehtud ja eks nende ülejäänud kahe juurde tuleme siis suviseid veemõnusid nautima.

Aitäh, väga vahva oli!

Vaade aarde juurest

 1 

Alustasin teekonda SUP-ga Metsapargi 4 juurest ja see oli teine jõesaar kus peatusin. Aare kenasti omal kohal, logisin ja jätkasin teekonda.

See aare sai teel Metsapargi 2 juurde logitud.

 1 

Allavoolu supilauaga liueldes jõudsin peagi sellegi saareni. Muidugi kõigepealt uurisin valed puud läbi, et alles siis õiget puud märgata. Tänan peitmast.

 2 

Käisin abivahendit kontrollimas. Tegin 8h testi ja jõudsin 6km kaugusele. Kuigi kiirus ei kannata kriitikat on muidu kõik OK.

 1 

Kuigi jõgi oli taimi täis, liikus sup-laud üllatavalt sujuvalt edasi. Teise aarde juures kohtusime kohaliku paadiga, kes uurisid, kas tegeleme geopeitusega. Lasin teistel aaret otsida ja tegin ise päevituspausi. Aitäh!

 3 

Tulime ilusa ilmaga Metsapargi aardeid külastama. Meie ujuvvahend oli sup. Natuke kahju, et kohalikku "imet" ei saanud proovida. Olen ikka korduvat kibelenud siiapoole, aga tavaliselt on kõik katsed kohale jõuda mingil põhjusel nihu läinud. Supi plaan jälle õnnestus ülihästi, ilmselt siis pidigi nii minema. Vabal veel liuglesid lauad hästi. Kinnikasvanud kohtades oli tunne, et ei taha aeruga taimede vahelt hoogu juurde lükata. Aega me ei võtnud, kiiret polnud kuhugi. Jõudsime järgmise aardeni, mis on seeria esimene. Kohalikud tervitasid meid möödasõitvast paadist. Nad juba teadsid misasja me siin ajame. Seekord tahtsin ikka ise ka otsimises asjapulk olla. Tiirutasin, siis tuli ka Maris appi ja kahe peale sai otsitav tabatud. Indy on muidugi igal otsimisel asjapulk. Laua peal kamandab Maris ta ilusti sirgu istuma, et ta soovimatuid veeõnnetusi ei põhjustaks. Tänud peitjale toreda seeria eest!

 1 

Tulime oma geokutsaga luurele, et kas selle seeria aardeid oleks võimalik kuidagi logida. Algul, peale abivahendi nägemist, kadus nagu entusiasismus ära kuid kus häda kõige suurem seal ka abi kohe nägemisulatuses. Nimel märkasime tiigi otsas paati veepiiril ulpimas. Mõeldud tehtud. Küsisime peremehelt luba romantilise paadisõidu tegemiseks ja vee peal me olimegi. Edasi kulges kõik nagu mandripealsete aaretegagi. Otsimine ja logimine. Tänud peitjale toreda päeva eest.

Korraldasime väikse kummipaadisõidu Kuusiku veehoidlal. See oli esimene peatuspaik. Tänud!

Leitud. Võttis ikka vaeva :D

Siin läks veidi aega, kui sai mitu korda aarde otsa komistatud ise arugi saamata :D

 1 

Sellesse kaldasse oli kõige keerulisem kanuuga maanduda. Õnneks said pea kõik kanuutiimid sellega hakkama. Seejärel natukene otsimist ja logimine ja liikusime edasi. Osad, kes täpselt ei teadnud aarete asukohti, olid hämmingus, et juba kolm leitud ja mis me edasi teeme. Õnneks ootas meid ka neljas aare, mida leida.

Leitud-logitud!

 1 

Täna toimus siis Linnapreili korraldatud väike õhtune geo-kanuutrip Vigala jõel. Alguses otsisime üles kõik Metsapargi aarded ja siis sõitsime veel 15km allavoolu. Algajana on kanuuga nii tore sõita - ühest kaldaäärest teise, puuokstest kõrkjatesse kinni, sealt kivide otsa karile jne. See oli kolmas aare, mida otsisime. Kanuuga lähenedes saime saarele ligi täiesti kuivade ja porivabade jalgadega. Ka leiuga ei läinud kaua. Tänud peitjale.

Käisin abivahendit hooldamas. Hetkel saared suht kättesaamatud. Ei saa hästi nagu sõidukiga ega ka niisama. Veetase on langenud ja taimestik vohab. Kui nii edasi läheb saab varsti äkki räätsadega juba üle. Soovitan kõigil külastusi kevadel.

Lembit oli meile paadimeheks. Kulgesime mööda jõge ühe aarde juurest teiseni. Oli väga tore ja mõnus paadiretk.

Kerge paadisõit ja logi kirjas, tänud.

 7 

No kui geosemud siin positiivsete emotsioonidega ära käisid, tekkis ju omalgi huvi siia tulla. Tegelt huvi on koguaeg olnud ja kasvanud iga uue avaldunud metsapargi aardega aina suuremaks, lihtsalt pole kuidagi plaanidega sobinud. Ka täna polnud lootust siia tulla, aga kui ikka tööpäeva lõpuks olid vihmapilved asendunud päikesepaistega, tuli see võimalus tekitada ja asja uurima tulla. Masina hülgasin kuskile kossuväljaku juurde ja asusin algselt mööda raja moodi olevat lõiku parve suunas liikuma. Peagi rada kadus ja see oli asendunud heinamaaga metsas. Ma muidugi plätudes platerdamas. Õnneks sääsed veel sõid mind, see oli hea näitaja. Kuna mõned aastad tagasi üks jaan juhtus nii, et sääsed lõpetasid miskipärast sõbranna närimise , samal ajal kui teised neid massiliselt eemale peletama pidid. Pärast tuli välja et puuk oli ette jõudnud ja oma haigust levitanud. Ma olin aga enam kui kindel et siit ma paljaste säärtega mõne puugi raudselt üles korjan. Kui parveni jõudin, siis lõid silmad särama. Et siis selline asi kokku klopsitud. Kogu energia kulus nüüd sellele, et kuidas aparaat edukalt vette toimetada ja sellele kuivana peale jõuda. Nii et sääsed said lõpuks lõbutseda. Alus vees, mina peal. Ise veel jube õnnelik ka takkaotsa. Lapsepõlv tuli meelde. Nii uhket parve mul väiksena küll ei olnud aga traktori sisekummide, penoplastist- ja 1,5liitristest pudelitest tehtud alustega sai kunagi korduvalt mööda Pärnu jõge ikka kilomeetrite viisi maha sõidetud. Ja kevadeti kui jõgi jääkaane alt lahti murdis ,siis peksime omalegi kalda küljest lahti parajalt pirakaid jääparvesid. Olid need alles seiklused. Ja täna taas on mul võimalus seda pulli läbi teha, lahe! Otsustasin et hakkan esimese karbiga otsast pihta ja suund selle poole sai võetud. Linnud laulsid ja vesi silleras, no mida veel sellest hetkest tahta et emotsioonid laes oleks. Ja siis see juhtus. Märkasin kalda poolt üht suurt kogu täpselt enda poole tulemas. Hea et meil krokodille siin ei ela, siis oleks küll junni jahedaks võtnud. Hoopis kobras põrutas otse mu parve alt läbi lähedusse askeldama. Et nagu wow, nüüdseks siis juba teist korda elus looduses kobrast näinud ja seda ainult tänu geopeitusele. Aga see kohtumine oli eriline. Ta ju ei võõrustanud mind, vist ei saanud arugi et keegi jälgib teda. Igatahes unustasin aarde ja ka selle, et tegelikult mul ju suht kiire ka koju minekuga ning jäin vaikselt toimuvat jälgima. Väga lahe vaatepilt igatahes sellest kuidas piiber kohe sinu külje all askeldab. Meeleheitlikult püüdsin küll ka pilti teha aga just selleks momendiks suutis ta alati muda üles keerutada ja lehtede vahele ära varjuda. :-/ See pull kestis oma 10 minutit kuni lõpuks koprake kalda servas pea välja pistis, mind märkas ja seitsme hoovuse poole ära kadus. Aeg oli nüüd kiiruga aardeni sõtkuda. Pärast jalastumist viimastel meetritel hakkas nina ees hirmus plagin pihta. Olin tuttpüttide pere otsa koperdanud ja nad vette ehmatanud. Ise sain ka paraja võpatuse osaliseks. Pesa igatahes ei leidnud, seega oli ilmselt juhuslik kokkusattumine. Aarde aga leidsin küll ja võis oma külaskäigu ära registreerida. Mõnusa solistamise saatel sadamasse tagasi ja parv peitu. Sellist pulli tahaks ikka uuesti teha ja teised aarded jäid järgmiseks korraks. Tagasi autoni läksin juba mööda normaalset rada. Enne ära sõitu õpetasin veel sääse pinina saatel taas üht puuki lendama ja aeg oli koju suunuda.

Aitäh sulle Ahto selle seikluse eest. Nädalavahetus hakkas igatahes vägeva pauguga. I'll be back

Leia pildilt kobras.

 9 

Hommikul ei olnud veel üldse mingit geoplaani, isegi laps jõudis juba imestada, et kell juba pool kümme ja meil polegi paigas, millisesse metsa täna lähme;). Muidugi, kui akna taga röökivad linnud ja särav päike kella seitsmest ärkvele ajab, on kella kümneks juba kodus piisavalt asjalik oldud ning aeg geokaarti vaadata.
Metsapargi nelik oli hiljuti jutuks ja oli kuulda, kuidas üks hull siin just ujumas käis;). Meil plaani ujuda polnud, õnneks olime kursis, et on olemaks ka kohalik abivahend, millega veetakistusi ületada. Aerutamise ettepanek köitis laste tähelepanu ja varsti olimegi Kuusiku mõisapargis. Parkisime Metsapargi 4 juurde, vaatasime peidukat ja jalutasime abivahendit otsima. Ohhoo, selline lahe asi, meenusid lapsepõlve ebaõnnestunud ning ka edukad parveehituskatsed. Sõidukist vaimustusid ka lapsed ja mulle kohta pardal esialgu ei jätkunudki, targutasin siis kaldalt kaasa ja kiitsin takka, et ega vesi siin sügav pole, kui ümber käite, sumpate kaldale, aga paati maha jätta ei tohi ja aerud tuleb põhjast üles leida..;)
Aitäh peitjale, algus on lahe, tõotab tulla äge veeseiklus.

Tagaplaanil uudishimulik suksu..;)

Äge seiklus oli

 5 

4 ja 3 oli purkki saadud ja nyyd oli juba täpselt teada millega siin tegu. Seekord jätsin redeli heaga kaldale ja katsetasin vett. Aga vähemalt selle lähenemistaktikaga mis mina olin valinud liikus maastiku aste vaid kasvavas suunas ja siinne veetakistus tundus jällegi palju kr6bedam olevat. Pyksid olid juba nagunii märjad nii et seekord koorisin paljaks hoopis ylakeha. Teksadel eemaldasin rihma, tyhjendasin taskud ja haarasin kaasa vaid telefoni ning pastaka. Vesi ulatus siin juba pea rinnuni aga leid tuli kiirelt ja jälle olin tagasi maismaal kummikust vett välja kallutamas. Kuiv ylaosa selga tagasi ja ikka edasi. Tänud peitjale

Kerge kevadine vihm oli mugud tubadesse ajanud. Nii, et näinud meie aardejahti peale hobuste mitte keegi. Meid aga vihmasabin ei seganud ja saime kolmes logiraamatus oma külaskäigust sissekande teha :)
Tänud Sulle, Ahto! Siia tuleme veel tagasi ;)

Jälle targem ja parem inimene. Tänud

 2 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Kahjuks käib algses aarde asukohas onni ehitus ja tore peidukoht oli täidetud mugude naelavaruga. Seega peitsin aarde ümber ja aitäh Carole koordinaadide muutmise eest. Olime kaks päeva kuudiga seal pargis. Ilm oli soe ja just lõpetasid kohalikud põhjalikud koristustööd, et meil ikka tore ja kena kõik oleks :) Tüdruk on ka juba nii suureks saanud, et saab abivahendiga juba iseseisvalt hakkama. Muidu on ikka mõnus siin iga kevad ja sügis asjatada ja seekord oli uuega ka paras tsirkus.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Tõin aarde ja abivahendi hooldusesse. Abivahend tahab kõpitsemist. Tegijal ikka juhtub ja vabandused on vastu võetud. Planeeritud avamine kevadel, kui lumi sulanud.

Jäi leidmata.

Nii oli - esimene kummist veesõiduki kasutamise kogemus basseinist suuremal veekogul.

Kuna Madis mingi hetk poole sõnaga mainis, et tal on teadmata seisukorras veesõiduk olemas, siis otsustasime hoopis seda katsetada. Töötas küll, ainult et meie sõiduoskused olid alla igasugust arvestust. See aare paljastus kolmest kõige kiiremini. Tänud peitjale!

Vahva retk paadiga! Aitäh!

 1 

Kalamehed võisid tõesti kahtlaselt vaadata, kui linnariietes inimesed järksu põõsasse kadusid ja järgmisel hetkel nägi neid juba keset veekogu parvetamas. :D Mul oli maani kleit seljas, palvetasin terve tee, et ma vette ei lendaks, ma kujutan juba ette milline märg kalts ma oleks seal välja näinud. :D Õnneks pääsesime täiesti kuivalt. Nullis läks ikka väga kaua aega enne kui vajaliku leidsime, sest kirjeldust ega vihjet me loomulikult ei lugenud ja Siilist jäetud mälestus püüdis kogu tähelepanu. :)

Suured tänud peitjale. Mulle väga meeldis. :)

 2 

See oli üks äge seiklus. Siilike sai oma vaatamisväärsusega kogu tähelepanu ja aare jäi algul varjatuks. Aga leidus siiski. Abivahend sobis ka kahele kingades liikuvale linnainimesele korraga. Kalameestel võis jääda veider mulje näha sihikindlalt põõsastesse sukelduvaid linnavurlesid jõge ületamas. Tänud peitjale

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Üllatuseks oli aardepuu külge põnev vaatamisväärsus ehitatud. (Kahtlustan siili.) Aare oli alles aga miski rott oli talvel jälle näljas olnud ja toitunud ümbrise teibist ja kilest. Kogu aare tuli välja vahetada. Täna oli "sadamas" valmis kohalik abivahend mille ehituseks on kasutatud minu esmase abika osi. GP värskelt remondist tulnud ja katsetused läbinud abivahendi peitsin vanasse kohta. Kena päeva Metsapargis!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".Abivahendid on hoolduses. Palun ärge otsige. Tänud kõigile toredate seikluste eest. Ootan teid tagasi kevadel.

See aare on küll nüüd üks päeva maasikas tordi peal. Tulles arutasime abivahendi üle ja olime kindlad hoopis et see on..., aga võta näpust, hoopis ägedam asi oli loodud. Pidime algul Sveniga ümber minema, aga lõpuks saime ikkagi minema. Kohale jõudes sai ikka jupike maad ragistatud ja lõpuks ka vihje üle pead murtud, aga kätte me saime. Suured tänud peremehele nii mõnusa seiklus ees.

No ammu pole nii palju naerda saanud. Algselt kahtlesime üldse, kas jõuame Metsapargi aardeid otsima tulla, seetõttu ma ei vaevunud üleüldse logisid lugema. Millest võibki siis järeldada, et kohapeal oli abivahendi üllatus sellevõrra ikka suuremast suurem. Egas midagi, seekord ei olnud mina "tangis" ja aaret läksid logima hoopistükkis meesjõud. Mul jäi üle kaugelt küsida, kas leidsite . . . Tänud peitjale!

Vihmane päev ja midagi tarka teha ei osanud. Tegin Arvile ettepaneku siia tulla, täpselt ei teadnud, aga actionit peaks saama. Tegin veel ettepaneku, et esimese aarde võtaks ujudes, teise abivahendiga. Arvi sellest huvitatud polnud ja ega ma poleks ka siin ujuda tahtnud. Alguses oli raskusi liikumisega, aga õnneks siia saarele distants lühike. Olin küll kaart vaadanud, aga kohapeal ei saanud millestki aru. Gpsita seda leidnud poleks. Läbi heina kõndides said kilepüksid märjaks, aga seda lihtsam oli abivahendit kasutada.

 1 

Koolivaheaja viimaseks päevaks lubas väga ilusat ilma, oleks olnud patt mitte aardeid otsida. Kaarti vaadates torkas Rapla külje all silma üks leidmata aarete kolmik. Sinna otsustasimegi minna. Rapla jaamast saime mõnusa kahekümneminutilise sõiduga parvede juurde. Otsustasime kahekesi suurema parvega sõitma minna. Kui alguses tundus asi liiga ebastabiilne, siis väikese sõidu järel saime kindlust juurde. Aarde leidsime kiirelt. Aitäh!

 1 

Rattatuuri esimene aare. Tulime Raplas maha ja suundusime parvetama. Parved leidsime kiirelt, ning otsustasime ühe parvega minna, sest teine ei tundunud kõige paremas korras olevat. Sissemineku koha leidmine võttis natuke aega ja kui selle leidsime, siis sisse minnes vajus esimene ots alla ja sain natuke märjaks. Edasi sujus hästi ja saime juba päris osavateks. Maabusime ka probleemideta ja leid tuli kiiresti. Aitäh peitjale :)

 1 

Kui valitsuse varjend oli ära vaadatud ja ilm na ilus oli ja sadamakapten mu ema näol ka kaasas, siis mõtlesin, et kas nüüd... või jääb sellel suvel jälle tegemata. See viimane mõte ei meeldinud mulle kohe üldse, nii et Kose-Rapla-Kuusiku liin sai avatud.
Kunagi olen Siimuga siin käinud, ent siis ei olnud parve, nii et leidmata ta meist jäi. Nüüd parkisin vana hiilguse kõrvale ja jalutasime emaga uhkes üksinduses mõisapargis. Mõisa juures olid pääsupojad oma lennuharjutusi tegemas, kuid parve lähistel ei olnud ühtegi hingelist. Ema mul mingite kahtlaste aluste peal sõitmist ei harrasta, kuigi ujumisoskus on tal ülihea. Seega sai ta kandja rolli. Nagu minagi. Parv oli tegelikult mõnusalt kerge. Üks aer oli paremini töökorras, selle haarasin kaasa ja peagi leidsime endid jõe äärest. Parv tundus sedavõrd hea kandevõimega, et ma ujukaid selga panema ei vaevunud. Lühikesed püksid tundusid piisavalt head. Ja olidki. Kõigepealt randusin vanema aarde saarele. Seda võiks nimetada sanatooriumisaareks, sest nõgese-ja okkaravi oli seal täitsa heal tasemel. Õnneks on Eesti suvi hetkel natuke leebem, nii et kanister seekord kinni külmunud ei olnud. Sain nime kirja ja läksin teisele raviseansile. Tore, et ma selle saare enne ette võtsin. Aitäh!

peale pikki otsinguid lõpuks leitud. tänud peitjale

 2 

Parklas oli tuttav auto ja õige pea ka selle omanikud: loobumismõtetega Bruno ja Kaja. Moosisime nad tagasi, et saavad vähemalt tasuta kino kui meie ümber käime selle imenikatsiga.

Mina võtsin koha sisse, täitsa arvestatav koht. Tanel istus taha ja ma tahtsin kohe purjetama hakata, kuid tagumine ots kukkus lõugama, et temal perse kohe vees ja alus hakkas rabelemise peale kõikuma. Mul oli juba tunne, et ümber ma selle nikatsiga käin. Seljataha ju ei näinud. Tuleb välja, et 40 kilo 80-t üles ikka ei kaalu. Jagasime kohad ümber ehk et mina istusin tagurpidi, selg ees. Mul polnud algul küll kindlust, et me ümber ei käi, kuid pärast mõnda sahmimist asi toimis, saime kaldale ja aardele küüned taha.

Meie meeskond töötas nii hästi, et võtsime suuna teise aarde juurde. Tänud, Ahto meid proovile panemast, saime hakkama ja lahe oli! Hiljem tegin Kajaga veel ühe sutsaka, ju hakkas nii meeldima.

 1 

Abivahendi poole jalutades tulid meile vastu geokolleegid. Olid juba loobunud naaberaarde otsimisest, sest kalamehed ei mõelnudki ära minna. Jalutasime siis sõbralikult abivahendini ja viisime selle vee äärde. Ronisime abivahendile, aga kaldast lahti lükkamise käigus selgus, et abivahend toetub endiselt põhja, aga minupoolne ots hakkab juba vee alla vajuma. Nii ei lähe mitte. Korrigeerisime kaalujaotust ja saimegi ilma uppumata teisele kaldale. Edasi oli juba vormistamise küsimus. Aitäh peitjale.

Vägev abivahend valmis tehtud. Aitäh!

Väga mõnus õhtune parvetamine, aitäh mõnusa aarde eest!

Palangul oli skoori vaja ja meil polnud midagi väikese parvetamise vastu, nädala selgroo murdmiseks ju täitsa mõnus tegevus. Vedisime kõigepealt ühe (suurema) abivahendi kohale ning kuna vahemaa oli nii väike, siis hetkega olin vajalikul saarel. Seejärel mindi teise parve järgi et ka Liis saaks kohale tulla. Vahepeal jõudsin aarde läähistele ja just enne topsi kätte saamist otsustas üks oks mulle näkku karata. Hea, et prillid ees olid, raibe tahtis täpselt silma ronida. Õnneks pääsesin seekord kriimustusega silma all. Kokkuvõttes on aga väga vinge aare, kiitus peitjale!

 2 

Mõne aardega kohe on nii, et temaga kujuneb välja suhe. See siin on just selline aare. Korda kaks olen siin kindlasti käinud, vist ka kolmas kord. Esimesel katsel surusin mina oluliselt paremini vett välja kui peitja pakutud abivahend. Teisel katsel jõudsime karbi näppiseni, aga see oli nii jääs, et logi ikkagi kirja ei saanud. Mingi mudavanni mälestus on mul ka, aga kas see oli siin, ei julge pead anda.

Tänaseks oli täienenud nii merevägi kui armaada. Vinnasime abivahendid kohale, veeskasime ja panime nooremad tanki. Noh et misiganes pärast juhtub, saab enne nimed kirja. No saanudki. Pärast proovisin ise ka abivahendi kandejõu ära - vata sindrit, kannabki. Vaid üks nurk kippus kangesti põhja poole ja mõni ribi oli juba kangesti pehme ja mõla oli minu siruulatuse jaoks lühikesevõitu, aga see on soig ja hala, peaasi et abivahend kannab - seal nad saapad märjaks teevad, vett ja vilet näevad :D

Tänud, on lahe asi!

https://www.youtube.com/watch?v=5_CIVO6Go_I

Abivahend oli vinge, aarde otsimisega läks nats aega, aga kätte saime.

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 5 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

 4 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Tõin aarde ja abivahendi ära. Ega ma ise ka ei olnud uut abivahendit üldse reaalselt proovinudki. Tegin kohapeal koristusvahendile algul pisikese garantiiremondi ja leidsin ka hea koha abivahendi kasutamiseks. Täitsa mõnus oli. Tahtsin isegi aardele treppi ajada, aga taimestik tegi asja raskemaks ja koristusvahendi asemel peaks selleks vähe toekama asjanduse tegelt muretsema! Väikse ringi siiski tegin. Sõbralikud kuused aitasid ilusti maha ja ette öelduna jäid isegi jalad kuivaks. Põhinali oli muidugi mälu järgi aardekoha ja vihje otsimine. Pärast läksin tammi juurde ja küsisin kohalikult luba autoga tema hoovist läbi tulla, et abivahend ära viia. Vanamees tegi algul nägusi aga lõi siis käega ja lubas küll. Eks paistab millal liini jälle avan. Äkki kevadel.

 8 

Me kunagi jätsime selle aarde otsimata seetõttu, et oli parasjagu suvi ja vesi madal ja pool mängu abikaga ähvardas ära jääda. Ja valisime tol korral siis otsimaminekuks hoopis geopeituri seiklused pärandkultuuri juures. Aga täna polnud vähese veega mingit häda ja abikas oli ka (taas) saadaval, niisiis läksime. Jalanõud jätsime veepiirile ühe kuuse alla - no et hea oleks tagasi tulles sealt kuivad võtta ja nendega edasi järgmiste aarete juurde vehkida - ning asusime seejärel entusiastlikult abikat taltsutama... Ma arvan, et see võis kõrvalt välja näha nagu rodeo, miskipärast kippus meil kogu aeg esimene ots sügavamale kui tagumine ja balanssi tagasisättimine siis käis nii, et tagasitõus oli üsna järsk ning vasakule ja paremale vajumisest polnud ka samal ajal pääsu :D. Mina istusin pingil ja ei saanud rohkem seega asja paremaks minemisse panustada kui tõusmise/vajumise rütmis kõrgema ja madalama häälega kõikidele liikumistele kaasa kiljuda, Laur üritas samal ajal siis püstiasendis mopiga opereerida ja naermise kõrvale lõplikku ümberminekut vältida... No me saime kuivadena ikkagi lõpuks sinna teisele kaldale :P. Et seejärel otsa vaadata kogu sellele tonnile torkivatele kuuseokastele järgmised 200 meetrit ja oma paljastele jalgadele :D. Aga nojah, ega karbileidmine polegi mingi pehme sport nagu poks või sumo, lidusime peiduka poole, mina selle kõrvale veel aiiihh’itamisi mitte kokku hoides ja nina alla enda hea-võtta-kuivi-jalanõusid tarkuse arvel krõbedaid siunamisi pobisedes. Ja millest viimane veel veidi valjuhäälsemaks läks kui okkad otsa lõppesid ja nõgesed algasid :D. Naabrite hobused vaatasid igatahes meid küll nagu kahte klouni, kes neile sinna teisele poole vett järsku teatrit tegema tulid, aga no mis sa hädaga ära teed, kui ikka minna on vaja, vahet pole, mis maastik jalge all on… :D

Tagasi parvetasin mina, tuli aeglasemalt ja halvemini välja kui Lauril, aga no ma ju tahtsin ka kangesti seda püstijuhtimisvarianti ära proovida :D. Vette siiski ei sadanud ning kaldale saanuna vedisime abika uuesti tema parkimiskohta ja panime aeru ka sinnasamasse… Ma ei tea, kas peitja tahtiski meile natuke teravamaid elamusi selle aeruga sellisel kujul pakkuda või on abikas natuke aerutamistele järele andnud, aga kinni on see mõlaosa seal vaid ühe plastikträpsuga. Igaks juhuks järgmine võiks panna ikkagi ühe veel? Tagasi auto juures olime vast juba kolmveerand tundi hiljem ning elamustest pungil, sõitsime edasi veel kaht aaret leidma…

Peale leidu teel järgmise aarde juurde...

 2 

Kuna aarde juurde minek tuli suht ootamatult, siis ei teadnud me kahjuks hooldusvajadusest midagi ja ühtegi sobivat asja kaasas ei olnud :(

Aga leid ise...vot sellest sõidust oleks paras videomaterjal kõrvaltvaataja silme läbi :D Või äkki siis polekski nii põnev? :D Meil endal oli igatahes nii naljakas, et tänu pidevale naermisele oleksime mitu korda peaaegu ümber läinud parvega :D Aga muud ma ei kirjutagi väga :D Tasub proovida, eriti mitmekesi parve peal :D Hea aare ja mõnus abivahend! Tore, et kalasündmusest ka mingit kasu oli :)

 6 

Võtsin ette järjekordse geoplaani, milleks külastada Soomaad ja selle ümbrust. Lisaks ühildan selle Suure Plaaniga jõuda reede õhtuks "Uku" juurde. Eelmisel aastal täpselt samal ajal startisin samuti Soomaa rabade suunas. Sel korral marsruuti planeerides jäi silma palju vähem segavaid täppe ja sealt tuli ka lootus kiiresti kohale jõuda. Kuidas aga läks saab lugeda mu järgnevatest logidest.

Metsapargi aaret olen ma korra juba ebaõnnestunult proovinud rünnata. Peitjaga suheldes sain teada, et kõik parved olidki jalad alla võtnud aga ta juba ühe uue viinud. Lisaks andis teada, et ta võibolla viib ka kalasisalduse testimise meisterparve sinna. Nüüd piirkonnast mööda sõites ei saanud ju võimalust kasutamata jätta. Kõigepealt otsisin üles parve. Vaatasin sellele otsa ja imestasin kui suur see on. Järgnev osa ehk parve tassimine (lohistamine) oli kindlasti väärt juba seda maastiku raskusastet. Järgmiseks ülesandeks oli peidukoht 3.0 ehk sobiva parve vettelaskmiskoha otsimine. Kuna veetase nii madal, siis niisama kallas ei sobinud üldse. Oleksin kas pidanud jalad märjaks tegema või siis istuma parvega põhja peal kinni. Õnneks lähedal üks sobiv koht siiski oli. Madal vesi ja tihe taimestik ei tahtnud mind üldse aga vabadusse lasta. Keerutades ühte ja teist pidi jõudsin siiski niiöelda avamerele. Seal sain tunda mida tähendavad puhangulised tugevad tuuleiilid. Vaevu vaevu jõudsin nii kiiresti sõuda pakutud aeruga. Siis tänasin aga taimestikku, et sobival hetkel haakusin tänna kinni. Keerutades jälle kaldale ja aarde poole. Vihje oli tabav, aare aga natukene niiske. Poleks osanud sellist kotti eales kaasa võtta, et hooldada. Tegelikult pole oma elu jooksul ühtegi sellist omanudki. Logi kirja ja suundusin sama protsessi uuesti läbima. Just siis kui uuesti parve peale istusin otsustas tuul mõneks minutiks vaibuda ja kui uuesti teisel pool kallast taimestikus olin, siis hakkas jälle pihta. Sellega läks mul igatahes õnneks. Parv omale kohale tagasi ja saingi järjekordse laheda aarde lõppenuks lugeda. Autost autoni pool tundi. Nüüd kahjuks ainult üks Ahto aare veel alles. Aitäh!

 2 

Lisatud uus abivahend 58 58 4.4 24 43 13.6 Kahjuks aga hooldama ei jõudnud. Seal oleks vaja üks kilekott välja vahetada.

 2 

See aare koosneb kahest osast. Esimene ülesanne on leida parv ja teiseks aarde konteiner. Mina takerdusin juba esimese osa juures. Ei näinud ühtegi allveelaeva ega muud parvelaadset konstruktsiooni. Edasi-tagasi mööda kallast liikusin umbes pool tundi. Positsioneerisin ennast ka kohta, kust oli tehtud aprillikuu pilt. Kuskil võis äkki isegi midagi olla aga malts oli kasvanud nii kõrgeks ja päris palju pidi ette vaatama, et kogemata kindlalt pinnaselt vette ei astuks. Eeldatavasti lihtsam on vist järgmiseks korraks valida mõnus suvine ilm, võtta kaasa ujumispüksid ja mugavad mudases vees jalutamise jalanõud ja käia aarde juures niiviisi ära.

Päeva viimane aare, mida tahtsin vaatama tulla. Vihma sadas ja riided märjad, vaatasime natuke jõge, ümbrust ning jõudsime tõdemusele, et tuleb uuesti tulla mõnel muul ajal parema ettevalmistusega. Tänud.

 2 

Vot just, Ahto, seesama mehhanism minu all allveelaevaks muutuski :)

 7 

Tänud Ivarile info eest. Maanteele ega selle lähedale seal jah parkida ei ole võimalik. Pealegi on vana mõisasüda külastamist väärt. Aarde juurde jõuab jõevee olemasolul abivahendiga, mille olemasolu kahjuks ei saa garanteerida. Peites jätsin ka ühe sinna, mis on vist kadunud. Tundub, et neid parvekesi seal ikka tekib ja kaob ka.

start

finish

 9 

Eks ole inimesi (loe: maaomanikke) erinevaid ja seetõttu kutsun üles ühe tegelase suhtes olema rohkem ettevaatlik.

Oktoobrikuu lõpus käisin seda aaret uurimas ja parkisin geomobiili Altveski kinnistul (bussipeatuse juurest viiv tee jõe äärde) väidetavalt haljasalale. Käisin kontrollimas kuidas on aardele juurdepääs. See jalutuskäik võttis aega maksimaalselt 10-15 min. Selle aja jooksul jõudis maaomanik kutsuda politsei ja minu suhtes alustati väärteomenetlust, mis alles täna lõpetati kui vähetähtis ja ebaotstarbekas. Niisiis, olge ettevaatlikud selle agressiivse maaomaniku suhtes ning lähtuge peitja poolt märgitud parkimiskohast!

 5 

Vahepeal ilmunud fotod Ahto meisterdatud alusest kutsuvad tegelikult korduvkülastusele, lootuses ka säärase geniaalse leiutisega sõit ära proovida - kui see seal kuskil veel alles on. Mine tea, mida kõike me veel Kalasisalduse sündmusel nägema saame :D

Igatahes tõesti-tõesti, aprillis seisis sobiva koha peal kalda ääres täitsa adekvaatne abivahend, mille peamiseks ujuvkomponendiks oli hästivarustatud toidukauplustes müüdav riisivahvel - rahvakeeli tuntud ka penoplasti nime all :P Kuna oma mullusuvisel katsel ei suutnud mingit parve märgata ja niisama ujumiseks puudus toona tuju, siis nüüd olin üpris veendunud, et leidsime just õige parve. Inga lubas suuremeelselt mul esimesena katsetada - lausa ootamatult stabiilne alus - puhtalt välimuse põhjal valmistusin tegelikult allveelaevamomendiks :o) Mustaks ei saanud sugugi, seda olin juba enne, Raplamaa pärandkultuuri uurimisretke järgselt.

Suur aitäh, koht on kindlasti tähelepanuväärne, teostus ka kiiduväärt - Ahto lisatud piltidel nähtav ujuvvahend paistab veel eriliselt põnev ja andekas!

 10 

Ma poleks selle aarde suunas auto nina keeranudki, kuid tunk arvas, et võiks vaadata, kas midagi on muutunud sellest ajast kui tema seal käis. Peaks mainima, et abivahendeid avastasime lausa mitu. Esimene oli kuidagi selline Tom Sawyeri stiilis, teine aga täitsa kobe. Tunk läks julgelt katsetama ja need olid üle hulga aja mu ühed lõbusamad 5 minutit. Eriti meeldis mulle see puhas stiil, mida kasutati. 10 punkti 10st.
Kuna aardeleiule kulus aega häbitult vähe, siis tunki tagasitulles otsustasin ka ise aarde juures ära käia, ehkki see polnud hädapärast vajalik, kuna minu nimi olevat juba raamatus. No aga ei saa sellist lõbu ju lasta raisku minna.
Ausalt öeldes ma pole end ammu nii osavana tundnud - nagu oleks aastaid harjutanud. Kenasti libedalt aardeni ja tagasi - ainult mustaks sai.
Aare on tõesti kavalalt peidetud - talvel kui leidmine lihtsam, aaret kätte ei saa, nii et tuleb ikka muul aastaajal täie raha eest tsirkust teha. Tänud, oli vahva. :)

Tagurpidikäiguga saarele

Pidasime kinni ja mõtlesime, et lähme vähemalt vaatame. Võimsalt vulisevad veed mujal ei andnud lootust, aga ikkagi: saame üle, on hästi, ei saa - mis siis ikka, vähemalt proovisime. Aga saime vabalt, see jää on üllatavalt paks ja kannab veel vabalt minusugust udukajakatki. Peiduka leidsime ka kohe, paki ots paistis kenasti silma. Ja siis hakkas jama - kogu see kupatus on oma auku kenasti kinni külmunud, kuskilt ligi ei saa. Terariistaga tsurkida või keeva veega kiusata pole sellises peidukas kohe kuidagi viisakas. Pusisime hulk aega, aga kui tegevus pakile ohtlikuks hakkas kiskuma, jätsime järele. Vaatame, kunagi veel soojemal ajal ehk tagasi ...

Läksin vaatama, kas aardeni jõuab abivahendit kasutamata ning alles jõe ääres tuli pähe, et võib-olla ei ole pimedas suht hilisel kellaajal, kui kõik seebikaid vaatavad, päris arukas tegu minna jää tugevust proovima. Kui aga jääl autorataste jälgi nägin, kadus kõhklus, et mina sealt üle ei saa. Seevastu nullis kolasin ma minutit 15 ringi ja ei näinud mitte midagi huvitavat. Ainult kole külm hakkas. Väljas on -23 ja mina ragistan mingite kuuskede all ringi. Lõpuks sai mul pealesadavast lumest küllalt ja lõdisedes kihutasin autosse tagasi. Jääb päevavalgust ootama.

Leitud. Aitäh.

Tundus algul täiesti lootusetu, aga kui proovima hakkasin, siis jõudsin aardeni suhteliselt lihtsalt. Aitäh!

 15 

Valisin selle aarde koduteel logimiseks, kuna reklaam oli hea - soovitused ja nii edasi. Maastiku raskusastet oli küll üksjagu, aga nagu lubasin, siis olin kõik akutrellid ja relakad ilusasti kaasa võtnud, seega probleemi ei tohtinuks olla.

Olles auto soovitatud parkimiskohta paigutanud ja kohe aarde poole silkama hakanud, jäin 100 m pärast seisma. "Hei, ära mängi lolli, sa ju tead, mis sind ees ootab," ütlesin iseendale ja pöördusin tagasi autosse, et kalavintsked jalga tõmmata. Nojah, iseenesestmõistetavalt ei teadnud ma tegelikult mitte tuhkagi.

Saare juures hindasin olukorda. Olukord tahtis vihjata, et aardeni pääseb kuiva jalaga, kuid mind see haneks ei tõmmanud. Katsetasin ära kah. Astusin sammukese aarde suunas ning selle tulemuseks oli minu peanupu absoluutkõrgusmärgi vähenemine 25 cm võrra. Huvi pärast otsisin ka abivahendit, mida kuskil ei silmanud. Teadsin küll, et mistahes objektiga ka tegemist poleks, kui ta just teleskoopsild ei ole, pole temaga praegu niikuinii miskit pihta hakata.

Otsustasin minna saare teise otsa lootuses, et seal on ehk olukord parem. Teises otsas oli olukord äravahetamiseni sarnane esimese otsaga. Kõik tundus nagu selline kena ja kutsuv, isegi liiga kutsuv. Selge oli see, et minu rikkalikust varustusest ei pruugi siiski piisata. Vaatasin ringi ja märkasin taamal vedelemas objekti, mis oleks vabalt võinud ka peitja toodud abivahend olla, kui logisid uskuda. Mõtlesin, et kõigest hoolimata võib see marjaks ära kuluda. Maapind paistis tema ümber vähe kõrgem olevat, seega otsustasin objekti ära tuua.

"See ei ole hea mõte," kuulsin oma peas häält, vist kaitseingli oma. No mida kuradit?

"Näri muru, kaitseingel, mees teab, mis mees teeb!" surusin läbi hammaste ja astusin kaks sammu edasi. Esimene samm vähendas minu pikkust 25 cm. Teine samm vähendas veel 30 cm. See kõik oli nii uskumatult ootuspärane ja seetõttu kirjeldamatult naljakas, ni et hakkasin naerust vappuma. Nüüd sarnanesin ma puurvaiaga - iga sekundiga pugistasin ennast veel 1 cm võrra sügavamale mutta. See ei aidanud aga üldse enesevalitsuse saavutamisele kaasa, eufooria ei tahtnud raugeda. "Nüüd oleks aeg juba muretsema hakata," arvas kaitseingel, kui muda kippus tasapisi kubet kõditama.

Kõigepealt tuli ennast kuidagi ümber pöörata, mis oli pehmelt öeldes ilmvõimatu ülesanne. Peale pikka sikutamist õnnestus üks jalg peaaegu kätte saada. Pöörasin end ümber nii, et mudas istuv saabas jäi ikka saare poole vaatama, kuid mina keerasin jalga selle sees. Surusin teise jala tagasi pehmesse haisvasse embusse ja hakkasin esimest sikutama. Sikutasin ja sikutasin. Sellise sikutamisega sain teada kaks asja. Esiteks, et mul on olemas kõhulihased. Ja teiseks, et neid pole enam ammu kasutatud.

Tagasi kindlal jalgealusel kinnitasin endale, et mulle aitab. Niisiis seadsingi sammud auto suunas. Ja nagu kiuste märkasin just siis silmanurgast maas vedelemas sobivat abivahendit. Keerasin end aeglaselt ringi. Vaatasin abivahendit, seejärel teist kallast. Siis jälle abivahendit. Peas kaikumas kriiskav hääl "Sa ei proovi seda!" ei andnud mulle muud võimalust, kui teha seda, mis ainuvõimalik.

Võtsin abivahendi ja hakkasin sellest silda improviseerima. Loomulikult jäi ühest vahendist väheks. Nuhkisin siin-seal ja improviseerisin kogutud materjalist purde, mis ulatus teisele kaldale.

Peaaegu.

Hindasin puudujäävat vahemaad. Kas õnnestub hüpata? On hüppamine üldse võimalik 5 cm paksuselt oksalt, mis vedeleb 1,5 m paksuse mudakihi peal?

"Meh..."

Vastaskallas oli veidi kõvem kui ma kartsin ja hüpe õnnestus. Tõsi küll, oks kadus seejuures jäädavalt silmapiirilt. Järgnevad meetrid aarde poole lõuani rohus tundusid kui jalutuskäik Stroomi ranna promenaadil. Oleks see olnud mõni teine aardeleid, oleks sellest jalutuskäigust saanud omaette logi kirjutada. Aga mitte seekord. Aarde asupaik kindlaks tehtud, tirisin konteineri välja, logisin ja panin ilusasti tagasi. Siis istusin maha ja hakkasin nutma.

Läbitud oli ainult pool teest.

 1 

Hetkel on veetase nii madal, et abivahendiga pole midagi teha. Mooritz'a varianti ei hakanud ka täna katsetama sest isegi minimaalseks kasimiseks oli vett vähe.

Kohalikud poisid helistasid ja teatasid, et leidsid abivahendi valest kohast. Lubasid tagasi viia, kuna teadsid kus see algselt oli. Nad on enne ka ilusti helistanud ja luba küsinud selle kasutamiseks.

Käisin ja vaatasin põgusalt mõisataguses ringi… Abivahendit ei märganud, aga ma ju olen endale pähe võtnud, et tahan just selle abikaga sinna seda otsima minna! :D. Nii et järgmine kord tuleb pikem tiir :).

Abivahend jäi mulle tabamatuks, variant B sooritamiseks oli jällegi puudulik ettevalmistus ja üldse nigelad olud. Aga suve jooksul tulen kindlasti uuesti ja teen ära, olgu siis nii või teisiti :o)

On ikka vingerdus valmis tehtud. Täitsa lahe.

 5 

Nahkhiired pargis ei lennanud, vaid linnud need laulsivad kõlaval häälel. Õnneks muid elusolendeid polnud, vaimolendid võisid olla, sest koht oli sellise omapärase auraga, kuid näole nad end meile ei andnud.
No ühesõnaga vaatasime seda abivahendit ja otsustasin oma ego suuruse järgi, et me ei vaja seda :P. Oma egoga kokkuleppele jõudes tatsasin nulli ja logisin . Tagasi tatsasin ka,küll ma oskan end kergeks mõelda kui vaja.
Nüüd mõtlen, et milleks see kõik hää võis olla. Kas ravimudast olete kuulnud`? Mina olen ja nüüd tegin enda egole selgeks, et see hais ,mis pärast autos oli, on samuti tervistava mõjuga :P , et see mudateraapia ei olnud kasulik vaid organismi noorena hoidmiseks vaid ka meelte ja enesekontrolli tugevdamiseks :D.
Ja kõige tragikoomilisem on veel see, et lahke pererahvas Mulklandias eraldas selle haisu mahapesemiseks vaid jääkülma vett, ma ainult natike kilkasin seal :D.
Tänud peitjale vahva koha, aarde ja meelekindluse kasvatamise eest!

 3 

Pärast Ahto aero-aaret tiksusime selle juurde, mis tõotas veelgi põnevam tulla. Üritasime peitjast targemad olla ning läheneda võimalikult lähedalt. Tutkit, brat, tegi peitja meile ise ära ;-) Jätsime siis auto ikkagi sinna, kuhu ette nähtud ning jalutasime pargis, et saada aarde ümbrusest just see aimdus, mida peitja on pakkuda soovinud. Täitsa kena pargikene koos tarekese, kiige, lõkkeplatsi ja piknikukohaga.
Ega aimanud ju otse, kus kandis abivahend meid oodata võib, sestap sumpasime märjas kõrges heinas aarde poole. Lõpuks otsitu end siiski ilmutas. Mnjaa, tubli tükk! Kes käinud-näinud, see teab :-D Seadsime tiimitööga vahendi sõidukorda - sirgendasime liinid, kinnitasime vidinaid, kuhu vaja ja kasisime pilli. Kuigi, mina olnuks valmis ka ilma selletagi aardele järgi tormama. Mis see siis ära pole, käkitegu ju. Vähemalt nii ma arvasin.
Mida ma aga ei arvanud, et selle vidinaga liiklemiseks on koolitust vaja. Vähemalt 10 m/s tuulega küll, sellega suutsin liigelda nii 75% teekonnast, ei enamat, siis tegi loodusjõud oma töö ning mind päästis vaid kaaslane. Uus katse täiustatud abivahendiga viis meid siiski sihile. Aga ei saaks öelda, et põnevust ja pindpinevust või tuult nüüdki vähe oleks olnud :)
Aardeleid polnud keeruline nagu ses kohas olema peabki. Viks ja viisakas, kõik vidinad omal kohal - nagu korralikult koolijutsil. Ehmatasin aarde juurest veel miski eluka lendu, tema mind ka.
Tagasitee oli juba hõlpsam, sest vints koos täiustatud püssiga töötas veatult. Huhuhuuu, ja pääsesingi kuiva nahaga. Seda ma ei osanud siia tulles oodata :-)
Ahtolt taas üks supertegu! On andnud ikka ehitada-testida-ehitada ja kohalikega kokku leppida. Kiitus meeldejääva otsingu eest! Aare oli ka kombes, EVEJ. Tuhat tänu! :-) Sildid ka külge.

Jätsime auto soovitatud parklasse ning suundusime paljuräägitud abivahendi poole. Lõpuks selle ka leidsime ning ma olin kohe valmis aarde poole liikuma. Sander arvas, et ta ei taha proovida. Käisin siis üksi aarde juures ära. Aitäh vahva seikluse eest!

 6 

Ütleme siis nii, et leidsime abivahendi üles ja proovisime selle veeväljasurve järele. Ilgelt hästi surus, tuleb tunnistada :) Nii hästi, et asi hakkas meenutama Titanicut või pigem saksa allveelaeva U-1206, mis uppus seetõttu, et kapten läks sukeldumise ajal tualetti, (enne konsulteerimata ühe mehega, kes oli saanud põhjaliku koolituse uute, suures sügavuses pruukimist võimaldavate peldikute kasutamise osas) ja tulemuseks ujutasid soolane merevesi ja fekaalid allveelaeva, sealhulgas akud üle.

Igatahes vinnasin end kaldale tagasi, irwitasime, riputasime kapteni ja allveelaeva nõrguma ja läksime kergemat meeskonda komplekteerima. Igatahes soovitan juba praegu :) Tänud ka.

Peale Alexela Korvpalli Meistriliiga pronksimängu TYCO Rapla ja Rakvere Tarvase vahel, mis lõppes kodumeeskonna ehk esimese võiduga, olid emotsioonid laes, nahk kuum ning kõrvad lukus kogu sellest möllust ja fännide kaasaelamisest. Seetõttu sobis maharahunemiseks ja -jahtumiseks ideaalselt jalutuskäik loodusesse. Lisaks eelnenud mänguvõidule tuli siit ka teine võit aardeleiu näol. Täitsa mõnus aare, meie täname!

Alles Rapla poole sõites ütles Mikk, et mis puhkus see ilma … on. Nii et see aare oma teostuse ja abivahendiga oli kui rusikas silmaauku. Minul küll midagi välja ei tulnud aga selle eest tõi võidu koju ja logikirje raamatusse Mikk. Aitäh! EVEJ

 1 

Väga timm teostus, kummardus ja ovatsioonid peitjale. Abivahend igati äge. Kuna GPS-is olid veel vanad koordinaadid siis ikka otsisin pikalt vales kandis. Seejärel söötsin õiged koordinaadid GPS-i ja pimesikutasin pikalt vales kohas, kuna kõige loogilisemasse kohta otsustasin vaadata kõige lõpus. Tänud, igati väärt aare!

Tänan aarde eest!

 4 

Äge abivahend, tänud peitjale isaliku hoole eest :). Valisime abivahendi kasutajaks kogemustega saarevallutaja. Lõpuks ei saanud meist keegi vastu seesmisele seiklejale ja nii proovisime kordamööda abivahendit ja kiitsime peitjat kõval ja selgel häälel.

 4 

Tegin tiiru mõisa juures, kuid tundus kuidagi ebameeldiv sinna autot jätta. Seega jäi pargi teise otsa, maanteele, bussipeatusesse. Päris tore veesilm, eriti ahvatlev oli saareke. Paistis juba korraks, et jääb täna logimata, sest polnud "emotsiooniks" valmis, kuid siiski tuli õnneks üks abistav leid. Päris tore vaheldus tavapärasele. Äge!

Väga valesti valitud otsimisaeg.

 1 

Aare avatud. Hetkel leitav kohapealsete abivahenditega ja mingit erivarustust ei nõua. Küsimuste korral helistage.

 2 

Aaret kandnud objekt on tõepoolest likvideeritud ja aare kadunud. Vabandan otsijate ees ja palun kergemat karistust. Sai uisapäisa pandud aare halba kohta.

Metsapargi aare on taastatud uues kohas 58 58.058 24 43.39 raskusastmed peaaegu samad. Lisaks kohalikule viisin lähedusse pargi äärde veel ühe abivahendi. Ei tea, kaua need kestavad aga vähemalt meie saime perega lõbusa päeva.

Jõudsime peaaegu nulli..no nii 21 meetri peale. Veidike peata olekut ning veidi ringi vaadates tärkas mõte :) Ei heidutanud mind see silla puudumine. Mine võta sa nüüd kinni. Kas ma olin pime või siis tõesti aare kadunud? Arvan miskipärast, et aare ikka omas kohas ja ma pimedusega löödud.

Konsulteerisin otsijatega. Kindel ei ole, aga võimalik, et aare on juba kadunud. Kahjuks kontrollida enne järgmist nädalavahetust ei saa.

Käisime ja vaatasime pargikoristajate eelmise päeva töötegemised üle. Lõkkekoht hõõgas veel sooja. Leidsime ka abivahendi, millega aaret oleks võinud püüdma minna sinna, kuhu meie geps nulli näitas, kuid.... Järgmise korrani. Ehk on siis oma abivahend kaasas või loodus on paremad tingimused loonud :)

 1 

Korrastajad olid läinud, aga sillake saarele oli veel ehitamata, või vähemalt paadisadam.

Nulli lähistel või ümber tegelesid mugud heakorratöödega ja jäätmete lõkkes põletamisega. Eemalt vaadates oli töö pooleli ja oksi tassiti usinasti lõkkesse. Ei hakanud väga ligi minema. Jälgisime hetke 80 m pealt nende tegevust ja lahkusime.

FTF kell 10:38. Aarde GC-s avaldamise järgsel päeval otsustasin Kuusiku kanti väikse jalgrattatuuri teha. Ilm kiskus jube tuuliseks! Kuusiku lähedal õnnestus näha põllul lausa midagi liivatormi laadset! Metsapark oli õnneks vaikne ning sain rahulikult tegutseda. Lahe oli jõesaarel ära käia! Aarde otsimisega läks ikka üksjagu aega. Tänud peitjale koha tutvustamise eest!