Emajõe

No nüüd olime küll õiges kohas. Ainult et ligi tund kahekesi poleerimist lõppes mitteleiuga.

Oijah, nagu Leiutaja üks õhtu ytles "Kunagi kindlasti peate linna tagasi jõudma"... Ööpimeduses jäime ühes punktis väga pikalt kinni ja otsustasime mõni teine päev jätkata. Lõpuks leidsin ühel päeval sealt möödudes aga edasised juhised ja enam polnudki enam kurb olla kui täna lõpu vormistatud saime. Järgmine suur projekt on siis Terve Tartu. Aitäh peitjale :)!

 1 

Vahepunktid värskendatud

 1 

Selle aardega sai aastate jooksul ikka vaeva nähtud. Alguses käisin päris mitmel korral no nii 6-7 aastat taga, aga sealt esialgu midagi ei leidnud. Aasta 2019 kevadel sattusin ootamatult kokku ühe teise seltskonnaga, kes mulle piisavalt vihjeid puistasid, et vaikselt otsa peale saada.

Kevadel tegin otsingutega algust ja päris mitme-mitme-mitme otsimiskorra järel jõudsin ka lõppu. Käidud sai ikka päris mitme-mitmel korral. Aga tookord oli probleem selles, et mina ei saanud kuidagi aru, et see, kuhu ma jõudsin, lõpp ongi :D Seega ma arvan, et nii 4-5 korda käisin sealt koordinaati otsimas. Ma arvan, et viimati nii 2019a sügisel. Kuna ma mitte midagi ei leidnud, siis jätsin aarde paremaid aegu ootama.

Nüüd siis jälle kord sõbraliku geopeituriga vesteldes sain teada, et see koht, kus ma jänni jäin, ongi lõpp. Et mina ei pea sealt mitte otsima järgmist koordinaati, vaid peaksin vaatama ringi topsikese järel.

Sai siis emadepäeval üks noorgeopeitur ligi võetud ja taas kord otsimas käidud. Seekord muidugi ei läinud üldse kaua, kui topsi pihku sain. Seesama kaasas olnud noorgeopeitur on nende otsingute jooksul sirgunud mudilasest koolilapseks, aaret peitev objekt on mõningase metamorfoosi läbi teinud. Aga vähemalt saab saaga lõppenuks lugeda.

Aitäh peitjale ja kõigile vihjetega abistajatele aastate jooksul. Tervituseks järgmistele otsijatele selline lauluke:

https://www.youtube.com/watch?v=R_l7mBPEvWI

Sellel matkarajal on ikka omajagu meetreid ja isegi kilomeetreid ära käidud nii üht kui teistpidi. Täna sai siis lõpuks sinna päris lõppu ka jõutud. Oli hea tunne küll! Nimi sai kirja täitsa puhtasse logiraamatusse, aare kuiv ja korras. Aitäh peitjale!

Kolmas mitteleid, ehk teinekord läheb paremini.

EDIT: meie viga, läks vussi

Pean kasutama Aive sõnu - kunagi sai alustatud ja täna sai lõppu jõutud. Tänan peitjat!

Seda sai kunagi alustatud ja pooleli jäetud,täna siis lõpetatud.Aitäh!

Leitud.

Kaks korda alguses käinud ja näinud ja nüüd lõpuks oli aeg logida. Tänud

Vahepunktides info värskendatud.

Kuivas ja mittelibedates tingimustes oleks ilmselt toredam jalutuskäik olnud :) Vahepunktide järjekord oli segane, aga vähemalt lõpuks jõudsime ikkagi aardeni.

Eelmisel nädalal sai alustatud ja lõpuks polnud vist rajal ühtegi läbi uurimata objekti. Mingi hetk tuli aga tüdimus peale ja viimane sihtkoht jäigi külastamat.

Täna siirdusime otse sinna, kuhu eelmine kord enma minna ei tahnud. Läks lausa nii hästi, et tegemist oli tõesti lõpuga ja aare avaldus suht kiiresti.

Tänan peitmast.

 1 

Kunagi kahel korral alustatud, aga suht ruttu käega löödud kui leitud info liialt mõistatuslik paistis. Täna õhtul läks miskipärast hoopis paremini ja avastasin küllalt ebaleiutajalikult lihtsasti selle, mis vaja. Edasine läks vahelduva eduga. Kuskil tundus, et antud koordinaatide ning reaalse geovihje vahele jääb umbes 10 meetrit, kuskil kadus ots päris käest, võibolla kaduma läinud vahepunkt, aga võibolla ka lihtsalt ise pime. Loogika ja kogemuse pealt kannatas nõndapalju kirvetada, et sain sinnamaale, mida ennist umbes ennustasin. Aga otsida õnnestus mul seal kokku peaaegu tund aega! :D No tegelikult ei olnud üldse raske, aga millegipärast suutsin, nagu ikka, õige koha suht kohe algul välistada ning absoluutselt kõik muud läbi kammida. Pika ponnistamise peale siiski jõudsin päris lõpukarbini, mis oli vist kõige lihtsam etapp antud aarde juures üldse :o) Üks karmimaid Tartu pähkleid jälle kotis, väga vaevaliselt nad tulevad, aga ikka tulevad! Aitäh.

 1 

Ma võin nüüd kindlalt öelda, et olen Emajõe kallasraja kõige suurem spetsialist Tartus. Viimase paari-kolme kuu jooksul rada sai edasi-tagasi läbitud mitmekordselt, nii jala kui rattaga, nii päeval kui öösel, kõik sillad on loetud ja mõõdetud, põõsad ülevaadatud, pinkide asukohad on selged, hunnik numbreid on leitud suvalises järjekorras, ja siis uuesti leitud juba õiges järjekorras.

Kui õiges järjekorras otsida, siis numbrid jooksevad ilusti ette…. esialgu…. Siis aga aare läheb õelamaks ja koledamaks…. Ühes selles koledamas kohas jäime kinni viimane kord ja peale peaaegu tund aega otsimist läksime koju, kus ma kirjutasin peitjale, kas koordinaat on ikka õige, sain vastuseks, et õige, otsige edasi!

Minu mees vihkab seda kohta kogu südamest! Peale sellist ebaõnnestumist ta ütles, et enam ta siia ei tule, sest rada on kole ja see on viimane koht Tartus, kus ta tahab öösel käia (aga Kohina?). Üksinda ma ka väga ei tahtnud sinna tulla, nii et ma ootasin õige hetke, terve nädal ei tüütanud teda, tegin süüa, isegi vahetasin tühja rehvi tema jalgrattal, ühesõnaga olin väga tubli. Nii tublile naisele lihtsalt ei saa öelda EI, kui ta jälle kutsub öösel Emajõe äärde.. Mulle ka millegipärast tundus, et lõppkonteiner ei ole enam kaugel...

Tulime kohale, kus jäime kinni viimane kord, ja pärast mitte väga pikka otsimist mees leidis numbreid, tuju läks kohe paremaks (temal, minul tuju niigi oli hea, kuna ta oli nõus minuga siia tulla).

Ühes vahepunktis tuvastasime ka vihjet, ahahahhaa, panen like vihje eest:) Ühes vahepunktis ei olnud üldse lootust leida midagi, koht oli kahtlane, veetsime seal tükk aega (ma juba mõtlesin, et lähen kirvetama teisse kohta, vihjet kasutades), siis ma painutasin ennast, sirutasin kaela nagu luik ja.. AAAAA.. nägin tükike karbikest! Pidin veel üks kord vaatama, et veenduda, et minu silmad ei valeta. Karbi välja võtmiseks kogusin julgust, viimane leid oli ikka eelmise aasta septembris ja peidukas oli… igasuguseid aarde valvureid täis. Pimedusest hüppas välja kass… Selles kohas kassi küll ei oodanud…

Tegin karbi lahti ja esialgu ei näinud seal logiraamatu… Mul hakkas paha olla, kas pole veel lõpp tõesti? Aga ei, logiraamat oli, lihtsalt ei märganud esialgu, viimane leid oligi nagu GC lehel - 30.09.2020. Hea tunne oli registreerida leid peale nii suure pausi! Väga vahva ja pikk aare, mõned punktid olid lihtsad, mõned aga sellised, et ime, et leitud said. Siin võib täiega kogeda, mis asi on geopeitus:)

Emajõe kallasrada - enam sa mind ei näe (loomulikult seni kuni Leiutaja peidab sinna veel mingi oma leiutis)

Koordinaadid vahepunktides värskendatud/taastatud. Head otsimist!

 2 

Suurepärane! Imetore! Täitsa p

õnev matk mööda öist jõekallast. Ei kujutagi ette, kuidas seda tuuri päikesevalguses teha oleks saanud - meil igatahes jooksid kõik õiged kaardid mõnusasti kätte ning miinuspoole peale jäi vaid ootamatust matkast ehmunud saapa irvakile ligunenud tald.

Ja kui õige valgus käepärast, soovitan kõigil selle abil tutvuda meie floora ootamatu värvigammaga. Põnevad toonid hüpnotiseerisid ning lõpus olid seened puu otsas seda värvi, et kui nüüd sealt pisut hammustada, siis pole enam mingeid abivahendeid vajagi, et kõik ebamaised tulikirjad paljale silmale nähtamatuks saaks.

Mene, mene, tekel, ufarsin

Peale Sinise Tervise logimist olid edasised plaanid ebaselged, ega alguses pikemaid multisid kavas polnud, aga kuna see null nii sobivalt lähedale jäi, siis vaatasime ta ikka üle. Ja nii ta läks, kuni võiduka lõpuni, mõnes punktis läks suts kauem, aga üldjoontes täitsa ladus ja mõnus jalutuskäik. Tänud aarde eest!

Lähteplatvorm oli härrasmeeste poolt juba hõivatud. Kuna õlleballooni kaasas polnud, ei saanud ka kolmandaks minna ja lahendama hakata.

Leitud.

Geotuuri päev 1.

Hommik algas Elistvere RMK platsil. Äratus oli seatud kella 7:30ks. Öisest grillist olid kõhud veel pungil täis ja piirdusime kohvi tegemisega. Pakkisime märjad telgid kokku ja võtsime suuna Tartusse.

Plaan oli kella 10ks Surfhouse-i jõuda, et mulle kella 10ks SUP-i laua komplekt rentida. Kuna olime piisavalt kiired ärkajad olnud ja aega üle, siis võtsin ette 3. päeva geonimekirja, et aega parajaks teha. Emajõe aare sobis ideaalselt, et näha milline veeseis valitseb Tartumaa jõgedel. Emajõgi natukene voolas aga rahulikult ehk kõik oli meelepärane. Aarde nullis leidsime kõigepealt ühe foto, mille oli arvatavasti jõgi kohale toonud, siis kalameeste ussikarbi ja lõpuks ka aardekonteineri. Aitäh!

Leitud foto

 1 

Selle aarde pärast oleme vähemalt 10 kilomeetrit maha käinud. Kui mitte rohkem. Täna, ilusal suveõhtul, väike jalutuskäik kõige vastunäidustatum ei olnudki. Saime nimed kirja, kirusime peitjat ja õhtu oli jälle ilus. Tehtud!

 1 

Õhtuks oli planeeritud paar tundi jalutamiseks Emajõe ääres. Ilm oli ideaalne, tuju ka hea. Pean tunnistama, et see retk näitas mulle mu oma kodulinna küljest, mida ma pole näinud. Ma ei teadnud, et see markarada nii pikalt ja hooldatult läheb, sillakesed ja pingid ja lõkkekohad veel lisaks. Plaanin lähiajal kindlasti pojaga tulla jõe äärde lõket tegema ja vorste sussutama, vaatasin seekord kadedusega, kuidas inimesed nautisid sooja õhtut piknikul jõe ääres. Aare on kaval ja äge, mulle meeldis väga!

Sellega lõpuks ühelpool.

Algust sai juba kunagi ammu tehtud. Nüüd oli sobiv hetk lõpetamiseks, tänud.

Rohelised mehikesed panid ühe mõtte pähe ja see hakkas idanema. Kui kodus naljatledes enne magama minekut laususin “Kui natukese aja pärast läheksime, saaks juba uue kuupäevana logida!” oli tulemuseks logi kell 00.30. Tänud geniaalse aarde eest!

Eks need Rohelised mehikesed ja Emajõed käsikäes käivad. Sai siis lõpuks siingi logi kirja. Tänan.

Seekord olin palju paremini ette valmistanud ja haarasin kogu geokoti kaasa. Ja tundub et sellest oli ka kasu. Sammusid sai ikka omajagu aga vähemasti lubati seekord raamatusse ka kirjutada ;)

Peale pikka tööpäeva mõtlesin et kas minna uusi jahimaid avastama, või siis võtta miskit hotelli kõrvalt ette. Otsustasin siiski viimase kasuks. Kell oli ju palju ja väga pikalt ei tahtnud ju uneajast näpistada.... ca kaks tundi ja kümmekond km hiljem olin täpselt sama tark, kui teekonda alustades. Sellised trikid mulle kll ei meeldi. Aga eks millegi järgi on ju see raskusaste määratud. Vahepeal oli päev vahetunud ja kell juba pool kaks hommikul. Viimane aeg põhku pugeda. Kui tekib uusi ideid vbl proovin kunagi uuesti.

 3 

Tänu geoabile on need koordinaadid ammu märkmikus. Kuna täna said kaks pinnuks olnud aaret juba lahendatud, otsustasin õhtupimeduses ja kuuvalguses (ka valgusreostus oli abiks:)) minna ja selle aarde ära logida.
Logimise ajal tundsin, kuidas keegi mind vaatab (veider tunne, mida ma pole väga tihti kogenud). Kui taskulambivihu tuntava pilgu suunda sättisin, nägin kahte rohelist helki ja valge otsaga kohevat saba välkumas:) Rebane, kurask :P
Tänud peitjale!

Kulgesime, leidsime, ei leidnud, tuletasime, leidsime, ikka jätkuvalt kulgesime, midagi leidsime, ei leidnud, leidsime. Maastik õnneks soosis kulgemist, talvine, valge ja lumine rada. Tänud peitjale.

Siin olin kunagi alustanud, aga aeg surus peale ja pooleli ta jäi. Täna alustasime koos Kristaga algusest. Algus oli ilus, aga edasi läks järjest keerulisemaks. Vahepeal õnnestus leida numbreid kergemini, vahel kujutasime ette, mis numbriga näetu enim sarnaneb. Minu hinnangul võiks numbreid mujal ka üle teha. Vahepeal ei saanud üldse aru, mis meist taheti, aga siis jätkasime sellest punktist, kus ma eelmine kord pooleli jäin. Lõpuks saime õnneks aarde leitud. Aitäh!

 3 

Koordinaadid nullis taastatud.

Kaupo soolo vol1. Aitäh!

Kui juba siin olime siis teritasime kirved ära ja andsime pedaale. Lõpus oli arusaamatu, kuidas konteiner seal püsib, aga kuidagi jõuga surudes vist jäi püsima.

 2 

Kinnitan, et alguse infotahvel on tõesti puudu. Peitja lubas välismaalt tagasi tulles midagi ette võtta.

Peitja või mõni varemleidja saab ehk vajaliku infotahvli olemasolu üle kontrollida.

Puudus infotahvel ja edasi ei saanud. Seal kus varem tõenäoliselt oli infotahvel olnud, oli nüüd vaid auk.

Mul on tunne, et tegin aarde väljaõngitsemise enda jaoks põhjendamatult raskeks. Aga milleks minna otse, kui saab ka nalja teha

Sinu süda on kui Emajõgi,
voolab vaikselt, tundmata ta vägi.
Täna võid sa neidu armasta,
aga homme vaata, kuidas sa tast lahti saad.

Kui võõrsilt jälle koju
ma rõõmul rändasin, ma rõõmul rändasin
ja allikat ja kaske
ma jälle tervitin.
Kask oli ära kuivand
ja allik mudane, ja allik mudane.
Mu neiu oli läinud
ühe teise kaenlasse (vaat kus loll).

Kuskile maale me välja jõudsime aga ühes punktis istus seltskond koordinaatide otsas ja miskit pold parata, sinna see pooleli jäi. Lisaks sellele töötas telefon ka juba n.ö. aurude pealt ja palju kaugemale poleks nagunii jõudnud. Seega läksime hotelli telefoni laadima. Aga selle multika tahaks kunagi ikka lõpuni teha.

 1 

Üks mõnusalt soe ilm kutsus jalutama. Seltskonna kõige pisem tegelane nautis jalutuskäiku väga ja mida pikemalt seda teha, seda parem temale. Heas seltskonnas möödus aeg märkamatult. Iga jalutuskäiguga muutus teekond aina mõnusamaks. Nähtud mõningaid kalamehi, kes rohkem küll lihtsalt vee ääres olemist nautisid, kui seda kalapüüdmise tegevust. Igatahes tunnevad need, kes jõe kallastel aega veedavad, ennast hästi, nii meiegi. Pealegi avanevad sellel jalutuskäigul päris erinevad vaated, mis on suureks plussiks. Jalutuse käigus said mõned vahepunktid värskenduskuuri ja lõppki värske ilme. Aitäh meeldivate jalutuskäikude eest!

 1 

Oh jeebus, sellist traageldamist pole ühe aarde pärast veel enne ette tulnud. Sain oma monitori aktiivsuskastikese ikka kohe kuhjaga täis. Aitähhid värskeõhu ja liikumistreeningu eest!

 1 

Öösel on tore küll konnata ringi ja väga mõnus oli seda veel teha talvel kui pidevalt sai üle jõe käidud teisi aardeid piilumas...kuid ühel hetkel viskas üle ja eks kunagi tagasi...või siis tegelikult on tegu üldse ühe tüüpilise nõmeda Tartu aardega mis peaks kohe arhiivi minema :P Eriti selle pingialuse punkti pärast :D

Kuhugi me nagu kulgesime. . aga kohale ei jõudnud :) Tore oli ikka. Aitäh peitjale ja kaaslastele öiste Emajõe vaadete eest!

Jalutasime mööda öist Emajõge ja selle kallast. Üks hetk avastasime, et midagi on mäda ja pidasime targemaks loobuda.

 1 

See leid tuli päris ootamatult - asutasime end järjekordsele retkele Emajõe äärde ning olime valmis tundidepikkuseks kõndimiseks ja otsimiseks. Kuid üllatuslikult ootas meid ees hoopis logiraamat, mitte uued koordinaadid. Loendasin kokku - selle aarde leidmiseks käisime Emajõe ääres kuus korda. Üks kord ei lähe peaaegu arvesse, kuna üks vahepunkt oli ainult osaliselt kättesaadav. Ega siin polegi muud, kui korrata varasemate logijate sõnu - varu aega ja kannatust, vaata Emajõge, see taastab meelerahu :) Peitjale aitäh, eriti suured tänusõnad kiirreageerimise eest vahepunkti taastamisel ning paremad kalastuskohad on ka nüüd selged!

 1 

Taastasin kadunud vahepunkti. Lõpp ka ilusti omal kohal. Head otsimist!

Seekord ei vedanud.

Ei leidnud pimedas. Ei leidnud valges.

 4 

Kolmas kord nullis. Esimene kord kui null vaba on ja sealt otsida õnnestus. Takkajärgi tuleb tõdeda, et see aare oligi see sunnik, mis ei lasknud meil Tartust niipea lahkuda. Oma paar tundi vähemalt hoidis siin kauem kinni, kui oleks mõistlik olnud. Ja mõistlikkusest on siin asi kaugel, nagu ka otsijasõbralikkusest ja heasoovlikkusest mängijate vastu. Meenub üks aastatetagune aare, mille liikumismustrit siinne imiteerib. Urjuhh, ma ütlen! Ainus, mida sai - Emajõe kallas sai väga-väga hästi selgeks ;-) Kui 10 km ja 2.5 tundi täitus, sai isegi minul siiber. Olgu-olgu, tegelt ei saanud, aga ei leidnud lihtsalt enam järgmist vahepunkti..
Üks positiivne asi oli siiski veel: leidsime rajaviida küljest kaotatud ID-kaardi, mille omanik - erinevalt sellest kiuslikust aardest - õnnestus tuvastada ning tema dokustaat talle tagastada. Vastutasuks saime tuhande tänuga kommikarbi, kõigil meel rõõmsam. Aitäh värske õhu mürgituse eest! Taaskord Arnie häälega: We'll be back! B)

Tagastatud dokustaat

Jaapanlanna alvarid

Kirss jäätise(tordi)l

 2 

Jalutamist nõudvate aarete päev. Hommik oli olnud mõnusalt soe ja kulgesime nulli lõuna paiku. Nagu arvata võib oli null hõivatud, võõras keeles vestlevad neiu ja noormees tundsid end mugavalt ja ei teinud nägugi nagu sooviks lahkuda. Lugesime sildilt huvitavaid fakte Emajõest ja kuna lootustki polnud muud leida läksime lõunale AHHAA keskusesse, kus meil oli väike trefunks määratud. No kõht sai täis, jutud räägitud ja tippasime tagasi. Mnjaa, nüüd oli noorpaar asendunud vanapaariga. Taat istus pingil ja memm tatsas esteks ringi, aga kui me taaskord silt lugema hakkasime istus kah maha, koukis taskust kaks komput , andis ühe taadule ja pistis teise endale põske . Ja siis nad lutsutasid oma kompusid ja vaatasid meid ilmse huviga, memm kruttis veel kommipabrit näppude vahel. Täielik vaikus ja siis see paberisahin võimendus ( krm, ma oleks ka hetkel tahtnud kommi põske :D ) . Lugesime veelkord silti ja nemad muudkui vaatasid. Lõpuks sai meie kannatus otsa, liikusime järgmise sildi juurde ja selja taha vaadates märkasime, et memm ja taat püsti ja uurivad hoolega infotahvlit :D. No meil niipalju õnne ikka polnud, et nad siis kui püsti said minema oleks hakanud. Ei, kus sa sellega ,taat istus tagasi ja memm tatsas ringi, puhkas veidi pingil ja siis...lõpuks tõusid nad ja läksid minema. Hakkasime siis sinna suunas liikuma kui memm taas keset teed seisma jäi ja meie poole vaatas. Hetkeks oli tunne, et ta tatsab taas pingile, aga õnneks oli taat juba liikumises ja nii nad läksid pead selja taha käänates nagu öökullid... Nüüd panime täiskäigu sisse, et enne järgmisi "sprintereid" kohale jõuda. Huh õnneks läks, jõudsime kohale ja istusime kohe täiega. Kui õhk puhas alustasime uuesti info kogumist ja siis läks jalutamiseks... rohkemast ma ei räägi. No olgu natike ikka. See kallas on väga populaarne noorte seas ja tundub, et mõned noored vaevlevad suures ruumipuuduses või nii, saate ju aru- noorus ja loodus. Igatahes üks hetk tundsin ,et me oleme nagu kiibitsejad :P.
6 sekundiga just ei leidnud, korrutada seda hetkel ka ei oska mingi ühikuga, lihtsalt ei mäleta ;). Tänud!

Kui eelmine kord olid nullis kaks meest õllega ametis, siis täna istus jaheda tuule käes vilus näitsik ja tegi suitsu. No joomaijoo, kas mujal ei või seda teha, just siin on vaja just nüüd olla! Kuna ta mõne minuti jooksul kuhugi ei liikunud, ei vaevunud me isegi lähedale minema. Küsiks nagu Esko Kinomehaanikus - mis kell seda asja üldse otsitakse? :-P

Tigutorn

Leitud.

2711.

Ilm oli imeilus, linnud laulsid, aga erk päiksepaiste väga vahepunktide otsimist ei soodustanud. Ei ole esimene kord sealtkaudu kõndida- kodust minnes on üle kahe silla jalutuse pikkus natuke alla 10 km. Tavaliselt kõnnin küll teistpidi ringi. :)

 7 

Krt, selle ajaga oleks jõudnud aiamaa üles kaevata. Aitäh!

Kui Taneli T-täht jäi ajupiiratuse tõttu leidmata, siis siin jalutasime samuti kerge neli-null kõhklusega nulli, et ei tea, kas on aega ja kes teab, kaua või kuidas läheb. Paraku nullisid nullis jooki libistavad seltsimehed igasuguse otsima hakkamise võimaluse juba eos. Katsume siis juuni lõpus uuesti, kuigi siis ilm veel soojem ja rahvast ehk veel enam.

Annal oli pool rada juba läbitud ja nüüd kuna oli sinna piirkonda teise aarde järgi minek, sai ka seda lahendatud. Multiaare, nagu multiaare olema peab. Lõppu jõudes igatahes ei osanud karpi otsida ja vahtisin kui segane õiges kohas. Anna sirutas käe ja küsis imestusega, et mida ma seal nõnda pikalt tegin, et aaret ei leidnud. Tänud!

 2 

Katse kaks.
Kui eelmisel korral leitud vihjega midagi peale oskasin hakata, siis oli selge, mis teha tuleb - geovarustust täiendada ja uuesti proovida. Nagu juba soovitatud, siis kannatlikkus tuleb kasuks, rahulikust meelest on ka abi. Jalutuskäik oli mõnus ja muidugi on tore, et peitja sellise kavalusega kõndima sunnib. Nagu eelnevad seltskonnad, ei tahtnud meiegi uskuda, et oleme lõppu jõudnud. Heiki otsis ja vaatas õiget kohta pikalt, ilma, et sealt midagi välja oleks võlunud. Ma proovisin ka ja sekunditega tõmbasin topsi välja. Heiki oli veidi pettunud. Mina omaette imestasin, et siis selline asi on selliste omadustega ja on sellise asja küljes...
Vot see aare on multi! Aitäh-aitäh, palun veel :)

No kindlasti üks mõnus õhtu oli Emajõe kallaste pääl, peale pingsaid päevaseid koosolekuid peakontoris. Mul läks tõenäoliselt küll peaaegu poole vähem aega, kui osadel siin muljetajatest. Kõigepealt tuleb võtta väide (et peitja on suli) ja siis seda tõestama hakata:), nii saab kenasti kohale küll. No ja peidukas ka ju suurepärane, esimesest kohast vaadata, kiire leid :) Tänud peitjale!

Oh jah, küll sellega oli alles tegemist ;) Aitäh ikka :)

 1 

Peale seda aaret tundsime, et aitab geopeitusest, süüa tahaks. Ajud ning koivad olid juba üsna ära kurnatud. Aitäh!

Kambakesi koos oli päris lõbus. Mõnusa ilmaga ja mõnusa seltskonnaga läks kiiresti. Karlova sadamas oli veel mingid näidisõppused. Nägime veel kuidas põlevast paadist inimest päästetakse ja siis paat ka ära kustutatakse. Ise veel arutasime, et kui see oleks päriselt, oleks paat juba maatasa tegelikult põlenud, sest see võttis tõesti kaua aega.

Leitud ja logitud.

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Ja kui nad ikka veel seda aaret ei otsi, siis on nad juba ilusti koju jõudnud.
Aitäh ja tore, et ka sul, õel peitja, oli vahva seda pikka komejanti vaadata :)

 7 

Minul teiste moodi 3 päeva siin aega töllerdada ei ole, seepärast marssisin Ahhaasse sisse ja krabasin peitja laualt mõned lahtised asjad kaasa, mõned sain veel riiulist ja mõned, mis olid niisama ripakil toppisin ka taskutesse, sest siin Tartus ei tea ju iialgi, mida kuskil vaja võib minna. Jalutatud sain, sain kohe isu täis. Vihje aitas ikka kõvasti kaasa, tänud!

3-e päeva mul ei läinud aga aare on paras väljakutse ja tugev vastane. Koht on mõnus ja ilmaga mul ka vedas, oli tõesti tore, aitäh kiusupunn, suli, kratt!

Leidsin Nuffi

 7 

"Ma arvan, et Emajõest, phantomist ja multiaaretest on meil nüüd natukeseks ajaks isu täis," ütles ta ja läks avalehele kontrollima, et kas tõesti leiutajalt uusi aardeid juba nädal aega pole tulnud...

 9 

Selle aarde juures olime järjekindlad. Lõpppunktini jõudsime 3 päevaga. Alustasime esmaspäeva õhtul ja jõudsime sinnamaale, kus kellaaeg sundis koju minema. Paaris punktis kohtusime Raidoga, kes muudkui kirus meile Taneli krutskeid. Kogu õhtu käisid meil ühe vihje kohta igasugused teooriad- oli teine kuidagi tuttav. Enne uinumist lõi pirn põlema ja see mõte sai hommikul üle kontrollitud. Teisipäeva hommikul jätkasime oma otsinguid ja jõudsime enda arust päris õigesse kohta. Aga aaret ei kusagil. Tuli minna tööle. Õhtu jätsime vahele. Täna läksime punkti, kus meie otsingud pooleli jäid ja leidsime abistavat infot. Lõpus võttis omajagu aega, et peidukoht tuvastada. Ja enne logiraamatu avamist oli veel lootust olla esimesed, sest naerunäoseid logisid veel polnud. Aga siiski oleme rahul STF-iga, mis saabus 21:12. Tagasiteel möödusime juba tuttavast ratturist ja geoseltskonnast, kes olid oma tegevusega väga ametis ega märganudki meie rahulolevaid nägusid. Hea, et selle aardega nüüd ühelepoole on saadud. Oli mõnus trenn ja lapsevankriga veel eriti lõbus. Tänusõnad peitjale!

 10 

Katse 3-4. Lõpuks viis sihile, kuigi mitte täiesti iseseisvalt, tuleb tunnistada. Suur tänu läheb geokolleegidele Elika, Emily ja Toomas, kes külmetavat ratturit kaasas vedasid ja geovarustust jagasid (märkus endale: "mine poodi"). Peitja tänamiseks on sõrmed veel külmast liiga kanged - ei paindu piisavalt selliste sõnade kirjutamiseks.

 4 

Aitäh sulle Tanel selle toreda jalutuskäigu eest! :)

 1 

Täna jõudsin läbi vihma, rahe ja päikese 8sse punkti ( ma loodan, et keegi lolli nalja pole teinud).Tahaks nii teiste elu lihtsamaks teha ja midagi öelda aga vist ei tohi. Tänaseks sai aga aeg otsa.

Väljas oli ideaalne geoilm - vihma sadas ja tuul häiris piisavalt, et mugud selle aarde otsimist ei segaks. Lisaks veel väike põnevus ka, et mis imeasi siin nii pikka siniste nägude rivi tekitab. Hakkasin siis vaikselt otsast asja harutama, jõudsin omast arust lõppu ka, vist, ehk, võib-olla, kes seda leiutaja kavalust teab... Ja siis said mul ideed otsa, mis nõiaväge siin kasutada tuleb, et logiraamat kätte saada? Minuga ühines geokolleeg, kellega me arvatavat objekti kõvasti üle tunni poleerisime ilma igasuguste tulemusteta. Kogun ideid ja tulen tagasi.

 1 

Katse nr. 2. Kõigepealt passisin veel veidi nullis, nagu viimane loll. Siis sai villand ja võtsin lõngaotsa pihku. Täitsa hästi hargnes. Vahepeal nagu katkes korraks, aga sai jälle kähku üles korjatud ja jooksis ilusti edasi. Kuid siis kadus täiesti ära. Oleks ilmselt nii mõnigi kommentaar peitjale, aga viisakus ei luba, ning milleks teistele lisavihjeid anda. Loodame, et kolmas see kohtu seadus viib sihile. Iseasi, kuna see juhtub.

Sellest aardest me isegi ei räägi. Algul kahekesi, siis neljakesi sai seda oma 4 h taga aetud. KUi juba surmkindlalt lõpp käes oli, siis ikka uued koordinaadid me leidsime. VAhepeal tuli kohe suur ahastus peale. Siiski aitäh ka selliste pikkade multiaarete eest. Igaühele midagi. Kui lõpus logiraamat tühi oli, olli kõigi tuju ikka kordades parem. Aitäh! PS! Alati kandke tervet elu igal pool kaasas.

Tsirkus missugune selle aardega. Ilm oli õnneks (enamasti)ilus ning paradoksaalsel kombel ei jäänud ühtki segavat mugu ka meie teele. Oli äge seiklus.

Tänud!

 14 

Selle aarde avaldumist ja üksteise järel tekkivaid siniseid nägusid jälgisin üsna loiult, sest teatavasti oli mul ju geopeitusest mõneks ajaks siiber. Kui aga ilmus logi, kus ka keegi teine kodanik sarnase emotsiooni tituleeris, hakkas see vastupidiselt mõjuma. Ehk siis tekkis huvi, et mis imeloom see nüüd siis on, millega niimoodi hädas ollakse. Kuna pühapäeval oli juhuslikult (hahaa) sinna kanti nagunii asja, otsustasime siis alguse oma silmaga üle vaadata. Polnud seal midagi keerulist ju, kõik hakkas ilusti ladusalt jooksma. Muidugi olime teadlikud, et ega see nii jää. Mingil hetkel tekkis esimene kõhklusemoment, kus polnud kindlad, kuidas nüüd edasi. Otsustasime siis teha seda, mis kõige loogilisem tundus. Selles punktis jõudis meile järele ka järgmine seltskond, kes kinnitas, et oleme õigel teel. Ühendasime siis teadmised ja oskused ja jätkasime koos. Mingil hetkel kallati meile taevast rahet kaela ja teisel hetkel tundus mööduv koeraga mugu huvi, et mida me taeva päralt küll seal teeme. Igal juhul sai adrenaliin nii üles kruvitud, et kui lõpuks topsi peidikust välja tõmbasin, siis olid kaaslaste näod kirjeldamatud ja mitte keegi ei tahtnud uskuda, et see nüüd ongi lõpp. Kõik vintsutused ja ponnistused said premeeritud tühja logiraamatuga. Õige magus FTF sai kirja mõni minut pärast viit päeval. Siiani raudselt minu lemmikaare sel aastal!

Tahtsite vihjeid? Palun:

1) Kel kähkukas plaanis, jätku parem heaga vahele. Seda asja tuleb ikka pikalt ja mõnuga võtta.

2) Kamaluga kannatlikkust tuleb kasuks. Ärge ärrituge, see on ju ainult mäng. Pealegi on värskes õhus viibimine alati kasulik.

3) Võtke sõbrad ka kaasa, sest koos on ju lõbusam. Aga nemad peavad ka kannatlikud olema.

4) Loogika täitsa toimib. Kuid ei tohi unustada, et peitja on üks suur suli.

5) Kui te siiani kogu aeg täit geovarustust kaasas ei kanna, siis nüüd on viimane aeg seda teha.

6) Kas ma juba mainisin, et peitja on üks igavene suli?

 7 

Käisime esimesed ei-tea-kui-palju lihtsamaid punkte läbi ning jõudes järgmiseni, nägime seal enne teel vastu tulnud inimesi, kes osutusid Aimiks ja Tormiks. Kinnitasime, et nende idee objekti kohta on õige, kuna nad polnud vihjet selgelt mõistnud. Abivahend oli neil tunduvalt kasulikum kui meil. Liikusime järjest mööda punkte edasi. Otsisime vihje järgi ühe objekti juurest umbes tund aega aaret, kuid lõpuks leidsime hoopis järgmise punkti info. Lõpus ootas järjekordne üllatus. Väga vahva peidik! FTF 17:02 kui õigesti mäletan. Täname toreda mitmetunnise jalutuskäigu eest!

Jõudsime lõppu (vist?), välistasime kõik, mida välja suutsime mõelda. Andsime selleks korraks alla.

 13 

Hommikul vara kell 9 nullis kohal. Ei ühtki hinge, isegi mugusid mitte. Mõttetu pooltund nullis raisatud, kuigi õige asi juba esimestel minutitel observeeritud. Muguvabadusse saabub kaugelt mugu. Aga ei, peitja hoopis. Itsitab seni kuni leian ka (uuesti) õige asja üles. Edasi. Ja järgmine. Ja järgmine. Ja siis teatas telefon et temal on 5% akut järel. No tere talv. Poweroff. Viipasin Tanelile, et tsaupläu, ma lähen vaatan kas mul energiat on kaasa võetud. Kilomeeter kõndi autosse, akupank on kaasas, jess. Aga usb juhe - ei. Krt. Lähedale sõbra juurde, tiristasin uksekella seni kuni üles ärkas. Andis usb juhtme ja tuli otsingutele. Akupank laeb telefoni aeglasemalt kui GPS energiat süüa jõuab. Korduvad POWEROFF teated. Närv must juba. Mina ei suitseta, sõber suitsetab. Kange isu tuli suitsetama hakata. Kuidagimoodi mitme telefoni kaasabil järjest esimene ja teine ja kolmas ja (mingi hetk läks loendamine sassi...) tuvastatud. Kolmanda või neljanda juurde jäime jänni ja tund edasi-tagasi kõndimist, numbrite kontrollimist, aku tühjaks saamist, kohtade poleerimist ja kalameeste tülitamist ei teinud meid targemaks. Kell sai lõuna ja kopp oli ees, ausalt. Saime enne suuri vihmasadusid otsustatud, et aitab. Paneme geootsija ameti maha. Vähemalt ajutiselt. Kilomeetri raadiuses nullist on 4 aaret, mille otsimiseks/avamiseks on kokku kulutatud juba LIIIIIIIGA palju töötunde. Tänan aarde eest, vist, aga siit tuleb vähemalt (mitme?)nädalane geo-puhkus.

Ohh, uus aare Tartus! Potensiaalne FTF. Aga no mitte ei saanud aru, mida ma seal nullis otsima peaks. Eks ootab ka vihjeid logiteadetest.

 9 

Oeh. Päeva esimesel poolel läksin nulli seda imelooma vaatama, aga leidsin sealt hoopis ühe jalgratturi, kelle sõiduriist elegantselt posti toetas, mida kavatsesin sondeerima hakata, samas kui omanik sealsamas lähedal lühemaid ja pikemaid ringe tegi. Kirusin, et ei või need sportlased ka sellise niru ilmaga kodus olla ning jäin igaks juhuks luuresse - äkki on geopeitur. No pagan, ei saa olla, sest ma pole ühtki peiturit varem sellise hoole ja innuga näinud vesikasvusid ja muda uurimas, seega liigitasin ta ikkagi hulluks sportlaseks, kes puhkepausi teeb ja loodust imetleb nende rahehoogude ajal. Loomulikult tuli pärast välja, et see oli Raido ning siis siunasin ennast, et miks ma ikkagi juurde ei läinud ja tutvust ei teinud. Aga no minu kaitseks võib öelda, et ta ei näinud ikka üldse geopeituri moodi välja. Tundub, et tartlased erinevad tallinlastest ikka päris suurelt.
Õhtul oli plats puhas nii sportlastest kui peituritest ja nii kihutasin puhtas üksinduses raja läbi. Kartsin, et peitja on lõpu kuhugi Peipsi äärde pannud, aga nii hull asi siiski polnud. Tegelikult oli asi märksa hullem, kuna lõpus veetsin ma õndsad kaks tundi, külmetasin ja ei saanud mitte midagi aru. Lõpuks vaatasin, et kell hakkab juba 8 saama ja ma pean veel Tallinna tagasi sõitma, seega jääb maikuusse. Siis ehk mõned reetvad leiulogid ka juba kirja pandud (lootusrikas).

Paneme siis esimese sinise näo kirja. Päris mitu satsi vihma ja rahet käis üle kuni ma nullis Emajõge vahtisin. Ei jaga mina neid Taneli krutskeid ja kuna keegi sellise koerailmaga appi ka ei tulnud, siis tuli selleks korraks alla vanduda.