Leitud, logitud, tänan!

Leitud. Aitäh!

Üks asi viib teiseni ja kui Merekindlus oli vallutatud, siis tulime vaatama, kus kindralid pesitsesid. Kuna kahlamispüksid olid juba jalas, siis pikka ettevalmistust polnud. Sammusime avauste juurde ja hakkasime uurima, kust edasi pääseb. Käisime alustuseks kõik nurgatagused läbi, kui leidsime ühe tunneli, kus oli päris sügav vesi. Kahlakatega õnneks probleeme polnud, kuid tavalise kummikuga kindlasti sealt kuivalt läbi ei saa. Siis jõudsime varinguni, kus oli edasipääsuks kaks võimalust. Valisime selle mudasema variandi, pärast tagasi tulime märjemast kuid puhtamast kohast. Tunnelid on muljetavaldavad, eriti uhked on kaarjad sissepääsud. Aare oli ilusti omal kohal ja karbiga on kõik hästi.
Aitäh peitjale, taaskord oli põnev käik maa alla.

Mõtlesin, et vaatan veidi ringi ainult. Kleidis ja kummikutega, ainult pisikese taskulambikesega. Tupikuni jõudsin, õige augu ilmselt tuvastasin ka, aga siis tekkis väike ebakindluse hetk ja otsustasin, et ma üksinda ei taha edasi minna. Mitteleid ei ole tingimata häbiasi. Tulen järgmisel aastal uuesti.

Just selline aare, mille olemasolu mind pole kuidagi puudutanud.. no ei tõmba mind kahtlastest pimedatest avadest sisenemine. Kui aga Ove päeval välja pakkus selle ilmast sõltumatu aarde, siis peale pisikest mõtlemist ja logistika seadmist seadsime sammud punkri sissepääsu suunda. Esimene pilk tunnelisse tekitas kõhkluse ja teadmise, et jälle saan ma märjad jalad.. no mis seal ikka, vähemalt külm ei hakka ja sääsed ei kimbuta. Vapral sammul sumasin oma vett täis väikeste kummikutega läbi vee ja savi. Kohati oli täiesti arvutimängu sattunud tunne ja aare sai logitud kuidagi möödaminnes. Polnudki nii hirmus koht, täitsa kõvasti üle keskmise hästi säilinud ja isegi korraliku poolne paik. Tänan.

Tänase sajuse ja tuulis eilmaga tundus mõistlik mõte tegeleda geopeitusega siseruumides. Mina ajasin autost väljudes selga kahlamispüksid, Inge ajas endale selga kalipso. Kui olime maa alla sukeldunud, siis saime kohe aru, et olime õige riietuse valinud kuna tavalisest kimmikust oleks väheks jäänud. Saime nii vees kahlata kui ka savis roomata. Sellise kujuga tunneleid ei ole varem veel kohanud. Kusagil poolel teel leidsime aarde ja edasi liikusime tunneleid mööda teise väljapääsu poole. Need tunnelid oli veidi teissugused kui varasemad mida olen külastanud. Tänud siia juhatamast.

 1 

Siia käikudesse me ei olegi varem jõudnud. Praegu aga on täiesti lubatud periood, otsustasime selle võimaluse ära kasutada. Varustasime end muidugi mitme lambi ja kõrgete kummikutega. Tegelikult on veetase praegu selline, et ka täiesti tavalise kummikuga pääseb igale poole. Jalutasime algul vale käigu lõppu ja siis alles õigesse. Olgugi, et üks neist punkritest on elupunker, siis on seal ikka väga jahe ja rõske see olemine. Ise küll seal elada ei tahaks. Aga no, sõjaaegne elu ongi natuke teistsugune ja mitte päris normaalne.

Täname aarde eest!

 9 

Taas üks aare, mis ilma kaaslasteta jääks minul ilmselt igaveseks leidmata. Turvalise kambaga kihvt koht. Tänane kolmas maa-alune seiklus. Eelmise aarde juures ühines meiega ka Tarmo, kelle omavalmistatud kummikud väärivad siinkohal äramärkimist, stiilne värk. Varemleidjad tõdesid kohe tunneli alguses, et veetase on täna kõrge. Vähemalt pooltel meist olid kummikud juba niikuinii seestpoolt märjad, seega see meid ei hirmutanud. Küll pälvis aga tähelepanu vee põnev värv. Aare paistis juba kaugelt. Panime end kirja ja jätkasime tunnelitega tutvumist.
Äge koht. Paratamatult meenusid mõni aasta tagasi Odessas külastatud partisanide tunnelid, kus tänapäeval muuseum ja külastada saab vaid giidi range valve all, aga kuulsime palju värvikaid lugusid seal seigelnud või oma maise seikluse lõpetanud avastajatest. Õnneks siin nii hirmutavalt pikki labürinte polnud ja jõudsime turvaliselt päikese alla tagasi.
Väga põnev koht! Aitäh peitjale!
Ja kaaslastele ka suur tänu, oli lahe õhtu.

Odesssa tunnelites

Odessa tunnelites

Eesti tunnelid

Kellel on uhkemad kummikud

Taas päikesevalguses

 9 

Käisin siin tegelt juba nädal aega varem perega luurel pärast ilusa vaate aarde külastust. Kuid tookord me esimestest ruumidest kaugemale ei jõudnudki, ega plaaninudki. See oli juba ammu kokku lepitud, et seda tulen ikka gängiga koos vallutama. Kaupo ja Tarmo kui varemleidjad, rääkisid sellest aardest õhinaga ja tõotas tulla põnev seiklus. Juba kohe alguses oli veetase ähvardavalt kõrge. Kummiku servani oli kikivarvul käies jäänud veel napp sentimeeter. Ja siis tuli Tiibur „Kaupo“ kes vee kahte lehte lainetama lõi ning seda sujuvalt kummikusse suunas, aitäh. Suures pildis ei muutnud see muidugist midagi. Hilisem veetase oli niikuinii üle kummarite serva, eriti kui tunneli keskel kõndida ja trenaazi süsteemi aukudesse koperdada. Need tunnelid olid ägedad. Eriti mulle meeldis ka see, et ehitajad olid seekord isegi siseviimistlusega vaeva näinud ja seinad, laed nägusamaks muutnud. Ise ma tahtsin sellest avalikust aardest mööda kihutada, kuid õnneks tõmbas Kaupo piduri peale. No isegi siin vähekäidavas kohas tundus see karbike liiga nähtaval kohal olema ja tagasi panemisega sai juba natukenegi rohkem vaeva nähtud ja geokuhi peale tekitatud. Targemad teadsid rääkida, et ka edasi minnes on väljapääs olemas ja jätkasime teekonda. Tänu sellele jäi maa peal tagasiteeks muidugist majade vaheline tee. See seltskond võis kohalikele ikka väga veidra mulje jätta – aksessuaarideks tutimütsid, lirtsuvad kummikud ja jalgade ümber teibitud prügikotid. Ilmselt olid nad vaatega siiski harjunud kuna silmi päris peast välja punnitama ei suutnud kedagi panna.

Väga lahe kogemus oli meeldivas seltskonnas. Tänud.

Selle aarde leidsime , kui veel geopeitust ei mänginud . Käisime giidiga läbi kõik tunnelid seal , kohati tuli vesi ikka üle kummiku ääre. Põnev on sellistes kohtades kolada.

 5 

Suurema seltskonnaga oli hea sellisesse punkrisse minna. Neljal meist olid kummikud ning Tarmol ainsana mitte. Etteruttavalt olgu öeldud, et Tarmo oli ainus, kellel jalad kuivaks jäid.

Juba punkrisse minnes selgus, et veetase sõltub aastaajast jms asjaoludest. Meil sattus olema selline aeg, kus veetase kõige madalam polnud, kuid samas ka ei midagi hullu. Mingi hetk läks meilgi nii nagu kirjelduses öeldud ehk saime natuke ka roomata. Seejärel aga nagu ristiinimesed edasi kõndida. Ei pidanudki kaua ootama, kui samm valesse kohta ja vesi kummikusse sisse. Samas polnud selleks hetkeks enam vahet, et kui märjad jalad on. Aare oli üpris avalikult ja jäi täitsa kaugelt silma. Kohendasime maskeeringut ning läksime punkri teisest otsast välja.

Kõik kolm võetud koopa-aaret olid kõik põnevad käimised. Õnneks on sedasorti aardeid veel ootamas :)

 5 

Härra kindral, lubage pöörduda!

See aare kummitas korralikult. Siin ju aasta tagasi käidud ja minu elu esimene selline tõsisem tunnelielamus. Siiamaani olen ikka maismaaroti elu elanud ja vahel ka vee peal purjetanud ja mõne õhulennu teinud, kuid niimoodi sügavale maa alla polnudki saanud. Ja kui eelmine lõppes fiaskoga, ehk märgade jalgade ja karastunud meelega, siis sel korral olin ma juba targem ja poole pealt pugesin õigest august edasi, mitte ei andunud lihtsale ja kutsuvale tunnelisuule.

Vesi on siin võimas, meie Markoga saime kuidagi kuiva jalaga ära, Sven tegi korralikku strippi ja näitas oma siledaid sääri uhkes ilus. Hiljem läksime aardest Markoga veel edasi, ausalt öeldes ikka väga pikad ja ilusad tunnelid ja kuna Sven jäi kuskile seljataha ootama, siis ei läinud päris lõppu. Tegelt tahaks ilgelt teada, kuhu see välja läheb ja kuhu sealt saab.

Ja mis äge, ammu polnud muidu logitud, kuid sama päeva kirjega oli ka siin üks suurem venelastest matkagrupp läbi käinud ja viisakalt nimed kirja pannud. Ei tundunud geopeiturid olevat, pigem juhuleidjad. Sellised "kohtumised" on ägedad.

Niiet saigi mu süda rahule ja kuna oli esimene tunnel elus, siis jääbki mingit oma sooja ja pehmet kohta hoidma. Ja tegelt on ikka päris äge ka siin, olgem aus.

Taaskord omalaadne tunnel. Aardeni jõudmine oli suhteliselt lihtne. Vesi oli küll kõrge, aga varustus hoidis enamuse kehast kuivana. Sven oma kummikutega nii õnnelik polnud. Meie Arvoga läksime veel natukene edasi ja vaatasime, mis järgmise nurga taga on. Vaatasime ära ja pöördusime tagasi. Teinekord läheks ehk isegi vaatama, kaugele minna saab ja mis seal edasi tuleb. Aitäh, põnev oli!

 1 

Hops tunneli uksest sisse ja esimene veetakistus. Ei ole kuiva kummikuga läbitav. Püksisääred ülesse ja minek. Aare korras ja sai veel ringi vaadatud.

Oli muda, vett ja käpukil käimist. Õiged jalanõud olid abiks.

 1 

Istusin ja lugesin teksti, kui sain loetud siis lugesin uuesti. Lõppu jõudes oli endiselt arusaamatu, et kus siis aare olema peaks ja lugesin uuesti teksti läbi... Peale viiendat korda alles sain aru xD Aga kuna need tunnelid nii põhjalikult läbi käinud juba siis teadsin täpselt mis ees ootab. Meeldiv jalutuskäik hakkas aga kahjuks aare ilmutas ennast liigagi kiiresti. Ja ilmutas nii, et jõllitas lihtsalt otsa ehk siis enam rohkem silmatorkavamalt ta ei saakski seal olla. Aardele paigutasin tagasi nii, et kui peaks mõni mugu niisama mööda jalutama või mõni ema lapsevankriga mööda jalutama siis ei hakkaks aare kohe silma. Kuna tunnelid varajasemalt läbi põimitud siis ei hakanud kaugemale minema vaid võtsime suuna tagasi autosse, et teekonda jätkata. Suured tänud uuesti siia kutsumast :)

 6 

Kuna selle aarde logimisehooaeg hakkab selleks aastaks otsa saama ja lähistel oli veel üks kummikuid vajav aare logimata, siis võtsime need plaani. Õige käigu leidmisega läks lihtsalt ja roomamise osa oli ka praegu üsna kuiv. Edasi läks päris poriseks, aga õnneks oli kummikut kaasas rohkem kui vaja ja tänu sellele sai seal üsna muretult plätserdada. Aarde leidmisega läks ka üllatavalt kiirelt, esimesest vaadatud kohast jäi tops näppu. Tänud peitjale!

Leitud... loetud päevad enne nahkhiirte tulekut. Nii nagu langenud reamehest jäävad ka kindralist lõpuks järele vaid pleekinud luud. Sama siin - betoon, betoon, betoon

Leitud.

Isegi siin läks üllatavalt kiiresti, tänud.

Üks huvitav punker jälle külastatud. Põrutasime esiti õigest teeotsast mööda ja jõudsime taas valguse kätte, aga seda rohkem õnnestus punkris jalutada. Tänud peitmast.

 1 

Praegu on hea aeg siin käikudes ukerdada.Kuiv periood on ka siin maad võtnud.Algselt panime küll ühe otsa valesti ja jõudsime tagasi tsivilisatsiooni.Väiksed korrektuurid ja leidsime ka õige käigu üles mis viis meid otseteed aardeni.Viimast otsa käies on siiski soovituslik kummikuid omada,hullult mudane on viimane ots kõmpida.Ei teeks ka paha,kui kindad on kätte panna.Täname juhatamast.

 5 

KAKS peetri betoonkolalat, mis ühelt poolt sõjajuhtide ühendkomandokeskus koos vaatlusterrassiga ja teisalt komandokeskuse ohvitseride eluvarjend ning mis omavahel vett täis valgunud, maa-aluste võlvlagedega tunneliga ühendatud + kus saab boonusena näha veel haruldasi laskeavadega tõkkeseinu – no arvake, kas ma polnud sellele aardele juba paljalt pealkirja ja sisukirjelduse järgi müüdud-müüdud-müüdud… :D.

See Peetri värk tervenisti on ikka nii minu teema, ma olen nende kindlusrajatiste kohta terved mäed infot guugeldanud ja iga võimaliku näppu sattunud eestikeelse raamatu poest koju vedanud, ostas ammu läbimüüdud raamatute müükitulekut passinud ja ringi trippides kõik säilinu läbi kolanud ning ülespandud infotahvlid üles pildistanud… Geopeitus on õnneks selline tore hobi et tutvustab mulle mu fännamisobjekte paremini kui ükski teine ning kui ka ise mõne kohta midagi ei tea, siis kindlasti keegi teine õnneks teab ja pistab sinna karbi… :D.

Linnamüüri aarde juures kirjutas üks sakslane meile oma logis muuhulgas nii: “Thank you for supporting our great hobby by hiding this cache”. Mu meelest on see lihtsalt perfektne tänukokkuvõte ühes lauses ja kordan tema mõtet, tänades samuti siinkohal Lauri selle ägeda objekti tutvustamise eest :). Ja ühtlasi ka merekindluse aarde eest ja tegelikult veel enam kui 100 ägeda aarde eest ja… Nojah, ja ma vajutasin preemiaks muuhulgas just kõige eeltoodu pärast ka oma selle aasta AA-kandidaadilistis punkri juures number ühte…

See äge kindralite vaatlusterrass

Mu lemmikud olemasolevast peetrikirjandusest

 1 

Minna või mitte minna? No vaadata ju võib. Kummikud olid kaasas, ja aare veel viimaseid päevi avatud sel aastal. Vett polnudki eriti palju, kummik sai vast veerandi ulatuses märjaks kui sedagi. Veidi sai ikka poris ka roomata, õnneks polnud seda pikalt. Jõudsin siis lubavasse kohta, tutvusin olukorraga ja lugesin alles siis põhjalikumalt kirjeldust. Selgus, et olin aardest hooga mööda tormanud. Eks siis vantsisin tagasi ja panin nime ka kirja. Aitäh peitjale.

 2 

Jälle üks minu lemmikuid aarete otsimise kohti, maaalused käigud. Ega ma ei teagi, kust ma selle mõtte sain, et meil hullult palju käike ja ekslemist. Kohale jõudes, käisime ikka kõigepealt vales kohas ära ja siis saime ikka jalad aarde suunas ka seatud. Kuna aare ilmutas end üpris kiiresti, siis otsustasime, et vaatama ka kõik võimalikud ülejäänud nurgatagused üle. Jutsi hakkas muidugi oma õduka fantaasiatest rääkima. Esimene oli see, et kohe hakkab meil seljataga voolama tohutult vett ja me peame üli kiiresti jooksma hakkama. Mõni hetk hiljem kuulsime ees vee kohinat. Juts, egas sa ometi ennustaja ole. Õnneks ei voolanud meile vesi vastu, vaid hoopis langes korrus allapoole. Kui olime ka lõpu üle vaadanud ja ka rõdu kaenud, hakkasime tagasi minema. Nüüd tuli Juts järgmise õudukaga lagedale, et kuskilt hakkavad rotid välja ronima ja me peame jälle jalad kõhu alt välja võtma. Õnneks ei tulnud siin ühtegi rotti nähtavale. Lõpus õpetas Juts mulle, kuidas tuleb pükse pesta. Lased end põlvili vette ja ei peagi praktiliselt midagi tegema. Votsulle. Mina siin loobin käega vett. Tänud peremehele sellisesse kohta kutsumast.

 1 

Jansi hirmutas mind enne selle aarde otsingut ikka kõvasti, seal on palju tunneleid, me peame pikalt ekslema, keegi pole kiirelt leidnud etc. Mina olin oluliselt optimistlikum, studeerisin hoolega aarde teksti, vaatasin kaasas olnud linke ja lootsin salamisi ikka kiiret leidu.

Olgu siis öeldud, et tulemus tuli c kahevahele. Ei leidnud päris esimesest kohast, kuid teisest juba leidsime. Lisaks tegime jalutuskäigu komandokeskusse, kus ma vaateplatvormi osavalt verandaks nimetasin. Tänud peitjale, täiesti lahe koht on jälle geoaardega minu teadmiste kaardile kantud.

 1 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 1 

Selle aarde juurde mind kutsuti kaasa. Muidugi lähen kui veel püksidki jalga antakse. Läksime tunnelisse, ei ole,kinni vajunud. Priit helistas Mikile, kes sõitis siis kohale. Tuli välja, et meil oli vale koht. Läksime siis õigest kohast ja jõudsime aardeni. Välja sai juba täitsa puhtalt. Tänan peitjat.

 1 

Algul sai mööda valet käiku mindud, tuli tupik ette. Mis siis ikka tegime kõne Mikile ja küsisime kas oleme õiges kohas, kirjelduste järgi jah, aga edasi ei saa kahjuks kuskilt. Miki oli hea ja ütles, tulen vaatan kas oli ikka õige koht. Muidugi mitte:) Õige tee kätte saadud, siis läks juba libedalt. Tänud peitjale.

 3 

Kodunt nappide kilomeetrite kaugusel olev aare ja 3.5 kuud otsimata?! Ebareaalne ju.. Nagu ootaks midagi. Eks ootaski - minu soov oli otsida rattaga, üks aga ei saanud vahepeal ratta selga. Või õigemini lenksu. Täna lõpuks saime, kohe 37.7 km saime, tulime siia koduteel Pioneerilaagri juurest. Teel siia põikasime sisse Viti mõisa peahoone juurde, kus tegutseb hooldekodu ning mõisa ettegi sisenemine tundus keelatud olevat.
Kindralite punkri nullpunkti leidmiseks oleks samuti peaagu kellegi koduhoovi sõitnud, sest see näitas lähemat lähenemisteed. Küllap nende sodi siis seal ühes augus ongi :-P
Panime rattad nahkhiirte eest hoiatava sildi juurde kinni, viskasin räbaldunud kileka peale ning haarasime relvad-taskulambid. Jalas olid plätud ning lühikesed püksid. Mida vähem selja-jalas on, seda vähem saab mustaks või läheb katki. Vett oli nii vähe, et liikuda lausa lust, soe veel pealekauba (nii ütlen pärast RV4 ja Laagri tunneli lõpus käimist). Jalad saime punase mudaga kokku, aga see oli ka kõik. Jõudsime kenasti Lauri soovitatud kohta. Mida aga polnud, oli aare :-) Mis siis ikka, lähme tagasi ja siis uuesti edasi.
Teise käigu keskel ootaski meid otsitav. Kuna mõni nahkhiir lendas kümnekonna cm kauguselt mööda, siis ei pidanud vajalikuks rohkem käike läbi käia ja võtsime suuna koduavause poole. Kui kord maa peal tagasi olime, oli rõõm käidust ja nähtust suur. Lõpuks ometi, ei pea enam kauem Lauri ja veel kodulähedase aarde mitteotsimise pärast piinlikkust tundma. Võime jälle peitjale otsa vaadata :-)
Aitäh Laurile põnevat paika külastamast! Kahju jah, et neid maa-aluseid nüüdseks juba nii palju saanud, et varsti neil vahet ei tee ja maa all käimise põnevus nende lisandudes lahtub. Kunnide punker vääris küll lisaks Suurele Peetrile lisasutsakat. Pakk korras, vaid pealt arusaadavalt räpane :-)

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/982702335

Drive-in

Torukübaratareke

Kõrgeim veetase

Mudakonnad

 1 

Vahelduseks ka suurema seltskonnaga aardeotsing. Olen sama tiimiga ennegi maa all käinud, miks siis mitte seda traditsiooni jätkata. Traditsiooni hulka kuulub endiselt mul ka tossudes solberdamine. Vett palju just ei olnud, vahepeal oli küll punane muda, kuid lõpus sai jalanõud jälle puhtaks, sisenesime ühest kohast, väljusime teisest. Mulle need tunnelid meeldisid vaata, et enim nendest, kus käinud. Oma osa andis kindlasti ka asukoht. Mõelda vaid, meie kohal on inimesed ja elu. Aitäh!

 1 

Mida teeb geopeitur reede õhtul? Loomulikult läheb aardeid otsima. Ja veel kuhu! Kuskile urgu. Segased! Aga giid oli tasemel ja seltskond mõnus. Täname huvitavasse kohta juhatamast.

 3 

Korduskülastus :D. No ei saanud ju jätta võimalust mõned pildid teha, eelmine kord jäi fotomasin lihtsalt maha. Täna oli vett rohkem kui eelmine kord ja no soppa kah. Lahe oli ikka :D!

Kajaliiside tiim on kummikuusku

Reix järgib oma motot: külm on emotsioon :P

kaheraealine soparada

Kuna vihma sadas, otsustasime teha tunnelite päeva. Esimese hooga valisime vale haru ja jõudsime tupikusse. Ronisin august maapinnale ja kogusin luureinfot. Selgus, et tuli ennast varem märkamata jäänud praost läbi pressida. Siis oli juba kõik selge. Elamus missugune, aitäh!

 2 

Kiirabibrigaad sai väljakutse siia. Igaks juhuks tulin kaasa. Punkris olla ühel kindralil midagi väikest kuhugi kinni jäänud. Täpselt ei saanudki aru, kas 3.5 promilli ja 4.5 kaliiber või vastupidi. Igatahes abi oli vaja kiiresti. Läksime täisvarustuses ning vaatasime patsiendi üle. Seisund polnud sugugi kriitiline. Diagnoos: tüüpiline mudamulistaja sündroom koos kergekujuliste pimepüherdamise kõrvalnähtudega. Mooritz kirjutas kohapeal välja paberretsepti ning jätsime kindrali kodusele ravile, ikka punkrisse. Järgmisest kuust soovitasime küll puhkust võtta, muidu pingutab veel üle.

 2 

Moorimajas saime kõhud suppi täis ja mõtted hakkasid liikuma edasise päeva sisustamise suunas. Väljas kallati pangega vett taevast alla ( sain omal nahal tunda kui jäle see on kui jooksin bussi katuseluuki sulgema ), aga tahaks ju midagi otsida. Nii jäid esmavalikusse need aarded, kus katus pea kohal :P. Nii suundusime esimeseks siia. Parkisime auto tee äärde ja läksime sissepääsu otsima. Isver-sussver, milline plöga siin maas oli ja me ronisime( õigemini roomasime) sellest läbi. Edasi läks kobedamaks see rada, vesi lendas laias kaares kui mööda vett tuiskasime kuniks see otsitu silma jäi. Aga no me tahtsime veel näha, nii tuiskasime edasi kuni jõudsime maa peale hoopis teisest otsast. Oi kui palav siin väljas oli. Hiilisime kiirelt autoni ja edasi uutele seiklustele. Tänud!

 1 

Arvasin, et kui täpselt aasta tagasi ma esimest korda elus nendes maaalustes käikudes käisin, jäävad need kindlasti mul viimasteks, kuid säh sulle. Need peitjad tuleks lühema lõa otsa panna!

Seekord Marise häid kummipükse polnud, tuli läbi ajada oma kaltsupoest ostetud kummaritega. Arvasin, et kindlasti tuleb üle, kuid üllatuseks saime kõik mõnusalt kuivalt kohale. Tänud, brr ikkagi!

 1 

No siin läks ikka aega. Kunagi varem olen ka korra siin tuuseldanud, kuid õiget käiku ma siis küll üles ei leidnud. Ja ega ei leidnud pikalt ka seekord. Lõpuks siiski näkkas. Väga äge paik oli. Õnneks kummikutest üle ei tulnud, Ahti sai aga küll varbad märjaks - tema sõnade kohaselt olevat isegi üsna jahe vesi olnud. Aitähhid mõnusasse paika juhatamast!

01469

 1 

Olime valmis tunduvalt ebameeldivamaks teekonnaks. Et põnevam oleks, siis sai ühes vales harus ka kõigepealt ringi kakerdatud. Aarde juurde jõudes oli imestus, et olemegi juba kohal või. Kuna isegi minul oma suhteliselt madalate kummikutega olid jalad kuivaks jäänud, siis sügavamaid kohti üles otsima ei hakanud. Tänud!

 3 

Ma olin ikka oma vaimu valmis pannud millegi See ei ole prügi sarnase aarde otsimiseks, kui olukord oli hoopis leebem. Veetase oli madal, isegi poolkummikuga oleks läbinud, roomamiseks sobivam pool oli üsna kuiv. Ja siis oligi korraga aare käes! Väga ootamatult tuli see. Nüüd logisid lugedes selgub, et pool käikudest jäi nägemata. Mine või tagasi :)

 3 

esimese hooga telefoni taskulambiga oli seal suht keeruline liikuda. Suurem tydruk tuli ka alguses kaasa, kuid pimedad tunnelid hirmutasid teda. Niisis k2isin kodust l2bi, v6tsin korralikud lambid kaasa. Seal maa all on omajagu neid kitsaksvarisenud tunneli kohti.Sai omajagu roomatud ja uuritud ;) Natuke naljakas oli ka puurkaevu toru keset tunnelit. V2ga seiklusrikas otsimine oli (y)

See oli kõvasti piiride laiendamise ja omaenda sisemiste tõkete lammutamise aare. Enamasti ma sellistes kohtades ei käi. Hea küsimus miks.... Peale seda käiku ei oskagi nagu enam midagi mõistlikku vastata. Tegelikult on need katakombid ja labürindid omajagu lahedad. Väike hirmufaktor on ikka sees ja ei tasu mõelda mitu miljonit tonni kive su pea kohal ripub :) aga muidu on ju nagu jalutuskäik pargis. Tõsi - valgusallikad peavad olema ja parem kui neid on mitu. Sellistes kohtades pimedas olla on..... No on võimalik aru saada mida tundsid Tom Sawyer ja sõbrad. Ajaga läks tiba kiireks ja seetõttu jäi osa sektsioone läbi käimata, aga need mis käidud, olid lahedad. Aitähh. Ja nüüd tundub küll , et on edaspidigi kohti kuhu ronida :)

 9 

Päev 79.

Kaks aastat tagasi kui Suure Peetri aaret käisin hooldamas, siis käisin punkri enda arust läbi aga tunnelit ma küll ei mäleta. Muidu oleksin sinna ka kindlasti solberdama tahtnud minna. Kirjeldust lugedes jäi silma, et tavakummikutest jääb väheseks. Piltidelt paistis aga hull muda. Kapist ma ühtegi äraviskamist vajavat jalanõudepaari ei leidunud. Seega tuli loota, et minu kummikud pole tavalised vaid erilised. Riietusin suviselt, lühikesed püksid, t-särk ja kükloop pähe.

Punkris leidsin vajaliku tunneli kiiresti üles ja ikka imestasin, et eelmine kord siin ei olnud ju tunnelit. Või siis viga lihtsalt selles, et käidud on niipaljudes sama välimusega rooduvarjendites, et ei tee enam neil vahet. Vesi oli ootamatult klaar. Esimesed sammud tegin väga ettevaatlikult. Varbad kuivad. Iga samm lööb vee alt lahti värvikireva mudamängu, mis hägustab jalge ümbert vee. Samal ajal moodustavad pisilained, mis vastu tunnelite seinu tekitavad huvitavaid helisid. Kuivale maale jõudes ei pannud õiget kohta tähele ja suundusin uue tunneli lõpus paistva valguse suunas. Sealt leidsin vaid kemikaalide tünne ja purke mis olid varingu kohast alla lükatud. Õiges kohas silmitsesin kust on mugavam. Sellist varianti ei leidnud ja viskasin mudasse käpuli. Pärast roomamist sai ennast esimeses ettejuhtuvas veelombis kohe puhtaks küürida. Veetase oli jätkuvalt sobivalt madal. Kiiresti käies oleks olnud jalad muidugi märjad aga rahulikult polnud viga. Ei läinudki kaua kui karp otsa vaatas. Logima hakates suutsin oma lemmik geopastaka pillata kõige tihedama oranži muda sisse. Mõtlesin kas vajutan natukene veel peale ja see kaob igaveseks sinna või tõmban välja ja pesen puhtaks. Nii hästi teeninud pastakat ei saanud veel maha matta ja pesin mudavees ta puhtaks.

Pärast logimist jätkasin teed mööda tunnelit. Pärast järgmist vihjele vastavat kohta tekkis esimene hetk kus oleksin võinud jalad märjaks saada. Viimane lõik oli erinevate sügavustega ja esimest sammu tahtsin just valesse kohta teha. Lisaks oli see kõige parema kajaga ala. Lollide häälitsuste tegemiste saatel jõudsin naaberpunkrisse. Seal uudistasin jälle kõiki ruume. Eriti ahvatlev oli üks kinnimüüritud trepp kuhu oli lõhutud pisikene auk sisse. Vahepeal käisin ära õues ja ühes ebameeldivamas tunnelis aga lõpuks leidsin ennast ikka selle augu eest. Toppisin ennast sealt august läbi, kuhu keskmine geopeitur jääks kinni. Midagi väga erilist ei leidnud. Tegemist oli kellegi kuuriga, mille ruumidesse polnud metallivargad jõudnud. Uksehinged, metalllagi, erinevad talad kõik alles. Toppisin ennast sealt august jälle välja ja oligi väikene avastusretk lõppenuks vaja kuulutada. Kui enne teist punkrit kartsin, et peab kogu tuldud tee tagasi kõndima, siis suvilate vahelt sai ikka minema.

Peitjale aitäh!

Kindralite peldik

Tupik

 5 

Aarde avaldumise hetkel polnud mul plaaniski siia maa alla pläterdama tulla. Aga kuna eelmine maastik 4.5 allus ilma probleemideta ning isegi täitsa huvitav oli, siis ei olnud mul põhjust mitte tahta ka siia tulla. Ja pealegi oli ka sobilik abivahend kui nii seda nimetada saab, olemas. Eks siin see värk oli väheke sopasem aga olen varemgi taolistes kohtades avastamas käinud ning ega see väike roomamine ja libiseminegi tükki küljest võtnud. Tunnelid tundusid lõputult pikad aga lõpud/jätkud olid neil tõesti olemas. Aitäh! EVEJ

 4 

Mis siia veel kirjutada annab, kõik on ju nii detailselt juba kirja pandud. Teistel olid kalamehesaapad/püksid, ma tulin kalipsos. Pettusin veidi, sest ootasin maastiku raskusastme põhjal midagi märksa krõbedamat. Aga üks lisapunkt D/T matrix'is kulub küll marjaks ära :) Tunnelid ise on ju näitamist väärt. Aitäh!

 3 

Alguses jäin mina auto juurde ja teised läksid aaret otsima. Kuna mul endal sobivat varustust pole, pidin ootama, et varustus vabaneks. Pärast tuli Madis minuga uuele ringile. Parajalt vesine koht oli, nullis meeldis mulle sissepääs, arutlesime, kas äkki Marianni väikese autoga annaks sealtkaudu nulli sõita :D Kahjuks vist siiski ei annaks. Aitäh huvitavat koha ja aarde eest!

 20 

Mingi päev tuli Indrekuga jutuks, et tal plaanis seal urus ära käia. Mul muidugi hakkas mõte liikuma, et käimata koht, leidmata aare ja võtaks ühiselt ette ning panime plaani paika, et esmaspäeval. Paras selline kosutav ujumine ette võtta peale tööpäeva. Nii läinudki. Kella 20'ks leppisime kohtumise uru ukse ees kokku ning otsustasime tsivilisatsioonist mõneks ajaks lahkuda ja pugesime urgu. Minul ainsana puudus igasugune varustus, mis vee inimkehast eemal hoiaks ja ütleme ausalt, et tegelikult ei olnud seda ka vaja. Tõmbasin jalga tunked, viskasin varba otsa oma elu ära elanud matkasaapad ning peale lampidega varustamist olin valmis. Leatherman ka igaks juhuks tasku..(alati, kui maha jääb, on seda vaja olnud). Tagantjärele võin öelda, et täiesti vabalt saab suvaliste riietega ära käia, vee kõrgus ei olnud isegi minusugusele jupile "üle mõistuse", st pesu jäi kuivaks (loe: nii hirmus ei olnud). Mobla võtsin igaks juhuks kaasa - vaja ju veekindlus ära testida, siis on garantiiremondi meestel ka põnev näha, mis seal sees on. Võib-olla saab ka paar pilti maa alt ning jagada, kui levi peaks olema. Muidugi ei olnud seal mingit levi. Esimene veetakistus ehmatas korra ära, et vist on vale koht lähenemiseks, siin on kindlalt üle pea. Ainus ilma kummikuteta loll, st mina ronisin kõigepealt vette - mul ei olnud nimelt seda ohtu, et ühe kummikuserva tuleb. Käikude hargnemiskohas käisime kõigepealt lootusrikkalt lihtsamas käigus ära ja muidugi ei olnud seal midagi. Edasi vonklesime natuke poris, peale seda pesime käsi kristallselges vees (juua siiski ei julenud) ja nautisime oma maa-alust retke edasi. Mingil hetkel leidsime aarde, logisime ja lonkisime rahulikult mööda tunnelit edasi. Lõpuks hakkas minul igav, teised tahtsid veel kaugemale minna, minul tekkis kuuma kohvi isu, mis autosse jäi ning tegime otsuse hargnemiseks. Mina hakkasin ise tagasi liikuma, teised läksid veel kaugemale edasi. Tagasiteel see muhe mudamägi enne sügavamat veetakistust ning pea kohalt paistev valgus tekitasid kiusatuse, et äkki läheks ikkagi siitsamast välja? Istusin augus, vahtisin sinist taevast, ning tundus, et saab küll, üks hüpe tuleb ainult teha mööda seina ülespoole ja küüned-hambad juurikasse lüüa. See tundus hetkel palju põnevam väljakutse, kui kogu koopaüritus. Minut hiljem olin kellegi tagahoovis, kus ilus jalutusrada läks tee peale. Veel mõni minut hiljem auto juures, vahetasin ennast kuivaks ja puhtaks, nautisin mõnusalt sooja kohvi ning õnnestunud geopäeva. Mingit erivarustust ei ole seal päriselt vaja. Aitäh!

Kosutav ujumine

Mõnus jalutuskäik

Tunneli lõpus valgust ei paista

Kaevumehe pulk

Ravimuda

Märg ravimuda

Siit saab ka lõdvalt välja, kui enam ei viitsi

 8 

See aare sai jah põhjuseks, et tuli väga tugev kihk minna kolama. Maa-alla muidugi. Oleks läinud kohe, kui aare avaldus, aga puudus vajalik varustus. Seega alustasime varustuse laenamise ja omastamisega ehk aarde vallutusretk algas minu jaoks kalapoes. Jess, just oli saabunud uut ja paremat kaupa ning kahlamispükste pakendid seisid ootevalmis hunnikutes. Kui algul kahtlesin, kas väiksemaid numbreid pakutakse, siis valik oli võimas - vali mida soovid. Kaaslastega aja kokkuleppimisel oleksin peaaegu emadepäevaürituse saanud (laupäeva). See oleks äge olnud, sest sellist emadepäevaüritust polegi varem olnud. Ning tihtipeale on soov teha midagi uut ja huvitavat. Lõpuks leebusime kõigi emade-vanaemade suhtes ning nihutasime ürituse esmaspäevaks. Meie tulime linnast ning Mariannega kohtusime alles kohapeal. Igaüks hakkas oma ülikonda selga ajama. Kui Mihkel linnas oli minu pisikest käekotti vaadates küsinud, et kas kummikud kotis :) Siis tõelisus oli, et Marianne auto pisike pagasnik oli kummiülikondadest pungil :) Mul oli hea meel, et seekord sain Mariannega koos minna ning kumbki meist ei pidanud "kaldal" oma järjekorda ootama. Selle eest minu suur tänu Marisele püksilaenutuse eest :) Kahjuks Liisi jaoks meil enam sobivaid pükse ei jagunud, nii pidime siiski kahes vahetuses logimisringil käima. Kui eelmisel aastal tabasin end vahel "blondidel" hetkedel. Siis ka sel retkel oli oma "blond" hetk. On ju teada tõde, et sellistesse käikudesse tuleb minna mitme varulambiga. Ka Laur kirjelduses hoiatab. Ja mida tegime meie :) Võtsime kodust hoolega kaasa taskulampe, ikka varuga. Varulambid panime kohe Marianne jopetaskusse varuks ning mineku lambid eraldi. Tunnelis olles ilmnes, et minu suurepärane võimas taskulamp ei süttinud ning Marianne oma oli jäänud autosse . . seega läksid kohe kasutusse varulambid. Aga elutarkus ütleb, et loodus tühja kohta ei salli ja Marianne jopetaskusse rändas Madise varulamp. Nii et tegelikult oli üks ikka varuks ka. Sissejuhatuseks ekslesime ka vales käigus ning alles seejärel leidsime õige prao, kust end sisse pressida. Seejärel saime kahlata ning nautida kummipüksi mõnu pimedas pikas tunnelis. Suured tänud Laurile selle seikluse eest! Ja soovitus ka - Minge kindlasti lõpuni!

 4 

Täna sai siis ettevõetud see maa-alune rännak. Oli igatahes huvitav, kalamehe püksid tasusid ennast kuhjaga ära; ("no mis teha kui kalale ei jõua, siis aarete otsimisel ka sihtotstarbeliselt kasutuses")Käigud sai pärast uksest ukseni ja risti põiki ülevaadatud. See üksik nahkhiir oli veel õhtul ka täitsa omal kohal :) Tänud peitjale!

 7 

Selles on Mariannil õigus, et mulle erinevad koopad meeldivad. Seega tegin kohe kaks külastust. Kõigepealt Mihkli, Marise ja Marianniga ning seejärel Liisiga. Vääääääääääga äge koht, mulle meeldis! Aitäh seltskonnale kaasa tulemast, aitäh Marguse kummikute eest ning aitäh Laurile siia kutsumast! Palun veel!

 7 

Täna oli sobiv päev vesiste maa-aluste käikude külastamiseks. Päev otsa sai tegeletud lõputööga ning pea vajas hädasti tuulutust. Seltskond ja varustus olid juba varem kokku klapitud, mis siis viga minna. Jõudsin esimesena punkri juurde ja ei jõudnud veel luurelegi minna, kui teised kohale saabusid. Pikemaks mõtlemiseks ei läinud, kes tõmbas kummipüksid, kes kalipso selga ja isegi vaesele Madisele, kes ilma oli, leidsime ka midagi. Liis jäi autosid turvama ning läks hiljem Madisega teisele ringile. See on ju ammu teada, et Madisele punkrid ja käigud meeldivad. Avastusretk oli edukas, meid ei seganud vee kõrgus ega kiuslik muda. Seevastu suutsime ära käia ka tupikus ja hiljem vaatasime teise punkri üle, nii et kõik käigud said uudistatud. Vaateplatvorm oli küll äge. Üks hiline tudiv nahkhiir jäi ka silma. Aitäh, vahva koht ja aare!

 6 

Roomamine ja vees kõndimine maa-aluses koopas ei tohiks ühtegi geopeiturit külmaks jätta. Läksime nullist sisse ja varsti tekkis hämming, tulime välja ning ei saanud aru, mis siin toimub. Läksime tagasi sisse ja sügasime kukalt, tulime välja ning rääkisime kohalikuga. Lubas oma redelit kasutada sisse minekuks. Oli küll lühem kui augu sügavus, aga töötas. Kokkuvõttes ei võitnud sellest midagi, sest vesi on igal pool, ainult aega kaotasime. Roomamist sisuliselt polnudki, riided mustaks ei saanud. Huvipärast kõndisime teise punkrisse välja, külm vesi ajas vanduma. Mul olid lõhkised tossud ja dressid. Arvi aga ei tahtnud oma tosse määrida ja võttis need jalast kui jõudis betoonist laega tunnelisse. Mu arust oli vees ka kive ja laude, aga ta paljajalu nende üle ei kurtnud. Kõndis paljajalu autoni ning andsin talle 4 numbrit suuremad plätud, et merekindluses mugavam oleks.

 3 

No väike trots oli selle punkri ees, et kuhu "orbita" maigulisse pimikusse Mari ja Hannes mind küll kaasa kutsuvad. Vastupidi, oli ajalooliselt tõsisema iseloomuga, viisakam ja puhas ehitis, vahepalaks looduslik valgus raja keskel. Pluss kummaline nähtus: tunneli keskele paigaldatud pruun pliiats. Mari tubli kodutöö tulemusel püsisime õigel rajal ja kulgesime läbi vee karbikese juurde. Kuna hommikul meist keegi Jänese juures Puhhi moodi leiba mee ja kondenspiimaga ei olnud manustamas käinud, siis ei olnud probleem ka pisukese poriga "jänese esiukse" moodi asjandust läbida. Teel tagasi oli kiusatus esmaleidja jälgedes juurikatega väljapääsu kasutada. Tulime koos ja väljusime koos mööda tuttavat rada, Triinu ka juba ootas. Tänud peitjale.

 12 

Milline õnn, et ma taipasin Hanneselt eile küsida, mis tema tänased plaanid on. Ilma poleks me siia täna mingil juhul veerenud. Ja siis ma poleks kohtunud Hannese toreda naisega, kellega enne vist vaid telefoni teel suhelnud olime.
Aardega oleks kardetavasti veel hullemini läinud. Need käiguaarded seisavad mul enamasti aastaid, enne kui leian piisavalt motti ja soovi sinna sisse pugeda. Eriti, kui veeseis nii kõrge on ja vahepeal poris roomama peab. Kogu sellest nutust ja halast hoolimata osutus seesinane üheks toredaks aardeks.
Eile õnnestus mul leida käikude umbkaudne plaan koos fotodega, tänu millele saime mitmeid äratundmisrõõme. See kaevutoru oli muidugi klass omaette. STF tuli seega sõbralikus seltskonnas rõõmsalt ja rahulikult. Pori oleks võinud törts vähem olla ja varinguvahe suts kõrgem, aga nii polnud kah hullu.
Tänud lähevad seekord kirja lisaks Laurile ka mu armsale äiale, kes mulle maalt lisaks kummikutele ka mõnusa mudaspüherdamise jope kaasa haaras. "Hallpead austa!" ei ole mitte ilmaasjata öeldud. Nii on! Aitäh!

 15 

Tsutsakas jah. Jätsime Triinu autosid ja sissepääsu valvama - noh et keegi seda pihta ei paneks - ja läksime kolmekesi tsuklema. Pärast valvur ütles, et 20 minutiga just ei saanud välja, aga 30 ka ei kulunud. Ju siis nii oligi. Kirjeldus on üllatavalt adekvaatne, lisaks pikematele kummikutele võiks neile sisse pista ka pikemad jalad, on tiba lihtsam. Ja muda on seal ka, igasugustes asendites ja igasugustes vedelusastmetes. Kõige kummalisem on vist see külamehe puurkaev, mis läbi tunneli on rammitud :) Lõppkokkuvõttes oli Kristal minu ja Mari ees olulisi eeliseid ja ta sinder kasutas neid mõnuga ära - mina lähen nüüd ja kasutan pesumasinat seda intensiivsemalt. Ühesõnaga - solberdatud, roomatud, logitud ja elusalt välja tagasi jõutud. Peitjale aitüma ka - täitsa kena asi!