Snape'i pärand

Liuglesime kohale, keegi ronis, keegi logis ja pisiesemete loopimist harjutasime ka. Aitäh!

 1 

Nimitegelasega tutvutud, siis polnudki muud kui ka tema pärand üle vaadata. Googel näitas et saab asjale päris lähedale s6ita, aga tegelikkuses tuli auto ikka kuhugi kilomeetri kaugusele ära parkida. Siin haarasin kohe heaga paar abikat kaasa et ei korduks sama asi mis eelmise aardega kus paarkymmend cm puudu jäi. Mootorsaanidega oli korralik maantee sisse s6idetud ja sai rahulikult sirge seljaga järve poole astuda. Ka pakast oli piisavalt olnud ja nii ei olnud vaja ei spiidosid ega suppe ;P Neid jääolusid mida talv meile pakub tuleb ikka maksimaalselt enda kasuks ära kasutada ja nii l6ikasingi otse üle jääkaane. Siin l6pus ei läinudki abikaid vaja, aga parem olla valmis kui et tõdeta tõsiasja :D Sama moodi nagu ka eelmisega oli siin vaja koputada et h20 liim lahti tuleks ja konteiner liikuma hakkaks. Tegelikult k6ige keerulisem osa oli hoopiski karbist logiraamatu kätte saamine. Viimane oli katkise minigripi t6ttu vett sisse imenud ja m6nusa pehme raamatu asemel meenutas kure kurku risti kinni kiilunud konti. Sai teist ikka jupp aega mazzeeritud kuni ta vaikselt liikuma hakkas. Lehed olid 6nneks poolkuivad ja v6tsid pliiatsitinti ilusti vastu. Tindipott oli ilusti alles, aga ei hakanud täna s6rmepitsateid proovima ;) Pakkisin ta uuesti ilusti kokku ja tagasimatk v6is alata. Tänud peitjale

 6 

Saabusin Snape'i parklasse, kui õues hakkas hämarduma. Viskasin selga oma SUP i, ühte kaenlasse läks redel ja teise kaenlasse kalamehepüksid. Sellise koormaga polnudki see teekond ültse nii lühike. Aga kohale ma jõudsin. Kohapeal ootas romantiline vaade. Järvel kurameerisid kaks luike ja veest hakkas õhku tõusma õrna udu. Mina alustasin oma ettevalmistusi veele minekuks. SUP täis, koormarihmaga redel SUPi peale kinni, kalamehepüksid jalga ja veel lõpuks päästevest ka selga. Äkki hakkasid kostuma mugude hääled sealt pool, kust kust ma ise tulin. Olin nagu kubujuss, kui ma üritasin oma SUPi vette saada, aga vette ma ta sain ja ise sain kuidagi sinna otsa. Nüüd algas mööda vett aeruga paterdamine. Sain just parajasse kaugusse kaldast, kui hääled jõudsid paadisillale. Kuna pimedus oli langenud päris kiirelt veele, siis mina igatahes neid ei näinud, aga kuulsin küll. Läbi puude oli näha mingit imeliku oranži valgust. Mõtlesin, et see ei ole loogilne, et keset raba oleks mõni maja, mille aknast paistab valgus. Oh mind küll. Muidugi polnud see maja, vaid hoopis hiigelsuur kuu kiikas läbi puude minu poole. Õrnalt kõhe oli pimedas keset järve olla, aga sees oli ka selline mõnus ärev tunne. Natuke paterdamist veel ja olingi õiges kaldas. Nüüd oli vaja veel leida õige koht randumiseks, mis polnudki nii lihtne, kuna kaldad ju siin päris järsud ja ega pimedas nüüd see õige koht ka tahnud välja tulla. Seega vaatasin litsalt koha, kus kaldale viskuda. Ise kaldal ja veel ka SUP üle võseriku kaldale ja võiski minna lambi valgel aaret otsima. Minu üllatuseks on siin ikka väga laiad rajad sisse tallatud. Natuke pimedas lambiga vehkmist ja jäigi lahtise uksega aare silma. Huvitav, kas see peabki nii olema? Ütleme nii, et polegi nii lihtne kalamehepükstes sellistesse kõrgustesse ronida, aga ülesse ma jõudsin. Üleval sain aru, et selle aare on avanud ikka mugu käsi, mitte mõne linnu nokk. Üleval oli seda aaret natuke keeruline logida, seega tulin aardega alla. All oli mõnus asjaga tutvuda. Kui ma nüüd tuletan meelde aarde sisu pildi järgi, siis keegi on selle uhke kirjutusvahendiga minema läinud. Ma arvan, et tegu on jälle mõne muguga, mitte ilma ühe suleta linnuga, aga pott tinti täitsa olemas. Kuna kirjutusvahend puudus, tuli taskust leida oma kirjapulk ja oma nimi kirja saada. Peale selle, et kirjapulk on aardest minema lennanud, tundus logiraamatu ümbris olevat ka kuidagi väga räbal. Pakkisin asjad ilusti kokku ja venitasin ennast üles tagasi. Sulgesin ilusti aarde ja võisiki uuesti jälle kindlale maale tagasi laskuda. Nüüd uuesti redel SUPi külge, SUP vette ja ise tasakaalu hoides SUPi peale. Nüüd nägin veepeal ees kahte suurt valget udu torti, mille vahelt mul tuli läbi aerutada. Ühel hetkel tundsin, et keegi laseb mulle valgust kuklasse. Keerasin supi ringi ja enda suureks üllastuseks avastasin, et see oranž pannkook on nüüd juba eriti kiirelt jõudnud taevasse tõusta, aga nüüd oli see hoopis valge. Vot see oli alles vaade, kuu säras taevas tema peegeldus veepinnal ja taevas siras mustmiljon tähte. Sinna juurde veel täielik vaikus, udu ja mina vaikselt üle vee liuglemas. Tegelikult ei ole võimalik seda sõnadesse panna, mida ma nägin ja tundsin. Proovisin küll midagi telefoniga salvestada, aga see on ikka mitte midagi selle kõrval, mida silm nägi ja hing tundis. Kaldale jõudes oli plats mugudest puhas ja mul rahulik toimetada. Tagasitee läks ikka eriti kiirelt, kuna kogu see ilu keerles kogu tee meeltel. Suured tänud perenaisele toreda aarde eest. See oli nüüd küll üks meeldejäävamaid aarde otsimisi minu elus.

Luige paar oma romantilisi tiire tegemas.

Paistis ilus ümmargune kuu ja tema peegeldus peegelsiledal järvel.

Professori juures sai ammu käidud ja info jäädvustatud. Kodus klopsisin koordinaadid kokku ning jäid ootele. Üksi, redel seljas, ei olnud mingit tahtmist sinna minna. Täna, aga olime juba õiges kandis ning miks mitte kohale minna ja asja uurida. Hindasin puu väikese abiga ronitavaks. Ingrid pani oma toetava õla alla ja nii polnudki midagi keerulist aardeni jõuda. Tänan.

Selle aarde juurde sai õnneks praegustes oludes üpris otse. Natukene turnimist ja jukerdamist oli, aga lõpuks sai ikkagi nimed logiraamatusse kirja. Aitäh!

Eks ikka avastad vahel mõne aastad tagasi leitud aarde, millele ei saamudki lõpuks logi kirja. Parem hilja kui mitte kunagi :) Et liiga palju ära ei annaks, siis saan öelda ainult lühidalt, et kõik selle aarde juures oli ülimalt äge. Kuigi lõpus oli külmakraadide tõttu logimine raskendatud, siis ei vahetaks seda kogemust mingi hinna eest, Aitäh kaaslastele ja peitjale!

Peale mõnusaid raba ja järve vallutusi (vallatusi) astusime siia. Kambakesi ei jää ükski täpp vallutamata. Professori õelustega pole ma kokku puutunud aga geopeiturite omadega küll. Mõndagi on endalegi külge hakanud, mis aegajalt välja lööb. Kuid ega see ju ei tähenda üldsegi mitte seda, et ma sügaval sisimas õel oleks. Ega ju? Hoidsin hinge kinni, kuni Loona kõigi meie silme all kõikse tähtsamaga toimetas. Aitäh huvitava vahepala eest.

Kellel oli logitud, kes ei teadnud asjast midagi. Minul oli eeltöö ilusti tehtud ja koht paigas. Nii käisingi peale, et tuleme siia ka. Mõistatus oli väga lahe. Konteiner samuti. Tänud

Kui juba siinkandis olime, siis lahendasime autos selle mõistatuse ka kohe ära. Käisin Mirjamile peale, et läheks vaataks vähemalt ära, mis meid ees ootab, olgugi, et tegu on 4.5 maastikuga. Suvel oleks targem kohale ujuda. Talvel nüüd plusskraadidega oli küll vesine, aga sai kohale kenasti. Nullis vaatas vastu sama lahendus nagu eelmisega. Mirjam ütles kohe, ei ole midagi, läheb jälle puu otsa. Mina jäin talle korrutama, et olgu igal juhul ülimalt ettevaatlik, sest puu võib olla libe, tuult oli ka ja mida kõike veel. Kõik laabus kenasti. Karp maandus korraks mu käte vahel ning tuleb tõdeda, et leidub ikka neid vingeid aardeid küll, mille teostuse peale panustatakse mõnusalt. Ma loen need Potteri raamatud ükskord ära.

Snape kohver külastatud, läksime autosse sooja ning pärandiaaret mõistatama. Natuke võttis aega, kuid õnneks oli kõik selge nagu seebivesi ja üsna pea olid koordinaadid olemas. Mina algul ikka kahtlesin, kas minna, aga Märten ütles, et lähme vaatame vähemalt üle, millega siis tulevikus rinda peab pistma. Autole hääled sisse ja nii lähedale, kui masinaga sai. Edasi liikusime jala ning nautisime jalutuskäiku järveni. Seal oli suur meie üllatus, kui mõne plusskraadiga viibis järvejääl üpriski palju rahvast. Meie nii julged ei olnud ja üle jää otseteed ei leiutanud, läksime mööda laukaid ja rabaojasid, endal jalad läbimärjad. Siiski tundus maastik parem, kui see suvel seda oleks olnud.

Hoog oli nii suur, et esiti panime õigest kohast isegi mööda, enne kui Märten kontrolli mõttes kaardi ette võttis. Veast aru saanud, liikusime tagasi ja üsna pea oli õige koht ka silmatud. Ja.. okei, seda juba nii kergelt kätte ei saa, kui eelmist. Nüüd aga lõi minul hasart sisse ning kinnitades Märtenile, et ma kohe kindlasti ei kuku selle libeda männi otsast alla ja järvejääl on rahvast kui murdu kui midagi juhtuma peaks, vinnas tema mu alumisele oksajupile ning sealt edasi oli juba lapsemäng. Kraps-kraps üleval. Eks see ilm päris tuulevaikne just polnud ja üleval oli kõikumist ikka tunda. Olin juba täiesti valmis puu otsas logima, kuid takistuseks sai fakt, et ma ei suutnud logiraamatut (mis nüüd oli juba hoopis temaatilisem, kui eelmises aardes) ühe käega konteinerist välja saada. Ja kahte kätt sinna alla ma ohutuse huvides seekord ei hakanud panema. Seetõttu ei jäänud muud üle, kui karbile sai osaks mõni meeter vabalangust Märteni käte vahele ning logimine toimus maapinnal.

Seda kirjakunsti pole mina pidanud kunagi ise kasutama, kuid õnneks tundus tegevus üsna loomulik. Veidike imetlesime ka seda teostust ning siis oli aeg pärand taas tagasi viia. See oli juba huvitavam teekond, kui lisaks puule peab kinni hoidma ka karbist. Kuna ma üsna lühike, siis suutsin end järgmisele oksale upitades enda põlvedele üks hetk natuke haiget teha. Muus osas oli aga kõik mõnusalt lihtne ning pärand sai lukustatud. Ja mõni hetk veel ning olingi maapinnal tagasi.

Hiljem lugedes, mis katsumusi eelnevatel logijatel on olnud, võin vist õnne tänada, et sedalaadi ilmastikus vaid mõne sinikaga pääsesin. Aga uhke tunne on küll, meie esimene 4.5 maastiku raskusastmega aare!

Peitjale aga tänusõnad niivõrd vahva duo eest! Oli mõnus mõistatada, Snape hingeeluga tuttavamaks saada ning muidugi välitöödel seigelda.

Lemmiktegelane, lemmiknäitleja (1 neist). Mõistatus pani ikkagi pead murdma, sest tundub, et ma olen pigem pealiskaudne fänn, kes pole väga süüvinud Snape'i hinge. Seega aega võttis, aga asja sai.

Lõppu jõudmine tahtis hinge seest võtta. Aga noh, tasus ära ja no mis mul viga - mõni teine matkas lõpuks mööda raba, tööriist seljas. Aitäh.

Sain vist aru Snape'i aarde juures kuidas küsimustele vastata, kontrollima ei hakanud. Tänu õnnelikule juhusele olin kontrolli juba roheliseks saanud. Purjetasime otse lõppu. Nentisime, et hetkel meie jaoks kättesaamatu ja päev hiljem abivahendiga tagasi.

Õnneks sattusid miinuskraadid ja kõik oli vähe tahkem, kui muidu. Tegelikult oleks talv kõige parem lähenemiseks, aga vaevalt et Eestis enam korralikku talve tuleb. Kõige suurem probleem oli kuidas raamatut kastist kätte saada. Hiljem tuli meelde, et mul ju taskunuga kaasas, aga siis oli juba raamat käes. Sulega polegi enne loginud. Viimati kasutasin sulge vist I klassis. Mäletan, et käed olid pärast plekilised, täna sai puhaste kätega nimed kirja. Logiraamatut jätkub umbes 200 aastaks, kui kokkuhoidlikult ruumi kasutada, siis 400 aastaks. Minule meeldis, käed võivad seenele sõita, nende arvamus ei huvita. Aitäh!

Meie tänane peamine eesmärk olid Snape aarded. Esimene neist oli edukalt läbitud ja teise leidmiseks vajaliku info hankimisel oli mõnusal piknikuplatsil istudes juba natuke jahe hakanud. Nüüd lootsime Snape pärandi juurde liikudes naha taas soojaks saada.

Parklas olime näinud Hannest ja Merlet, kelle käest kuulsime, et abivahendi rappa tassimisel pole mõtet ja küll me kohapeal hakkama saame. Jäime neid uskuma ja kaks kätt taskus teele asusimegi. Isegi joogipudeli unustasime kaasa võtta.

Järve ääres ja rabas oli mõnus, päikese käes isegi täitsa palav. Kohale jõudes saime kinnitust Jaika väikesele õelusele ja hakkasime nuputama, kuidas aardele küüned taha saada. Üleriided viskasime heaga seljast maha, sest ümbritsev olukord tõotas sportlikku ajaveetmist.

Tiimitööna õnnestus Salmel end aardeni sikutada, kuid selgus, et peitja juhiseid järgides pole kiire logimine võimalik. Eks siis tuli vajalik maapinnale orgunnida ja mättal kalligraafiat teha.

Kõik see tehtud, pakkisime kupatuse taas kokku ja kohapeal improviseeritud abivahendiga saime taas aarde sisu omale kohale tagasi.

Väga vingelt välja mõeldud ja eeskujulikult teostatud aare. Suur tänu sellise seikluse eest!

Mõnus jätk eelmisele aardele. Tänan

Mõistatus oli äärmiselt vahva. Sama võib öelda ka teekonna kohta aardeni. Jan tahtis kohe logima minna, aga kogemust veel vähevõitu ja seetõttu pidi vanameister seekord ennast väheke liigutama. Aitäh!

Aitäh!

 2 

Aare hooldatud ja omal kohal tagasi.

99% logiraamatust on veel tühi!

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Mul on küll vanas läpparis selle mõistatuse lahendamiseks kunagi tehtud pildid. Aga no see enam väga ei funka ja… minu panuseks jäi siis täna sõit ja redel ja ronimine, Helge poolt lahendatud mõistatus – puhas win-win, eks? :). No ja lõpus oli ka win. Või oli see windy :D. Ja kõikuv :D. Ja kahjuks ka kannatada saanud. Konsulteerisime peitjaga asja ja peale logimist sõidutasime konteinerisisu samuti endiga linna kaasa, poputusringile.

Aitäh Jaanikale aarde ja Helgele otsima kaasa kutsumise eest, oli tore. Ja natuke ka proovilepanev, mu mugavustsoon algab oluliselt lihtsamalt levelilt ;).

 1 

Esimene Snape sai kunagi suvel juba vallutatud. See väga meeldis, kuid teise osani kuidagi ei jõudnud. Nüüd siis sai Marisega kokkulepitud, et täna lähme seda vallutama. Egas midagi, redel kaasa ja minekut! Teekonnal oli kummik väga õige valik, lõpus ehk mitte nii väga :D Kui aare leitud, siis tekkis probleeme avamisega ja tegime kohapealt hädakõne peitjale. Selgus, et ikka probleem meis endis :) Aare ise aga tahab veidi hooldust ja peitjaga kokkuleppel ta praegu linna oma peidukast sõitis. Aitäh mõistatuse ja aarde eest! :)

 14 

Kevadel kottpimedas sain Snape´ilt juhised, kus tema pärand asub. Täna hommikul oli plaan minna rappa ja/või korilusega tegelema. Polnud kindel, kas siin saab olema selleks parim koht on, seepärast oli backup plaaniks mõeldud välja matk Leva järve juurde või Rabivere rappa. Varuplaani polnud siiski vaja, sest teel pärandini leidus ka koriluseks vajalikku kraami.

Kui mina juba edasi liikuma utsitasin, tuli mugult huvitav arutelu, kuidas ma olen saanud nende peal juba päris tihti oma müügi- ja veenmisoskuseid treenida, aga nad näevad mind juba läbi, miks just see mets või raba ja miks seal tagapool on veel paremad pohlad vms;). Nii me vaikselt läbi takistusraja kulgesime ning lõpuks jõudsime ka aardeni.

Ainsad kaasasolevad abivahendid olid kummikud ja ämbrid. Kummikutega polegi varem puu otsa roninud, nüüd see ka tehtud:).

Ahjah, ma ju enne veel reklaamisin kõigile eilse Rabivere raba logi põhjal ka ujumiseks sooja vett. Päike säras ja järgmisel hetkel oligi laps ujumisriietes jalgupidi vees. Mugu jõudis ka meile lõpuks järgi ning väga enesekindlalt sulpsas temagi vette.
Assa raks, nüüd olin küll pigis, sest ise ma ju kiitlesin ujutava järve ja ilmaga. Mis mul siis üle jäi, võtsin minagi kummikud jalast ning pärast mõningast hädaldamist tegin ujumistiiru. Tundsin end tõelise kangelasena, mina ja ujun septembris! Minu õnneks oli vesi muidugi tõesti soe. Supermõnus tunne oli.

Pärast jätkasime veel mõnda aega korilusega, tulemuseks saime piisava portsu jõhvikaid, pohli ja seeni. Pikk ja tore päev metsas, õhtul koju jõudes avastasin, et olin teinud ainult ühe strateegilise vea, nimelt seened jäid mulle…jõhvikate ja pohladega on ju lihtne, need topid lihtsalt karpi, aga seentega tuleb ju tegeleda. Heh. Tuleb tunnistada, et korjan meeleldi, aga jätan tavaliselt omale ainult need, mis kohe pannile lähevad, rohkem tegelemist vajavad seened sokutan alati kellelegi teisele töötlemiseks. Kuidas ma küll unustasin, et laps korjas ju ka portsu kupatamist vajavaid seeni? Nojah, nüüd siis toimus selline ajalooline sündmus, et täna õhtul valmistasin oma elu esimesed kaks purki marineeritud seeni. Kokkuvõttes väga põnev ja värvikas päev koriluse, ujumise ja kokkamise näol.
Aitäh peitjale!

koriluseks valmis

paus korilusest

Nagu päriselt ujuma? Jah, päriselt.

Mõnel teisel polnud üldse küsimustki, muidugi ujuma

Üks ka üritas ujuma minna, aga loobus;)

Logimispaus. Võimalus tukkuda;)

saak

Esimesed ise tehtud:) Kas süüa kõlbavad, selgub hiljem;)

 1 

Tore väike jalutamine, hea, et kummik sai jalga aetud, nii oli hoopis muretum astuda. Kuna natuke sai abivahendeid ka kotti pakitud, siis lasin ühe neist käiku ja nii sai üsna lihtsasti karbile ligi. Tänud aarde eest!

 2 

Olin ju veidi logisid lugenud ja sain aru, et abivahend tuleb aarde otsimisel kasuks. Küll aga ei mõista ma ilmselt liiga hästi kaarti lugeda, sest auto pidime jätma ikka päris kaugele kivide taha. Pärast märkasime, et paadimehed olid ikka oluliselt lähemale saanud kuidagi. Õnneks pole meie redel raske.

Minek oli märg, oi kui märg. Jalanõud täiega lirtsusid. Ja kohapeal oli õudne, oi kui õudne. Saatsin logiraamatusse kirjatükki kirjutama Sveni ja vaatasin õudusega kuidas ta koos puuga c meetrise amplituudiga kõikus. Lihtsalt tuul oli erakordselt vali. Kui Sven meie nimed raamatusse ära oli maalinud, ajas ta mind ka üles. Esimesed 5 minutit istusin alumisel osal ja hoidsin ümber puu kinni, nii hirmus oli. Siis aga vaikselt kribisin üles ja sain üle vaadata, et nimed ikka ausalt kirjas on. Aitäh aarde eest, Snapele kohane õelus ikka sees :)

 1 

Ei vaja hooldust, raamat kenasti tuuldunud.

 2 

Logi kirjutan traumapunktis istudes, ootan arsti ja hinnangut, kas hüppeliigese murd või nikastus...
Aga alguses oli kõik peaaegu kena: kuigi reeglistik andis õiged vastused, koperdasin hoopiski geokontrollile sobilikku koordinaatide formaati otsida. Kolmandal korral sain rohelise ja siis teele.
Auto jäi umbes kilomeetri kaugusele ja tee oli tore: nartsisse, tulpe, hüantsinte (?) imetledes läks tee ruttu, kuigi oli vihma sadama hakanud. Veekogu juures tippisin kuivalt kohale ja sealt edasi läks kõik havasti.
Esimene vaatus. Karp oli liige kõrgel, jalg ei paindu, kohalikest materjalidest otsitud abivahend oli halva kumerusega, tõusnud oli tugev tuul ja vee poolt loopis tihedat vihma silma. Ootasin, kuni suurem raju möödus, tuul viis vihmapilved kiiresti minema ja päikegi tuli välja.
Teine vaatus. Tugevalt kõikuv vaatepilt üleval oli äge, logiraamatu kättesaamiseks ja logimiseks oli asend meeetult ebamugav. Mis karbi sees olevas karbis peitus, ei tea, piirdusin logiraamatuga. Nimi vihikus, ronisin alla.
Kolmas vaatus. Umbes meeter maani, võidurõõmus hüpe ja paremast hüppeliigesest käis läbi raks, raks!
Neljas vaatus. Pikali puu all maas, ulgusin ja vingusin, hüppeliiges sigavalus. Üksi rabas, auto kaugel, kodu veelgi kaugemal.
Viies vaatus. Roomatud vee äärde, saabas ja sokk maha, jalg vette, perele chatti info, et läks kehvasti, proovin esmalt autoni ja siis Tallinna jõuda.
Kuues vaatus. Tee oli vaevaline, jalale astumine valus-valus. Lonkasin-liipasin autoni ja teele. Iga kord gaasi või pidurit vajutades veidike oigasin. Sain Ida-Tallinna Keskhaigla EMO-see.
Seitsmes vaatus. EMOs. Röntgen tehtud, vedelen vastuvõtutoas, ootan arsti...
Kaheksas vaatus. Väidavad nikastust, jääb kipsimata. Saadetakse koju kolmeks päevaks lamama, klaasikaline liigesvigastuse ravi külmaaplikatsioonide ja paikse valuraviga, kolmapäevast alates ortoosikandmisega valu ja turse taandumiseni. Seega - jääb vist ellu, paar nädalat ei mütta metsas.

Kaheksas vaatus. Kodus. Korraldatud järgmise kolme päeva pere- ja töökorraldus, jalale valuvaigistav geel peale, külmakott otsa, magama.
Viis tundi hiljem: ärkasin valu peale, vaja vannituppa minna. Nuta või naera, aga enam jalale astuda ei saa. Mööblile ja seintele toetudes komberdasin kööki, plätserdasin rohkelt Diclac geeli peale, valuvaigistit ka suukaudselt sisse, liipasin tagasi voodisse, külmakott peale ja ootan. Ootan valu vähenemist, et uuesti magama jääda. Äkki homme on parem? Või hullem (nagu 5 tundi rahuolekus tõi)?

 1 

Professori juures sai külas käidud juba talvel, pärand aga jäi ootama aega kui see lahendatud saab ning peale lahendamist ka lähenemistee määratud. Peale eelmist korda siinkandis, sai app'i ära märgitud, et kust tuleb läheneda ja täpselt nii jalutasimegi. Jalutusteed ümbritsesid kevadlilled kuniks oli aeg märjemasse suund võtta. Toredad mõistatused, minu jaoks veidi kõrge maastikuastmega ainult. Hea, et Taavi kaasas oli, ilma abivahendita oleks mul üksi keeruliseks läinud. Ettevaatust logiraamatuga - esimene leht on irdunud ja võib ära lennata. (388) Aitäh! EVEJ PS Inge ja Sander käisid korra tulevikus ära - logiraamatus oli 1.5.30 :D

 1 

Sellest maastikust vist suurema osa moodustab matkamine. Kaasa võetud slingidega polnud mõtet jändama hakata, piisas kergest tõukest ja juba võiski logimise kallale asuda.. Kena koht ja hoolega meisterdatud aare. Logiraamatule on niiskus liiga teinud, kuid loomulik kuivamine on logimise jälle võimalikuks teinud. Tänan peitmast.

 1 

Lahendatud sai jooksvalt ja siis edasi lõppu suundutud. Ilus koht, tänud aarde eest :)

 1 

Kiire südaöine sutsakas rabasse. Mõistatus ise oli lihtne ja seda oli ka aare ise. Maastiku raskusastme järgi kartsin esialgu hullemat ja olin isegi redelit valmis rabasse kaasa tassima.

 1 

On alles loss ja veel suurem aed ümber selle. Tänaseks rabamatkaks olid kummikud kaasa võetud ja panin need juba siin jalga, järve ääres võib ikka vesine olla. Nii ka oli, täitsa märg, aga kummikutega hea otse läbi minna. Pärast mõnda sammu sai selgeks, et paremas kummikus on auk. Eks siis tuli ikka kuivemat maad jälgida ning mõistliku niiskusega sai läbi tehtud matk. Kaugelt tundus aare nii kõrgel, et slingid tuleb appi võtta, aga siiski täitsa ronitav ka ilma.

 1 

Olime nõks varem mõistatuse lahendanud ja tulime siia. Palju püüdis tähelepanu kohalik, eeldatavasti eravaldusesse kuuluv loss. Meie võtsime aga suuna aardeni. Tee tundus küll pikk, aga kohale jõudsime. Kaupo näitas jälle oravaoskust ja pani nimed kirja. Tagasiteel märkasin ühe puhma sees kahtlast tehiselementi. Alguses arvasin, et püünis, siis midagi marutaudiga seotud, Kaupo üritas seda kui võimalikku lõhkekeha kahjutuks teha, aga lõpuks selgus, et tegu on kellegi isetehtud paadiga. Panime selle siis puu otsa rippuma.

 1 

Snape'i esimese aarde järel suundusime siis ka uurima mida see pärand endast kujutab. Ees ootav maastik 4.5 pani tõsiselt kaaluma, et kas äkki peaks redeli ka kaasa tassima. Eelmine 3.5 oli juba olnud pigem 5.0. Logide analüüs pakkus lootust, et äkki saab siin ikka ilma või kui ei, siis meid vähemalt kaks ja saab teha inimpüramiidi. Jalutuskäik veesilmani oli päris mõnus. Edasi läks aga käest ära. Väga-väga märg. Maire ütles juba, et võiks pigem mingi teine kord tagasi tulla. Ma tegin ettepaneku proovida lihtsalt väikese ringiga minna. Samme pidi ikka väga hoolikalt valima. Kuivade jalgadega pääsesime ainult tänu core-tex tossudele. Kummik oleks olnud antud ajahetkel luksuseks. Nullist avanes päris ilus vaade. Pakkusin välja, et võin aarde logimise enda peale võtta. Üles saamine eriti keeruline ei olnud, kuid jalge all murdunud oks ja väga külm ja tugev tuul suunasid ettevaatlikkusele. Aarde juures kõikus mõnuga. Pärast logimist ja ronimist pakuti kätesoojendust ja võiski tagasiteele asuda. Mairel nii hästi enam ei läinud ja astus jalgupidi liiga sügavasse vette. Piirkond oli seni tundmatu ja külastamist kindlasti väärt. Aitäh peitjale ümbrust tutvustamast koos Snape'i aaretega!

 1 

Professor Snape juurest tulnutena käisime vahepeal poes, et ikkagi sooja teed juua. Tankisime ennast kibuvitsa teest täis ja asusime teele. Jalga jätsime veekindlat tossud ja kummikud jäid pagasnikusse. Mõtlesime, et kui hull see ikka olla saab. Algus oli tore päikseline ja tuuline. Metsa jõudes olukord muutus, kiskus üha märjemaks, kuniks olime juba varvasteni vees, aga tossud päästsid päeva. Matkasime üha edasi kuni jõudsime pärale. Karl võtis endale au nimed logiraamatusse kirjutada. Tagasiteel õnnestus mul siiski üks sügavan auguke leida ning vesi oli pauhti üle tossu ääre sees.

 1 

Aardekasti imbunud veest on logiraamat osaliselt läbi ligunenud ja osaliselt üpris niiske. Uhke aardekarp kenasti kuiv, aga just aardekasti tagasein oli märg. Asetasin logiraamatu ettepoole, et see seal lähipäevade kuivade ilmadega kuivemaks saaks. Kindlasti tasub aarde üks olulisemaid osasid alati mingrip-kotti paigutada, et logiraamatut maksimaalselt juhuslikugi vee eest kaitsta. Loodan, et saab peagi kuivatatud ja korda, sest aare on seda väärt.

 3 

Mõistatus oli väga lahe ja muhe, lõbusad tõdemised ja tõed :-D Tänase päeva - või pigem juba õhtu - aardeks sai valitud see kaugeke, mille pärast sai lausa 160 km maha sõidetud. Jalutuskäik osutus pikemaks, kui esialgu kaardilt eeldatud, aga oligi mõnus pärast pikka sõitu. Väga kena koht, ilus vaade ja lõpuks ka tore teostus. Aarde kättesaamine polnud üldse keeruline, aga sellisel maastikul ühe käega logima ei tihanud hakata, toimetasin pärgamendirullid alla. Alles seejärel selgus, et logiraamatut nende hulgas pole :-D Sai siis uuesti ronida. Küll selgus kahjuks, et kuna logiraamatul pole minigrip-kotti ümber, on see aardepessa imbunud veest osaliselt läbi ligunenud ning osaliselt üpris niiske. Mitteotstarbelise kirjapulgaga said nimed siiski sisse möllitud.
Aitäh ägeda mõistatuse ja kauni koha ning toreda teostusegi eest! Saaks aare nüüd kuivaks ja korda ning tuleks soe ilm tagasi, oleks superluks.

Tulbid 02.02.2020?

Tulbid 02.02.2020!

Kena õhtukuma ja tarastatud mõis

 2 

Algus sai mõni aeg tagasi läbitud. Täna võtsime ette teise osa. Vahva jalutuskäik sai, kui otse ei saa siis väikse kaarega ikka. Kohapeal sügasime kukalt ja siis kasutasime tiimitöö nippe mida üleeile aarde võtmisel oleks võinud kasutada. Nimed said niiskesse logiraamatusse kirja. Kiitus peitjale, vahva teostus jälle.

 2 

Kuna Järlepa jääb väikese mööndusega marsruudile kodust maale ning ikka veel saab tahtejõuga leitud ja logitud (üldjuhul) mitte üle ühe aarde, siis sai ka siinseid Snape'i aardeid otsitud ühekaupa. Esimene alistus 10 päeva tagasi, täna oli selle kord. Mõnest logist sai aimu, et kummik võiks jalas olla, nii talitasingi ja hea, et nii tegin. Teekonna lõpuosa osutus üsna märjaks ning nii oli hea, muretum ja kuivem tunne. Aarde enda leidsin kergelt, logiraamatuga läks paar hetke kauem, aga tuli välja seegi. Nii on, et ilmselt aardekasti vahelt pääseb niiskus ligi ning see ei mõju logiraamatule hästi. Kipub veidike lagunema. Püüdsin siiski temaga õrnalt ringi käia ning oma nime kirja saada. Ei olnud kõige lihtsam, eriti arvestades kohalikke olusid ja sellest tingitud kehvapoolset asendit. Lõpuks siiski nime kirjas ja kõik hästi. Tänud aarde eest!

 4 

Etteantud ülesanne oli küll arusaadav kuid aeganõudev. Õnneks siiski mitte liiga palju. Nii et paari soojakaadi käes pusides, ei jõudnud veel külm sisse pugeda. Loomulikult tekkisid mul lõpu määramisel kohe kõhklused. Kas ikka maksab oma kirsasid uputama minna. Uudishimu sai aga võitu ning asusin teele. Igaks juhuks haarasin traksid ka kaasa, maastiku raskusaste on ju korralikult üles aetud. Alguses polnud viga, nagu jalutaks pargis. Mingil hetkel kippus aga hirmus vesiseks minema ning tundsin kuidas tilgake saapasse surus. Kiirelt taganedes ja suurema kaarega teekonda ette võttes, pääsesin siiski vaid ehmatusega. Nulli jõudes muigasin korralikult, viskasin traksid nurka ning jätkasin teekonda. Hoolimata aarde leidmisest, oli logiraamat ikka veel kadunud. Asusin logirulli otsima kohtadest, mis aarde otseses mõttes kogemata peaaegu ohtu seadsid. Õnneks pääsesin vaid ehmatusega ja kõik siiski OK. Mingi hetk jäi täitsa loogilises kohas ka logiraamat lõpuks näppu. Nüüd aga alles kõige keerulisem osa hakkas. Olemasoleva kirjutusvahendiga kohapealsetes oludes oli nime kirja saamine peaaegu võimatu. Suutsin siiski selle missiooni kuidagi ära teha ning sain õiguse aarde leituks logida. Ohjaj, oli see alles katsumus aga jäin tulemusega rahule.

See boonusaare meeldis mulle esimesest veelgi rohkem. Täitsa kobe tükk kokku pandud. Kahju ainult et meie niiske talv mõjub logiramatule halvasti. Vajaks vist väikest kuivatust ja kotti pistmist. Uhke värk igatahes, tänud.

 1 

Esimese Snape juures saime koordinaadi paika ja võtsime suuna pärandi poole. Kuna kummikuid jalga ei pannud, siis lõpu osa pidime kaarega võtma. Ilus koht, polnud siinkandis enne jalutanud. Allan nautis paremat vaadet ja pani nimed kirja. Tänud juhatamast!

 1 

Kõrgest maastikuastmest hoolimata ei lubanud minus tärganud laiskuseuss redelit kaasa haarata.Ja läkski õnneks,sest teel aardeni tuli hoopis jälgida kuhu astuda mitte seda kuidas keha raskuskese paika jääks :)

Kõik on hea mis lõppeb logiga,aitüma peitmast/juhatamast. Polnud varem siiakanti uudistama sattunud

 2 

Kas Snape lemmik erialaks ei olnud mitte must maagia aga olude sunnil pidi ta tegelema nõiajookidega. Ja minu mäletamist mööda levitatsiooniga ei tegelenud ta üldse, samas ussisõnu teadis küll. Need tulid ka mulle meeltesse ja huulile kui lõpuks konteinerit nägin. Sellel ajal kui kooliajal levitatsiooni õpetati siis tegin mina tundidest poppi ja kogusin Tartu maratoni jaoks suusakilomeetrid. Õnneks mõned meist olid aga minupoolt omandamata jäetud võlukunsti omandanud ja nii said meie kõigi kohalkäimine ka dokumenteeritud.
Tegelikult väga tore aare kui see vaid niiiii õel poleks.

 2 

Võtsime siis marjulkäimise atribuudid kaasa (tegelikult oli Bruno see, kes lasi meil lihtsalt ilusad olla ja raskused enda õlule võttis) ja seadsime sammud aarde poole. Kena kulgemine erineval maastikul, vahepeal paar katsetust otse Austaaliasse pääseda, ja olimegi peaaegu laeka juures.
Võttis taas ohkama ja tekitas küsimusi, milleks jälle nii... Minu jaoks on eelmise ja selle aarde raskusastmed ikka oluliselt erinevad. Jah, ega kõik ei saagi kõigile meeldida.
Õnneks kena kohake leevendas esialgset emotsiooni.
Täname.

 2 

Hea, et karud redeliga jõhvikal käivad. Muidu ei oleks järgmistel midagi ega kuhugi logida. Tore, kui inimesed loodusest selliseid kauneid kohti leiavad.

 1 

Tänud.

 1 

See koht oli mulle varasemalt tuttav, kuna olin paar korda varem siia kanti koeraga jalutama sattunud. Ilm oli vajalike harjutuste tegemiseks üsna kohutav, kuid kuna Kristjan oli eelmise aarde juures oma elu ja tervisega riskinud, siis võtsin seekord tule enda peale. Tuleb tõdeda, et sain täitsa edukalt hakkama. Üsna korraliku kiigeotsas olles oli muidugi logimine täitsa väljakutse nägu. Aitüma peitjale!

 3 

Marko logi võtab selle öö hästi kokku. Aare oli uhke ja veel khm uhkemas kohas. Kuidas see %$#@ Miki nii kõrgele ronib, on müstika, aga jumal selle armsa geo-oravaga. Mis Miki ees, see Marko järgi! Ei ole taga targemaid! Peoriietes, hr Redel kaenlas ja matk missugune. Seemisnahast saapad lendsid järgm.päev, kui nägin kui ära nad olin h##ranud, otse prügikasti. Aardega on kõvasti vaeva nähtud ja kiidame ja täname öise seikluse eest!

 4 

Kui jõudsime potensiaalse lähenemiskoha juurde, tekkis kahtlus, kas me ikka tahame öösel seda teha. Selgus, et tahtsime. Olgu öeldud, et kell oli ca kesköö sel ajal ja mul homme tööpäev.. Aga ega õige peitur sellise asja ees risti ette ei löö. Viskasin jälle kalli Redeli selga ja veel kallima kaasa käevangu ning matkama. Ei taha reetma hakata kohta, aga sellest käigust järgmisel päeval töökaaslastele rääkides, võeti vastu otsus, et kas me valetame või oleme legit lolliks läinud. Redel seljas lambi valgel tore matk ;). Aaede juures Anne ei tahtnud esiti ronima lasta, aga veensin, et need oksad redelist kõrgemal pole nüüd nii õrnad ka ja puu ise ka ju ok. Ja helikopter saaks kenasti ära viia ka vajadusel. Muidu oli tore. Pimedas maapind ei paista ja kõrgused ei olegi nii hirmsad ;). Karp nagu eelnevgi väga äge. Aitäh, meie täname!

 1 

Tänud aarde eest!

 1 

Ilm juba ilus, sadu lõppenud ja hea suur tükk toredat lahendust pusida. Vahva teostus ja kohakene. Lõppu astusime kummikuis. Mitmeid vaatamisväärsusi jäi silma, mulle meeldis seni käimata radadel kulgeda. Tänud peitjale.

 1 

Proffessor Snape jagas lahkelt meile kõiksugu tarkuse teri.Ja hea oli ,ega me muidu poleks sellest kaunist kohast midagi teadnud.Aitäh!

 1 

See oli üks vahva mõistatus. Polegi ammu nii vahvat kirjatükki käes hoidnud. Meil tuli see lahendamise lugu veel toredasti tiimitööna :) Ja peitja on just selleks sobiva koha välja valinud, nagu Erkogi juba ära mainis. Aga peidukas . . nojah, läks hästi, et Krista kaasas oli. Tänud!

 1 

Selle aarde lahendamine oli tore. Kohaleminek ka. Kuni nullini. Aardeni julges minna kõige julgem. Tänu sellele saavad järgmised ka kusagile jalgu toetada. [STF] siingi. Aitäh!

 4 

Eelmise aarde juurest järgmise poole läks äge tee! Üks hetk sattusin aga tupikusse. Õnneks lahendasin olukorra kenasti ära. Edasi läks teekond huvitavaks. Kummikuid mul kaasas polnud, aga matkajalanõud ajasid ka asja kenasti ära ning sokid jäid kogu teekonna jooksul täitsa kuivaks. Koht täitsa kena! Varem olin seda ainult lennukist näinud. Esimene pilk aardekasti suunas jahmatas veidi, aga õige pea rahustas tuvastatud meeldiv ronimisteekond. Seal üleval kõlkuda oli muidugi kõhedavõitu. Järjekordne esmaleiulogi läks kirja 1:10 pärast eelmist. Nii et paras seiklus. Aga äge oli. Kahju, et mõistatuse tõttu pilte lisada ei saa. Vist oleks liiga reetev.

Testleid, kerged kohendused ning aare vastab tingimustele ja kõik OK.