PKT 1

Leitud, tänud!

 6 

Vaatasin seda aarete seeriat 2 aastat tagasi kui käisin Eestis. Tookord sai aeg enne otsa ja võib olla polnud õde nii suur geopeitur kui nüüd. Sel suvel olen päris mitu vee - aaret leidnud, seega mõtlesin, et miks mitte minna otsima ka PKT seeriat. Kuna kõige viimane logi on eelmise suve lõpust, millest on pea aasta möödas, siis hüppasime täitsa tundmatusse vette. Kanuumees ise ka ei osanud öelda, et mis seisus võib see Pedja jõgi olla, sest olime sel suvel esimesed huvilised, kes tema poole pöördusid.

Logidest jäi mulje, et tuleb heinamaal kanuutada, üle kopratammide ja puude ronida. Seda me tegimegi! Samas kõik oli okidoki. Esimene pool seeriast ära ei hirmutanud.

9:15 PKT 1 - Vesi madal ja läbipaistvus hea.

9:21 PKT 2 - Tegime jalad märjaks. Tassisime kanuud natuke maad, kuna põhi käis vastu kive.

9:29 PKT 3 - Mina nägin väikseid kalu. Õde ütles, et märkas isegi suurt kala.

9:34 PKT 4 - Edasi Kentuki Lõvid! Õel oli veel kõrge motivatsioon. Jõgi hakkas juba aina heinamaastuma.

9:45 PKT5 - Leitud, aga filmitops oli puudu. Panin oma paberilehe. Tõenäoliselt ei jää kauaks kuivaks. Vaja hooldada.

10:06 PKT 6 - Täielik heinamaa. Logileht oli märg.

10:33 PKT 7 - Heinamaa jätkub. Lõikasime ühe kurvi otse. Null jõudis kuidagi ruttu kohale, oleks peaaegu mööda sõitnud.

10:55 PKT 8 - Kergelt hakkab heinamaast kõrini saama. Õega arutasime, et ega siin on kaldal ka sellised, et kuiva maa peale ka nagu ei saa minna. Kanuuga on ikka kõige etem see retk ette võtta.

11:18 PKT 9 - Ei teagi, kes rohkem üllatus, kas meie või üksik seljakotiga kalamees.

11:30 PKT 10 - Läks kiiremini ja sujuvamalt. Hea koht jalgade sirutamiseks. Pilved jõudsid. Sabistas hästi natuke.

11:42 PKT11 - Alles rajale minnes tuli mõte, et oleks pidanud aarete omanikuga rääkima, et hooldaks aardeid kui juba Pedja jõel. Järsku järgmised geopeiturid loevad ja teevad seda. Logiraamat on märg.

11:53 PKT 12 - Tegime pilti. Pastakas kukkus vette. Hea, et olin kaasa pakkinud 3 pastakat. Kasutusse tuli viimane pastakas. Esimese olin juba alguses kuskile kaotanud.

12:12 PKT 13 - Limbotasime ja tassisime kanuud mööda kallast. Õde kurtis nõgeste üle. Mul olid õnneks pikad püksid jalas.

12:18 PKT 14 - Kiirelt tuli leid.

12:27 PKT 15 - Kopratammest üle. Saatsime kanuumehele sõnumi, et linnulennult veel 1,1km sillani.

12:43 PKT 16 - OK!

12:59 PKT 17 - Vaatasime paari kohta, aga silma ei jäänud.

13:14 PKT 18 Tehtud!

Olime rajal u 4 tundi. Kilomeetreid ei tea. Telefoni aku kukkus 87%-lt 47%-le. Akupank puhkas kodus riiuli peal. Kokkuvõttes, oli väga lahe ettevõtmine. Mulle just meeldis, et selle 18 aarde jooksul sai näha mitmekesist loodust. Kui alguses oli jõgi madal, kivine ja vesi oli väga külm, siis mingi hetk vee läbipaistvus kadus, tekkisid niidud ja sügavaks läks. Ja oi kuidas sai läbi heinamaa rapsitud. Mulle tundus, et vahepeal mõla isegi ei katsunud vett… Kui tagant järele mõelda, siis väga hull ei olnudki. Ise istusin tagaosas, seega õde tegi raskemat tööd kui mina. Tema pidi ette vaatama ja veeteed valima. Kohad, kus puud oli ette kukkunud ja veetase piisavalt madal, saime limbotades puu alt läbi või siis üle astuda. Kui jõgi jõudis kuuse- ja kasemetsani, siis läks kanuu juba kiirelt edasi. Tiimitöö sujus, kuigi peame veel harjutama. Mitte kuidagi ei taha kanuu otse minna. Minu meelest sõitsime ühest kaldast teise kogu aeg. Jõe peal oli vaikne. Kõik puud, mis olid kukkunud, tundusid juba vanad puhkajad.

Kui on hea aare/ aardeseeria, siis seda juttu ikka jätkub. Taaskord on aeg tõdeda, et just sellepärast mulle meeldibki geopeitus! Jään seda Pedja Kanuu Teed veel pikaks ajaks mäletama. Tänan seikluse eest!

Alguses

Kuskil heinamaal

Lõpp on peaagu käes

Võtsin suuna seeriale, kuid proovisin rada läbida jalgi. Kahjuks oli võimalik ainult kolmele topsile ligi pääseda. Siis läks vesi liiga sügavaks. Kalamehekummid oleks vajalik selle raja läbimiseks kui tõesti jala ette võtta.

Eks tuleb teinekord naasta koos veesõidukiga. Aga siiski tore matk:)

 11 

Martin käis välja Pedja veeardeseeria, millest hea meelega kinni hakkasin. Sattusime kokku unistena ühel semi-sooja ilmaga kolmapäeval. Martini poolt oli korraldatud 2 SUP alust, millele sai mingil viisil istmed külge susserdatud, mis osutus päris luksuseks. Või oleks osutunud, kui oleksime saanud võimaluse tsiviliseeritud inimeste moodi allavoolu väärikalt triivida. Selle asemel ronisime üle kopratammidest, sõidsime jões, mis meenutas taimestiku tiheduse poolest pigem noort kuusemetsa, ning jäime kohati lihtsalt põhja peale kinni.

Võin teile öelda, et 23. aardeni on 10km. Edasi ütlesid kollektiivselt ülesse mu GPS ja kell korraga. Telefoniga mõõtmine jääb minu pädevusest välja. Aga tee kulgeb võrdlemisi sirgjoones, tehes vaid mõne arvestatava aeglase käänaku. Seetõttu võime ümardada linnulennult mõõdetud distantsi 23. ja viimase aarde vahel: 2,7km 3-ks. Ehk PKT kogudistantsiks pakuksin ligikaudu 13km. 8 km on linnulennult.

Kui Martin poleks ülesse kirjutanud, mina ei mäletaks - ju sai semi-hooldatud 19. aare ning feilitud 23. aarde juures nii korralikult, et isegi mu GPS patareid ütlesid ahastuses ülesse.

• Raja algus - hirmus törlönt

• Ligikaudu 12-14 aarde juures hakkab paistma lootuskiir - taimkate annab järele ning vool tugevneb. Üürikeseks ajaks enne kopratamme ja kive saab nautida sujuvat takistusteta SUP sõitu.

• Kuigi vesi ei ulatu päris sageli isegi üle reie - välja arvatud süvendis päris keskel - suutsin kogu varustusega sisse kukkuda kohas, kus vesi oli julgelt rinnuni. Enne, kui meenus, et telefon on veekindel, võttis murelikuks. Kergendustundega läksin minema, unustades jõepõhja oma GEPSu, mille puudumis ma alles mõne aja pärast märkasin ning mida oli põnev otsida ja leida.

Lõpus õnnestus mul korraldada tõeline meistriteos. Kuna auto jätsime starti, olime enne paigutanud lõppu minu ratta, millega saab üks meist autoni vändata kuni teine varustusega tegeleb. Ratas on mulle kallis, mistõttu peitsin ta võssi nii, et teelt teda keegi ei näeks. Kinnitasin kindluse mõttes ketiga ka puu külge. Võtme panin kotti. Ning koti otsustasin viimasel hetkel autosse jätta. EHk päev lõppes sellega, et mina jooksin laenatud plätudes mööda asfaltteed VKT lõpust algusesse. Jooksin nii, et päkad väkusid. Sest Martin külmetas ja ma lootsin jõuda viimasele rongile.

Tänud peitjale seikluse eest. Sellised päevad on ilusad.

 10 

Algas meie ettevõtmine ühel kolmapäeva keskpäeval, kus üks tulnud öövalvest, aga teine seevastu juba 4 tundi kohalikke aardeid noppinud. Jätsime ratta lõppu ja kulgesime autol Mällo paisuni, kus SUP-id õhku täis peksime, targu üsna varakult ühelt neist kiilu alt eemaldasime, mis hiljem ainuvõimalikuks lahenduseks osutus. Veetaseme madalusest hoolimata oli esimesed paar kilomeetrit võimalik kulgeda SUP-i kajakina kasutades. Kauaks see siiski nii ei jäänud, kuna Pedja ülemjooksu alternatiivne nimetus Katkuallikas hakkas end järjest enam õigustama. Edasine liikumisviis oli SUP-il seistes või põlvitades aeruga tihkes bioloogias kõrge hõõrdeteguriga kaevamine. Kaotatud sai kaloreid, joogipoolist ja peaaegu ka geps ja telefon. Kuskil 14. punktist edasi muutus liikumisviis jälle ootuspärasemaks ja siinkohal ei jõua piisavalt ära tänada eelmisi rajameistreid, kes saega suure töö ära teinud. Aitäh! Teine pool läks juba üsna kiirelt, kuna ka ajahäda hakkas tagant tõukama. Oli vist 19. punkt see, kus leidsime eest tühja topsihoidja, st filmitops ühes logiraamatuga ilmselt varasemalt välja kukkunud ja vooluga lõuna poole purjetanud. Jätsime uue sarnase logiraamatu, kuid filmitopsi kaasas polnud ja see sai asendatud hädapärase kilepakendiga. Leida ei õnnestunud 23. aaret, mis pigem on samuti minema triivinud kui et me seda lihtsalt ei silmanud. Lõppu jõudes oli pagana hea tunne ikka. Teekond oli väga eriilmeline, ilus, kohati frustreeriv, kuid selle võrra rõõmutegevamad olid sügava veega vabad veelõigud :) Päris mitmel korral sai silmatud ka jäälindu. Punktist 1 punkti 38 kulus kahel inimesel kahe SUP-iga 7 tundi ja 40 minutit. Kirsiks tordil oli lõpus tehtud avastus, et lõppu lukustatud jalgratta luku võti oli ikkagi starti autosse ununenud :) Selle vastu aitasid kiired jalad. Tuhat tänu peitjale seikluse eest!

 13 

Kahe päeva jooksul tegime kogu raja läbi. Enamus topse sai hooldatud. Eelviimasel jäi kahjuks veel niiske paber sisse kuna ma polnud arvestanud kogu raja läbimisega ja ei võtnud piisavalt logisi kaasa. Kui keegi läheb rajale, siis olen väga tänulik kui saate ka selle ära hooldada. Kahe päeva jooksul tegime rada ka tunduvalt lihtsamalt läbitavaks. Kõvasti sai risu ära saetud eest. Mõned põnevamad kohad ikka jäid. Veeseis oli kevade kohta üpris madal aga kolmekesi kanuus saime hakkama. Esimene lõik on madalam ja seal oli rohkem kinni jäämisi :D

 8 

PKT 1-18
Laur juba ammu küsis, kas pole tahtmist PKT-le tulla, et tal vaja hooldada. Nüüd langesid kõik planeetide seisud soodsalt kokku, lubati volbrilõket ja kanuu toodi ka kätte. Mis sa hing veel tahad, tule ainult kohale.
Kolmekesi ühes kanuus oli üle kivide ja kändude saamine mõnikord keeruline aga mitte võimatu. Boonusena istusin mina keskel ja mu tööks oli vaid gepsu jälgimine, logimine, hooldamine ja sae kätteandmine. Mõlamine ja kanuu kandmine oli kõik meeste teha. Nagu puhkus, võrreldes tavalisega, kus ma ees istun ja kanuud jõuliste tõmmetega edasi pean tõmbama. Kaasasolnud saagidel oli raja esimeses pooles kõvasti tööd.
PKT 19-38
Õhtul volbrilõkke ääres tuli hea mõte ülejäänud rada ka homme ära teha, kui juba siin oleme. Nii me endid hommikul jälle jõe pealt leidsime. Jõgi oli laiem, kuid põnevust jagus ikka kuni lõpuni. Kunagi ei teadnud, mis käänaku taga ootab, sest koprad olid ikka hoolsalt puid langetanud. Mehed tegid läbipääsu ikka palju paremaks, järgmised ei jõua ära tänada. :D Ilm oli väga huvitav, alguses paistis päike, siis läks pilve ja lõpus saime lausa rahe moodi valgeid ebemeid kaela.
Ja ümber ei läinud me kordagi.
Väga põnev oli, aitäh peitjale!

Teise päeva matkalised

Jõgi sai puhtam

Volbrilõke

 1 

Plaan kanuuga PKT rada läbida oli juba mõnda aega soojas ja ootas oma õiget aega. Kui Tanel tegi ettepaneku see rada kanuuga läbi teha, meeldis mulle see mõte kohe ja väga. Kunagi ammu eelmisel töökohal oli meil kaks väliüritustest kanuumatkad. Nendest olid mul väga lahedad mälestused. Tundus õige aeg seda korrata. Ilm oli super, päike säras, oli soe ja tuult vähe. Kanuu laenutaja oli väga tore meesterahvas, kes jagas õpetusi ja hoiatas jõele langenud puude eest. Kuna olime esimesed kanuutajad talle sel hooajal, ei teadnud ta, palju puid võib jõele langenud olla ja ise polnud ta seda veel läbinud. Neid puid tõesti jätkus ja kohe kauemaks. Painutada sai ennast korralikult :D Kunagisest kanuutamisest ma sellist puusadu jõel ei mäletanud :D Oligi põnev ja meeldejääv. Samas sai ka mõnuga nautida lihtsalt vees kulgemist. Suvel on siin tõesti vist päris keeruline. Veetase ei olnud ka praegu alguses ka väga kõrge, aga sõita sai kenasti. Väga selge vesi ja põhi paistis. Topse oli ja osa jäi ka leidmata. Loomulik kadu või jäid kahe silma vahele :D Sai vahepeal ka tagasi vastuvoolu sõuda ühe topsi järele :D See lisatoimetamine nende puude ja okstega võtsid korralikult oma aja. Meil aega oli. Väga äge tunne oli, kui 38 tops lõpuks leitud ja nimed kirjas. Kanuu oli sodi nii täis, nagu oleks hagu käinud hoopis metsas korjamas. Jõudsime kenasti kuivana maale. Selline vahva spordipäev! Aitäh peitjale elamusterohke päeva eest sellisel lahedal georajal!

Tundus hea idee päikeselist ilma ja kõrgemat veetaset ära kasutada ja saigi Taunoga ühendust võetud. Saime kenasti kaubale, saime paisjärve ääres kokku, mõned õpetussõnad kaasa ja reis võis alata. Saime kaasa ka hoiatuse, et jõel võib puid ja risu olla, sest hooaeg pole veel õieti alanud. Esimene takistus oli juba enne esimesse punkti jõudmist, aga sellest palgist saime üle nikerdatud. Panime nime ajutisse logiraamatusse kirja ja jätkasime teekonda. Aitäh peitjale.

Leitud,äge rada.

 5 

Antud seeria otsimisest olen palju mõelnud, aga kuidagi läks nii, et geokolleegidega ei õnnestunud õigel ajal ühineda ning nüüd tekkis juba tunne, et hakka või üksi rada läbima. Õnneks Arvile sportilikud tegevused meeldivad ning oli huvitatud SUPitamisest. Seda näitab ka see, et enne kella 8st startimist oli ta soojenduseks 2km jooksnud. Kuna läksime ühe autoga, siis viskasime ratta lõppu ja auto algusesse.

Rajale jõudes tundus, et vett on piisavalt ning pole ohtu kinni jääda. Aga mõni aare edasi ja siis saime aru, et sõltuvalt raja osast on veetasemed väga erinevad ja põhja peale sõitmist tuli aeg-ajalt kogu rajal ette. Raja esimeses pooles tuli kahel korral maha langenud puu tõttu SUP veest välja tõsta. Umbes PKT 12 kandis kurvi peal vaatas täiskasvanud põder 50m kauguselt vastu. Mõne sekundi pärast kappas minema ja rohkem ei näinud. Kui jõudsime poole peale, siis oleks hea meelega lõpetanud, aga polnud valikut. Väsimus hakkas peale tulema ja jõud otsa saama, aga sõitsime edasi. Mingil hetkel kaotas Arvi oma pastaka ära, mis tõttu pidin edasi kõik ise logima. Tagant järele tarkusena võinuks mitmed pastakad kaasa võtta, sest kui oleksin enda oma ka kaotanud, oleks täitsa nutune olukord olnud.

Pärast puutakistusi, kus suure tõenäosusega saavad käed märjaks (nt SUPi üle puu sikutamisel), on ka logiraamatud märjemad. Ehk kui võimalik, siis aare peaks asuma enne takistust või jupp maad pärast takistust, siis ka otsijatel käed kuivemad. Aga üldiselt oli rada väga hea ja suur töö tehtud peitjate poolt. Pärast 5 tundi kühveldamist jõudsime lõppu ja oli hea meel selle üle. Nüüd oli vaja autoni tagasi jõuda. Arvil oli vaja samme, seepärast hakkas ta jooksma, aga kuna sokid unustas lõppu jätta, siis pärast 5km olid jalad hõõrdunud. Ma algul sõitsin rattaga ta kõrval, aga aja kokkuhoiu mõttes võtsin tempo üles ja läksin ees auto järele. Hommikupuder oli kell 7 ning järgmine söömine kell 19. See oli viga, sest jõuetus andis ka järgmisel päeval tunda. Aga vähemalt rada läbitud ja tuju sellest hea. Aitäh!

 4 

Plaan paigas, võtsin kuueaastase noorpeituri julgestuseks kaasa ja sõitsin Simuna suunas. Esmalt peitsin jalgrattad ja soojad riided raja 38. punkti juurde võssa, et sealt õhtul 10 km tagasi raja algusse auto juurde sõita. Mõtlesin optimistlikult, et peale kaunist rahulikku kulgemist sillerdaval jõel kulub natuke liigutamist marjaks. Siis sõitsin algusse paisuni, kus kalipsod ja meresussid selga-jalga venitasime ja aerulauaga pihta hakkasime.

Targu ei pannud uimesid lauale alla ja arvestades, kui palju tuli seda üle madalike, kivide ja puude tõsta, siis oli see õige otsus. Siin, esimese topsi juures kohtasime põõsas paari kolleegi, kes plaanisid raja maad mööda läbida. Kuna olin kunagi sama kaalunud, aga plaani kaarti uurides endale liiga soiseks-raskeks hinnanud, siis kummardus neile selle tüki eest. Loodan, et neil läks õnneks.

Umbes 3. topsi juures lõppes vaba vesi ja kolm tundi nühkisin läbi paksu heina – nagu madratsil suusatada – iga aerutõmbega umbes 20 cm liikumist. Kohati oli tõesti hämmastav, kui heinane, kitsas, aga ometi sügav Pedja ülemjooks on. Mõnes kohas ei näinud ka püsti seistes, kuskohast jõgi edasi voolab – ümberringi oli paks hein. Siis tõukasin ehku peale lõuna poole ja mingi hetk tuli jälle voolusäng vastu. Kuna tänase päeva peal oli eelneva kolleegi logid ees, teadsin, et keegi on veel rajal, aga tema sõiduvahendi jälgi oli vaid harva selles rohelises mäsus märgata.

Topsikud aga olid enamjaolt nii kenasti nähtavale jõe kohale riputatud, et ainult korra pidime tagasi pöörama, kuna olin aerutades õigel ajal telefoni vaatamata jätnud. Mingi aja peale tekkis isegi mingi oletamise oskus, et umbes kui palju see kaardil lubatud otse 200 või 300 meetrit järgmise topsini käänulise liikumise pealt olla võiks. Päris mitu korda läks täkkesse. Valdavalt sain topsid kätte otse laualt, aga paaris punktis ei ulatunud ja pidin noorpeituri kaldale või puutüvele tõstma. Kahekesi oli kindlasti parem.

Kuna näha oli, et lõppu me täna ei jõua, otsustasime raja esimese silla all välja tulla ja võtsime rahulikult. Peale 10. topsi tegime mõnusa päikeselise lõunapausi ühel siledal kivil, võibolla vanal paisul, vaatasime ringiujuvaid forelle ja uhasime siis edasi.

Pärast ühe suurema oja või peakraavi sissevoolu, võibolla 12. topsiku järel, pööras jõgi metsa vahele ja muutus igati sõidetavaks, sügavamaks, isegi kohati kiireks. Nautisime seda kaunist metsaalust sõitu täielikult, kuni jälle mõni puuront või kivi meid piraki! seisma pidurdas, laual külje ette kiskus (uimi ju polnud) või otse kaldasse virutas. Mitmel korral vuhises meist mööda jäälinnupaar.

Siit edasi oli asi lihtne, pärast 14. topsi tuli lausa pikk sirge, mis meenutas Inglismaa kanaleid. Kõige kauem võttis aega 18. topsiku leidmine, mis tundus kaardi järgi olema kümmekond meetrit enne silda, aga tegelikult ei olnud ühti. Karaski-Luhe tee sillani jõudsime seitse ja pool tundi peale veele minekut. Siit edasi ootas kuus kilomeetrit ühele või teisele poole kõmpimist – kas ratasteni või autoni.

Kuid, nagu ühele imelisele päevale kohane, jõudsime laua puhtaks pesta, välja tõsta ja silla alla peita, kalipsod kuivamaariiete vastu vahetada ja asjad kokku panna just täpselt selleks ajaks, kui siin muidu inimtühjas kohas üks kena perekond kalalt naases ja meid lahkesti tosinat km ringi tehes Mällo Veskijärve äärde tagasi sõidutas. Tänud neile.

Suur tänu selle toreda raja eest peitjatele ja ka neile, kes iganes sellise suurepärase ilma vormistasid. Teise poole teeme ka kunagi.

 3 

Tänud peitjale!
Algus oli jah lubav, aga ei läinud palju aega, kui põrguväravad avanesid. Alguses üritasin aeruga seal midagi teha, aga see väsitas rohkem, kui kasulik oli. Nii ma siis panin aeru kõrvale ja hakkasin end hoopis kätega floora abil edasi tõmbama. Nii sai palju kiiremini liikuda.
Aga ennem selle tehnika leiutamist sain ikka paar korda suplemas käidud. Ma ei oodanud, et selline kitsas kraavike võib nii sügav olla :)
Kuigi selle floora juures oli kõige tüütum, siis samas oli seal kõige huvitavam fauna suhtes. Sai nähtud haugi ja ka kobras tahtis mulle otsa ujuda. Päris õudne oli ikkagi vaadata kuidas mullid kiiresti mulle lähemale tulid. Umbes paari meetri kaugusele lasin tulla, siis lõin aeruga vastu vett ja tema vastas mulle lüües oma sabaga vastu vett.
Vabamasse vette jõudes ohkasin kergendatult, et nüüd saan sõitu nautida ka, aga siis hakkas alles takistus-sõit. Kus mu kogenematus kiire vooluga vees tahtis mind paaril korral jälle vette kukutada. Esimesel korral klammerdusin puutüve külge, aga supilaud sõitis edasi. Õnneks sain kuidagi supilauast jalgadega kinni ja ainult kannikad said märjaks. Seda situatsiooni oleks kindlasti väga naljakas olnud kõrvalt vaadata. :)
Edaspidi olin palju ettevaatlikum ja seetõttu ka aeglasem. Minul läks terve raja läbimiseks umbes seitse tundi.
Kui kunagi oli mul tarvis kiiresti ja palju leide teha, siis nüüd naudin ka seda otsimis-protsessi. Siin rajal mõtlesin, et jätaks selleks päevaks pooleli ja tuleks järgmine päev tagasi. Siis saaks veel rahulikumalt võtta ja rohkem nautida loodust.

 13 

Igatsete suve juba?
Aga mõelge järele. Te mõelge veel!
Parmud meenuvad? Eks erakordselt kuum suvi pakkus ju soodsat kasvulava üsna mitmele liigile. Kuna üks sõltub teisest, teine kolmandast ja kolmas kümnendast, siis juunis-juulis sai meil päris kõike päris palju. Parmusid ka. Igatahes, ühel eriti soodsal parmu-päeval algas mul puhkus, mis tähendas täitsa otsast otsani vaba esmaspäeva. Ilma suurema planeerimiseta otsustasin ette võtta kõige tihedama kollase "vorsti" oma geokaardil - PKT.

Kuskil pealelõunasel ajal helistasingi kirjelduses välja reklaamitud Taunole. Leppisime kokku stardi Mällu paisu juurest enne poolt kolme. Ja et tal ettevõtmine majanduslikult kuidagigi ära tasuks, tasusin hea meelega topelt. Sõiduvahendina olid antud hetkel saadaval tõesti vaid kolmesed (= kahesed) kanuud, süstat/kajakki kahjuks ei pakutud. Üksi kanuu-"taburetil" istudes mõlamine pole just kõige kiirem vees liikumise viis, aga tehtud varemgi ja eks allajõge kärab küll. Ahjaa - kes seda varem kuulnud on, et tunk läheb veeaardeid logima ettenähtud abivahendiga ja mitte niisama läbi võsa murdes ning mudas mulistades!? Jajaa - kõik on võimalik! Mugavusvarustus ahvatleb teatavasti rohkem kui skooripunktide arv kasvab 18 pealt 38 peale :o)

Kanuud maha laadides nimetas Tauno karmi parmurohkust ja ma kostsin vist: "Mõned ikka on, jah." Vaevalt vee peale saanuna, umbes paari minuti jooksul läks trall täiega lahti. Keskmine(!) rütm oli kolm mõlatõmmet ning seejärel laks kuhugi kere pihta. Liialdamata, sest hullematel hetkedel tõstsin üldse aeru sisse ning vandusin/vehkisin nigu sõge. Täielik tuulevaikus ja igas mõttes ideaalsed tingimused parmude paljunemiseks tekitasid teekonnast omamoodi väljakutse. Lihtsalt käsi jäi väheks (vandesõnadest rääkimata), kõige piinarikkam oli muidugi logimine.

Kohati geps valetas, kohati magasin ise maha, mis tähendab, et vastuvoolu (tõsi, suuremas osas peaaegu olematut voolu) liikumist sai kokku umbes kilomeetri jagu. Selle ühe ja ainsa ekstreemsema koha eest mind hoiatati ning paluti kalda pealt ringi minna, sest kanuu ei kannatavat üle teravate betoonservade laskumist. Nii tegingi, igal pool mujal õnnestus end ilma välja ronimata üle puutüvede loksutada. Vähemalt nõndapalju üksisõidu eelist siis.

Mitte kogu teekond ei möödunud "piinapingil", natukene jäi ikka ka nautimiseks aega. Jahedama või tuulisema ilmaga ning mitmekesi tulles saab mutukamuret muidugi vältida. Kajakiga on vast selles mõttes mugavam, et see ei istu nii sügaval vees kui kanuu. Arvata võib, et eriti kevadel vedeleb jões veel rohkem langenud tüvesid. Kui geopeitus ei kutsuks, siis niisama see veesõidurada siin võibolla väga pikalt avatuna ei püsiks ka - eks loodus võtab oma. Vähemalt juuli keskel olid kõik aarded viisakas korras ning paistsid kenasti omal kohal püsivat. Aitäh.

Viis ühe hoobiga

Surnuaed

Tagasi nullis - kohaliku tuletõrje lont vees. Hea, et ma end enne viisakalt parkisin.

Oleme ammu tahtnud PKT-rajale hullama tulla, aga plaaniks see seni jäänud oligi. Eile õhtul Emumäe jalamile telkima jäädes oli see plaan aga vägagi teoks saamas. Loomulikult oli meil plaan läbida raja esimene osa vaid, aga suur oli me üllatus kui hommikukohvi kõrvale hakkasid saabuma teated selle raja uutest aaretest. Selgus, et saame siin jõel kohe kauem aega veeta ja oma lemmikhobiga tegeleda.

Igatahes, alustasime algusest. Õige pea peale veele saamist oli näha, et veetase on küllaltki madal ja seetõttu ootab meid palju takistusi. Siin ootaski kohe tihe, roheline, kinnikasvanud mass, millest esimestel tuli läbi rammida. Õnneks läks see edukalt ja kadudeta ning peagi oli esimene leid olemas. Aitäh!

 8 

Seda jõe rada oleme ammu kiibitsenud. Küll on käinud mõtted kanuudest, isegi sellele kanuuteenuse pakkujale oleme helistanud. Samas jälle on kogu aeg teadmine, et paljudele on see rada ikka seni neitsilikult puutumata ja suurema seltskonnaga läbides on ikka nagu turvalisem, huvitavam ja kindlasti naljakam (et kui endaga miskit ei juhtu, siis mõni kaaslastest äpardub kindlasti) Küll on saanud ajastada nii ja naamoodi. Nüüdne nädalavahetus nagu sobis kõigile, vaid mina pidin tööandja nõudmisel laupäeva Tallinnas viibima, seega sai paika siis pühapäev. Samas jälle oi kui masendav oleks olnud pühapäeval geolehti avada, kui me oleks laupäeva valinud.

Hinge täitis rõõm kui laupäeva õhtul saime end Emumäe parkla poole liikuma sättida. Väike õhtune vestlus, grilli joogi ja sääskede peletamisega nagu ikka, hommikune valmistumine, rõõmus üllatus geoppeituse lehelt, väike logistika ja juba saimegi järjepanu enda lauad vette lükatud. Algus oli muidugi ja õnneks petlikult paljutõotav. See paks roheline orgaanika kust miski nagu läbi ei mahtunud, kuhu aergi kinni jäi ja mis rapsimise korral lahkelt ka lausa sülle kippus pugema ja lõhnas see minu jaoks nagu suvine mitu nädalat tühjendamata prügikast. Küll oli tore, kui see seljataha jäi. Edasi oli küll puhas rõõm kulgemisest jahedal veel. Paljud olid kindlad et just mina olen see, kes kipub kiirsukeldumisi tegema (küllap taheti mulle meenutada selle varakevadist kolmekordset riietega ujumaskäiku Suitsna rabas)Mingil imetabasel moel püsisin ma seekord siiski taeva ja vee vahel. Igavust tekkida ei saanud, ikka tuli kas laualt maha tulla et madalas vees lauda edasi liigutada, või end üle ettesattunud takistuse kiigutada, alailma käis tagumisku alt läbi mõni kivi pannes kahtlema kas kapitalistid ikka toodavad tänapäeval vastupidavaid tooteid. Kõvemad meist tegid seda Tõldu, Leigerit või Kalevipoega ja puhastasid jõge. Mingil ajal tekkis lausa selline rattagrupi karussellitamise rütm, kus teatud põhjusel pidevalt vahetub ees sõitja, aga ei see tuli muust põhjusest mitte kihutamisest. Lemmikuks oli küll raja teine, uus osa. Muidugi tekkis lõpuks tüdimus ja suutsin isegi hakata lõpetamist ootama. See mis põrgukatel tabas meid siis kui olime jõelt välja astunud...Palusime ja käskisme üksikuid pilveräbalaid taevas, et nad seisaksid päikese ees. Kuumus oli nii meeletu et isegi parmud olid jehhat teinud ja autost väljavõetud pudelit ei saanud nagu tulisuse tõttu peoski hoida ja sealt võetud lonks... noh las olla Suure tänu raja ehitajale ja loomulikult päevakaaslastele. Oli ilus aeg

 6 

Mõne aja eest tuli plaan, et tagumine aeg PKT rada ära teha. Enam ei saanud ka öelda, et SUPpi pole või ilm on külm ;) Kuna keegi pidi ka laupäeval tööl olema, sai plaan laupäevalt pühapäevale lükatud ja see sobis ideaalselt.
Imeilus õhtu Emumäel koos sõprade ja Anna sünnipäevatordiga! No mitte ei raatsinud seda lõpetada, et oleks ehk hommikul varem vee peale saanud.
Hommikuse ärkamise ajal oli kuulda, et ilmselt tuleb pikem sõit. Ja algsed plaanid veel mõnel Eestimaa kaunil veekogul SUPituur teha, tundus tulevikku lükkuvat.
Eks algul oli ikka väikseid kõhklusi, et mis seisus jõgi ja kas ikka saame oma sõidukitega selle läbitud. Mida aeg edasi, saime aga aru, et see rada oli sellise leitsakuga ainuõige valik. Nii kui palavus pääses üllatama, sai üle SUPiserva kohe jahutust. Oikuimõnusseeoli!!! Ei hakanud ka lootuses esmaleiud võtta, oma plaane muutma. Tuleb, mis tuleb. Nii, et võtsime kogu kulgu puhta naudinguga.
Üks lõbusamaid kohti oli peale 27.-ndat punkti kui kõik oma munad märjaks said :D. Kes vähem, kes rohkem ;) Veidi maad edasi aga avastas Anna, et tema Ray-Ban-id olid oma teed läinud :( Lauri logi juures on küll näha, et üks põder just sealkandis toimetab ja ilmselt Anna prille otsib. Meile on teadmata, kas ta ka leidis. Kallo neid igatahes ei leidnud. Nii, et kui keegi leiab siis... :)
Tunnid möödusid nii kiirelt, et juba paistiski viimane aardetops ja tuli jahutavast veest kõrvetava päikese kätte tulla.
Rivistasime oma SUPid üles, tegime kibekiirelt oma toimetused, et siis kiirelt oma konditsioneeridega autodesse põgeneda :)
Tõeline kvaliteetaeg heade sõpradega:) Suured tänud!

 9 

Siit algas teekond. Kogunesime küll eelmisel õhtul Emumäele, et sealt hea lähedal hommikul “veidi” varem alustada, et kuum päev või nii ees ootamas. Läks nii nagu alati.
Juba esimeses kurvis ootas meid ees läbimatu lehmakoogi sarnane roheline mass. Siinkohal oli hea kolonni viimane olla. Selleks ajaks oli juba arvestatav rada sees. Ainult paar üksikut “saart” ujus veel mõnda aega kaasa.

Start

 1 

Juta kutsus SUP-iga aardeid jahtima ja pakkus välja ka sõiduvahendi. Natuke puiklesin aga lõpuks ei saanud sellisele pakkumisele vastu panna. Korra olin enne SUP-i tiigil proovinud ja kõige hullem ei olnud. Ehk saab hakkama. Juta oli orgunninud ka hea sõidu ilma ja reis võis alata. Esimene käes, oli selge millega tegemist tuleb ja nii me kulgesime kõik aarded ilusti läbi. Aitäh peitjale.

 1 

Selleks ajaks, kui mina kohale jõudsin olid juba teitel SUPid õhku täis pumbatud ja skafandrid seljas. Õnneks meil kiiret kuhugi ei olnud. Aga ma ei sa öelda, et mul vähe aega läks, kuna ikka esimest korda ajasin SUPi sisse õhku ja koostasin sõiduks kokku. Kokkuvõttes kõik õnnestus hästi. SUPi vette tõstes olid Martti juba nelje tuule poole kadunud ja Jutsi ootas, et saab hea kaadri vette kukkuvast Janarist, aga võta näpust, püsti jäin. Kui mina aga esimese aardeni jõudsin, oli Marti just logimist lõpetamas. Tänud tänud aarde eest.

 1 

Tervelt 9 kuud on sõber oodanud, et minul koolikohustuste kõrvalt aega leiduks ja koos ühe toreda geomatka saaks ette võtta. Kuna meie varustus on vahepeal mõne SUP laua võrra täienenud, tundus siinne rada õite ahvatlev. Siis aga vahtisime ilmateadet ja otsustasime, et ju suvel on parem ning läheme hoopis Nõvale.

Nädalapäevad enne chekkasin korra veel ilmakaarti ning lauspäike ja +15 kraadi lubasid tegelikult täiesti adekvaatseid olusid raja läbimiseks. Rääkisin Janarile juba augu pähe, kuid kodust kaaslast kaasa meelitada ei õnnestunud. Seega nagu üks SUP üle. Pakkusin siis Marttile, et tulgu meiega rallima. Tema vastu, et kindlasti on külm ja siis me kukume vette ja siis veel 100 häda. Hakkasingi kahtlema, kuna olud olid ette teadmata, mistõttu helistasin Merlele (aitäh meteta), kes kinnitas, et minu hirmud kõik asjatud on ja julgelt võib minna proovima.

Ei miskit, sõpradele kargud alla ja otsus rada läbida tehtud. Kuidas see meil õnnestus, saab lugeda juba PKT 18 logist :)

Aitäh aarde eest!

Peale koduseid päevatöid tuli tahtmine ennast tuulutada ja otsustasin vaadata selle raja algust.Topsikuni õnnestus isegi tossu ja kuiva jalaga jõuda.Logirull oli küll läbinisti vettinud, aga miskit moodi õnnestus ikkagi nimi kirja panna.Aitäh.

 4 

Helen, tubli tüdruk, tegi kogu orgunni. Leppis paadimehega kokku ja kutsus meid kampa. Suur tänu talle, sest muidu oleks minust see tripp tegemata jäänud. Lisaks tundub, et Helen suutis isegi ilmataadiga kokkuleppe saavutada, sest ilm oli imeline, mitte vihma poegagi.

Me Helgega suutsime ilmselt kaks korda pikema maa maha aerutada, sest kumbki meist ei teadnud kuidas õigesti tüürida ja nii me mättast mättasse käisime, aga seda lõbusam oli. :D

Rada ise oli ka igati nauditav, nii suuri „pokusid“ pole ma varem näinud ja vesi oli juba nii soe, et mine või ujuma. Väga tore retk toredate kaaslastega. Tänan.

 8 

Kui aprillis ilmusid esimesed kevadised logid, hakkas endal ka mõte selle raja poole kiskuma. Kuna aga me üdini veespordi asjaarmastajad ja tegevuse nautlejad, siis otsustasime kohe, et ootame natuke ilmade soojenemist. Kuna seltsis ikka segasem, siis kutsusime kampa ka meiega koos mõnegi seikluse läbinud Helge ja Mari ja kui plaan juba konkreetsemaks hakkas minema ja kuupäev paigas, siis saime kampa ka Hannese ja Levia ning Helge pojad. Nii oligi meil raja algusesse kogunenud nelja kanuu jagu rahvast. Kanuude rentija tegi enne veele minekut ka kiire algtõdede tutvustuse ja siis lükkasime paadid vette, hüppasime ise järgi ja minek.
Päike paistis, linnud siristasid ja vesi vulises. Kõik tundus olevat parim, mida ühelt seikluselt oodata. Kahjuks tulid esimesed takistused vastu kiiremini kui oleksime oodanud ja üsna pea olimegi kambakesi madalikul kinni ja pidi kanuust välja hüppama. Õnneks järgmisetel põhja kinnijäämistel piisas kõvasti edasi-tagasi nõksutamisest, kuigi vahepeal oli tunne nagu aerutaks heinamaal. Ei taha ette kujutadagi, mis siin suve lõpuks saab.
Logimise organiseerisime tiimitööna, nii et esimene paatkond võttis aarde ja järgmised libisesid neist mööda. Ja nii positsioone pidevalt vahetades said kõik järgemööda tasakaaluharjutusi ja logimisi teha.
Meie katsutud topsidest oli märkus 16. kohta, mille logirull oli täitsa märg. Tuulutasime seda natuke päikese käes, kuid väga palju asi paremaks ei läinud.
Kokku seiklesime Pedja jõel täpselt 3 tundi ja nähtud-logitud said kõik 18 aaret. Veeseis oli suhteliselt madal, kuid siiski veel täitsa kanuutatav. Põnevust pakkusid puude vahelt ja alt läbi sõitmise kohad. Sirgete peal ja sügavama veega kohtades oli jällegi aega puhata, lasta voolul end edasi kanda ja niisama ringi vahtida.
Meil olid superägedad kaaslased, parim ilm selliseks veematkaks ja mõnusad aardetopsid. Kõik kokku andis väga hea emotsiooni ja hea meelega tuleksime siia jõele jälle tagasi, kui rada pikeneb. Suur tänu peitjatele!

Kena kulgemine üldiselt madalas vees aardest aardeni ja veetakistusest veetakistuseni. Aitäh raja eest!

Kui me jõudsime matka alguspunkti, siis leidsime eest Urve ja Hannese kes olid samuti tulnud tänase ilusa ilmaga PKT rajale. Peale viimast punkti kanuusid kaldale tõstes oli veel üks auto parklasse juurde tekkinud. Võimalik, et jõel oli täna veel ka kolmas geoseltskond. Lükkasime kanuu vette ja edasi oli juba rahulik kulgemine madala veetasemega Pedja jõel, kus kohati oli kanuu põhjas kivide peal kinni. Veel rohkem tuli aga sõita üle kopratammide ja vettelangenud puude. Kui jõgi lookles ise oma sängis päris palju, siis lisaks tuli ka vees, vee kohal ja vee ääres olevate takistuste vahel slaalomit sõita. Kõigest selle hoolimata oli tore geopäev ja kõik topsid said leitud.

 2 

Vaadates meiega sama ajal jõele minevate geokolleegide varustust ja ettevalmistust tekkis korraks mõte ots ringi pöörata ja koju tagasi minna. Kogusime julgust ja lasksime neil ees minema minna, seejärel hakkasime rahulikult ja pikkamööda allavoolu kulgema, arvestades, et pimedani on veel palju aega. Õnneks me siis veel ei teadnud, mis meid tegelikult ees ootab ja varsti polnud enam taganemiseks võimalust. Esimesele topsile lähenedes nägime viimast korda oma geokolleege, edasi olime me kahekesi ja jõgi koos oma kivide, kopratammide ja vettelanegenud puudega ...

 3 

Petja Kanuu Trail, here we come!

Petjat ennast sel korral näha ei olnud. Aga jah, nagu Karl juba mainis, siis sel korral läks nii, et kogu aeg oli teadmine, et Emajõe Suursoosse läheme. Mitu korda karliga kõik üle räägitud, kui aju on fikseeritud mingisse kindlasse suunda, siis sa võid faktide ja muuga ta pihta visata palju tahad, see ei jõua kohale. Korralikule lamemaalasele kohaselt (olen ju läänlane) pole teaduspõhiste faktidega võimalik kuidagi selgeks teha, et Emajõe Suursoosse me siiski ei lähe.

Öömaja oli Moostes ära räägitud, tundus, et säästame ennast, kui reede õhtul kenasti kohale sõidame, saame sõbra juures öömaja ja hommikul ei pea nii vara ärkama. Sõitsime juba Mooste poole, kui tee peal saime aru, et täiesti pekkis, ongi vale sihtkoht meil. Aga mis sa enam teed. Koju tagasi ka ei keera. 4 tunnine sõit Moostesse teeb ju hommikul sõidu palju lihtsamaks, eksole?! Tegelt oleks hommikul Läänemaalt alustamine olnud ikka isegi lihtsam ja kiirem, et just Petja kanuurajal õigel ajal kohal olla.

Läks nagu läks, elu ongi seiklus. Ja nagu kord ja kohus, siis igavalt me geopeitust ei mängi. Ja üldse ei tea ma, see Karli ja Mairega geopeituse mängimine, see ei too õnne, nagu ma ka juba nüüd uutest seiklustest tean :D

Kanuurada aga oli äge. Just selline metsik ja käänuline, saab rahulikus tempos kulgeda. Pole suuri ja metsikuid vahemaid, mida läbida ja oodata, millal järgmine aare tuleb. Niigi oli varakevad, ei kujuta ette, mida need suvised matkajad siin teevad, kui juba meie ikka totaalselt kivi ja kännu otsas kinni olime. Ma soovitaks juba kummaritega see rada läbi teha. Oleks ka väga mõnus sumpamine.

Aga rada on hea ja jälle üks veekogu Eestis vallutatud. Aitäh seeria eest!

Nädala alguses hakkasime mõtlema, et nädalavahetusel on ilusad ilmad, võiks sellest maksimumi võtta. Karl Kirjutas Arvole ja Enelile ning leppisime kokku, et laupäeval kell 11 asume jõele. Kesknädalal helistas Karl kanuumehele ja saime endale broneerida kaks viimast kanuud selleks päevaks. Hiljem kuulsime, et ta oli isegi paarile ära öelnud, sest kõik kanuud olid juba laupäevaks ära lubatud. Kanuumehega kokku saades jagati meile päästevestid ja aerud käte ning tõsteti kanuud jõele. Istusime oma sõidukitesse ja tore päev võis alata. Aare aarde järel kulgesime mööda jõge. Põnevamaks tegi matka see, et jõgi oli käänuline ja veidi puid täis, nii pidi ikka veidi pingutama ka. Aitäh väga laheda seeria eest-

 4 

Juba eemisel nädalal oli üks geokolleegide kutse tulla kambajõmmiks kanuuga aardeid otsima,kuid ilmaennustus oli päris hull ning sai lükatud seda retke väheke kaugemasse tulevikku.Eriti pikalt seda uut võimalust ootama ei tulnudki jääda ja ilmaennustus oli igati lubav.

Teele asusime kolme paatkonnaga.Algus kulges isegi liialt kiirelt.Kusagil kolmanda/neljanda topsi läheduses tegi üks meie alustest "Ever Givenit" :) Jupp aega oli madalikul sudimist,meist pool tundi hiljem startinud Arvo ja Karli tiimid said juba osa pisikesest ummikust.See toppamine jäigi kogu teekonna kõige tõsisemaks kinnijäämiseks,ülejäänud aja oli mõnus veel kulgemine.Gepsu jälgimine oli alguses tiba keeruline ent ajapikku tekkis juba vilumus navigeerimiseks.Riietusega läks küll täppi,kordagi ei olnud ei palav ega külm. Karu ei näinud,küll nägime Ingridiga ühte metskitse jõest janu kustutamas ,aga nähes meie "armaadat" lähenemas tuhatnelja võssa varju jooksis.Raja lemmikkohaks kujunes mulle "kuuselimbo" :)

Aitüma mõnusa traili ja seltskonna eest.Kanuumees vaatab ka lootusrikkalt tulevikku,et PKT jada pikemaks muutuks.

 1 

Oli see vist millalgi talvel kui sai Arvoga kirju vahetatud. Jutu käigus käisin välja mõtte, et võiks uuel aastal üheskoos mõne matka ette võta ja pakkusin välja näiteks PKT raja. Nüüd oli jõudnud kätte kevad ja lõpuks võis natukene usaldada ka ilmateadet. Ilus kevadilm terve nädal, veeseis hea ja värskete logide järgi rada hästi läbitav. Kõik tingimused ideaalsed ja otsustasime Mairega ära, et nüüd on parim aeg minna. Kohe kribasin mõttest ka Arvole ja päris ruttu tuli roheline tuli ka nende poolt. Kanuumehele helistades juhtus selline vedamine, et saime broneerida laupäevaks 2 viimast vaba kanuud. Pärast kuulsime, et samal päeval olevat veel soovijatest helistajaid olnud, kes pidid paraku enda plaane korrigeerima. Valmis sai meisterdatud ka ülejäänud geoplaan, bronnitud majutus ja olimegi valmis seikluseks.

Õhtu ennem kanuumatka selgus traginaljakas tõsiasi, et olime Arvoga suutnud kuidagi mööda rääkida ja ta oli arvanud terve aja, et me läheme hoopis EST seeriat tegema ja PKT-st polnud kuulnudki :D Aga eks Läänemaalt Lääne-Virumaale saab sõita ka läbi Põlvamaa, kuhu nad olid ennast öömajale planeerinud. Hommikul saime kokkulepitult 20 minutit ennem kanuuaaega seeria lõpus kokku. Jätsime ühe auto maha ja teisega raja algusesse. Kes peaks minema aga ühe autoga ja ei tea kas ja kuidas saab, siis kanuumees on niivõrd sõbralik, et pakkus välja isegi variandi, et viib oma täiskasvanud laste abil auto(d) raja lõppu valmis. Me tänasime võimaluse eest ja selgitasime, et olime juba ühe auto sinna valmis sättinud.

Edasi ei jäänudki muud üle, kui kanuud vette lasta ja alustada seiklust Pedja jõel. Aitäh aarete peitjatele ja kanuumehele!

 5 

Kui on kanuutamise trail, siis nagu muuga ei tahakski leppida. Ega sellist võimalust just ülearu palju ei pakuta. Eelmisel nädalal, kui sadas rahet ja valitses külm kliima, siis andsin kaasakutsujatele loobumisvõidu. Seda enam puges hinge soov veele minna. Nii tekkiski koos Ingridiga kohe uus plaan ning seekord oli Ilmataat meile väga armuline, temperatuur tõusis 16-17 kraadini, ilm oli imeilus. Alustasime kolme kanuuga. Jõe peal jätkus meile nii lusti kui ka närvikõdi. Ega meil Marianniga väga palju ümberminekust puudu polnud. Istusime keset jõge kivi peal põiki ja ei nihkunud see asi mitte kuhugi poole. Margus ohverdas end, võttis jalad paljaks ning asus siis päästeoperatsioonile. Eks me sinna kivi peale sellepärast istusime, et nende kanuu oli ees põiki ja meil väga muud kohta valikus polnud. Igastahes pääsesime märjaks saamisest ja kõik läks hästi. Varsti peale seda jõudsid meile järgi kaks järgmist ekipaazi, kes olid veidike peale meid startinud. Nägime neid meie tagant saabumas, ühe topsi juures olime peaaegu korraga. Arvasime, et nad tuiskavad meist suure hooga mööda. Aga selle asemel nad hoopis kadusid ära ning me ei näinudki neid enne, kui alles lõpus. Lõpus pajatas peremees, et võrreldes eelmise nädalaga on veetase ca 30 cm alanenud. Saime ikka korduvalt põhja all tunda nii puutüvesid kui kive, millest õnnelikult üle libisesime. Jõe peal oli väga mõnus. Topsid on hästi paigutatud. Veepealt on neid hea noppida. Ainult mõlamise vahele on navigeerimisega tükk tegemist. Me panime küll oma kanuuga vahepeal "lepikusse" kui parasjagu navimise hetk oli. Suur-suur tänu peitjatele, seda toredat rada pakkumast! Suur tänu kaaslastele, teiega oli vahva :)

 4 

Nädal tagasi hakkas plaani moodi asi vaikselt susisema ja paisus iga päevaga aina suuremaks. Lõpuks vurasime kohale kaheksakesi kahe autoga. Lisaks meile oli kena ilm veel kuus geokolleegi kohale meelitanud. Minu suhe kanuutamisega oli tänaseni täitsa null ja teel siia uurisin geomobiilis olevatelt kaaslastelt nende kogemuste kohta. Mingi kogemus oli kõigil ajaloo lettidelt ette näidata. Ise sain täpselt nii targaks, et Helbe teatas, et tema istub taha, kuna on minust raskem ja nii olla kergem sõita. Pluss sain infot, et paremale ega vasemale end kanuus kallutada ei tasuks, kui just vette prantsatada ei soovi. See viimane jäi hästi meelde. Ülejäänud infot lootsin kohapeal saada või siis jooksvalt tegevuse käigus õppida. Tegelikkus oli aga see, et enne, kui arugi sain olime juba kanuus ja tuli sõita. Algus oli imeline, päike paitas põski, vesi vulises ja sillerdas, linnukesed siristasid, liblikad lehvitasid oma kauneid tiibu, geopeiturid kanuutasid aina ühe NKT, oih PKT juurest teise juurde. Mulle näis, et kõigil tuli see liuglemine kanuuga väga osavalt välja ja nad olid kanuu peremehed. Meie peremees oli kanuu ise. Me olime vist suurest värskeõhu laksust purjus kuna me rohkem sõitsime ühest kaldast teise, kui otse edasi. Meil oli selle tuigerdamise peale kohe eriline anne. Enamus veealuseid kive ja maha langenuid puid otsisime üles, et siis selle otsas nikerdada. Korralik jukerdamine ja pusimine oli. Täitsa kahju hakkas sellest vaesest kanuust, mis meie käes kriunus. Aga mis sa ikka teed, kui ei oska? Mängid, et oskad ja eks me ikka kuidagi ju liikusime edasi ka. Vahel teiste ees, vahel teistel jalus, kuid enamasti rea lõpus. Umbes poole teeni oli asi lõbus ja mõnus aga siis tekkis minul juba küsimus, et kas lõppu juba ei paista. Jalad ja käed hakkasid väsima ja kangeks muutuma. Ilmselt ma lihtsalt ei osanud neid mõistlikult kasutada. Oli ka üks "lõbusam" koht, kus oleks peaaegu kummuli käinud, kuid seda siiski ei juhtunud. Hetk peale seda vaatasin Liisile otsa, kelle nägu jutustas ilmekalt, kui napilt meil läks. Enamasti oli siiski üsna rahulik kulgemine ja nautisin kogu teekonda nii palju, kui suutsin. Lõppude lõpuks oli tegu väga mõnusa ja omanäolise kogemusega mulle, mis sest, et ma kanuutamist selgeks ei saanud. Seevastu kanuulimbo sujus imeliselt. Maru ettevõtmine oli! Tänud kaaslastele ja peitjatele. Eraldi kniks taaskasutuse eest!

https://www.youtube.com/watch?v=stfOev2d1Fs

Kuhu minek?

Miki tegi klõps

 2 

Kõik sai alguse sellest, et Krimpsud (Kristjan ja Simpsu) kutsusid kevadgrillile. Et nemad teevad paar täppi ja et ma ise olin parasjagu slingidega mingi puu otsas, siis leppisime kokku, et paari tunni pärast suhtleme üle. Paarist tunnist sai muidugi liiga hilja ning järjest tugevnev tuul oli ka mega, siis otsustasime grilli edasi lükata ja niisama kokku saada. Ei tahtnud, et surnud ja fileeritud kana grillilt vastu meie tahtmist lendu tõuseb. Nii need head mõtted tulevadki, et kui midagi ära jääb, siis tahad selle kohe millegi muu hea asjaga kompenseerida. Pedja jõe retk tundus sel hetkel just paras lohutus. Mõeldud tehtud, Simpsu tegi paar kõnet ja meile oli kanuu bronnitud.

Kohale jõudes oli kõigega vedanud. Ilm oli super, veetase veel mõistlikult kõrge ja kohale olid tulnud ainult toredad inimesed. Sulpsasime esimese kanuuga vette ning edasine oli puhas nauding allavoolu. Mõnesaja meetriga saime ka rütmi paika ning kaaslasega koostöö sujus kuni lõpuni. Hea. Teekonnast ei ole just väga palju rääkida peale selle, et kogu aeg oli tore. Igasugused erinevad kivide vahelt läbi ukerdamised ja üle jõe kukkunud puudest üle ja alt sõitmised tegid selle teekonna vaid põnevamaks ja lisasid mõnusaid hetki niigi toredasse päeva. Aitäh kutsumast ja tänud kaaslastele, oli meeldejääv ja tore päev!

Messenger andis teada, et kanuutama on vaja minna. Orgunniti Miki autojuhiks, siis tuleb sõit ka odavam, kui kulusid mitme peale jagada. Meie kanuu kõige suurim hirm oli ümber minemine, polnud Dauno veel kunagi sellega vee peal käinud. Eks kanuu kaldus aegajalt kord ühele, kord teisele poole kahtlaselt aga ümber siiski ei läinud, vett küll saime sisse, kuid see oli siis, kui takistasime Airi ja Helbe kanuud ümber minemast. Aegajalt tekkisid jõele ummikud ,kuid ei midagi konti murdvat. Paar kopratammi arutasime ka lahti, said siis teisedki sealt läbi. Rada läbimine alla kolme tunni. Tänud

 2 

Tore seltskond kuue kanuuga, ilus päikseline ilm ja vaikselt vulisev jõgi. Aitäh aardeseeria peitjale, et oli põhjust siia tulla ja mõnusalt aega veeta. Üldiselt laabus kõik muhedalt, kuid korraks sai ka väikse adrenaliinisutsaka, kui ühes kiirevoolulisemas kohas ennast kuidagi kinni sõitsime ja kanuu risti jõega tõmbas. Peaaegu oleks ümber läinud, õnneks keegi kõrvalpaadist hoidis meid kinni. Edasi läks vool jälle tasasemaks. Vahepeal lähs juba kanuu juhtimine päris hästi, siis sõitsime jälle ühest kaldast teise. Lõppu jõudsimegii täitsa parajal ajal, hakkaski väike väsimus ja tüdimus tekkima. Ja siis oli maa peal väga mõnus jalgu sirutada
Väga vahva seeria.

Suur tänu põneva raja eest! Pikem logi PKT 18 juures.

 5 

Õhtul Valgamaa puhastamisoperatsioonilt tagasi sõites tekkis Mikul mõte, et nüüd on õige aeg kanuumatkale minna. Pool kaheksa otsis kanuulaenutaja kontaktid välja ja niikaua, kuni poes käisin, oli retk organiseeritud ja pagaritel käsk pühapäeval kell 11 Simunas olla. Laenutaja lubas veel nelja paaditäit geopeitureid näidata.

Parklas olidki juba mõned tuttavad näod ees, nimed õppisime logimise käigus ka selgeks.

Matk oli üle ootuste tore: täpselt paraja pikkusega, et tekiks tahtmine jalga sirutada, piisavalt käänuline ning praegu suhteliselt hea veekõrgusega. Päike paistis ja põnevust jagus iga käänu taha. Vesi paistis kenasti läbi ja suurem jagu kive-oksi paistsid hästi välja, mis ei takistanud loomulikult meil mitmeid ummikuid põhjustamast ;)

Õnneks jõudsid kõik kenasti enam-vähem kuivalt ja rahulolevalt finišisse. Väga mõnus päev!

PS! Ilmselt sai esimesse topsi vale kuupäev, ausõna, mina ei alustanud! Hiljem kirjutasin küll õige kuupäeva.

 8 

Eile õhtul geotuurilt tulles üllatas Silmsirkel, et homme minek ja kanuudega. Oh seda rõõmu või mis ta siis oligi. Me mõlemad Tiiaga pole sellise sõiduvahendiga sõitnud. Öö möödus rahutult, kogu aeg poolunes muudkui aerutasin. Kell 11 saime Simuna poe juures kokku, neliteist geopeiturit tuli. Stardis veel hirmutati, et eile käis üks paat ümber. Sõit ise kulges üle kivide ja puutüvede, vahepeal langenud puude alt, aga rohkem oli mõnusat aerutamist. Lõppu jõudsime kõik õnnelikult ja kuivalt. Elamusterohke seiklus oli. Aitäh.

Logimine

Järjekordne ummik

Tänud aarde eest!

 1 

See oli nüüd küll äkiline kanuu sõidule sattumine ilusal sügisesel päeval. Osa rajast tuli kanuuga trügida läbi heinamaa ja sillerdava puhta vee. Mõnes kohas tuli sulgkergeks end arvata, et kanuu üle kivide liugleks. Esines ka kanuu üle puude vinnamist, end hästi madalana hoides puu alt läbi sõitmist. Päike paistis kord otse silma, kord paitas põske küljevaates ja viimased kolm leidu tulid lambi valges. Vahva kulgemine vahvate seltsilistega. Tänud peitjale.

 3 

Helduril tuli mõte,et teeme selle raja peale tööd ära.Mõeldud ,tehtud.Teekond oli mitmekülgne,saime nn murupeal aerutada kui ka kivide peal ennast edasi vedada.Sai nii puude pealt kui ka alt läbi pugeda.Õnnestus ka vabas vees olla,siis tundus kohe,et kiirus läheb liiga suureks.Oli igatahes üks igati vahva ettevõtmine.Aitäh!

 6 

Võtsime ka siis selle retke ette. Tellisime kanuu küll Margusele ja Janika, aga saime millegi pärast Margusele ja Raunole mõeldud kanuu :D Aga see selleks...Teekonna kohta pole suurt midagi lisada, eelnevad on juba kõik kirja pannud. Teoorias oli see siiski veits lihtsam, kui praktikas välja kukkus. Saime vaikselt kulgeda, vees jalutada, limbotada ja veel mõndagi muud ;)

Aitäh peitjatele meeleoluka laupäeva eest!

Leitud

 9 

Kõik sai alguse sellest, et need 18 punkti tulid kaardile. Selline pundar jääb arusaadavalt häirima, peab plaani võtma. Plaani võtsin tõesti.
Esmalt oli vaja kaaslane leida: rääkisin nõusse tugeva (mugu)mehe (see, et ta varem kanuuga sõitnud ei olnud, oli võib olla isegi hea, sest mingist mõistlikust sõidutehnikast või -kogemusest selles maltsas kasu pole nii ehk naa) ja täitsa ausalt sai see trail u 80% ulatuses läbitud lihtsalt toore jõu abil.
Siis oli vaja ka veesõidukit. Valikus olid kanuu ja pakuti ka neljameetrist kummikat (et paneme pisikese mootori taha: vaat see oleks olnud “huvitav” sõit, õnneks laitsin selle mõtte eos maha). Seega sai Taunoga ühendust võetud ja 1.09 kell 13 läks lukku.
Enne Pedjale tulemist olin 30.08 Valgejõel 19 km kanuumatka teinud ja - oh seda püha lihtsameelsust! - ootasin logide lugemisest hoolimata midagi märksa lihtsamat (nagu kaaslane tögas, siis ega Pedja polegi linnapreilidele mõeldud lihtsa läbitavusega ja meeldivalt liuglevat sõitu pakkuv jõgi).
Esimene takistus oli madal vesi. Ja kivisemates kohtades oli vett tõesti napilt paarkümmend sentimeetrit. Alguspoole kivine põhi minu kanuuotsa vaid veidi kriipis, tagumine ost oli meil paraku poolsada kilogrammi raskem ja takerdus rohkelt (toores jõud aitas edasi liikuda).
Järgmine takistus oli taimestik. Seda rohelist ollust sai mitmekümne meetri jagu lihtsalt mõlaga laiali loopida (taaskord toores jõud aitas edasi liikuda). Üleüldse oli igat sorti taimetakistusi (väga suurest osast raiusime taaskord toore jõuga läbi, aga kindlasti on jõe vasak kallas enamuses osas lihtsamini läbitav).
Puud ja igasugused risti-rästi vedelevad rondid olid veel vaat et kõige leebemad takistused (mitte kordagi ei läinud me millestki maad mööda ümbert, ainult kopratammide juures ronis kaaslane jalgipidi vette ja tõstis kanuu takistusest üle). Seda risu oli jõhkralt palju ja kuna meie liikumine oli jõulise liikumise tõttu selline “sirgjooneline”, siis kanuu oli väga kiiresti oksa- ja lehesodi ja seda taimemaltsa täis.
Oluline takistus oli kehv levi, käsigepsu kaasa ei võtnud ja isegi offline trackiga marsruuti polnud ma teinud, akupank vedeles autos. See tähendas, et pärast 11ndat topsi oli minu telefonil aku selliselt tühi, et vajas vahepeal põuesoojust. Ehk siis ühe aarde navigeerisime minu ja järgmise kaaslase telefoni abil. Kõik 18 saime siiski kätte ja vaid ühe topsi kättesaamiseks ronisin kaldale.
Topside kohta saab öelda vaid kiitusi: nullid on väga hästi paigas ja kättesaamine pigem lihtne.
Kokkuvõtlikult: suve lõpus on vesi Pedjal ilmselgelt liiga madal, et sõitmist mingilgi moel nautida võiks (minu jaoks oli see rassimine veidi liig: rohkem kui korra mainiti selja tagant, et mu lõuad ja käed võiksid ikka samaaegselt käia ja et mul pole taaskordselt sõimlemiseks vaja ju hoogu kinni peatada).
Vette läksime kell 13.25 ja lõpetasime 16.42.
Tänan peitjat ja igatahes on mugul nüüd plaan, et me teeme tagasi (loe: vastu)!

 5 

Varemleidnute logisid lugedes olin veidi segaduses ujuvvahendi valimisel. Lõpuks jäin ikkagi süsta juurde kuna homme tuleb see niikuinii vette lasta. Paisu juurest alustades tundus jõgi ilus kuid saja meetri pärast jäin mingisse vetikaplögasse lootusetult kinni. Õnneks ei olnud seda pikalt ja edaspidi ei kordunud. Teekonnal tuli ette erinevaid takistusi, veetaimi, vette kukkunud puid, kive, aga alati leidus läbipääs. Jõe pärast ei olnud vaja kordagi süstast välja ronida. Küll tuli maas käia mitmegi aarde juures kuna süstast ei saanud neid kätte. Kuna olin teadlikult põlle maha jätnud said püksid ja tagumik märjaks, jalad aga jäid kuivaks. Kogu teekond võttis aega viis tundi. Tundub et siin ei määra liikumiskiirust mitte ujuvvahend ja sõudja vaid jõgi. Paarist aardest sõitsin mööda aga teiselt poolt paistiski paremini kätte. Aitäh peitjatele! Mulle meeldis.

 6 

Seeria avaldumine tegi mullegi rõõmu, mööda vett kulgemise aarded on toredad ja uute lisandumine on väga tervitatav. Paraja pikkusega trail tundus kohe mõnusaks võimaluseks taas SUPiga üks eesmärgistatud retk teha. Avaldumispäeval viibisin samas maakonnas ja kogu vajalik varustuski oli terve puhkuse aja kaasas sõitmas, aga tormamise asemel oli kohe mõte, see vahva trail tuleb laheda seltskonnaga nautides kunagi ette võtta. See kunagi saabuski juba ruttu kui Silver hõiskas välja mõtte, et läheks homme, oleks mõnus punkt tema lõppevale puhkusele. Kõlas nagu hea plaan, varsti oli kambas ka Inge. Korraks tekkinud küsimus, kuidas traili lõpust tagasi algusse saada, leidis ka kiire lahenduse, kuna Mari oli juba mitu korda maininud, et tal see pkt kripeldab, nüüd tuli temaltki kiire jaatav vastus, et homme sobib.

Peale vajalikke ettevalmistusi olimegi lõpuks veel. Veel alguspunktis oli naiivne lootus, et tuleb mõnus vaikne liuglemine supikatel. Esimese punktini jõudsime ruttu ja kõik tundus ilus ning paljulubav. Juba varsti saime siiski aru, et see jõgi on hetkel pigem vett täis rohumaa, mille kõrgete rohututtide vahelise väikseimagi veepinna on katnud ühtlane roheline ollus, mis jonnakalt üritas meie sõidukeid pidurdada ning kleepus külge. Mõistlik oli jätta lauale kiil alla panemata, sest ilma selletagi oli pidevalt mingi saba lisaraskusena taga lohisemas. Enamasti sai siiski aerutades ja end laual õõtsudades edasi, vahel aitas ka tugevamatest veetaimedest sikutamine. Pärast taimestikust läbirassimist oli võimalik siiski ka veel kulgemist nautida.

Mingil hetkel oli jõgi lausa lai ning tundsime, kuidas jõevool meid edasi kandis. Nauding. Paraku vaid korraks. Jõudsime just välja öelda, et kas tõesti nüüd on jõgi ja jätkub vaikne liuglemine kui algas uus takistusrada. Seekord teistmoodi põnev, see nõudis toore jõu asemel hoopis graatsilisi ja taasakaalu nõudvaid liigutusi. Igaüks sai rakendada oma võtteid puu alt või üle puu saamisel ning salakavalatest kividest mööda manööverdamisel.

Kokkuvõttes oli parajalt seikluslik ja pingutust nõudev retk, keegi küll kurtis pidevalt parmude pärast, keegi unistas siledast merest, aga siiski oli lõbus ühine kulgemine, lahedas seltskonnas oli tuju kogu aeg hea.

Aitäh toredale seltskonnale, olid lõbusad tunnid. Erinevalt raja algul loodetud vaiksele puhtale kulgemisele jõudsime raja lõppu pisut sopastena, aga rahulolevatena. Aitäh Laurile ja Kristelile ägeda seeria eest, jääme järge ootama.

 6 

Olin rõõmus, kui nägin jõele aardeid tekkimas. Olime Tiinaga just arutanud, et võiks ilusa ilmaga supilaua ja süstaga sõitma minna. Paraku polnud ilm sõber. Lisaks jõeveele kallati taevast hoogsalt juurde. Ja külm oli ka. Kuna ma segane sõltlane pole, siis otsustasin toredamat ilma oodata. Ja miks mitte toredat seltskonda.
Palju vett ei pidanudki merre voolama, kui juba täitusid kõik soovid. Tekkis seltskond ja supermõnus ilm.
Alguses pidime alustama kella 11st, aga teised jõudsid pool tundi varem. Proovisime ka jõuda, aga sellest head nahka ei tulnud. 11ks olime vähemalt kohal. Spetsialistid aitasid SUPi kärmelt täis pumbata (Aitäh!) ja alused veele viia. Me Merlega transportisime seni teise auto lõppu.
Kuna sääskede kooslus ületas inimtaluvuse piirid, siis veele minekut võiks sprindi viimaste meetritega võrrelda - kõik üritasid võimalikult ruttu maalt minema saada.
Esimese topsini oli nii lühike maa, et ei jõudnud neid tigedaid elajaid veel maha raputada. Lisaks liitusid mingid jõekärbsed. Nii saigi kiirelt nimed kirja pandud ja kärmelt jätkatud. Aitäh!

 7 

Tegelikult otsisin ma huvilisi Pühadekare vallutamiseks. Juhtus aga nii, et Silveri väljapakutud Pedja jõe retk tundus merele vahelduseks täitsa ahvatlev väljakutse. Nii me siis hilistel hommikutundidel end endise vesiveski paisu juurde üles rivistasime. Kuni logistikat paika loksutati kirusin mina kohaliku jahiseltsi liikmega kobraste liigset arvukust ja põtrade metsakahjusid. Eks sellelgi jõel olid koprad mõnuga tegutsenud ja meie rõõmuks olematu veetaseme meie väikese süvisega aluste jaoks talutavaks tõstnud, kuid samal ajal voolukiirust pärssides selle korralikult lasknud veetaimi täis kasvada. Jõeke ise oli täitsa tavaline kodumaine looduse vohamise, loomade tegutsemise ja vähese inimkäe puudutusega veekogu ning minu otsus mere-kajaki asemel paar meetrit lühemat SUPi lauda kasutada õigustas end igati. Tuttavad aarde topsid olid esmapilgul tundunud üsna lühikeste vahedega olevat, kuid tegelikkuses olid vahemaad üllatavalt pikad. Alguse entusiasm vahepeal küll veidi langes, kuid lõpp saabus just täpselt õigel hetkel.. nii et sisse jäi tunne, et oleks võinud veel edasi kulgeda. Kokkuvõttes oli igati äge retk ja jääme jätku ootama. Suur tänu peitjale ja kaaslastele.

 12 

Ootamatult järsu läbi saav puhkus vajas lõppu ka üht vahvat geopäeva. Paistab, et selle eest kandis hoolt Laur oma täiesti uues võtmes powertraili loomisega. See lausa hakkas enda poole kohe peale avaldumist kutsuma. Tauno teenustest me igatahes loobusime kuna meil olid omad sõiduvahendid täitsa olemas. Selle suve lemmik mänguasi SUPlaud sai korralikult proovile pandud. Ja nii need kanged Eesti naised laupäeva hilishommikul paisjärve kaldal kokku saidki ja siis üks Silver ka veel. Esmakordselt sai geotuur ette võetud uues koosseisus. Inge ja Mariga polnud siiani seda veel varem juhtunudki. Ja siis veel Merle ja Mari mugust tütar. Ettevalmistus ja muu logistika võttis aga nii kaua aega, et tekkis tunne, et vist ei jõuagi jõele. Selle aja jooksul suutis isegi algul tõre olnud kohalik taat üles soojeneda ja tuli meile soovitusi jagama ning lugusid rääkima. Aga lõpuks saabus see aeg kui kõik sõiduvahendid vette saime ja teekond võis alata. Ma olin üsna kindel, et sellest tuleb selline rahulik kulgemine ja ei viitsinud isegi linnapluuset ära vahetada. Oi kuidas ma eksisn, rada oli kõike muud kui lihtsalt vooluga kaasa triivimine. Erinevatel lõikudel sai ikka rassitud mehe moodi ja stabiilselt pea kohal tiirutavad parmud lisasid veel vürtsi juurdegi. Ilmselgelt pole hetkel parim aeg jõe läbimiseks kuid samas ka ei midagi võimatut. Vähemalt meie suutsime oma kambavaimu kõrgel hoida ja teekond oli igati põnev ja meeldejääv. Mari tütar Tiina leidis veel päris huvitava viisi kuidas parmude eest kaitset saada. Nimelt päris mitu kilomeetrit läbis ta SUPlaua taga ujudes või järgi lohisedes. Teekonnal kiirustasin küll päris mitmel korral teistest ette, haarasin fotoka ja jäin ootama kuidas keegi mõnes keerulisemas kohas sisse kukub. Aga ühtegi plärtsu kaadrit mulle ei pakutud ja kõik soovijad püsisid kenasti laudadel.

Selliste kõvade Eesti muttidega oli lausa lust seda rada läbida, tänud teile seltskonna eest. Ja suured tänud ka Laurile ja Kristelile kes viitsisid sellise vahva raja luua. Jään põnevusega järge ootama, olen raudselt platsis.

 6 

Natuke infot siia ka, kui kellelgi peaks olema huvi. Nimelt tegeleb läheduses kanuu rendiga Tauno Ojasaar. Tema telefon on 5184964. Temalt saab siis kanuu ja ta toimetab selle soovitud kohta ja pärast korjab teisest otsast kokku ka.

 1 

FTF. Jalgsimatk. Esimene logi 10.30.