Viirelaiu teine

Auto sai jäetud soovituslikku parklasse ja hakatud aga matkama. Ennem tegime väikese külastuse ka kohalikku sadamasse, et vaateid nautida ja hakkasimegi tatsama. Parklapoolsest otsast lähenedes ei saanudki nagu aru, et see mingi ilge matkarada oleks ja saigi omavahel veel arutatud, et ei tea, miks see suvaline rada nii palju läbi jalutatud on, ilusasti tallatud roht näha.

Tatsasime aga aarde poole ja esimene lõbus takistus oli vee ületamine, et laiule endale saada peale. Edasi oli jälle lihtne kuniks täiesti lõpuni, kui aaret valvasid lambad. Kes võib ütelda, olid pigem igati uudishimulikud ja ei tahtnud kuidagi oma valvatavat objekti vabastada. Aga nagu lammastega ikka, üks ühel hetkel ehmub, siis teed ise ka korra "mööö" ja tõstad käed üles ja olidki nad kõik kadunud. Vaatasime ka siit vaadet, linde - nägime ennist päris lähedalt ka merikotkast kivilt üles tõusmas"

Üldiselt oli väga äge matk. Kui vaid oleks teadnud, et teinekord tasub ka teiste aarete nullides enne ära käia, kui selle aarde logimisemõtteid haududa :P

Tänud peitjale :)

TFTC!

Tegime mõnusa lonkimise häid ilmaolusid kasutades. Tänud juhatamast, meile meeldis!

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Mööda jääd sai ära käidud. Tänud peitjale.

13732.

Jailbreak ‘23

 1 

Pärast Lehmapelgur 2 tuiasime siia edasi. Isegi siin ei saanud jalga märjaks, ainult selja ja pea. Ilm oli päikseline ja +17 kraadi. Ega rohkem oleks tahtnudki. Sääski-parme ka mitte, seega ideaalne aeg külastuseks. Oli ikka illos siin olla. Tuhat tänu seia kutsumast ja et aare ka geepeelastele logitav on! (-:

Allveelaev!

Logib vasakul all nurgas

Läbi vee ja metsa äärt pidi aardeni ja tagasi. Tänud

Päikselist ilma ja sooja merevett tuleb ära kasutada saarekeste ja laidude külastamiseks. Nii sai täna ette võetud väike matk sellel juba tuttaval matkarajal. Kuna olime siin varem käinud, siis üllatusi ei olnud ja teadsime täpselt, milleks valmis olla. Kuna kuuldavasti on parve köied vahel katki, siis valmistusime ka pisikeseks supluseks, kuid seda siiski polnud vaja teha. Parv küll meie saabudes parimas töökorras polnud, sest nöör oli keskel kivide all kinni, kuid sikutasime selle välja ja tegime oma parvesõidu lõpuni. Laiule viiv veeriba oli natuke tundmatu, kuid siingi soe vesi ülemäära sügav polnud. Jalutasime mööda kaldaäärt õigesse kohta ja aardeleid oli kiire. Logiraamatus märkasime ka maikuist mugu sissekannet, kui Kalur oli aardekarbi leidnud. Peale logimist istusime veel mõnda aega kivil, einestasime ja vahtisime lihtsalt ringi. Täitsa mõnus koht, ägedate takistustega teekond ja tore aardeleid. Selline geoepeitus mulle meeldib. Aitäh peitjale!

Leitud.

Lehmade peletamise asemel pidi paraja tempoga liikuma lendavate peletiste eest pääsemiseks. Veetakistused olid sellise palavusega eriti mõnusad vaheldused. Ja see pisike parvetamine kajakate valvatud parvega lisas just mõnusasti vaheldust.

Lõppu jõudes ronisime kivile ja vaatlesime veid kena loodust meie ümber ning panime nimed kirja.

Tänan seiklema kutsumast.

Viirelaiu esimene aare on meil leidmata, asub teine natuke pahas kohas meie jaoks ning sealt ei ole me seni sattunud mööda sõitma. See teine asub aga palju enam käegakatsutavamas paigas ja nii saigi teekond siia ette võetud. Ilm oli igati sobiv ning sutsti ja valmis, oligi leid vormistatud. Meie täname.

Eelmisel aastal tegime luurekat, et mis meid siin ees ootab. Toona pelgasime vee liiga jahedaks ja jäi paremaid aegu ootama. Täna siis võtsime ette ja tegime ära. Polnudki nii hull. Täname peitjat natuke teistmoodi kohta kutsumast.

Tänasesse päeva mahtus väga vahva matk Lehmapelgur 2 kaudu Viirelaiu 2 juurde. Kui juba matkarajale jääva veetakistuse läbisime paljajalu, siis laiule viiva teejupi peal polnud enam pikemat mõtlemist. Kui kivid otsa said, siis viskasin pikad püksid õlale, võtsin papud näpuotsa ja pata-pata läbi madala sooja vee laiu poole. Tänan peitjat!

vaade laiule

Neljapäevane matk noortega Saaremaal. Esimesel päeval läbisime Laidunina - Säärenina matkaraja. Väga lõbus oli minna läbi mitmete veetakistuste. Ilm oli tuuline ja vihmane, meri üsna kõrge. Mitmel puhul tahtis vesi üle kalamehekummiku serva tulla Ja mõnel tuligi. Aga väga äge oli! Noored olid rahul. Esimesena leidsime -Viirelaiu teine- aarde! Aitäh väga ägedasse kohta peitmast! Tahtsime ka Eesti geopeituse lehel logida, aga võta näpust, eile veel oli seal see aare, aga täna pole midagi! Tundub, nagu oleks viirastusega tegemist! Ja nüüd jälle on...

Kui juba siia kanti sattusime, siis võtsima ka selle aarde ette. Algas käik väikese veetakistuse forseerimisega. Palja jalu oli see paras katsumus, kuna põhi oli korralikult pisikesi kive täis. Laiul endal läks õnneks üsna läbitav rada kadakate vahelt läbi. Panime logi kirja ja tulime mööda kaldaäärt tagasi. Järgnes jällegi korralik tallamassaaž koos alakeha peaaegu-paljastamisega. Aitüma, tore sumamine oli!

Parv oli peaaegu vastaskaldas. Proovisin enda poole sikutada, kuid see jäi kohe alguses põhja kinni. Järelikult vesi piisavalt madal ja sumasin niisama läbi. Huvitav matk, tänud peitjale!

Kena ilm soosis matka Viirelaiule. Parkisin ära ja asusin matkarada mööda sammuma. Veetakistuse juures otsustasin, et ei hakka praami tellima vaid lähen jala. Vesi oli soe ja astumine üsna mõnus. Teine veetakistus seevastu oli suht tugeva vooluga. Õnnestus sealtki üle saada ja laiule jõuda. Edasi läks pisut keeruliseks sest ega ma ju kaardiga tutvunud ei olnud. Peale mitmeid katseid õnnestus siiski sobivasse suunda viiv rada leida ja aardeni jõuda. Peale logimist, tagasiteel, kohtusin ühe rästikuga ja kuludesse võib kanda ka ühe plätu. Märkus iseendale: laidude peal olevad aarded tuleb logida paadiga. Tänan peitjat!

Tänud.

Kui enne tundusid kõik veega kuidagi seotud aarded väga ekstreemsena, siis selleks ajaks kui selle aarde ette võtsime, olin täitsa harjunud juba kroksid kaelas vee poole marssima. Aarde poole proovisime igaks juhuks alguses mööda kivirida, sest vee läbinähtavus oli piisavalt halb. See oli aga suhteliselt aeganõudev ja lühikeste pükstega valus teekond. Mingil hetkel sõitis meist mööda ka paat, millest eeldasime juba küsimusi, et miks ja kuhu, aga sõideti täitsa tuimalt mööda ilma mingite pärimisteta. Küllap nad olid nad juba neid ukerdajaid seal ennegi näinud. Kuivemale pinnale jõudes valisime umbes õigesse suunda mineva raja ning natukese kriipimisega jõudsimegi aardeni. Sealt avanes ilus vaade, mida mõne hetke ka nautisime. Tagasi läksime igaks juhuks sama teed mööda, kes teab, kuhu see teine viis. Veetakistuse ületasime aga seekord ilma kõrkjatest läbironimata, mis oli tänu kivisele põhjale palju meeldivam kui märgadel kividel ukerdamine. Aitäh siia jalutama kutsumast!

Tänan aarde eest!

Esimese veetakistuse juures saime lõbusalt kokku aaret just enne meid külastada jõudnutega. Sellist meelellahtust nagu siin ei osanud küll oodata, aga näed tasub oodata, küllap kunagi ikka tuleb. Meil olid krokodillid kaasas, seega läks teise veetakistuse läbimine lihtsalt. Märjad püksidki olid peagi taas kuivad. Õnneks ei vaadanud ma laiul kaarti ja seega lasin juba rohus oleval rajal end ilusasti aardeni kanda. Tagasiteel oli kõik peale vahepeal lahkunud kohatud geotuttavate samamoodi aga tagurpidi tore

 1 

Oli rõõmustav Saare mõisa logiraamatust leida tuttavad nimed ja veel toredam teada saada, et oleme üsna ühel ajal plaanimas Viirelaiu külastust, nii saimegi Karli ja Mairega selle vahva retke koos ette võtta.

Meie tubli geokass andis väljendusrikkalt mõista, et ta vees sulistamisest väga huvitatud pole. Kui tavaliselt tassib laps oma kiisu ikka igale matkale kaasa, siis nüüd pärast kiiret arutelu matka võimaliku aja ning sisu üle ja leides autole sobiva varjulise puualuse, kus saab aknad lahti jätta, otsustasime Missule puhkust anda ja jätsime ta pikutama, millelt ta hiljem teiste geopeiturite poolt laisklemise teolt ka tabati;).

Veetakistuse juures vahetasime meie tossud plätude vastu, Maire ja Karl olid enda veejalanõud autosse jätnud ning said paljajalu põhja testida. Libedad kivid panid tasakaalu proovile, aga ühtki põnevat seika (loe: kukkumist) kellelgi ei juhtunud:). Lõbusa vestluse saatel olime varsti aarde juures, kus alaealised kohe ka kivi otsa kalpsasid. Tagasitee läbi vee läbisime juba palju kindlama sammuga.

Järgmise veetakistuse juures kohtusime teiste toredate geopeituritega, kellega läks väikeseks võistlusekski, kes veesõiduki omale saab. Piia ja Peeter jõudsid pisut enne köieni, aga viisakate inimestena andsid siiski loobumisvõidu meile ja parvetasime end nüüd nendeni, et mõni sõna juttu ajada ning neile vahvat matka soovida.

See oli üks väga tore aardekülastus ja kohtumised teiste pealinna geopeituritega. Vahva koht, aitäh peitjale! Aitäh, Karl ja Maire!

Tore kohtumine tagasiteel

 2 

Kui olime lehmapelguri üles leidnud ja jätkuvalt mitte ühtegi lehma kohanud, läksime oma õnne proovima Viirelaiule. Suutsime Mairega oma veesussid autosse maha jätta. Oli miskipärast teadmine, et teeme lehmapelguri ära, siis läheme autosse ja otsime sobiva lähenemistee. Ei taibanud, et see võikski see sama olla. Niisiis pidime vette minema paljajalu. Päris kivine oli see põhi. Alguses nagu tallamassaaž aga seejärel juba nagu kergemat sorti piinariist. Kindlale pinnasele saades sai jalatsid jälle varba otsa lükata ning oli mõnus astumine aardeni.

Tagasiteel autodeni kohtasime veel järgmisigi geopeitureid Piia ja Peetri näol, kes olid täpselt kõige põnevama koha peal. Oli meeldiv kohtumine.

Aitäh siia piirkonda aardeid peitmast, mis pakkusid väga omamoodi positiivse elamuse!

 1 

Lehmapelgurite juurest suundusime selle aarde poole. Meil Karliga õnnestus oma veejalanõud autosse jätta, teistel olid kaasas. Egas midagi, tossud näppu ja vette. Põhi oli kivine ja veidi valus, aga aeglaselt kõndides jõudsime teisele kaldale. Seal oli juba mõnus astumine ja õigepea olime juba aarde juures.

 1 

Kuna antud aarde peitja ei soovi et kohaliku lehe kasutajad tema aardeid leiaksid siis klikkisime lingile ja käisime vaikselt ära.

Siit möödub väga lahe ja omapärane matkarada. Kõrvalepõige läbi kivise vee polnud tänu kahlamisjalatsitele midagi väga keerulist. Aitäh! {FTF} kell 16:08.

Testleid.Viirelaiule matkamise jätsime päeva viimaseks ja õigesti tegime.Sellel teekonnal saime niipalju positiivsust,et isegi unenäod olid kaunid sel ööl.Tänud peitjale.

Testleid. See oli väga äge kulgemine. Mina, kui tundmatu ja läbipaistmatu vee pelgurina võin tagantjärgi kosta, et igavesti tore matkamine oli. Palju lisajulgust andsid peitjalt saadud soovitused, et vesi on soe-soe ja vot siiamaani. Nii oligi. Peale erinevais kastmeis lähipäevil sõjalisi objekte näinuna, oli mul rõõm piki kadakast maasäärt kulgeda toredate kaaslastega. Rajal üritades lugeda pisut väsinud tarkusi ja neist paremas seisukorras olevaid infotahvleid sel rajal. Kiilide ristmikult mööda looduslikku sirget jõudsime suure kivini, läbi väikse veetakistuse. Tagasi järvekarbi takistuseni jõudes, nägime just teisele poole kaldasse parvetajat randumas. Kohe meelitati teine alust sikutama, mida peitja mitte ei uskunud. Peitja juhtus parajasti siis helistama, kui olime parvetamise lõpetanud. Mis hullu juttu me talle ajame, et poisid ja parved, see jääb seal ju põhja kinni. Kadakate vahel me autodeni jõudes enam kedagi ei kohanud, ei matkajaid, ei lubatud lehmi. Kaunil suveõhtul mõnus kulgemine. Suur aitäh Leviale laiule kutsumast.

 3 

NB: SEE ON TESTLEID. FTFi saab keegi teine.
Eelmise õhtu otsustasime veeta Seaninas. See oli hea valik vaate kauniduse ja vaikuse osas ja külaliste osas ka, sest Levia tuli meid vaatama. Ja siis ma pidin muidugi korralikku eestlast mängima ning vinguma hakkama. Noh, et mis Muhu värk see on - merd näidatakse, aga sisse ei lasta. Levia muudkui muigas, tema olla just nii soojas meres nagu supis kümmelnud. No me siis uurisime edasi, et kus selliseid kohti on. Nüüd hakkas tütarlaps puiklema, et peitis sinna aarde ja üles see veel ei tule, aga lubas siiski meil kontrollima minna, kas kõik on korras. Et aarde headust testida. Me võtsime tugevamad (loe naised) kaasa ja asusime vastu ööd teele. Praegu on ju hea, pimedaks peaaegu ei lähegi. Auto parkisime täpselt õigesse kohta ja jätsime Leiko ning Caro valvesse. Mine neid lehmi tea. Minek kulges tasapisi riietest vabanedes. Kõigepealt osutusid ülearuseks tossud, siis pikad püksid, no ja nii edasi. Lõpuks leidsime parve. Parv oli põhjas kinni, aga vesi oli täpselt nii soe, nagu Levia oli kirjeldanud. Esimene kontroll möödus seega positiivselt. Vee soojus +. Seejärel kontrollisime , kas kaart vastab tegelikkusele. Jälle oli kõik kõige paremas korras. Tee läks sealt, kust ta minema pidi ja kadakas kasvas seal, kuhu ta joonistatud oli. Nii et teine + käes. Siis kontrollisime kadakaid. Kolmas + tuli juba esimeste taimedega. Torkimisega oli kõik korras. Saime dressipluusid põlledeks panna, nii oli kadastiku läbimine mõnusam. Edasi hakkasime juba aardele lähenema. Alguses ei suutnud me paremat varianti valida, seega tegime ringi. Mineku tee oli läbitav, saab väikese plussi. Tagasituleku tee oli läbitav ja nauditav, saab suure plussi. No ja aare. Temaga pole kah viriseda. Minu gps käskis 2m veel minna, aga vihje välistas kõik valed sammud. Aare oli kenasti seal, kus kirjeldatud ja geocoin ootas ka sees. Kuna me olime kontrollijad, siis kandsime raamatusse oma nimed ja kuupäevad ja selle, et aare on kontrolli läbinud. Saavutanud plussid kõikides punktides ja teda võib geopeituritele tutvustada küll. Testleiu sooritasid Krista, Aive ja Mari. Tagasitee kulges alguses paremini ja pärast veel paremini, sest leidsime kätte ühe imeilusa noormehe, kes lisaks ilule ka tugev, lahke ja viisakas oli. Nimelt parveni jõudes tiris ta ennast teisele kaldale. Meie suure huvi tõttu oli ta rõõmsasti nõus meidki üle tõmbama. Oi me nautisime seda sõitu. Aive ja mina kohe sedavõrd, et hüppasime rõõmsalt vette tagasi ja ujusime jupp aega. Krista oli tagasihoidlikum ja nii jäi noormehele loodetavasti mulje, et tema ülevedu kellelegi väga kasulik oli. Kuigi lubasin tal rõõmsasti teatada, et ta vedas murueide veest üle, kuna näkiks pole ma kunagi sobinud. Aitäh, armas Levia! See aare oli meie päeva pärl! Soovitame kõigile teda heas seltskonnas nautida!