Aitäh aarde eest!

Kanuutasime rippsilla juurest kohale. Veetase tundub hetkel ikka tavalisest oluliselt madalam olevat ja aarde juures oodatud jõe hargnemise asemel oli vaid pisike kraavi ots kuhu kanuu ainult nii 1/8 jagu mahtus. Vööriots istus ilusti mudas kinni, kuni aare logitud sai.

Minulgi õnnestus sellel retkel jäälindu silmata, nii et küllap ta sealkandis elutseb.

Tänan peitmast.

Kanuus oli nii palju vett, et Mareti telefon uppus sinna ära. Edasi pidime aaretama olematu leviga ja loogete lugemise abil. Kohale saime ja aarde leidsime. Tänud

 10 

Šveitsi juustust jalutasime kilomeetri lasketiiru poole tagasi, kus oli SUP ning tahtsime metsa minna kuni selgus, et täpp on kaardilt kadunud ja levi pole. Käsigepsu polnud kaasas sest patareid tühjad ning mõtlesime ilma hakkama saada. See aare tuletas meelde, et karulaanes käies on käsigeps etem abivahend. Aga ühel hetkel suutis Liis koordinaadi välja võluda ning saime punkti kaardile. 1100m metsa polnud midagi erilist geopeiturile, aga eks ikka aega võttis. Kaart oli sisuliselt ka tühi ning suuna näit mul veiderdas, kindlasti ei olnud sirgjoones lähenemine aga kohale siiski saime. Liis hakkas SUPi pumpama ning ma endale roikaid otsida, millega end jääl lükata. Kalda ääres jää ei kandnud üldse, SUPi enam vähem. SUPiga vette mineku ohtu pole, aga veider see tundus. Varsti aga tuli tugevam jää ning seal võib-olla oleks ka inimest kadnud, aga ei hakanud proovima ja nüüd sai käte jõul edasi mindud. Teisel pool jälle nõrk jää. Topsi leidmine probleemi ei valmistanud, panin nimed kirja ja tagasi. Nüüd sai juba julgelt ja kiirelt jõgi ületatud. Liis läks veel ilupilte tegema ning hakkasime asju pakkima. Mitte, et SUP üle mõistuse raske oleks olnud, aga kui oleks teadnud siis veinipudeli oleks ikka autosse jätnud mitte lõbupärast seda kaasas kandnud. Selle eest oleks võinud vesi kaasas olla, aga autost polnud võtta. Jõest autoni matkamine käis juba pimedusega võidu, eks kohale jõudes oligi parajalt pimedaks läinud. 3h 30 minutiga sai 11km matkatud. Oli tore seiklus, aitäh peitmast.

 22 

Kui aasta algas Puhatu raba õudusega, siis aasta lõppes Kirnalt süstaga õudusega. Nõks varem leitud Šveitsi juust oli selle kõrval ikka poisike.

Kuna ma ise polnud suvatsenud kaarti vaadata, siis arvasin, et Kaupo tassib Šveitsi juustu tarbeks SUP-i seljas nagu kilpkonn. Poole tee peal sain teada, et lähme täna ka Kirnalt süstaga aaret võtma, kuigi leiu tõenäosus ülemäära suur pole. Ühtlasi selgus poole tee peal, et inimesel võib joogijanu tekkida. Kaupo üritas mulle küll pähe määrida, et kui kunagi autosse tagasi jõuame, siis tema on roolis ja võib õunalimonaadi juua ja mina võin veini juua, aga ma väga vaimustunud sellest ideest polnud.

Mööda teed osa oli talutav ja rohkem viitsimise küsimus, aga no see metsaalune oli küll ikka elamus omaette. Iseasi, kas elus on vaja just kõige elamused kätte saada. Vaatasime maastikku, kuhu tee pealt keerama pidime ja otsustasime, et see tuleb küll siva valgega ära teha, et pimeda peale siin küll jääda ei tohi, isegi kui neli säravat silma kaasas on.

Niisiis soigusime vaevu kohani, kus oli SUP-i vaja kasutada. Selleks hetkeks oli selgunud, et mõla oli koju jäänud ning isa käest laenatud lauajupp tuimalt kilomeetri kaugusele tsivilisatsiooni maha unustatud, nii et mina hakkasin SUP-i pumpama, Kaupo katsetas jääolusid ja otsis metsa vahelt aeru.

Kui SUP oli täis, siis hakkas meistertšempion Kaupo vaikselt jääd ületama ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Ma vaatasin pealt, muigasin, õgisin lund ja mõtlesin, et tahan ka. Kui Kaupo jõudis tagasi, siis tegime vahetuse ja no tõesti oli selline äge elamus, mida iga päev ei saa. Ei teagi, kas sai SUP-i hooaeg avatud või hoopis lõpetatud. Aga see selleks, peaasi, et aardesse nimi kirja sai.

Ahjaa, kui SUP-i kokku hakkasime panema, siis Kaupo ütles, et, Liisu, vaata, mis asi seal kotis nii raske on. Vaatasin ja no heheheee, kae nalja, väheke kangemat kraami oli kotti ununenud. Jooma me seda siiski ei hakanud, tahtsime sealt vanajumala poolt hüljatud, kuid geopeiturite poolt taasavastatud paigast võimalikult kiiresti tee peale tagasi jõuda, sest hakkas juba ebamugavalt pimedaks minema. Maastikku siunates jõudsime tee peale tagasi ja palju aega hiljem ka lõpuks autoni. Eks Kaupo paneb täpsema statistika, ma olen lihtsalt rõõmus, et see õudus kaardilt kadunud on.

Aitäh peitjale aasta viimastesse päevadesse särtsu toomast!

 1 

Kui eelmise aasta 1.jaanuar algas Krista organiseeritud rabamatkaga ja minu suplusega laukas. Siis nüüd aasta hiljem kandis Krista jällegi hoolt et alustada aastat veele minekuga. Mitu km sai kõnnitud nii mööda maad kui mööda vett aga seekord jäid isegi jalad kuivaks. Hundu pidi muidugi pikalt jalgupidi vees olema. Tänud sellise mõnusa aasta alguse matka võimaldajatele, organiseerijatele ja kaaslastele!

 5 

Süsta tagataskust võtta ei ole, ammugi kanuud. No jalaverega talvisel ajal ehk, peagi veebruar. Aasta alguse matkaks sai plaani võetud Raivo aare. Öine vihm oli otsa saanud ja sõitsime Umbusi küla põldude vahel parkima. Räätsad, tee, võileivad, istumisalused, maiused kaasa ja teele. Alguse maastik üllatas. Traktori jälg oli ees ja kohati sai lausa lumevabal külmunud rohukamaral kulgeda. Tore ehmatus tuli mingil hetkel Piretilt. Ühtäkki oli ta korralikus tolmupilves, justkui kakaopulber oleks valla pääsenud-plahvatanud. Mõned korrad astus ta veel tolmuallikasse, siis jagus juba kordades vähem pruuni tolmupilvekest. Kui heinamaa otsa sai, tuli pajuvõssa astuda ja see mida me seal nägime, ei olnud mitte see maastik, mida arvasime siin olema. Üritasime talveteele sattuda, aga pajuvõsa rohke veega ajas meid põdraradu kasutama. Üritasime, mis me üritasime, aga mingil hetkel tuli räätsadega jätkata. Piret kõrgema kummikuga oli julgemalt maastikuga tutvust tegemas kõikse ees. Kohati oli jää ja vesi, kohati oli lumi ja vesi, kohati oli ainult vesi. Paar väikest ojakest sai räätsahüpetega ületatud. Pajuvõsa sai otsa, millele järgnes lage rohuala jää ja veega. Tigase kraavil oli kenasti kaks palki risti üle, et räätsahüppeid ei olnud vaja teha, sai lihtsamalt. Plaanis oli tegelikult teha korrapäraseid peatusi me teel, aga antud maastikul ei olnud küll kuhugi istumist sättida. Vesi laius kõikjal me ümber. Ajaliselt me vees solberdamine täna lõppu jõudmist kuidagist ei soosinud. Poole tee peal keset laiuvat vett tegime söögipausi. Peale pausikest hakkasime tagasi kulgema. Soe, talvine ja tuuletu päev toredate kaaslastega seni käimata maastikul. Põnev kulgemine, räätsad vee all. Tagasitee läks väga kiirelt ja julgelt. Tänud kaaslastele ja Raivole.

 17 

Mis ma siis siia kirjutan? Krista kutsus, ütles, et pikk maa (kokku umbes 14 km) räätsadega vaja kõndida. Ok. Isegi autonina suunda ma ei teadnud, kui hommikul sõitma hakkasime. Ok. Sõitsime pea 2 tundi. Ok. Jõudsime kohale ja jätsime auto märgi taha. Ok. Mingis kohas kellegi värava lähedalt läksime rajale. Ok. Krista rõõmustas, et algus oli kõva metsatee, kus masinad peal sõitnud. Ok. Nii oli see üle kahe kilomeetri. Ok. Järsku kõndimise pealt olin ma üleni tumeda tomu sees. Nina vaevalt välja paistmas. Kui tomu hajus, siis olid mu riided paksult koos mingi pruuni ollusega. Olin astunud peale mingile suurele vanale ja ümmargusele seenele. See paistis nagu oleks olnud tegemist kas väga vanaks läinud hiidmunaga? või limatünnikuga, kui sellel juhtumisi lima vanal seenel asendub lenduva ainega?! Ok. Edasi kõndides kadus käidav tee ära ja tuli soo ja tihe võsa, vajuv muda ja kohati sügav vesi. Ok. Panime räätsad alla. Aga siis läks lõbusaks! Nimelt leidsime üles kaardi peal näidatud, kuid looduses aimatava vana talitee üle soo ja raba. Sain aru, et talitee on just seetõttu talitee, et see on talvel kõva ja mööda seda saab kenasti kusagile minna ehk oma teed lühendada ja nimelt kõva on see just jää tõttu. Soojade ilmadega on teatavasti aga jää - vesi. Kõndisime edasi mööda veerada, mida oli kasutanud mitmeid kordi ka põder. Alguses ettevaatlikult, aga mida edasi, seda julgemalt. Peagi oskasime kohati vee alt paistva jää värvuse järgi aru saada, kus on turvalisem käia. Kraavide ja ojade ristumisi ületasime räätsahüpetega. Mida ei olnud meie teekonnal, see oli ilma veeta maapind. Ka lume all oli kõikjal vesi. Mingil hetkel vaatasime kella ja arvutasime, et kui me peagi tagasi kõndima ei hakka, siis jääme pimeda peale. Aga taskulampe meil kaasas polnud. Olime jõudnud oma teekonnaga poole peale ja ees laiutas suur vesi ehk jõgi oma üleujutusega. Seal tegime püstijala pikniku.

Aga mina olen väga rahul! Just selline ongi minu lemmikmaastik! Juba lapsest saadik! Aitäh Krista ja Heldur, et ma teiega sain väga ägedal maastikul 1.jaanuaril koos kõndida! Aitäh, Raivo, aarde eest, mis andis tänase päeva suuna!

 2 

Kirnalt süstaga, täpselt nii nagu ette nähtud. Me küll lõpetasime Londoni asemel Jõesuus ja läbisime süstadega 39km ning jalgsi aardeid otsides ca 6km. Aega kulus kokku 10h 30min. See aare oli muidugi väga ebameeldivas kohas, süst tuli parkida mingi kinnikasvanud kraavi põhja, siis selles samas mudases/libedas kraavis mõnikümmend meetrit edasi sumada ja lõpuks rinnuni nõgestes aardeni rassida. Võibolla mõnel muul aastaajal on lõbusam..

no ei liigu edasi...

 1 

Nagu igas mängus, nii on ka geopeituses omad mängureeglid, kuid kuskil ei ole kirjas, et aaret, mis on peidetud suvel ja süstaga, ei või leida talvel ja SUPilauaga. Mõeldud-tehtud, sai see retk ette võetud ja edukalt lõpule viidud. Lugedes nii aardekirjeldust kui ka logides leiduvaid aegasid, siis peab tõdema, et see talvine variant tundus olevat isegi kiirem kui suvised. Samas, mida rohkem aega läheb, seda rohkem on ju võimalus tegeleda oma lemmikhobiga. Seega, win some, loose some. Tänud aarde eest!

 2 

Algselt oli plaan hoopis Pärnusse minna. Kaaslaste poolt tehti aga ettepanek teha väike kõrvalpõige, miks ka mitte ühineda.

Sõjaväestatud värav tervitas meid taaskord tervituste ja lahkusega ja nii saimegi seada kulgemise punakotkaste munapoetamise maastikule. Mulle tegelikult see ukerdamine lumises võsas meeldis, kuigi eelmisel päeval olin ise endale lolli peaga taas liiga teinud ja seetõttu polnud tasakaal päris see, mis oleks võinud olla. Seega sain ma enamuse kulgemisest teiste seljataga kulgeda. Ega kadudeta see ei kulgenud. Selgus, et ma polnud ainus asi kamba peale, kellel kruvid logisesid. Kuigi ma neid ikka kinnitada üritasin, suutsin ikka mõne päris olulise lumme ära kaotada.
Aga tänu kaaslaste tugevale toele sain minagi siin käidud ja tagasi ka. Jalas olid vaid madald saapad ja ei viitsinud ma ka räätsasid jalge all tassida (mulle oli märksa mugavam neid kanda Piia õla peal).

 9 

Pean tunnistama, et päev enne matka polnud ma sellest aardest kuulnudki. Eks suhteliselt hõre leiulogide arv oli üks põhjus, miks see polnud silma hakanud. Algul, kui kuulsin mingit süstajuttu, arvasin, et tegemist mõne meretaguse kohaga. Kui aga asi selge, kuhu minek, ei pidanud teist kutset ootama ;)
Kokkulepitud kohas saime kokku. Seejärel sõitsime veel sutsu kolme autoga ja siis lõin mina põnnama. Edasi ragistasime juba kahes autos, saemees Kallo ees ja Bruno järel... Uhhhhhh... Iga natukese aja tagant tuli teha peatus, et mõni puu teelt (no kui seda muidugi niiväga teeks ikka saab nimetada) eemaldada. Meie ees olid läinud ellujäämismatkajad, kes kulgesid suuskadel. Eks see kindlasti kergendas autode sõitu :P
Ja siis sai "autotee" otsa. Varustasime end kõiksugu vajaliku ja mittevajaliku varustusega, teadmata, mis meid täpselt ees ootab, ja asusime teele.
Vahepeal haukas Kallo tükikese juustu, mis meil juba tehtud oli. Seejärel jätkasime paksu lume all oleval juustumaastikul matkamist. Tundus, et see vist ei saa kunagi otsa. Olin rõõmus, et kummikud jalga pistsin, sest lumealuseid salajasi veesilmasid seal jagus ;)
Vahetult enne sihtkohta jõudmist kepsutasid kaks kitsekest üle jõe. Siiski polnud see meile piisav kinnitus, et võime neid järgi teha. Ja et mitte kogu varustust kasutuna tagasi tassida, tegime otsuse SUP-iga üle jõe "liuelda" ;)
Nimed logiraamatus, aare jätkuvalt hea tervise juures ja meil suund autodele. Tagasitee sai aga sirgemaks (mitte kuivemaks) lõigatud.
Parklas sai veel sooja tee ja pirukatega väljakutse kokku võetud. Ja juba oligi aeg lahku minna. Kõik kolm ekipaaži Eesti eri paikade suunas :)
Tänud peitjale ja mõnusatele matkakaaslastele!

Ühed jäljed juba on, teeks ühed veel...

 13 

Зимник но 4.
Jätkame 2022. aasta pikkade jalutuskäikude sarja, mille peamiseks põhjuseks jäätunud veed.
Seekord (võrreldes juustu aardega) olime endid veidi paremate raudruunadega varustanud ning trügisime kohe päris aarde külje alla. Hobused panime juustu tee risti lõa otsa ning edasi kand ja varvas. Laev seljas. Kuna sõberitel oli vaja juustu aarde juurest läbi käia, siis tuli matka esimese osa pikkuseks plaanitud kilomeeter pluss asemel hoopis kolm koma kilomeetrit. Lund palju ei olnud, aga laev seljas ja iga samm lumekoorikust läbi vajumas... no andis korraliku koormuse välja küll. Vee tõmbas normaalselt keema ja juua oli kaasas loomulikult minimaalselt.
Aga mis laevast käib jutt? Nimelt alustasime SUPi hooaega. Jõe jää oli külgedelt pissipruun ning kuna jääpuuril oli teepeal üks oluline kruvi kaotsi läinud, siis ei jäänudki muud üle kui üle jõe aardeni supitada. Sellevõrra võivad muidugi rohkem rõõmustada jões elavad kalad. Ujugu nad rahus!
Tagasitee rajasime otse läbi metsa ja see läks juba märksa kiiremalt. Mingi hetk panime räätsad ikka alla, sest lume all laius vesi ja laev seljas surus tugevalt maa poole.
Käidud. Positiivne on see, et ära jäi parmude söötmine ning mudas sumpamine. Krae vahele sadav lumi jahutab tunduvalt paremini.

Lähivaade. No täitsa vedel

Meie esilogija!

 2 

Jup. Saime siis teisena selle aarde logitud. Kui Ove paar päeva varem andis teada, et vaja oleks Pedja jõele minna süstatama, siis mina ausalt öeldes ei teadnud midagi uuest aardest. Noh, ei jõua kogu aeg jälgida, et kas uusi tuleb, eriti kodumaakonnast Läänemaalt nii kaugel. Siinkandis on ju leidmata-logimata aardeid hulgim, seega ei jõua nagu jälgida. Aga kui Ove helistas, et kas olen huviline, siis mõtlesin - jah, Võhandu maratonile olen end rumaluke kirja pannud, see toimub 2 nädala pärast. Ja palju ma siis trenni olen teinud, suurt midagi! Et selle aarde noppimine oleks just hea kerge eeltrenn, lisaks on nüöd sel nädalavahetusel muinastulede öö tähistamiseks plaan terve nädalavahetuse süstamatk Varbla laidudele. Et siis miskit nagu saab trenni mõttes. Ja nii ta läkski. Puurmani poolt jõe peale, 22km edasi,-tagasi tehtud, nagu naksti. Meil läks tund ja 30min, et siin aarde lähedal olla. Aga ikkagi jätsime tagasitee peale selle, et oleks väsinuna rohkem miskit haarata. Kaldal nägime eelneva päeva sõdurite mutta kinni sõitnud ninajälgi ja nii me maabusime. STF kirja. Aitäh seiklejast peitjale, kes teistelegi seiklust pakub läbi oma tegemise.

 1 

Puhkuse viimasel päeval oli hea ette võtta üks tore kajakisõit mööda Pedja jõge. Hommikul Kirnal Arvot oodates trampisin silla kõrval läbi nõgeste sisse laia tee kajakkide vettelaskmiseks. Silla juurest saab kajakki ilmas mudas astunata. RMK platsi juures oli jõekallas kõrge ja väga mudane ja sealt ei olnud soovi kajakkidega jõele minna. Jõel sõita kulges allavoolu väga kiirelt ja sõitsime märkamatult aardest pea pool kilomeetrit mööda aga see oli meil tegelikult ka nii plaanitud kuna esimeseks aardeks oli meil märgitud pusleseeria Sveitsi juustu aare. Tagasiteel vastuvoolu ronisime siin kaldale ja panime kirja STF-i. Tagasiteel põikasime läbi veel ka Madisemäe aarde juurest ja siis vastuvoolu tagasi Kirnale. Kokku tuli kajakiga jõel sõidetud ligi 22, millest viimane neljandik tuli juba sõita jõulisemalt kuna vastuvool kitsamas ja madalamas jõesängis oli kohati üsna tugev. Veel olime kokku 4 tundi ja koos jalgsi liikumistega 6 tundi.

 9 

Võib taas tõdeda, et eksprompt tekkinud plaanid on ikka alati ägedad. Mõõtsin just paar päeva Maa-ameti kaardilt võimalikke distantse aareteni, mida võiks ehk veel sel hooajal supilauaga külastada. Ja nüüd jälle viskab Silver õhku küsimuse, kas lähme homme Pedja jõele? Esimese hooga arvasin, et Pedja kanuuseeria täienenud uue lõiguga, aga varsti oli selgus olemas ja ega kaua mõtlemist polnud, oligi plaan paigas: jah, lähme homme Pedja jõele!

Selline väike tühiasi, et plaanis on peaaegu 4x pikem distants varasemast pikimast supitamisest, ei hirmutanud. Eriti mitte pärast seda, kui kaaslased olid peitjalt jõe olukorra kohta pisut lisainfot soetanud, see lõik tundus lausa luksuslik eelmisega võrreldes.

Pühapäeval olime kokkulepitud kohas platsis ning asusime teele teadmisega, et me Silveriga kulgeme planeeritud lõpuni ehk kuni Rasti aardeni, Mari pidi otsustama käesoleva aarde juures, kas võtab suuna tagasi algpunkti või aerutab koos meiega edasi. Veesõidukeid ettevalmistades demonstreeris Silver lauale väljamõeldud lisavarustust, mis pärast paigaldust tundus eriti ahvatlev ning juba minu väikese vihje peale monteeris osav meistrimees käepärastest vahenditest kiiresti ka minu lauale ägeda täienduse. Testisime ära ja sõit võis alata.

Ilm oli mõnus, võrreldes PKT alguses meid üllatanud olukorraga oli Pedja siin tõesti täiesti jõe moodi. Esialgu jõel puhunud vastutuul tekitas üsna tuntava koormuse, aga õnneks mõne kilomeetrite pärast valitses jõel pigem tuulevaikus, jõevool oli aga nüüd olematu ja suurema osa tänasest matkast tuli edasiliikumiseks vaid oma käte jõule loota. Kui seni olen ma lühemalt või pikemalt supitades pidanud püstiasendit ikkagi kõige mugavamaks, siis täna kasutasin ma mugavusvarustust siiski päris palju ära, aer jupi võrra lühemaks ja taburetil istudes oli esialgu ebakindel tundunud asend tegelikult väga mõnus. Tore oli ka meie sõidukid liikuvateks kohvikuteks korraks muuta, sest terve tänase teekonna jooksul oli väga vähe selliseid kohti, kus kaldale astuda ja piknikupaus teha, jõe kaldad olid enamasti mudased ning võsased. Nii käiski ka söögipaus vee peal olles.

Aardeni jõudsime 2,5 tunniga ning logiraamatut avades võisime rõõmustada esmaleiu üle. FTF kell 13:59. Nüüd oli küsimus, kas edasi kulgeme kahe- või kolmekesi. Maril mõttepausiks siiski palju vaja polnud ning rõõmsalt jätkasime kolmekesi, mis oli väga tore. Rõõmsalt ja rahulolevalt edasi, juba 1/3 on ju läbitud. Tempo oli sobiv, pigem rahulik, nii ei tekkinud kellelgi tunnet, et aitab, tahan siit vee pealt ära. Mõnel korral küll unistasime, et jõevool võiks olla kiirem ja annaks võimaluse vahepeal lihtsalt end liigutamata kulgeda, aga sellises rütmis oli kõigil piisavalt jaksu lõpuni aerutada. Ausalt öeldes ma veel hommikul natuke kahtlustasin, et jääme lõpus pimeda peale, isegi taskulambi võtsin kaasa, aga mõnusas seltskonnas ja sobivas tempos kulgenud matk kulges loodetust palju kergemini ja kiiremini. Kui peitjal kulus endal 8,5 tundi ning meile ennustas supilaudadega vähemalt poolteist korda kauem aega, siis tegelikult üllatasime pisut end isegi, et kokku kulus meil 8 tundi ja selle ajaga läbisime umbes 34 km.

See oli üks väga vahva matk, ei olnud kerge, aga polnud ka raske, ühesõnaga täpselt paras, piisav väljakutse ühe päeva jaoks. Lõpus, kui olime valesse jõeharusse keeranud ning tegime üle kilomeetrise tühisõidu, pani küll korraks ohkama, et oli neid lisakilomeetrit nüüd vaja, aga rõõmsalt tegime ära ja jõudsime paar minutit enne kokkulepitud aega kohtumiskohta, kuhu tubli sohver meile järgi tuli.

Ahjaa, üks väga emotsionaalne hetk oli minu jaoks veel, vist lausa kilkasin rõõmust kui nägin jäälindu risti üle jõe lendamas. Ma kunagi ei näe seda uhket lindu, kuigi alati loodan näha kui mõne aarde logist loen, et seal nähtud, nüüd lõpuks nägin! Teised muidugi ei näinud ja hetke kahtlesin, kas julgen linnuspetsialisti aarde juures väita jäälinnu kohtamist, aga seda uhket sinaka seljaga lindu ilmselt siiski kellegi teisega sassi ei aja.

Aitäh peitjale sellise vahva väljakutse eest! Mõnus. Soovitan väga.
Aitäh Tiinale logistilise abi eest, tänu sellele säästetud aeg oli väga väärtuslik.

Ja muidugi suured tänud kaaslastele, teiega oli taas väga vahva!
Järgmise korrani!

Lukslisaga supilaud

Ujuv kohvik

 7 

Eks kiikasin minagi pärast Raivo aarde avaldumist ilmakaarti. Vesi ja õhk lähevad aina jahedamateks, kaua minekuga venitada ei saa... Tiinale täitsa sobis mõte supilaual kaasa tulemisest, sest teadsime mõlemad varasematest kogemustest, et siin on jõgi laiem ja arvatavasti putukavabam. Paraku oli laupäev liiga vihmane. Kui pühapäeval oli jõele minemiseks teisi soovijaid, siis Tiina loobus kärmelt. Tutvusin Merle logistikaplaanidega ja need tundusid kõik liiga pikka autosõitu sisaldavat, mistõttu sai Tiina siiski kaasa kutsutud. Pealegi polnud ma kindel, kas oma mitte päris terve käega nii pika süstapäeva vastu pean. Plaanisin aarde juures otsustada, kas edasi või tagasi. Seega oli mul kindlasti tarvis abilist, kes aitaks süsta poriste kallastega veekogust välja ja autole tõsta. Kui süst hommikul lõpuks autole sai, siis läks kohalesõit kenasti. Me oleme piisavalt kogenud veelemburid, Eesti jõed meid varavalges voodist välja ei aja - jõudsime kohale mõned minutid enne kokkulepitud aega. Silver juba pumpas oma suppi täis. Peagi olid kõik valmis, ainult jõkke saamine tundus olevat suts keeruline. Osavamatele tähendas see poriseid varbaid, mulle parajat peavalu, sest ühele käele hetkel toetuda ei saa. Õnneks oli Tiinast siingi abi ja saime õnnelikult liikuma. Kes supil tugitoolitades, kes püsti, kes istudes. Algus oli teada. Altmetsa tornist on Pedja kääre mitmeid kordi imetletud. Lihased olid puhanud, nii et nüüd sai neid mööda siledat jõevett libisedes ka altpoolt näha. Altmetsa aarde juures üritasin head, aga läks nagu tavaliselt. Lootsin jõekäärus randa näha, aga seal kõrgus hoopis nõges. Osavad, nagu nad on, ronisid kaaslased kärmelt kaldale ja tundus, et said probleemideta kiire leiu. Aardepaigast märkasid nad ka minu mõeldud kohta, mis asus lihtsalt üks jõekäär edasi. Siis läks sõit mööda järgmiseid jõekääre. Vahel kuulsime mõnd lindu, nägime kalu ja vees hullavat looma, rääkisime ja nautisime sooja sademeteta ilma. Paar tundi tõmbamist ja oligi aeg kaldale minna. Eemalt tundus kallas nagu valatud. Tegelikkuses olid muidugi teised lood. Kõik vajus. Selle poolest oligi Pedja huvitav, et kaldajoon oli praktiliselt terves ulatuses sarnane. Leidsime kaks lõkkekohta, ka seal olid inimesed üritanud elu mugavamaks teha kas pakkude või puukoore abil. Kuna veetase kõigub aasta jooksul üsna suurel määral, siis oli jõelt põnev vaadata puude paljandunud juuri. Sageli olid nende all koopad. Aarde juures tundus käega kõik korras olevat, nii et argumentideks olid suts lühem maa kerges vastuvoolus ja üksi versus suts pikem maa toredate kaaslastega. Erilist küsimust ei tekkinud - valituks osutus muidugi teine variant, ehk jätkasin jõel allavoolu. Maha ronida mul vaja ei olnud, nii et valvasin teiste suppe. Ühel korral oli valvamisest kasu ka, aer tahtis supi kõrvalt jalga lasta. Seda tuleb öelda, et leviga sealkandis kiita ei olnud. Aardekaarti mu telefon jõe keskel maha laadida ei suutnud ja sissehelistaja hääl osutus mingis kohas mittekuuldavaks. Päris lõpus üritas Silver mind Põltsamaale poodlema saata. Õnneks olin kodus heitnud pilgu lõpuosa kaardile ja see pööre ei tundunud õige. Nüüd oli ka levi olemas ja nii ma Põltsamaa jõge kaua ei forsseerinud. Aerutades lõppu arvasin, et teised on Rasti aarde juures ja et peaks neile helistama, et nad tagasi tulles ise sama viga ei teeks, kuhu nad minu saatsid. Lõpu lähedale jõudes kuulsin aga hääli ja olin üllatunud kaaslasi seal nähes. Nad olid ise hoopis suurema vea teinud. Paras väljakutse oli ilmselt end uuesti veele tõmmata ja Rastil ära käia. Küll oli hea süstast välja saada! Vesi oli mõnusalt soe, nii et nautisin jupp aega seal pooleldi vees olemist. Siis võtsin end kätte ja vedasin tavaari välja ja süsta kaldale ning vahetasin riided. Täpselt kokkulepitud ajaks saabusid ühelt poolt Merle ja Silver ja teiselt poolt Tiina. Väga lahe päev oli! Kahju, et jõeaardeid Eestis vähe on, aga seda enam ma tänast päeva toredate geokaaslaste seltsis nautisin. Aitäh teile, Merle ja Silver!
Ka mina soovitan soojalt Pedja jõge avastada. Seal on kindlasti põnev nii sõpradega kui üksi. Suur tänu aarde eest!

 15 

Mõtlesingi, et mis ma oma pühapäevaga peale hakkan. Plaanisin esimese hooga ikka lähimasse roheliste täppide merre lammutama suunduda kuni päike loojuma hakkab või isu täis saab ning oma niigi kuhjuvat logide võlga veelgi suurendada. Siis aga ilmus see aare. Avaldumisel asusin uurima millega tegu ja mis teekonna Raivo siis ette võttis. Kodutööd tehes tärkas peas mõte! Ma olen ju täiesti terve mees ja tahan ka seda kõike saada. Olgu olgu, tegelt nii mõnigi kutsehaigus kimbutab ka mind aga seda retke need küll nüüd segada ei tohiks. Küll aga ilmaprognoos polnud soosiv ja laitsin mõtte maha. Laupäeva hommikul oli aga ennustus muutunud ning lootuskiir tärkas taas. Siia teekonnale kuluks aga seltsilised igati ära ning hõikasin oma värske plaani välja. Ega ei uskunud küll, et nii vähese etteteatamisega kellegi leian. Selgus siiski, et Merlel, kes kunagi millegile risti ette ei löö, oli see päev planeerimata ja nõus kaasa lööma. Ja paistab, et ka Marit ei olnud ma suutnud meie eelmisel jõerallil PKT rajal rivist välja lüüa ning oli samuti käpp.

Nüüd tuli vaid homset ootama jääda. Uni oli küll magus kuid jällegi olin ma enne geotuuri ebaharilikult vara üleval. Seega asusin linnast teele planeeritust kõvasti varem. Soojenduseks noppisin siis esmalt muid lähikonna aardeid ning lubasin endale ka Kirnas lõkkekohas mõnusalt soojas vees ühe supluse ja mudaravi kaks ühes. Peagi tiksus kell kokkulepitud ajani ning saabus ka Rakvere tiim. Üllatusena avastasin, et Maril oli taas tütar Tiina kaasas. Kas tõesti tuleb ta pärast teisel Pedjajõel parmufoobia all kannatanuna taas meiega veelgi pikemale ringile! Siiski mitte, vaid tuli hoopis väga olulist logistilist tuge pakkuma. Meie aga asusime aluseid ette valmistama. Süst millega Kirnast teed alustada oli meil vaid Maril. Mina otsustasin oma kallile SUPlauale loota, kes on viimasel ajal nii armsaks saanud, et hakka või nime talle välja mõtlema. Kuna teekond oli seekord päris pikk siis otsustasin selja-, reie- ja päkalihaste säästmiseks seekord lauda natuke tuunida. Nimelt sai koormakinnituskummiga laua külge poogitud matkatool mis oleks kerge vaevaga eest ära klapitav ja tagasi tõmmatav. Kuiva trenni tehes töötas kõik suurepäraselt, reaalsuses olid siiski mõned miinused ja lihtne taburet oleks ilmselt paremini sobinud. Ehk käetoed jäid aerutades ette ja selga toetades muutus tasakaalu hoidmine keeruliseks. Kuid sellegipoolest oli see leiutis suureks abiks ja tooli otsal istudes sai strateegiliselt olulistele kehaosadele nii mõnigi kord puhkust pakkuda. 11:30 oli see aeg kus kõik ettevalmistus sai tehtud ning kõik ukerdajad olid turvaliselt jõudnud mööda järsku ja libedad kallast oma alustele. Lehvitasime Tiinale ja teekond sai alata. Võrreldes PKT rajaga oli siin liikumisruumi märgatavalt rohkem. Nii mõnigi kord õnnestus 3 alust lausa ühele joonele paigutada, seda loomulikult kuni järgmise vette kukkunud puust moodustunud takistuseni mis teekonda põnevamaks muutis. Tunnid möödusid Mari poolt esitatud viisijuppide, geo- ja muu loba saatel väga kiiresti. Oma panus sai ka loodusele vastu antud üksikuid hulpivaid taara elemente jõest välja noppides. Aardeni jõudsime 2,5h pärast starti ning FTF läks kirja 13:59. Kuna Maril olid ülejäänud teele jäävad aarded varem leitud, siis siin oli see koht kus ta oli plaaninud ümber keerata ja tagasi minna. Aga paistab, et talle meie seltskond nii väga meeldis ja otsustas meiega kogu selle 30+km teekonna kaasa teha. Mul oli tegelikult endalgi üks aarde peitmise stardikomplekt kaasas, et siinset jõelõiku veelgi atraktiivsemaks muuta. Aga päris peitmise pärast jännata ei tahtnud, jäi uus aare realiseerimata. Täpselt 8 tundi pärast starti olime teekonna lõpus Londonis ning võis ühe võiduka karje saatel meie väljakutse lõppenuks lugeda. Kuigi jah, tegelt olime me lõpus ka juba varem, aga sellest täpsemalt juba ühe teise aarde logis.

Selliste kangete Eesti muttidega on lausa lust sääraseid retki ette võtta. Terve päeva jooksul ei kostunud ühtegi nurinat. Ainuke kes halama hakkas olin ma ise kes pärast kuuendat tundi rajal olles avastasin, et kõikse aeg olnud märjad tallad hakkasid vaikselt kangestuma ning tänu kehvaks muutunud vereringele muutusid varbad tuimaks. Oli see alles alles retk. Korralik väljakutse ja täpselt selline mida ma ette kujutasin. Saigi nüüd SUPitamisest selleks aastaks isu täis ja võib laua rahus talvepuhkusele saata.

Suured tänud peitjale sellele seiklusele meelitamise eest. Tänud ka vahvatele kaaslastele. Kuna mu auto pole KITT ja see mulle lõpp-punkti vastu ei sõitnud, siis tänud ka Tiinale kes aitas selle logistilise probleemi ära lahendada. Eks nüüd lähipäevil paistab mida käed ja reied sellest käigust arvavad. Igal juhul soovitan soojalt.