Heinlaid - Hiiumaa laiud

Selle laiuga hakkas meie imetore merereis otsa saama. Mulle meeldis, et ise midagi hullult sebima ei pidanud ja sain kogu päeva lihtsalt kaaasa jõlkuda, sest polnud mul mitte telefonigi kaasas. Tänud Anule korraldamast, vahvale seltskonnale, Annile transa eest ja paadionu Endlile mõnusa sõidu ja muhedate juttude eest!

 1 

Oli tore meeldejääv merereis ja laidudel matkamine. Suured tänud Anule korraldamise eest ja kõigile kes osalesid. Aitäh peitjale aarde eest!

 1 

Seitsmes aare Hiiumaa laidude vallutuste reas. Siin oli meie kõige pikem ülesõit aardeni meritsi. Teel jutustas paadimees laiul olnud heinamaadest ja praegu laidu vallutavatest metssigadest. Laiul õnnestus korra sõrajälgi näha. Aitäh!

 1 

Päeva viies laid ja seitsmes aare. Siia jõudsime Kõrgelaiult umbes tunniga. Saarel kohtusime üsna vihaste tiirudega, kes meie ümber algul veidi tiirutasid, siis aga loobusid ja kuhugi lahkusid. Aarde leidmine käis jälle kiirelt ja nagu ühe-aarde-saarte puhul - tõttasime kiirelt paati, et oma merereisi jätkata. Noorgeopeiturite tiim oli selleks ajaks juba üsna loobunud ja nad panustasid aarete otsimise asemel peamiselt ujumispeatustesse. Palju neid vees veedetud tunde neil kokku tuli, oleks pidanud ilmselt arvet pidama.

Aitäh kõigile kaaslastele ja suur-suur tänu peitjatele!

 3 

Meie seltskonna nimed ja natuke pikem jutt on Saarnaki postituses. Umbes tunnine paadisõit tõi meid Kõrgelaiult Heinlaiule. Tutvusime tegusate aardevalvuritega, kes õnneks pesitsevad mitte päris nullis.

Vareslaiult jääle tulles oli kuulda imelikku heli. Kaugel oli näha kaht uisutajat jalutamas. Nad olid kusagil Hanikatsist põhja pool. Tundus, et sealkandis pole kuigi head jääolud.
Mina arvasin, et võiks tagasi sadama poole minna, sõidetud juba küll. Siim sellega nõus polnud. Oli isegi nõus mind veits vedama, et kiiremini saaksin. Mis nii viga. Nii võikski kelguga mööda jääd kihutada. Jää oli sellel trassil suht ok. Ei vajunud ega mulisenud. Liiga krobeline ka polnud. Leid tuli kiirelt. Aitäh!

Kuna oli selge, et Vareslaiule ja Kõrgelaiule ei jõua lihtsalt, et edasi tagasi ära käia, siis tulime hoopis siia. Vähemalt saab midagi tehtud ja ühe eraldiseisva suuna peal oleva saare ära logitud.

Ei tea, mes jummala õnn see oli, et siiapoole lahte oli lund nõksa vähem tulnud, kui sinna neetud Saarnaki poolele. Siin suutsime isegi täiesti tempot teha ja äkki saime tunniga mandrilt saarele ära tuldud. Ja siis oli näha, et aega isegi jääb üle. Leidsime aarde kenasti üles ja oli heas korras. Võtsime suuna Kaevatsi peale ning otsustasime, et teeme ka selle ära. Et kui kunagi on ikkagi minek Hanikatsi suunal, et siis saab seda jälle Salinõmme sadamast teha. Igastahes Kaevatsi poole me siit läksime ja mõnus oli näha Hiiumaa laidusid eemalt teise nurga alt. Piilusid kenasti. Aitäh aarde eest.

Hiiumaa kaugemad laiud Heinlaiult pildistatuna

Siia tulime otse Vareslaiult ning saime kohe suuremaid laineid nuusutada. Aare seevastu tuli kiirelt ning jällegi üks ilus laid külastatud. Aitäh!

Võrreldes eelmise laiuga olid siin olud märksa meeldivamad, aare sai ka täitsa mõistliku aja sees leitud. Tänud peitjale!

Pikk paadisõidu ots päikese käes väsitas korralikult. Õnneks oli tagant tuul. Aardeni pidi kõmpima läbi muda, aga leitud aare sai. Aitäh!

Aitäh!

Pärast kõigi laidude aarete leidmist Saarnakist Kõrglaiuni oli mõttekoht. Kas minna ka Heinlaiule ja Kaevatsi laiule. Kell oli alles ca 13:30, paat oli meie päralt, kütust ka rohkesti. Ainult 2 laidu tundusid nii süütu mõttena, et suund sai igatahes võetud Heinlaiule. Sõit oli väga rahulik. Klaara jäi ka peale paari vastuväidet kõhu peale magama. Maa-ameti järgi tundus, et Heinlaid võiks ka olla selline paradiisisaare moodi laiukene. Kaugelt vaadates ka tundus nii. Männimets ja puha. Kaldale jõudma hakates vaatas taaskord aga vastu see tüütu vegetatsioon mere ja saare enda vahel. Kui see takistus ületatud, sai ka aare logitud ja võis päeva viimast laidu minna vallutama.

See viimane ots sai natuke liigseks antud päeval. Väsimust oli palju ja tegelikult oleks need kolm viimast aaret võinud vahele jätta. Siia andis ikka sõita meie väikese paadiga. Õnneks oli tuul tagant ja laine suht olematu. Ainult päike tegi kõva tööd ja annab siiani tunda :D Aardeni lähenemine polnud taas kõige lihtsam ja pidi läbi haisva muda kahlama. Õnneks leid ise tuli kiirelt ja sai tagasiteele asuda. Tänud!

Pilliroog lõikas jalad verele, polnud üldse mõnus. Käidud muidugi sai. Tänud

Tegime kambaga väikese tripi Hiiumaa laidudele ja ühtlasi viskasime pilgu ka sinna tekkinud uutele aaretele peale. Sellest, miks kolm peidetud neile laidudele kus karbid juba varasemalt olemas, me küll aru ei saanud aga ju oli siis nii tarvis. Tänud!

 1 

Heinlaiule lähenesime ilmselt veidi valest suunast, sest üsna varakult muutusid olud üsna kahtlaseks. Vetikaid hõljus meres nii palju, et läbi nende oli paadipõhja ohustavaid kive väga raske märgate. Kuna tundus, et paremaks ei lähe, otsustasime paati säästa ning ankrusse panna. Linnulennult umbes kuussada meetrit aardeni ei tundunud väga hull maa. Pooleldi roiskunud vetikatest paksu merevette astudes tabas meid aga kerge ehmatus – jalad vajusid sügavasse mutta ning kleepusid seal hoopis savi külge kinni. Kuna sellesse vette väga ahvatlev üle pea kukkuda ei olnud, haarasime kaasa aerud, millega vajadusel tasakaalu hoida. Sumpasime jalgu savipõhjast üles kangutades vapralt saare suunas, tingimused oluliselt paremaks ei läinudki.

Saarele jõudes asendus savimuda heinamaaga ja kõrkjatega, kust õige varsti mõned tumedad seljad müdinal jooksu panid. Jälgede ja segi tuhnitud maapinna järgi polnud kahtlust, et meie eest pagesid roostikust võssa metsanotsud.

Paadini tagasi jõudmine oli seekord väga suur rõõm. Serval istudes üritasime sopased jalad puhtaks leotada ja edasi liikuda. Pärast seda rasket sumpamist tegime otsuse, et Kaevatsi laiu jätame vahele, kuna sinna saab ka Hiiumaalt jalutada, ilmselt paadiga lähenemine keerulisemgi.

...
Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

Siin tuli paadist väljuda - ahvatlev vesi :)

Vapralt sumpame

Saare lähedal juba parem

Vetikad, muda, savi, kõrge hein - põnev teekond;)

 2 

Startisime Harilaiult 17.25 ja saabusime Heinlaiule 18.15. Mardi selja taga varjus istudes ma ei märganudki, et oleme ristumas Heltermaalt startinud praamiga. Praam möödunud, tegi Mart pöörde ja suundus risti üle praamitee Heinlaiu poole teele. Mida lähemale laiule, seda madalamaks läks vesi. Aina rohkem rohelist vetikamaailma ja üksikuid kive. Kapten roolis ja Piret jagas ees leiduva kohta infot, aeruga ja aeruta. Puhas meeskonna töö. Esimesena oli üle parda Merle, tegi korraks tuuleveskit ja oli õnnelik, et vette ei prantsatanud. Merepõhi oli savine-mudane ja sikutas jalgu maa poole, lahti ei taht hästi lasta. Vee peal hõljus roheline mass, vees kasvas igasugu rohelist. Vesi ise oli lausa tuline. Piret võttis matkakepi ja meie Merlega saime aerud abivahendiks, et laiule mõlada. Veesussid sain ka siin sisse õnnistatud, crocsides kulgemine poleks siin õnnestunud. Peagi sahistasime jällegi pilliroos ja nõgestes, kuniks männi juurest rohualale jõudes silmasime musti selgi heinas eemale jooksmas. Meie versioon, et põssad oli põõsasse põgenemas. Peagi jõudsime palavuse ja parmude saatel otsitavani. Samal ajal pidas Mart läbirääkimisi väikeste heledate lendavate objektidega. Esiklaasile olid nad tihedalt end toimetama sättinud. Tuldud teed tagasi paadini läbi sikutava mülka mudakollidena me tulime ja edasi jätkus sõit mulle tuttavale Saarnaki laiule. Tänud peitjale.

 4 

13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Teise päeva kaheksas aardeleid (22/30). Teekonda paadiga alustasime Rohuküla sadamast ja olime jõudnud leida nii aarded Hobulaiul, Seasaarel, Väike-Tjukal, Tjukal kui ka Harilaiul.

Kirjelduses on, et saare rannas on liiv ja kivid. Meie oleksime nagu valel saarel käinud - muda, muda ja veelkord muda. Mõni kivi tundus ka olema. Väga lähedale selle hullu meretaimedes mudase põhja tõttu paadiga sõita ei saanud. Esimesena hüppas vette Merle, kes kohe ehmus, sest jalad vajusid põlvini mudasse ja kippusid sinna kinni jääma. Püsti jäämiseks ja edasipääsemiseks haaras Merle oma kätte aeru, millega toetas vette nagu matkakepiga ja nii sai liikuda saare poole. Ka Krista haaras aeru. Minul oli päris matkakepp. See oli väga väsitav ja pikk lõik. Lisaks veel ebatasast maapinda ja kõrget rohtu enne aardeleidu.

See oli see aardeleid, mis võttis minult viimasegi jõuraasu ja ma olin kindel, et kukun lihtsalt palavusest ja väsimusest kokku. Varem polnud ma sellist abitut tunnet tundnud. Aga ehk see oli see, et vahepeal peab passi ka piiluma. Ja eks talvel põetud pikk haigus on ka oma osa selles minu enesetundes etendanud. Õnneks paati ma jõudsin ja tegin ettepaneku plaanis olev Kaevatsi laid jätta tegemata, sest seda saab teha jalgsi Hiiumaa pealt. Sest seal võis olla samasugune muda ja minul enam ei olnud jaksu mudaliikumist teha. Teised olid nõus ja nii võtsime suuna Saarnakile, et seal üks turgutav piknik maha pidada koos aarde otsimisega. Aitäh aarde eest!

 1 

Tükk maad kärutamist seljataga, sai lõpuks tihedamalt aardeid otsima hakata. Kohale jõudes polnud vaja kaua mõelda, miks selline nimi laiul. Randusime, jalutasime kohale ja nimed kirja. Tundus, et Hiiumaa laidude tuur ongi nii kerge, tegelikult ikka nii pole. Sai päeva teine suplus tehtud.

 1 

Miks siin Heinlaiul nii palju heina on?

Siia randudes oli kohe selge, et pikad riided on õige valik, sest kõiksugused heinatuustid kasvasid üle pea ja jätsid endast jälje maha sinna, kus riiet peal ei olnud. Aaret saime ikka jupp aega otsida. Üldiselt tulidki selle seeria leiud raskelt ning seegi polnud mingi erand. Talvel ehk paistis silma, aga suvel otsida on täitsa teine tera. Läbi häda sai see 1.5 lõpuks alistatud.

 2 

Heinlaiule sõitsime ratastega Kaevatsi laiult. Vahemaa oli lühike ja peagi olime laiul. Aarde ümbrus oli metssigade poolt korralikult üles tuhnitud ja esmaleidjate jalajälgi seetõttu märgata polnud. Jupp aega sai ringi vaadatud enne kui aare silma hakkas. 2/7 ja siit jätkasime edasi Kõrgelaiu poole, mis oli pikim laidudevaheline sõit ja võttis aega veidi üle poole tunni.

 5 

Kaevatsi laiult suundusime Heinlaiule, mis võib küll Hiiumaa laidude hulgas kõige suurem olla aga ajaliselt olime siin minimaalselt ja jalajälgi jäi meist maha üsna vähe. Siia sõites hakkas mul lausa palav. Loobusin topelt kinnastest, kui ka peakattest. Kui mina aarde juurde suundusin tuli Allan mulle juba vastu ja teatas, et aare leitud. Kohale jõudes oli kell saanud 9:00 ja Ove toimetas logimisega. Veendusin, et aare oli olemas ning uueks sihtmärgiks sai määratud Kõrgelaid kuhu oli siit kaheksa kilomeetrit.

Tänud laidudele kutsumast ja taaskasutuse eest!

Siht paika ja minek

 16 

Terve päeva tegin Sääretirbu parklast tööd ja masseerisin eilsest kokku 34 km pikkusest laidude jalgsimatkast tunda andvaid "jäälihaseid". Just siis kui hakkasin mandrile tagasisõiduks praamiaegu vaatama, avaldus see seeria. Kõigepealt Saarnaki - ok, midagi uut täpselt parajal ajal, tore. Järgmisena Hanikatsi - kurask, eile samal ajal ma just tulin sealt :D Ja riburadapidi edasi, muuhulgas ka see lihtinimesele ligipääsetavatest kõige kaugem ja kõrgem Kõrgelaid...

Esimene emotsioon - mina sinna nüüd küll kohe uuesti tagasi ei taha minna! Teine mõte - einoh, aga millal siis veel? Kes teab, kauaks selle soojaga üldse jääd jätkub ja sugugi iga talv ei saa siin niimoodi üle mere kõndida ju. Paati mul ka pole. Pealegi noh, kui juba Hiiumaal kohal nii parajasti õigel ajal, eksju... Järeldus - nado, Fedja, nado!

Päris pimedas kogu tiiru uuesti läbi teha ei raatsinud, seega lõviosa uuest komplektist jätsin varahommikuks. Päev oli siiski hädatarvilik kirja saada, õhtuseks missiooniks valisin suhteliselt lähedal asuva ning seeria üldtrassilt veidi kõrvale jääva Heinlaiu. Startides oli päike juba ammu loojas. Jällegi uus kogemus - kottpimedas üle merejää koperdada :D Tegelikult kottpime muidugi polnud, kuurõngas paistis pea kohal läbi uduvine ja Heltermaa sadama tuled aitasid ligikaudselt kurssi seada. Kuigi vihm oli jää palju libedamaks lihvinud, võis siin-seal mere peal siiski veel heledaid triipe näha ja lampi ei pidanud teel kasutama. Ainsaks ohuks vast Hiiumaa kalda pool kalameeste tehtud augud, aga need kõik kenasti lipukestega tähistatud.

Aaret ei märganud kohe, mõned minutid vahtisin tühja pilguga ringi. Peidukoht kitsamas mõttes tekitas küsimuse, et kas just parim valik seal (etteruttavalt olgu öeldud: ainsana kogu seerias vaid see paistis mulle mingil moel kahtlasevõitu). Loodame, et kõik jääb ikka korda, jube palju külastusi pole vast oodata ka siin. FTF kell 20:02, aitäh.

 3 

Testleid.

Korraliku Kõrgelaiu külastamist ja külma öö Hanikatsi laiul suhteliselt mugavates tingimustes üle elatud, pakkisime asjad kokku, uudistasime veel natukene saare hooneid ja võtsime ette me retke kõige pikema vahemaa kahe laiu vahel.

Eilne selge ilm oli asendunud uduga. Sihtpunkti polnud näha, lähedasemad laiudki olid udupilve mattunud. Tükk aega sai puhtalt GPSi järgi orienteeritud ja ühtlasi arutatu, et kas silmapiiril paistev tume kogu on Heinlaid või hoopiski Kaevatsi laid. Mida lähemale sellele jõudsime, seda enam kasvas veendumus, et Heinlaid on veel täielikult uduga varjatud ja Kaevatsi laidki on veel päris kaugel. Olles veelgi tükk maad edasi liikunud, hakkas kaugusest üks teine lai tume kogu udust välja tulema. Lõpuks saime aru, et just see peabki meie järgmine sihtmärk olema ning korrigeerisime natukene oma liikumissuunda.

Kui juba metsast puid eristasime, siis märkasime endast vasakul jää peal kedagi või midagi mis justkui vaikselt liikus laiust eemale Hiiumaa suunas. Seejärel veel eemal teist ja kolmandadki. See liikumine oli aga väga veider, ei meenutanud ei jalutamist ega ühtegi muud üldlevinud liikumisviisi -ega vahendit. Olles päris laiu kõrvale jõudnud tundus liikumine peatuvat.

Seejärel võtsid laid ja aare tähelepanu endale. Saar on peaaegu äärest ääreni metsaga kaetud, ei usu, et siin enam palju heina tehakse. Sügavamale metsa ei hakanud/pidanud tikkuma, aarde sai üpris kalda lähedalt kätte. Taaskord üks ilusa vaatega koht.

Järgmiseks sihtmärgiks oli Kaevatsi laid. Enne seda põikasin veel neid kahtlasi objekte jääl uurima. Jäässe pistetud väikesed kuused või kadakad olid, tähistamaks Heinlaiu ja Hiiumaa vahelist jääteed. See märgatud liikumine pidi seega puhtalt meie enda oma olema, kuna need puud olid üpris kindlalt jääs kinni.