EST 20

Vihje koordinaadid asuvad sihist tunduvalt eemal, sinna ei olnud aega minna.

Vahepeal oli täiskuu tõusnud, mis sellise külmaga nägi välja naljakalt roosa. Nüüd olid mõlemad jalad veel rohkem läbi sulpsanud, kuid tempot hoides külm ei hakanud.

Vist viimase aja raskemad 5 kilomeetrit. Nautida ei saanud väga midagi, sest silmad pidid kogu aeg maas olema ja vaatama, kuhu astuda saab. Lisaks lõputu sõda parmudega. Aga noh, väljakutsena tehtav :D

(EST 22-17, meie kõndisime niipidi)

Me täname!

 1 

Paar ohsa raksu oli aga üllatavalt hea rada oli kraavis. Aare meie teravate silmade eest peitu ei jäänd, täname, oli ikka tore!

Kohati kraav kergelt üllatas, aga need läbivajumised piirdusid mõne sentimeetriga, märjaks sai vaid rääts, mis hakkas lund enda külge korjama ja palju raskemaks muutus. Üks puu oli maru ahvatlev, aga seal polnud midagi. Kui kümmekond meetrit edasi nulli poole jalutasin, siis vaatas ka aare ilusti vastu. Maanus, et filmitopsid tuli ju põhi ülespidi panna. õnneks oli tagasitee sama ja oligi tore vaheldus topside juurest läbi põigata ja üle kontrollida. Aitäh peitjale.

Leitud ja logitud. Tänud

Jääb arusaamatuks, miks tavalisel aardel on päises vale koordinaat ja alles vihjes õige.

Leitud

Kuni Marko rabas müttas saime meie Ovega talle pika tiiruga kajaki Ahja jõele pukseerimisega tegeleda.

Tänan peitmast.

Kahepäevase kajaki- ja rabaretke käigus sai kogu ESTi rada läbitud, mille käigus jäi vaid kurikuulus 26 leidmata, vaatamata sellele, et jäime selle kõrvale isegi ööbima. Ilm oli palav ja õhk eriti ei liikunud, aga maa peal oli tõenäoliselt olukord hullem. Paari-kolme aarde koordinaadid olid väga mööda, õnneks varemleidnud olid õiged koordinaadid lisanud.

Aitäh!

Kajakimatka teine päev algas esmalt uuesti EST26 mitteleiuga. Seejärel siirdus Marko rabaaarete lõigule ja Ingega koos võtsime Marko kajaki köiega sappa, et see pukseerida Ahja jõele. Pukseeritav kajakk aeglustas tempot tuntavalt ja vastutuules oli sõitmine ka füüsiliselt oluliselt raskem kui tavaliselt. Markol läks rabalõigu läbimine oodatust kiiremini ja ta sai meid Ahja jõe ääres pea tunnikese oodata.

Mind huvitab, miks keegi siia ei jõundud, kui kõrvalaarded on võetud? Aga väikse puhkepaus, tuleb välja, et soo peal on mobiili levi ka üsna hea, sain rääkida nii naabriga veearvest kui lapsega arvutiajast.

FTF kell 11.47, seda ei osanud oodata! Teeme joogi- ja näksipeatuse ja saadame sõnumi, et enne viimase 3 kilomeetri läbimist meid paadi peale oodata pole. Krista ei saagi räätsi maha jätta, kasutame neid (käte)treeningvahendina. Aitäh!

Logi EST 17. Aitäh.

 7 

Miskipärast asetses selle seeria 20. aare (esialgselt) ansamblist väljas ning ei olnud mitte samas reas teistega ning ei asetsenud mitte 19. ja 21. vahel. Mis siis ikka, mõtlesime, tuleme tagasitulles selle juurest läbi. Väike probleem seisnes muidugi selles, et kui kraavipervel liikumine tundus raskevõitu, siis rabas liikumine oli veel hullem. Jah, ca nädal tagasi olnuks siin kulgemine kergete killast, aga täna enam mitte. Nii juhtuski, et kui Piia oli siiani suutnud end kuivana hoida, siis siin rabas sikutas Maa ka tema jala oma embusesse niivõrd, et seegi sai märjaks. Võib öelda, et nüüd olime kõik võrdses seisus, kõigil üks jalg ühtemoodi märg.

Nagu eelmises logiteates mainitud, peale pikka pingutust me kohale jõudsime, aga paraku ei suutnud me ka otsingu perimeetrit suurendades sealt aaret leida. Peale peitjaga suhtlemist sai selgeks, et siin aaret ei ole ning ikkagi asub see samal sirgel koos teiste siinsete aaretega. Lihtsalt, aaret ülesse pannes oli peitjal jäänud koordinaadi esimese pooles 58.378223 number 8 lisamata ja andmetes olnud koordinaat 58.37223 viis meid õigest punktist täpselt 666 meetrit lõunasse.

Nojah, shit happens, mis siis ikka. Nüüd oli meil kaks valikut: kas läheme taas läbi raba (mille kohta teame, et seda läbida on raske) kraavi äärde ja otsime ka selle aarde üles või siis läheme mööda sirgemat teed auto juurde tagasi kasutades selleks lähedal asuvat metsa, mis eeldatavasti on kergem maastik läbimiseks. Demokraatlikult toimunud hääletuse tulemusel (2 ühe variandi poolt ja 2 teise variandi poolt) jäi peale otsus, et see aare jääb täna leidmata ning oma jõuriismeid kasutame otsemat teed mööda auto juurde naasmiseks. Oli see nüüd õige vale, kes seda teab ja kas sel enam tähtsust ongi, aga peale kuut tundi ja ca 13km matka olime õnnelikult auto juures tagasi.

Oli päris meeleolukas pool päeva. :)

 11 

Eelneva matka kirjeldus siis teistes logides...

Olime eelnevalt hinnanud, et meie jõu ja aja ressursid on piiritletud ja jätsime matka mööda kraavirada pooleli. Ikka tekkis tagasiteel kaarti vaadates ahvatlus, et lähme logime selle EST20 ka ära kui sinna juba peideti - küllap on ka põhjus ja küllap on ka ligipääsetav. Ainult mingi 900 m nagu oli minna.

Olgem ausad, mineku alguses pooled meist ikka kahtlesid, kas sinna minna. Igatsusega meenutati isegi Brunot - oleks tema siin ega siis ei läheks. Ja kulg üle poolkülmunud soo oli raskem kui Frodol üle Dead Marshes-i. Mitte üheski sammus ei saanud olla kindel - mätas, mida lootsid kandvat, oli pehme nagu või. Lume all oli teadmata sügavuses külmumata vesi. Aegajalt võttis soo kummiku nii intiimselt kallistussse (samas loomulikut vett säärt mööda allapoole eritades), et pidi ikka kogu jõu kasutusse võtma, et mitte peale sellist embust paljajalu jätkata.
Meie liikumiskiirus oli natuke kiirem kui tasasel maal roomates. Aga lõpuks olime nullis. Päike tuli välja ja tegi niigi vedelikudefitsiidis kannatajate olukorra veelgi raskemaks (meil oli alles pool pudelit jahimeistri ja pool pudelit soovett). Ja mida polnud oli aardekonteiner.
Olles eelpoolkirjaldatud maastikul 50 m ulatuses kõik üle poolemeetrised puud läbi uurinud, helistasime lõpuks peitjale ja juba esimestest lausetest oli selge, et siit aaret otsida on sama nagu Pakistanis alkoholi reklaamida. Aardekoordinaatide GPsse ja GCsse sisestamisel oli kuskil kellelgi tekkinud viga. Hea, et piiritsooni meid ei suunatud.
Tuleb tunnistada, et kaks meie seast olid veel nõus tuldud teed tagasi minema. Ma olen veendunud, et on hea, et teise kahe arvamus jäi peale. Edasi oli vaja paarsada meetrit murda end välja kõgemate puudeni ja siis metsaalune, mis samuti pakkus põlvedeni kallistusi aga siiki mitte nii intensiivselt, et iga samm oleks olnud nii kirge täis kui eelnev etapp.
Ükskord jõudsime ka oma hommikuste jälgeni. Nii mõnigi meist küsis cristoferrobinlikult, et huvitav, kes siin küll millalgi käis...
Varem kardetud jõejää oli nagu omamoodi paradiis. 5 tunniga oli jääle ilmunud vesi, praod olid palju laiemad ja kohad, kus õõtsus, kiigutas nüüd palju enam. Aga siiski sai siin kõndida. Mis siis, et ikka oli hirm. Ja siis veel 2.1 km sirget, kus alailma jalg astumisel sulalumes sügavamale vajus...

See pole vingujutt. Ma pole kaua aega kogenud raskemat matka kui see. Seal, kuhu suundusime, polnud aaret ja see polnud meie süü. Ometi ma olen õnnelik, et nii juhtus. Et oli katsumus, et olid kaaslased, kellele ma sain loota (nagu peitja telefonis mulle ütles, et sinna küll päästeamet ei tule, pigem tuleb kunagi mõni inimene... Mul oli neid läheduses lausa 3!). Ja et oli võimalus end proovile panna.

On märgid, mis viitavad, et alistu, ära enamat punni. On alandlikkus ja tänu selle eest, mida Sulle igapäev pakutakse. Mulle tegelikult meeldis väga.
Kui keegi tahab siis võib meie teekonda korrata aga kui te pole oma kaaslastes nii kindlad nagu meie saime olla siis soovitan Teil otsida aaret parandatud koordinaatidelt.

Teekond oodatud eldoradoni.