Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Lääne-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 5.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Selle Eesti kõige põhjapoolsema aardega kutsun ma tutvuma väikese ja kauge meretaguse maalapiga – Vaindloo saarega. Koos saarevahiga leidsime sobiva asukoha ja karp sai paika. Küll kõhklesin ma aarde avaldamisega. Vesteldes piirivalvele lähedalseisva inimesega sain aru et saarel käimisele piiranguid ei ole aga ega nad võõraid seal näha siiski ei soovi. Nii see karp sinna jäi. Ja siis avaldus naaberaare, tundus et midagi on muutunud. Enam ei pea oma reisist kuhugi teatama. 20.06.2021, külastasin saart uuesti ja nihutasin oma aaret veidi põhja suunas et vastaks geopeituse 160 meetri reeglile.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid:
Geocaching.com kood: GC9DCDD
Logiteadete statistika:
30 (100,0%)
0
2
0
0
0
0
Kokku: 32
Tänud peitjale, kaasa kutsujale, kohale toojatele, kõigile reisikaaslastele!
Siia saab vabalt kirjutada, et töösõit viis lähedalt mööda. Kogu tegevuse juures oli piisavalt aega, et ka mõni aare üles otsida.
Siin oli vaid nulli jalutamise vaev.
Puhkuse ajal Käsmus tegi kohalik Merepäästekomando tellimusreisi Vaindloole, et aidata generaatori remondil. Vennapoeg Kaarel sai aardeinfo kaasa ja pani seal oma külastuse kirja. "Meri oli vaikne". (Kiirus kummipaadil 15 sõlme, poolteist tundi läks aega, tagasi alles keskööks)
Kui eelmise aarde juures oli minu iiveldus tase ikka päris kõrge, siis siia aarde juurde tulin juba kiirema kalopiga. Aardega ise kõik korras ja peale logimist läksime siis saart avastama ja mina oma ümber saare matka tegema. Suured tänud aarde eest ja muidugi siia saarele kutsumast.
Sellele saarele ei oleks ma ilmselt kunagi ilma geopeituseta sattunud. Tänud selle eest peitjale! Koht on huvitav ja põneva ajalooga.
Kuna Helen ja Maris on juba pika ja huvitava logi, meie seiklustest, kirja pannud, siis teen lühemalt.
Saarele tulles olin ilmselt mina see, kes kõige rohkem pablas... need kõvad plaksatused kui paat laineharjalt müraki alla tuli olid nii ehmatavad... Tagasitee tundus, et läheb pärituules libedamalt ja on lootus kuivalt mandrile jõuda, siis see mõte kustus esimese 10 minuti jooksul. Nägin kuidas paat nina allapoole lainesse sööstis, vee sein üle peade käis ja järgmisel hetkel olin põlvini vees. Pireti ja Mardi nägudelt peegeldus korralik ehmatus... kõik hakkasid sebima. Kogu seda ligumärga seltskonda vaadates tükkis vägisi naer peale. Kõik läks ju õnnelikult, kogu seltskond jäi pardale ja asjad ka, vesi sai paadist välja ning teekond jätkus juba natuke ettevaatlikumalt. Sellele vaatamata ootasime kõik hinge kinni pidades, millal kuivale maale saame. Nii ägedat seiklust pole ammu olnud. Tänud kogu uljale kambale!
Kuna aarded meile suure põhjuse siia tulekuks andsid, siis saarele jõudes muidugi otsisime esimeses järjekorras need üles. Logidest olid meelde jäänud agressiivsed linnud, kuid täna õnneks sellist muret polnud. Eemal kividel istus neid palju, kuid meie lähenedes lahkusid kõik merele ja saime rahulikult nii aardetopsi uudistada, kui päris saare põhjatippu kividele turnida. Aardega kõik hästi ja loodame, et ta siin mere meelevallas oleval maanukikesel ikka kaua vastu peab.
Peale aardeleide hakkas põhjalik tutvumistiir saarel - esmalt omal käel ja lõpuks saarevahi giiditeenust kasutades. Jalutasime saare otsast lõpuni läbi, poseerisime põhjatipus hetkel viimastel kuivadel kividel, uudistasime suurt rändrahnu, kuhu otsa ka kaks vapramat ronis ja muidugi käisime majakas. Kui kõik saaretiirult taas hotelli ette jõudsid, siis oli ka saarevaht hommikurammestusest üle saanud ja lasi oma keelepaelad valla ja kogu teadmistepagas saarest laotati meie ette. Juttu jätkus kohe kauemaks ja kui vahepeal tundus, et tuul hakkas raugema, siis nüüd tegi pilk merele ka Mardi veidi tõsiseks. Tegime veel ühe tiiru kõigisse hoonetesse ja siis ei lasknud me enam Mardil paadis oodata. Aeg oli sättida minekule. Nüüd aga hoopis saare teiselt kaldalt, kus meri vaiksem ja paadiga kaldale sõitmine probleemivabam. Saarel veedetud 2,5 tundi kulus nagu hetk siin meretaguses väikeses maailmas. Lehvitasime ülisõbralikule saarevahile ja taas merele.
Nüüd olid tuul ja laine enam-vähem seljatagant. Selliseid hüppeid enam paat ei teinud ja hakkas tunduma, et kas saamegi kuivalt suurele maale tagasi. Visati veel nalja avamere supluse teemal ja mõni hetk hiljem täiesti planeerimatult kõik see juhtuski. Paat sööstis ühte suurde lainesse nina ees ja suur vesi lihtsalt rullis meist üle. Olin ühe käega klammerdunud käepideme külge ja tundsin, et lihtsalt hõljun üleni vees. Kui taas pea veepinnale tõusis, siis oli segadust palju. Paadis oli palju vett ja juurde kippus tulema, ähvardavad lained meie ümber. Mart hakkas rahulikult korraldusi jagama - esmalt kohaloleku kontroll, kas kõik on endiselt paadis. Edasi oli vaja saavutada mingi paadi stabiilsus ja kõik kamandati ette. Nüüd oli vaja vee välja loopimisega tegeleda. Muude vahendite puudumisel sai kaks kummikut selleks kasutatud. Kui olukord taas kontrolli all, siis tunduvalt ettevaatlikumalt jätkasime oma teekonda. Ihuni läbimärjad olles ei olnud enam kergelt üle parda pritsiv vesi mingi probleem ja kerge vihmasabin jäi peaaegu märkamata. Tunniga olime taas Eisma sadamas, kõik väga õnnelikud. Tohutu adrenaliinilaks ja selline olukord, mis ka kogenud kaptenit üllatas, jääb pikaks ajaks meelde. Meri on ikka ettearvamatu ja lihtsalt ei maksa siin midagi võtta. Õnneks olid kõigil kuivad riided autos ootamas ja muljetamist jätkus enne lahkumist veel pikemalt. Soe sügispäike tegi meile mõnusa pai ja justkui palus selle riukaliku mere eest andeks.
Suur-suur aitäh Mardile ja Piretile, kelle abita ja oskusteta poleks meie tänane reis nii õnneliku lõpuga olnud. Kogu seltskond oli vapper, aitäh teilegi ja tänud, et ilmade halvenedes keegi meresõidust ei loobunud. Saime ühe pikaks ajaks meelde jääva seiklusliku päeva ja ühe suure kogemuse võrra rikkamaks.
Selle merereisiga tõmbasime meie Salmega joone alla ka selle suve veeseiklustele, mida kogunes kokku täpselt 25 saare/laiu külastust. Tänane oli tõeline Grande Finale!
Mina kuulusin selle inimmassi hulka, kes arvab, et nemad siia saarele ei jõuagi. Enamus ei tea tema olemasolustki. Minule tundus väga kauge ja üksik. Algul polnud saareke isegi geopeituse aardega tähistatud. Vaid sündmustel vahel harva kuulsin sosinaid ja soove, et sinna võiks panna ja seal võiks olla. Ikkagi geokaardil tähistamist vajav koht, Eestimaa põhjapoolseim saar. Vahel esineb mälumängus, kuidas ta nüüd meie kaardilt puudu. Ja siis saigi neid Vaindloo nimelisi aardeid lausa kaks korraga. Minul mineku plaani ikka polnud, Aga näe, saatus arvas teisiti ning ulatas abikäe. Siinkohal soovin tänada Helenit ja Mari meie sõidu korraldamise eest!
Meri tundus sõiduks veidi tormine, aga tegelikult torm see ju veel polnud ning kapten Mart juhtis paadi kindlakäeliselt lainetesse. Eks me kõik mõtlesime sellest kuidas ilm oli nädalaga muutunud, nädal tagasi +27, avamereujumine ja nüüd selline +12, kindad ja mütsid vajalikud. Kõige rohkem ilmutas meri oma iseloomu saarele randumisel, kui Mart ja Piret said temaga kõvasti rinda pista, et paat sujuvalt kivide vahele saaks. Piret, sa oled üks uskumatu naine, kuidas sa seal meres toimetad. Me nägime ühte hetke sellest, mille sarnaseid hetki lugesime Keril oleku memuaaridest. Kui meri ja tuul ümber saare möllasid, siis keskpaigas nö. hooneterõnga keskel oli mõnus peaaegu tuulevaikne. Tutvumist alustasime aidahoonest, mis nüüd on lausa saarehotelliks ristitud. Kõige rohkem püüdis pilku majakas. Mind võlus ta tegelikult hoopis seestpoolt. Ta pole üldse kõrge ja selles peitus minu jaoks tema võlu - sihvakas, pisike ja ilus. Järgmiseks suundusime neemele Vaindloo aarde juurde ning edasi oli chill ja puhkus. Siis kui kapten Mart vaatas juba paadi poole, sai saarevaht pajatustevoo üles ning kuulsime põnevaid lugusid minevikust ja saarest. Kui tagasiminekuks läks, oli saarevaht juba tegus mees ning soovitas paadi hoopis teisele poole saart tuua.
Sõidu peal merd vaadates tuli igasugu mõtteid loodusest ja stiihiatest. Kuidas meri oskab üllatada, lainetab ja siis sekka viskab neid nö. üheksandaid laineid. Meie saime tegelikult "kolmanda laine", nii sain ma Marianne jutust aru, sest mina oma istekohalt paadi nina ei näinud. Ühel hetkel sõitsime vee peal ning järgmisel hetkel olime üle pea vee all. See käis väga kiirelt. Esimene mõte oli, et kus ma olen. Istun paadis ning vesi on üle pea. Mitte midagi ei saanud aru, mis toimub. Umbes kolmas mõte, kui juba minu nina jälle vee peal oli ja meri vaid põlvini, et kas Mariann ikka jäi paati selle veesurvega. Oma kohalt ma teda ei näinud, aga et keegi paanikat ei teinud, siis eeldasin, et ilmselt on ta alles. Edasi oleksin kangesti tahtnud aidata vee välja loopimisel, aga tundsin end üsna ülearusena nii sealpool, kus vesi loksus, kui ka teisel pool (ninas), kust vesi kippus ikka veel sisse tulema. Kaptenil oli kõik kontrolli all. Ütles, et uus huvitav kogemus. Paat oli ka äge, ise vett täis, aga püsib vee peal. Vesi sai väljaloobitud ning sõit jätkus. Huvitav on see olulisuse teema, teate küll 1 juuksekarv peas või supis. Meil oli nüüd samamoodi. Kui enne oli vaja veepiisake pingilt ära pühkida enne istumist, siis nüüd polnud vesi enam üldse oluline. Kõik olid läbimärjad. Mõned tibad vihma, mis üritas sadama hakata, jätsid täiesti ebaolulise tunde. Edasi oligi vaid meri, väiksemad lained, suuremad lained, harjad ja kuristikud. Paar korda veel tabasin pildi, et minu pool parda all oli tühjus ja meie sõitsime laineharjal tühjuse kohal. Tunni ajaga jõudsime tagasi Eisma sadamasse. Meeleolu oli ülev ja päev täis seikluseid oli äge.
Tänan kõiki selle toreda päeva eest!
Saarele minekuks tuli nii hää pakkumine, et keelduda ei saand. Sadamas seda "mittemidagiütlevat" paati nähes, see pakkumine nii hää ei tundudnud, mina polnud enne sellist merelooma enne näind, liiatigi veel sõitnud. Aga ega aega ei antud ümbermõtlemiseks, päästevest tundus kõige turvalisem asi hetkel. Ja siis see algas, siuke kiirus sellel nökatsil - mul jäi esiti hirmust hingki rinnus kinni. Kõik see hajus esimeste kilomeetritega ja kui Mart küsis "kuda tunne on?" ja ma kohmasin, et "jajaa, paluks jh kiiremini!", siis ta lükkaski kangi ja ma pole üldse kindel, et paadipõhi merd siis üldse puudutas, sest no 70km tunnis on ka autoga kruusateel vahel liig, mis liig. Siin aga oli puhas nauding, ilm oli ülisoe, lauspäike paistis, ujusin esimest korda avamerel ja seda veel hülgetega koos, suur, suur aitäh kaasa kutsumast, aitäh üliturvalise ja ägeda takso ja aitäh seltskonna eest, mul oli ülitore päev!
...nüüd lugedes nädal hiljem käinute logisid - oleks see olnud minu 1ne selline paadisõit, siis koheselt oleks ta viimaseks vaeseke jäänudki...
Ma ei tea küll, kuda mul on elus ikka nii läind, et igast olukorrast libisen mina siin elus lihtsalt läbi nagu nuga soojast võist!
Kasutasime ära suve viimase kuuma ilma ja võtsime hommikul suuna Eismalt Vaindloo poole. Meresõit sujus kiirelt ja peagi hakkas Vaindloo saar lähenema ja mõni hetk hiljem randusime saarevahi paadi kõrval. Saarevaht tervitas meid ja saatis meid saarega tutvuma. Uudistamist saarel jagus kuigi saar ise on pisikene. Vanad hooned, majakas, radarimast, helikopteri maandumisplats, Vaindloo hiidrahn (suuriselt Eesti neljas rändrahn) jpm. See oli saare teine aare, mida otsisime saarega tutvudes. Siis kui olime majaka rõdul, saabus saarele lisaks üks paat mugudega. Siia saarele oleks võinud kauemakski jääda aga ühel hetkel võtsime suuna tagasi paadi poole. Soovijad tegid enne lahkumist veel supluse ja seejärel võtsime juba suuna Eisma poole. Lahkudes nägime ka hüljest korduvalt meid uudistamas. Merel tegime veel paar ujumispeatust 22 kraadises merevees. Täna oli lihtsalt võrratu merereis. Tänud toredale seltskonnale ja kapten Mardile!
Kormoranid istusid eemal kivide otsas, ei seganud aga nemad meid ega meie neid. Toru oli täitsa toru. Panime nimed kirja ja suundusime vaatamisväärsustega tutvuma. Tänud aarde eest ja muidugi ka tänu imelise paadiretke eest kaptenile.
Saare teise aarde leid,õnneks toru osutus meeldivaks.Aarded leitud,pärast jõime teed ning käisime ujumas.Aitäh!
See aare tuli lihtsamalt ning nüüd oli meil saarel paar tundi vaba aega, et ajalooga tutvuda ja saarevahiga lobiseda. Tänud!
Lõpuks sai siis teoks eesti põhjapoolseima tipu külastus. Esmakordselt tekkis mõte minna Vaindloole juba 2 aastat tagasi aga siis jäi see ära. Ilmselt toonane noorkapten vaatas kaarti ja nägi kui kaugel see saar päriselt on. Eelmine aasta jäi minek ilma tõttu ära lausa kahel korral. Ja nüüd see sai siis lõpuks teoks. Ilm oli ideaalne, meri vaikne ja päike säras terve päeva. Saarel veetsime lausa 5 tundi! Korra elus tasub seal ikka ära käia ja ilma geopeituseta ei oleks sinna ilmselt veel läinud! Tänud!
Pärast jutlemist ja väikest ekskurseerimist säädsime sammud saare põhjaosa poole. Üllatusega leidsime sealt ehitise, mida saarel varemkäinud enne näinud polnud. Teised muidugi ka. Aardeleiuga probleeme polnud, see jäi kohe silma, sest peidus ta ei olnud. Minu ettekujutus, et pean aaret kõrgest torust lindude rünnakuid tõrjudes otsima, osutus seekord täiesti valeks. Aare vedeles lihtsalt maas. Tore, et maastiku ümberkujundajad ta alles olid jätnud!
Telefon töötas ja peitjaga konsulteerides panin aarde natuke varjulisemasse kohta. Mu telefoni järgi on uus peidukoht 4-5m vanast nullist. Maa-ameti kaardi järgi on vist isegi lähemal. Igatahes on jätkuvalt abi vihjest, kui te mingil põhjusel seda vajate.
Kuni ma vaikselt ümberkorraldusi tegin, Anora mängis ja teised vaikselt rääkisid, jäid linnud järjest rahulikumaks ning vaiksemaks. Küllap mõistsid, et meist neile ohtu pole. Selles paigas tajusin, kui imeline tänane päev on! Rahulik, vaikne, soe, toreda seltskonnaga, eemal linnakärast ning kiirustamisest, mõnusa väikesaarereisiga, kus ma kunagi varem käinud pole. Nii ilus ja hea oli!
Kui ma uue peidukaga rahule jäin, uurisime Bavarotti kivi ja suundusime mõnusasse varjulisse paika piknikut pidama. Seal istudes ja lobisedes tuli saare tunne täiesti sisse. Aeg hakkas tasapisi seisma. Teised naised arvasid, et peaks vähemalt ühe öö saarel veetma, et õiget tunnet kätte saada. Ma ei tea üksikul saarel ööbimisest midagi, nii et uskusin neid. Aga hea tunne jäi.
Kõhud said täis, nüüd tuli liigutada. Kõigepealt ronisime tuletorni vaateid kaema ja siis tegime suplust. Vesi oli mõnusalt karge. Tegelikult muidugi soe, aga kehad olid kuumad, nii et tundus karge. Lõpuks uuris Mart, kas kellelgi on kiire. Selliseid meil kaasas polnud, nii et nüüd järgnes hülgevaatlus. Uudishimulikud hülgepoisid uurisid meid hoolega ja meie vaatasime neid vastu. Väga vahva!
Tagasiteel oli meri plekk. Sõit läks vist veel kiiremini kui tulek.
Oh, kui imeline päev see oli! Uskumatult kaunis ja tore. Ja et asi veel ilusamaks läheks, tegime Rutja pisikohvikus jäätisepeatuse. Vaatasime luigekolooniaid ja lasime päikesel end paitada ja jäätisel suus sulada...
Nüüd ma siin mõmisen mõnust ja üritan häid tundeid kirja saada. On see üldse võimalik?
Suur tänu, armsad sõbrad, selle imelise päeva eest!
Torni ja hotelli külastuse ning purjeka ja rändrahnuga tutvumise järel jätkasime mõnusat kulgemist saarel. Olin varem lugenud Karli-Maire-Lauri logisid sõjakatest lindudest, kes teise karbi piirkonda kiivalt kaitsevad. Ettevaatlikult ja peade kohal toimuvat jälgides lähenesime aardele, aga üllatuseks ei tahtnud meid keegi rünnata, mõned uurivad pilgud meile siiski taevast häälitsuste saatel heideti, aga isegi kaitsvaid poose polnud vaja võtta. Me ise naljatasime küll, et me oleme lihtsalt nii toredad, et meid lubati sõbralikult ringi vaatama;). Eks tegelikult ilmselt olid linnupojad tänaseks juba piisavalt suured ning meid enam neile ohuks ei peetud. Lindude suurt hulka arvestades me siiski nende rahu rikkuma ei läinud ning saare siinpoolses tipus jäi käimata.
Jalutasime piki randa teise tippu, kus oli merevees sulistamas vaid üks graatsiline luigepaar oma järeltulijatega.
Uitasime ringi, ajasime veel juttu saarevahiga, oli mõnus olemine, kuid lõpuks oli aeg asuda tagasiteele, sest kapten Mart teadis täpselt, et tuul on juba tõusnud ning tõuseb veel. Lehvitasime saarevahile ning ronisime paati.
Hehee, nats haruldane sel suvel Mardi paadiga sõites, aga nüüd polnudki mina see, kes kõige märjemaks saab;):). Tagasiteel oli hoopis Kristo see õnnelik, kellel riided juba varsti tilkusid. Nojah, mis ma targutan, eks sain minagi mõned sahmakad.
Traditsiooniks vist on saanud Mardiga Vaindloolt tulles ka avamere ujumine. Ega me ei saanud kehvemad olla! Vastupidi, ikka vapramad!;) Mis viga oli ju neil sulistada, kes siin 30+ kraadise ilma ja 26+ kraadise mereveega käisid…:) aga ega me pole ju nõrgad, mis sellest, et täna merevesi kõigest 19 kraadi ja õhk heal juhul ka umbes 19 kraadi. Muidugi ujume! Sest see ettevõtmine tundus nii põnev, et isegi minusugune külmavares ei kahelnud. Keset merd peataski Mart paadi ning viskasime riided seljast ning ennast üle parda. Mandri pool taustaks tume ja ähvardav taevas, lained loksumas (tahaks hoobelda, et peaaegu üle pea… tegelt nii hull polnud muidugi, kuigi keset merd laineharjadel ikka valged jänkud lustisid)
ja ei olnud külm, nii uskumatuna kui see minu suust kõlab.
Äge oli! Ära tegime.
Oli taas üks väga äge mereretk. Ei arvanud, et mina sel suvel Vaindloole jõuan, aga väga vahva oli, et jõudsin.
Suur tänu, Mart! Aitäh kaaslastele, oli tore!
Tänud ka peitjale.
Mõnus olemine jätkus saarel selle aarde poole liikumisega. Ei teagi kas me olime nii toredad või vaiksed või ei paistnud ohtlikud, aga linnud meid õnneks ei rünnanud :-) Jälgisid, aga jäid soliidsesse kaugusesse. Nimed said kirja ja tänud peitjatele. Logid kirjas ja saarele tiir peale tehtud asusime tagasiteele kuna ilm oli järsult muutumas ja lainet oli tekkima hakanud. Tagasitee esimestel meetritel sai selgeks, et teekond tuleb aeglasem ja auklikum ja kui esimene laine mind läbimärjaks tegi siis oli selge, et pole probleemi mingil hetkel avamereujumist teha, mida Mart lahkelt pakkus. Umbes 5km rannast sai siis ka korra vette sulpsatud ja siis ka paati ronimist proovitud, mis polnud just kergete killast. Sadama lähistele jõudes oli laine kadunud nagu poleks teda kunagi olnudki. Tänud Mardile saarele viimast ja tagasitoomast ja mõnusale seltskonnale ka tänud.
Pärast purjekat tulime otsisime ka selle aarde üles. Üks kajakas oli väga kaitsev/kiusav/ründav, kellel oli oma osa mu komistamises ja okkalise põõsas madistamises, aga muidu möödus logimine ilma suuremate probleemideta. Aitäh!
Kui naaberaare leitud sai, jalutasime loomulikult ka siia. Aardevalvurid, kajakad, tiirutasid me ümber ja jälgisid iga me sammu. Tõepoolest, ei ole varem sellises kohas ja sellises ohus olnud, et linnud ründaks, aga siin küll tuli ikka pidevalt ringi vaadata ja ei saanud end unustada, kohe varitses oht. Õnneks saime kamba peale kenasti nimed kirja ja kõik jäid ka (peaaegu) terveks.
Peale leidu vestlesime veel saarevahiga, külastasime majakat, vaatasime vaateid ning oligi aeg tagasiteele asuda. Oli mõnus reis hea seltskonnaga ning kuigi see vahemaa saare ja mandri vahel on päris suur, siis tegelikult möödus see sõit kiirelt. Tänud aardemeistrile ning muidugi Mardile meie sõidutamise eest!
Tundub, et kord aastas seda väikesaart külastada hakkab vaikselt traditsiooniks saama.
Nii tore oli tulla saarel olevat naaberaaret ka kaema. See on väga korralikud aardevalvurid endale saanud, kuid õnneks nad hoiatavad enne, kui tegutsevad.
Tänan peitmast.
Kuna siin on eelnevalt juba kõik ära öeldud, siis ma pikka kõne pidama ei hakka. :D Tänan ainult Marti ja Piretit, et nad meile sellise toreda päeva korraldasid! Aitäh!
Ja muidugi tänan peitjat aarde eest! :)
Olime saanud vihje, et kajakad võivad olla päris sõjakad ja et neid tõrjuda, siis peaks pea kohale ühe tuusti hankima. Hakkasime aarde poole minema. Mida lähemale jõudsime, seda tigedamaks kajakad muutusid. Tundus, et ühe pesa on üsna aarde juures ja tema oli eriti kuri. Kiiresti tegutsedes õnnestus Lauril aarde välja sikutada ja saime nimed kirja panna. Kui aarded otsitud, siis saime veel külastada põhjapoolseimat sauna ja merevees ennast jahutada. Oli väga tore veidi teistsugune geopäev. Suur aitäh kõigile, kes selle võimalikuks tegid!
Selle aarde kätte saamine oli juba keerulisem. Linnud ei olnud väga rahul, et me sinna läksime ja eriti kuri oli üks kajakas, kes meid korduvalt ründas. Kuidagi kiiresti tegutsedes saime ikka aarde kätte, nimed kirja ja topsi tagasi. Loodetavasti jäi kajakas ka üldjoontes kogu protseduuriga rahule, sest kahju me pesale ega millelegi ümbruses ei teinud. Aarded logitud, suundusime tagasi "sadama" juurde, kus saun oli juba peaaegu valmis. Ei ole mina muidu eriline sauna fänn aga no peab ju ikka kasutama võimalust käia Eesti kõige põhja poolsemas saunas :D Kuumus oli päris käre ja kaua seal ei kannatanud olla. Parim osa oli see, et sai välja ja õues olev +30 kraadi ei tundunud enam üldse hull vaid oli võrreldes saunaga päris hea :D Suured tänud Piretile ja Mardile võimaluse eest saart külastada ja veel lisaks ainulaadse sauna boonuse eest! Oli üks tore päev :) Tänud peitjatele ka, et oli põhjust saarele minna!
Vaindloo saare teise aarde ümbruse olid vallutanud kajakad. Haarasime endale kätte pikad rookõrred, et üksikuid ründavaid linde eemal hoida. Pärast saime muidugi hoopis parema soovituse, mis pidavat väga hästi töötama. Aitama pidi see kui pea peale panna päikeseprillid. Nulli jõudes otsisin ma täiesti õigest kohast aga üks kajakas tegi häirivalt palju madalsööste täpselt üle mu pea. Nii sai mu taluvuslävi ületatud. Laur läks ise katsetama ja meie hoidsime sellel kajakal seniks silma peal ja andsime märku kui hakkab lähenema. Selline koostöö sujus väga hästi ja saime lõpuks ka nimed kirja ning saare põhjatipust ära põgeneda.
Edukatele logimisprotseduuridele järgnes esmalt piknik. Pärast seda oli aeg minna Eesti põhjapoolseimasse sauna, mille Mart ja Piret olid paadiga kaasa võtnud ning vee äärde üles seadnud. Saarevaht teadis rääkida, et 8 aasta jooksul kui ta seal viibinud, pole ta Vaindlool sauna saanud. Nüüd ühines meiega ajalugu tegema. Kuigi õues oli üle 30 kraadi sooja, siis saunast välja tulles oli üllatavalt normaalne leitsaku käes viibida. Ja muidugi otsejoones merre minemine oli ka mõnus. Pärast saunatamist sai veel hiigelsuure rahnu otsas turnitud. Põgusalt saime ka saarel olevates hoonetes ringi vaadata. Märkamatult olid möödunud tunnid ja lainetavast merest saanud peegelsile platoo. Lõpetuseks sissekanne kohalikku logiraamatusse ja oligi aeg lahkuda.
Tagasiteel käidi välja veel plaan, et kas keegi oleks huvitatud avamere ujumisest. Kuna ma kunagi midagi sellist teinud ei olnud ja igasugustele erilistele kogemustele olen alati avatud, siis pakkus koheselt huvi. Kahtlus oli ainult selles, et kuidas paati tagasi saab. Saime lihtsa õpetuse kuidas paati tagasi ronimine käib. Seejärel jäi veel ülesandeks leida Soome lahest koht kus ei vohaks sinivetikas. Ning siis võiski ujuma suunduda. Vesi oli 25,9 kraadi soe. Kui ei oleks ise käinud, siis ei usuks. Pärast väikest ujumispausi maabusime Eisma sadamas ja oligi üks pikalt meeldejääv Vaindloo seiklus läbi.
Aitäh Mardile ja Piretile sellise võimaluse eest Vaindlood külastada!
Aitäh ka Ingele ja Raivole siia aardeid peitmast!
Tegemist oli ühtlasi ka minu GP5400 leiuga.
Vägev seiklus oli! Aitäh Triinule, kes organiseeris väljasõidu!
Nii popp sihtkoht, et me ei mahtunud raamatus enam kolmandatekski :).
Ihhhh, see suvi! /pikk pea alaspidi naeratavate emotikonide märgirida/; me oleme Indyga saanud kaasa lihtsalt niiiiii paljudele ägedatele seiklustele! Ja see tänane tripp sattus ka nii, et Triin oma väikesaarte kollaseksvärvimise projekti raames organiseeris sõitu Vaindloole ja mina sain lahke pakkumise täita viimane vaba koht paadis :). Indy seekord kaasa küll ei tulnudki (Helen võttis ta lahkesti enda juurde hoidu meie käigu ajaks :)) ning tagasi sain õhtul koera, kel seljataga taaskord mõnus puhkus. Jaa, sest Helen viis ta ju meie merel oleku ajal mitmeks tunniks inimtühjadesse randadesse jooksma ja merre käppi leotama ning seega te võite mõista, miks loom ainult nohises koju sõites väsinult ja rahulolevana keras auto tagaistmel ning miks ta alati Heleni ja Salmega kohtudes on valmis juba nende kaugelt nähtavale ilmumisel suurest heameelest taguotsa küljest väntama või auto kõrval seisma juhtudes selle plekid sabaga intensiivselt vehkides mõlki prõmmima… :D.
Tripp ise oli meile ka mõnusmõnusmõnus, Eismale kohale jõudes skoorisime kõigepealt Hanno lihtsa E11-aarde ning seejärel lipsasime sadamasse, kus Mart (Marlai) meid juba ootaski :). Mööda silda paadi poole minnes meid sõidutav alus alguses teiste tagant välja ei paistnudki aga viimasesse kaivahemikku keerates ilmus kenasti nähtavale. Ja oi mis vinget sõitu siis see pisike püss tegi, Mart andis ikka korraliku kihutamisklopperitivoli meile merel :D, sõltumata isegi sellest, et veepind oli suht plekk. Ja ma ei tea mida ma mõtlesin, kui ennast hommikul napilt Kamtšatkale mineku valmiduseni riidesse toppisin suures hirmus merel kringliks külmuda, tegelikult polnud ju üldse külm ja paras oleks olnud seal plätudes ja lühikestes pükstes olla. Tagasiteel sättisin igatahes kõvasti kohasemalt endale kihte selga ning tegelikult juhtus nii, et sulpsasime kapteni lahkel pakkumisel üldse keset avamerd vette :D. Ma riietega järjekordselt sest ujukaid mul ju kaasas polnud aga noh, kus sa siis sellise, tõenäoliselt elus üks kord ette tuleva võimaluse käest lased… A trikoo pole küll see suvi seni mul vett näinudki, kui nii edasi läheb, lööb see riidetükk pensionini vastu… :D.
Ma ei… See oli lihtsalt nii äge ja emotsioone täis sõit ja käik, lobasime saarel, ronisime hiigelrahnu otsa, inspekteerisime tuletorni, otsisime aardeid… Mart oli lihtalt supertore ja kaaslased ägedad ja mina keset seda kõike nagu väike laps kommipoes :). Aitäh veelkord kõigile asjaosalistele selle ägeda päeva eest, Helenile koerahoiu, Mardile sõidutamise, Triinule kogu tripi organiseerimise ning Maritile ja Kairile mõnusa seltsi eest; 07.07 käik Vaindloole oli kahtlemata üks mu selle suve tippgeoelamusi :).
Kui sain Linnapreililt kutse Vaindloole, olin koheselt nõus liituma. Õnneks sai ka ämm lapsi vaatama tulla ja seiklusterohke kolmapäev võis alata. Eelnevaid logisid lugedes sain aru, et lindude jaoks oleme seal kutsumata külalised ja nii mu varustusse kiiver lisandus. Saarele jõudes terivtasime saarevahti ja seadsime sammud aarde poole, algselt arvasin, et kiivrit polegi vaja aga mida samm edasi, seda kurjemaks linnud muutusid ning peagi liikusin edasi kiiver peas. Kiire leid, raske logimine. Nimed kirjas, liikusime majade poole tagasi, et mitte rohkem linde häirida. Aitäh!
Ilmselt on igal geopeituril teatud nö. bucketlist, mis aardeid tahaks ära leida ja logida. Igatahes linnapreili geopeituse soovilistis on pikemat aega seisnud Vaindloo saar kui üks kauge ja eriline sihtkoht. Otsisin juba eelmine aasta paadimeest ega suutnud leida, kes võiks sinna viia. Nähes nüüd Raivo logi ja infot, oli selge, kelle poole peaks pöörduma. Minu suureks rõõmuks saime väga kiirelt paadimees Mardiga aja klappima ning veelgi suuremaks rõõmuks osutus,et valitud päev ja aeg oli ideaalse ilmaga. Ja väike ja äge naiste seltskond läkski kolmapäeva pealelõunal Vaindloo saart vallutama. Kõigepealt tunnine paadisõit, siis kurjade kohalike asukate pilgu all logisime saare uusima aarde ja seejärel juba "vanem aare". Kui juba saarel, siis rändrahnu juurde ning majakasse. Tegime pausi kuna saarel oli soojem kui Soome saunas ja Maris pani ka külalisteraamatusse logi kirja. Tagasiteel tegi paadimees pausi ning julged (loe: Maris, Marit ja Kairi) käisid avameres ujumas. Vesi oli 24 kraadi ja sügavus ainult 70 meetrit ;) Üliäge retk kolmapäevasel pealelõunal. Ja suur aitäh paadimees Mardile ;)
Leitud koos teiste geopeituritega pärast seda, kui Raivo kusagile ära kadus ja uuest karbist meile siis tagasi tulles teatas. Aitäh teise aarde avaldamise eest Raivole!
Mulle meeldis väga nn hotellituba saarel. :)
Testleid. Täna siis peale purjeka leidu, kadus Raivo Vaindlool teadmata suunas. Meie kuulasime jätkuvalt Vellolt kohalikke lugusid ja aeg-ajalt kutsus Viive kolmjala juurde linde kaema ja Villu ei olnud veel tulnud. Pärast leidu oli meil endiselt saarel veel palju avastamist ja lugusid kuulata. Tänud.