OOO aare

Kui Hassalaid oli võtud, siis suund selle virtuka peale. Huvitav, et paaris kohas oli vesi isegi jääle peale tunginud. Keeruline ju minna polnud jälgi vaid geosõprade tallamustreid. Nii siis sai päris pikalt mööda säärt liigutud, kuni ühes kohas oli hästi palju tallumise jälgi - asi selge jõudsime kohale. Kohustuslikud pildid ja tagasiteele. Veidi eemal askeldas üks kalames autoga jääl. Mõne lagedama kohapeal oli jää hästi selge ja võis ise veenduda, et täna olnuks see aarde ka drive-in. Tänud!

Tee pealt sai juba paar aaret võetud ning siis võtsime suunaks ka selle kaugema punkti, ei saa ju sellise ilusa ilmaga ta tegemata jääda. Eelnevad otsijate maanteed on tuul eest juba ära puhunud, tegime omad teed siis ise sisse. Nullis midagi aru ei saaks kui GPS peal ei oleks, selline huvitav koht kohe! Nautisime päikest, jäist tuult ja kuuma teed, tegime kohustuslikud pildid ning matkasime tagasi auto poole. Tagasiteel nägime ka autot jää peal ja selle ümber inimesi askeldamas. Aitäh!

Viimane ühine aare selleks õhtuks. Tee sinnani oli veidi pikem, kui eelnevatel aaretel. Hoolimata hilisest kellaajast, ei olnud veel väsinud. Kui siis, veidi haigutama ajas. Veidi vanemaks jäin ka selle kõndimisega.. st, läksin külmast halliks peast 😂😂
Iseenesest mõnus kulgemine. Oli olukordi, kus oleksin peaaegu kukkunud - jõllita veel kuud ja ühte "punakat" tähte, mida Harrys sihiks andis. Lumi sätendas korralikult kuuvalgel ja meri oli nii vaikne 🙃 Pildid tehtud ja aarde asukoht tuvastatud. Tänud kõikidele asjaosalistele!

Hassalaiult siis otse siia. Jällegi mõnus kulgemine, jää kandis kenasti. Kuigi- hiljem tagantpool tulijad rääkisid, et mingis kohas olid me jäljed veega täitunud olnud. Vähemalt jäänaaskleid vaja ei läinud. Tegelikult ei läinudki eriti midagi vaja peale kõndimise- taevas oli selge, Kuu valgustas piisavalt- nii sai pealambita hakkama ning kuna tähed paistsid, siis kompass ütles, et vaja Orioni heledaima tähe Rigeli poole suunduda, st polnud vaja ka nina telefonis passida.
Jah, ajad on veidi muutunud- nõue, et teha pilt nii endast, kui ka GPS seadmest- tänapäeval see GPS seade on ka ju fotoaparaat, ehk et keeruline. Tegin siis kellast pilti, see näitab küll koordinaate ca 5.5m mööda.
Tore jalutuskäik meeldivas seltskonnas, teinekordki!

Kui juba siinkandis olime, tundus ebaõiglane see virtukas tegemata jätta. Kuradi vahva kuradisäär siin, aitäh siia kutsumast!

ohohooo! hasselaiul otsustasime, et tuleb ikka siin ka jalg maha saada, kuigi 2*2km käia. üliäge koht see Kuradi säär. ja seda oli kuulda - jää tegi siinkandis ikka üsna õõvastavaid helisid. aitäh aarde eest, mis jääb meelde kui ratastooliga ligipääsetav kuuvalgusepromenaad.

Tänane peaeesmärk. Maabusime sääre ühes otsas ja jalutasime teise. Kuigi sadamakapten lubas madalat vett ulatus see kohati peaaegu poolde säärde. Ka null oli seekord vee all. Aitäh!

Väga lahe moodustis.

Ei tulnud siia üldse plaaniga tulla geopeitust tegema. Tahtsime seiklust ja avastada seda müstilist kohta nagu Oosäär. Seikluspartner abil saime suure kanuuga kambaga Oosäärele ja lisaks saime palju põnevaid teadmisi juurde. Ideaalne ilm ja tore kamp! Lisaks selline lisaboonus nagu geopeitus.
Seekord piirdusime Oosääre ja Hassalaiuga. Järgmine kord äkki juba kaugemale kormorane avastama.

Eks selle aarde värvikad logid on minulegi erinevatel aegadel silma jäänud. Ise ei olnud siiski kordagi sisulisemalt kui “oh, peaks ka ette võtma!” selle aarde vallutamise peale mõelnud. Kui Ruhnul jutt täiesti planeerimatult aga OOO peale läks, polnud enam mingit “peaks’i”, mõttest sai telefonikõne ja kõnele järgnes konkreetne plaan :). Heleni kiire organiseerimisvõime on muidugi ka lihtsalt imetlusväärne...

Aarde enda juurde saime nii, et pool teed aerutasime ja teise poole läksime jala. Väga omamoodi koht, need pikad peenikesed maakriipsud meres on ikka erilised :). Ja kuigi lõppu jõudes tundus, et nullpunkt küll ennast telefonil kinni püüda ei lase, siis järjekindel ringitammumine viis lõpuks sihile…

Aitäh peitjatele kunagi nii põnevat aaret siia peitmast, ilma geopeituseta poleks kohe kindlasti siia sattunud!

Üldiselt mulle igasugused statistika põhised ja tabelite täitmisele suunatud aardeotsingud ei meeldi, siis enda leidmata aarete nimekirja olen ikka vahel vaadanud. Ja juba pikka aega oli seal 2001 aastast leidmata 3 aaret, neist kõige vanem just OOO aare. Ja kui paar päeva tagasi Ruhnus see teema jutuks tuli, siis hakkas kohe mõte kerima, et läheks ja otsiks siis selle aarde ära. Head asjad sünnivadki tavaliselt ilma pika planeerimiseta ja nii on ka tänase aardeleiuga. Liikusime Paatsalu sadamast saadud sõudepaadiga Hassalaiult Oosääre poole. Algul ikka meritsi paralleelselt maaribaga aga kui lainetus läks tugevamaks ja tundus, et jalgsi liiguksime kiiremini, kui seda suurt paati edasi punnides, siis randusime. Nii jäi jalgsirännakuks umbes 1,3 kilomeetrit. Väga mõnus astumine oli enamasti kivisel maaribal, kuid vahepeal ka jupike vees. Lõppu jõudes hakkas vesi üha kiiremini vastu tulema ja mõtlesime, et kas saame ikka kuival maal nulli kätte või tuleb veel ujuda. Õnneks oli täna vesi just nii parajalt kõrge, et kergelt varbad vees saime ennast nulli positsioneerida ja vajalikud pildid teha.

Ülimõnus päev ja ilm ja seltskond ja tore väljakutse selle aarde näol. Selliseid superlahedas kohas aardejahte võiks palju rohkem olla. See aare on kindlasti tugev kandidaat uue asukohata aarde Discovered while geocaching - Locationless Cache (GC9FAVE) logimiseks.

0 koha peal oli täna meri, ka sääre otsas olevat lisasaarekest polnud näha. Pilt pagarite logis, aitäh!

Paat jäi natuke eemale ja naised jalutasid nulli. Pildistasime ja edasi Pöörilaiule. Tagasiteel nägime kahte inimest nulli poole jalutamas ja arvasime nad geopeituriteks. Nüüd logi lugedes sai oletus kinnituse. Aitäh.

Tänud, väga tore matk läbi vee.

Leitud ja logitud. Aitäh!

Tänase päeva põhieesmärgile hakkasime lähenema aerupaadiga. Mõte oli, et aerutame kuhugi umbes laiu esimese kolmandikuni ja siis läheme jala nulli. No ja nii see teekond ka algas, kaasa võtsime paadist vaid veepudeli ja telefonid, määrisime ennast päiksekaitsekreemiga kokku ning hakkasime astuma. Kui pikem kuiv maa otsa sai, koorisin veidi riideid vähemaks ning jätsin need raskuskivi alla hoiule (tagantjäele tarkusena ei pruukinud see liiga tark mõte olla, sest kuigi minul vedas ja tagasipöördudes oli sellel alal korralik mõõn ja kõvasti rohkem kuiva maad vee alt väljas, siis oleks võinud juhtuda ka vastupidi ja mu riided oleksid põhimõtteliselt vee all :) Aga ikkagi üllatav kui kiiresti siin veetase muutub)
Igatahes kui tee vee alla läks, siis tuli teha mikrootsus, kas puuduliku ettevalmistusega ehk baleriinakingadega geopeitur läbib nüüd ülejäänud maa nendega vee sees kõmpides või läheb paljajalu? Viimane ei tundunud hea plaan ja nii need baleriinad veeristsed saidki. Muidu polnudki hullu, aga ära tahtsid jalast tulla ning pidin jalgu lohistama, et need jalas püsiksid :) Seega jätkasin teekonda jalalohinal. Ega siin muid sündmusi polnudki sel üsna lõputuna tundunud veeteel: kui et ehk Wingmän pani ees veidi liiga jooksu ja tee keskosa tahtis vahepeal ära kaduda ja leidsin end mingite eriti ligaste ja libedate kivide pealt, ning siis need 2 luike, kellest üks oli sellise näoga, et tahab mulle ilmselgelt lõuksi sõita.
Lõpuks jõudsin 000-i, kus Wingmän juba selfitas. Viimased paarkümmend meetrit olid natuke laiu kõrval ja seetõttu jällegi ekstra ligaste ja libedate kividega, aga jõudin nulli ja mölisesin natuke Wingmäniga, kes mind luikedele söödaks oli jätnud. Tegime veidi pilte ja screenshote ja siis müristas midagi kauguses selja taga - märkamatult oli ilm meresuunal aina süngemaks muutunud. Oli selge, et nüüd peab siva tagasi hakkama astuma. Ja kuna motivatsioon pimeda seljataguse ja harva mürinaga oli vägagi inspireeriv, siis oli tagasitee arvatavasti kõvasti kiirem kui tulek. Poolel teel paadiparklani korjasin oma kivi alla jäetud riided kokku. Ka paadiparkla oli vahepeal veest korralikult eemaldunud ja sai seda paati ikka vette sikutatud. Ja siis kukkus Wingmän aerutama nagu poleks homset :) Isegi minu tüürimehe oskused olid seljataguse motavatsiooni ajel nii erakorraliselt laitmatud, et sõitsime vist nagu piki nööri otse sadamasse. Veidi enne sadamat saime ka mõne vihmatilgaga pihta, aga üldiselt tundus, et tume pilv oli natuke teise suuna valinud.
Sadamas võitlesime end taaskord paksust vetikakihist läbi kai äärde ning siis võisime juba slaavi tümaka saatel, mis terrassilt kostis, kergendatult ohata ja liikuda edasi päeva pidulikuma osa juurde - ehk geojaanile siirdumise juurde.
Aitäh selle mereseikluse eest!

Ilm on olnud soosiv, et üritada selle aardeni pääsu. Otsustasime minna luurama Paatsalusse, et mis variandid seal on? Saimegi peremehega jutule ja pakuti võimalust rentida aerupaat. Kuna oli vaja jõuda geojaanile ning vee peale saime alles nelja paiku, siis esimene eesmärk oli Hassalaid, seal siis olusid ja kella vaadates edasisi plaane teha. Tunniga oli Hassalaid võetud ja kui juba nii kaugel olla, siis otsustasime peaeesmärgini jõuda. Jõhker laine oli vastu. Lootsin, et tagasi vähemalt on kerge tulla, muidugi muutis tuul vahepeal suunda ja päris tagant ei olnud kui sadamasse aerutasime. 1,4 km enne aaret maabusime maaribal, kuna jalgsi oli lootust kiiremini lõppu jõuda. Sellest 1,4 kilomeetrist oli kuiva teed kindlasti vähem kui pool, üle põlve ei läinud sügavus siiski kordagi (Wingmän ei uju!). Vesi oli tervel teekonnal õnneks kogu aeg stabiilselt soe. Lõpus tundus, et null on kuhugi suvalisse vette asetatud. Panin mööda vee all nähtavat rada ja olin juba nullist möödumas. Siis sumpasin läbi sügavama vee nulli. Tagasi pöördudes oli näha veel ühte maakitsust, mis enne märkamata jäi. Paadini jõudsime kenasti. Mingil hetkel hakkas müristama ja vihmaga ähvardama. Oli vaja aerudele tugevat survet avaldada, et mitte tormi kätte jääda ja mõistlikul ajal geojaanile jõuda. Kokku läks natuke vähem kui 3 tundi, paadiga läbisime ca 3 km ja jalutasime ca 3 km. Aitäh!

Saime Paatsalu sadamast aerupaadi, päästevestid ja loa merele minna. Pisikese arutamise järel olime juba Oosäärel. Matk sääre tippu kulges mõnusalt. Tipus väike piknik ja suplus ja tagasi. Aitäh huvitavasse kohta juhatamast.

Hassalaiu poolt kulgesime enamasti rahulikus tempos siia ja meie, kui turistid saime täna aluse peal olemist nautida ja vaadata, kuidas Kapten ja Junga tööd rabasid.

Sellele aardele siin on silm ikka aegajalt peale jäänud ja see koht on tundunud alati väga kauge ja kättesaamatuna. Tänane siia jõudmine oli aga puhas lust ja lillepidu. Kivisel triibul vete vahel jalutada oli omamoodi müstiline. Leidsin hulga vahvaid kivistisi. Üritasin nulli taga ajada aga see osutus oodatust raskemaks, ikka jäi meeter või paar puudu. Tegime mõned klõpsud ja edasi tuli meile veel üks täiesti üllatuslik retk, millest Kapten ja Junga vaikisid kuni viimse hetkeni.

Aitäh!

Ettevalmistusest ja hirmust sai laiu aarde juures juba päris pikalt kirjutatud. Kui mandrilt ringiga laiule tulles päris lahtist vett ei kohanudki siis laiu ja sääre vahel oli vesi lahti. Sai siis sääre peale tuldud ka üsnagi paraja ringiga, kusjuures avamere poolt nii nagu sadamas kohalik päästa ka rääkinud oli. Sääre peale jõudes oli ikka kuradima hea tunne küll, et maa jalge all, et ikka veel kuivad ja elus. Tegelikult oli enamus säärt ka jäätükkide ja jääga kaetud, ei olnudki kõige lihtsam jalutada. Umbes poole sääre peal oli meri juba igal pool jäätükkidega ja nende vahel vesi. Null sai ka siis jäätükkide peal seistes ülesse leitud, tükkide pragude vahelt paistis natuke maad ka. See oli üks kuramuse hirmus ja põnev seiklus. Suured tänud!

Krissu kirjutas eile mulle, et käisid seda aaret logimas. Ei viitsinud kohe süveneda kuigi oleks võinud- käisime eile ju suht lähedal. Kodus pärast vaatasin, Priit väga vaimustunud ei olnud, et tahan seda logima minna. Isegi hommikul küsis, et kas oled kindel- muidugi olin kindel. Väga ilus ilm oli, mõnus matk. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud. Tänud peitjale.

Suuraktsiooni statistina sai ka mulle osaks rõõm see maariba oma jalaga ära puudutada.

Suvel sai siin käidud süstaga, kuid kuna sel ajal oli tegu lindude pesitsusaja ja liikumispiiranguga (tegelikult ei teadnud ma ka mingi aarde olemasolust mitte tuhkagi), siis säärele oma jalga ei tõstnud. Praeguseid olusid ei anna küll toonastega võrrelda, kuid paik on siiski väga eriline. Täna oli siit selline mass üle käinud enne meid, et sai julgelt üle merejää sammuda. Oosäär ise on ka nii pikk riba, et ettevõtmine oli ikka päris korralik matk. Hiljem kogetud talvine päikseloojang pakkus küll täiesti erakordse looduselamise. Palju sa siis ikka seda päikest näed ja siis korraga selline ilu ja veel sellises kohas! Mandrile tagasi jõudsime hämaras. Ilmselt olime sel päeval ikkagi viimane seltskond, kuigi kindel ei või olla :)

Aitüma kõigepealt neile kes mind samuti kampa kutsusid.Üksi siia vaevalt oleks sattunud.Ühe otsa peale kulus meil veidi üle tunni,tagasitee aega ei oskagi öelda.Ilmselt alla tunni.
Üks õnnetu metssiga oli jääl oma otsa leidnud.Kotkad seirasid meid kõrgustest ja rebane või rebased olid samuti käinud matti võtmas. Äge matk ikkagi!

Kui ainus kahtlane koht ületatud sai, siis edasi oli juba täitsa mõnus astumine, lõpupoole küll jää natuke andis järele, aga õnneks oli selle all kuiv maa, nii et vähemalt märjaks saamise muret polnud. Vaatasime siis seal lõpus seda eimidagit, tegime pildid ära ja teekond tagasi võiski alata. Igatahes oli tore jalutamine mõnusas seltskonnas, tänud aarde eest!

Hassalaiult sai edasi siia . Lõpus kohustuslikud pildid ja teekond tagasi võis alata.
Tänud

Siia mul üksi asja ei olnud, ka ei häirinud mind täpike. Kui aga nädal tagasi siin käidi, siis hakkas FB aknasse kutseid sadama. No olid head kutsed, tulin. Küll aga välistati kõik suusad, uisud, tõuksid ja õigesti tegime, sest alguses oli palju lund ja no lõpus pikal peenikesel maaribal hiiglaslikud jääkamakad ja jää krobeline kui krokodillinahk. Mõlemal pool laius veeriba ja kahtlane jää, mis ka mind ei oleks kannatanud. Oleks pidanud vist järgmine päev siia tulema.

Meeldis see nö läbikukkumine, et jää murdus raksaki aga all oli kivine maapind. Tagasitulek oli minu jaoks paras katsumus, paks lumi. Lumi mulle sobib siis kui ta Kuutsemäel asub. Ja no see tuul, õnneks märkasin kodust mäesuusaprillid kaasa haarata. Tänud kutsumast, kogemuse võrra jälle rikkam, tänud toredatele kaaslastele ja sõbrale, kes õpetas kuda oleks lihtsamalt saanud tsiki-brikitades kohalkäimata logida.

Oli tore tunne olla nii suures segaste seltskonnas, aitäh teile!

Eelmisel pühapäeval hakkas arenema vestlus avada laidude hooaeg. Meri lubas kandvust ja jätkuvad külmad ilmad kasvatasid ainult paksust. Üsna kiirelt ja üksmeelselt jäime Hassalaiu ja Ooo aarde juurde. Paar tundi hiljem oli kuupäev paigas ning järjest kasvav seltskond lubas toredat matka.

Puhkekeskusest saime suuniseid oosääre külatuseks ja soovituse oma minekust teavitada merepäästekeskust sms teel. Teekonna algus oli piki oosäärt täitsa mugav. Teel kohtasime hulganisti rebase jälgi, ühte külmunud metssea nahka koos sõrgadega ja kahte taevas liuglevat kotkast. Lõpu poole muutus maastik veidi raskemaks jalge all pragunevate jäätükkide pärast ning pidi hoolega vaatama, kuhu astuda. Midagi hullu selles ei olnud, sest all oli kiviklibu, mitte vesi. Lõpus jõudsime nulli, tegime fotosessiooni ja pärast väikest puhkepausi oli aeg tagasi jalutamiseks. Kui minna oli väga hea, siis tagasiteel puhus tuul otse vastu. Veidi oli ebamugav kuid teadmine, et tagasitee on nagunii lühem lohutas. GC järgi minu 3000 leid. Aitäh.