BYOP 🟤 GPK 🟤

Aarde on peitnud geopeitur Geopabulatsiooniteaduste rajaja professor Pabulov, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe all servas) kaudu.

Enne interneti leiutamist pidid inimesed oma aega sisustama looduses loomade väljaheitehunnikuid vaadeldes. Uhke asi nagu pabulaindeks näitab, kui palju loom on liikunud ja kui palju on ta selle käigus kakanud. Kuid evolutsioon tegi ootamatu pöörde ning seetõttu tekkis geopabulaindeks. See tänapäevane teadusharu ei uuri metsaloomi, vaid erilist tõugu inimesi ehk geopeitureid, kelle küljest pudeneb loodusesse üllatavalt korrapäraste vahedega konteinereid. Kui tavapärane geopabulaindeks mõõdab pabulaid kilomeetri kohta, siis kaasaegsem (sellel nädalal loodud) teadus kasutab oluliselt täpsemat näitajat: geopabulaindeks ruutkilomeetri kohta (GPK). See kirjeldab, kui tihedalt on peitja suutnud mingi piirkonna konteineritega koloniseerida.

Teaduslik valem

kus:
GPK = geopabulaindeks, mõõdetuna ühikutes TU/km2;;
N = avaldatud geopabulate arv;
A = territooriumi pindala ruutkilomeetrites;
Ψ = peitmistungi potentsiaal ehk peitja sisemine vajadus täita kaardil olevaid tühje kohti;
R = ülevaataja vastupanu tegur. Väärtus kasvab võrdeliselt küsimuste arvuga stiilis "Siin on sul ainult 160m teise aardega vahet, peida palun ringi";
C₁₆₁ = universaalne geovahemaa kordaja;
ln = logaritm, sest teaduses peab vähemalt üks logaritm olema.

Mõõtühik
GPK-d mõõdetakse ühikutes TU ehk Topsiühik. Ühik võeti kasutusele pärast seda, kui teadlased tüdinesid pidevalt sõnade "aare", "tops", "karp" ja "mis krdi asi siin ripub" kasutamisest teaduskirjanduses. Metoodika töötas välja legendaarne geopabulatsiooniteadlane professor Pabulov. Tema olemasolu kohta puuduvad küll tõendid, kuid teadlased peavad seda detaili ebaoluliseks.

Tulemuste tõlgendamine ja skaala

0-5 TU/km2 -peitja sattus piirkonda kogemata. Võimalik, et ta käis lihtsalt jalutamas, otsis seeni või eksis ära. Looduslik ökosüsteem tuleb olukorraga veel iseseisvalt toime.
5-15 TU/km2 - mõõdukas geopabulatsioon. Peitja vaatab kaarti ning mõtleb, et siia võiks ju veel midagi panna.
15-25 TU/km2 - territoriaalse märgistamise faas. Selles staadiumis ei näe peitja enam metsa, vaid võimalikke peidukohti. Kõik kännud, puuõõnsused ja kuused liigitatakse automaatselt konteineri suuruse järgi erinevatesse peidukategooriatesse.
25-35 TU/km2 - äge geopabulatsioon. Aarete vahele jääv tühi ala kaardil põhjustab märgatavat ebamugavust. Isend võib sõita kümneid kilomeetreid ainult selleks, et kõrvaldada karjuv geograafiline ebaõiglus.
35-38 TU/km2 - kriitiline tase. Piirkonnas puuduvad praktiliselt looduslikud elupaigad. Kõik looduslikud ja mittelooduslikud objektid võivad sisaldada ja sisaldavadki suure tõenäosusega logiraamatut. Kohalikud geopeiturid hakkavad piirkonda kutsuma lihtsalt "selleks kohaks".

Absoluutne lagi
Teadlased ja geopeituse jumalad on seadnud universumi kasvule siiski karmi piiri lisaks valguse kiirusele, absoluutsele nulltemperatuurile - kahe aarde vaheline kaugus peab olema vähemalt 161 meetrit. Seetõttu on ühe ruutkilomeetri absoluutne teoreetiline kandevõime:

ehk 38,58 TU/km2
Kui peitja saavutab täpselt absoluutse väärtuse 38,58 TU/km2, ei ole tegemist enam normaalse inimesega, vaid kõrgelt optimeeritud organismiga, kes näeb kaardil 161-meetrist vaba ala sama selgelt nagu tavaline inimene näeb kesklinnas tasuta parkimiskohta. Sellise isendi kohta on dokumenteeritud juhtumeid, kus ta avastas kaardilt kahe aarde vahel 161,2-meetrise augu ja suutis selle täis peita.

Looduslikud vaenlased
Vaatamata oma kohanemisvõimele on kõrge geopabulaindeksiga peitjal siiski mõned looduslikud vaenlased.
Ülevaataja (Reviewerus pohatunuvatus) on peamine tippkiskja geopeituse toiduahelas. Ta toitub peamiselt vahekauguste kontrollimisest ning lausest: "See kahe aarde vaheline kaugus ei ole piisav."
Teine peitja (Cacheus konkurentus) võib hõivata peidukoha enne isendi saabumist. Selle tulemusel väljastab peitja tavaliselt valju ohke ja kordab rituaalset fraasi: "Hiljaks jäin. Peida ise või sulle peidetakse."
Elukaaslane (Domesticus marticus) on üks väheseid, kes suudab isendi aktiivsuse koheselt peatada küsimusega: "Kas sul neid topse juba igal pool metsas piisavalt ei ole?" Selle küsimuse vastu puudub enamikul peitjatel immuunsus.

*Eraldi teadusharuna väärib käsitlemist ka TBin-indeks (TBI). TBI mõõdab ideede, tekstide ja heade mõtete hulka. Kõrge TBI indeksiga isendi läheduses suureneb tõenäosus, et geopeitur loeb ühte aardekirjeldust, muigab, saab hea idee ning peidab mõne aja pärast ise midagi vahvat. Kuna nähtuse täpne toimemehhanism pole tänaseni teada, on teadlased pakkunud, et tegemist võib olla geouniversumi kvanttasemel leviva inspiratsiooniväljaga. Selle mõju ulatust uuritakse praegu salastatud projektis "Operation TBin". Tulemused avalikustatakse kohe, kui ÜRO, Keskkonnaamet, Riigi Infosüsteemi Amet, Maksu- ja Tolliamet, Statistikaamet, Päästeamet, Terviseamet, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ja Transpordiamet ning Muinsuskaitseamet selleks loa annavad.