Jaan Tatika Polügoon
Kirjeldus
19-mal aastasaja lõpul oliwad Jaan Tatikas ja Salomon Wesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad waimukangelased Tallinnas — kui mitte terwe maailma, siis ometigi kumbgi ühe inimese silmas, ja need inimesed oliwad nemad ise.
Kord lamas Jaan Tatikas harjunud wiisil mere ääres kõhuli maas ning wahtis mõtterikka näoga wagusalt wulisewate woogude pääle. „Mikspärast ei ole paadid nii tehtud, et nendega wee ja kuiwa maa pääl ühtlasi wõiks sõita?“ ümises Tatikas, oma nina otsast kinni hakkates. „Mikspärast ei ole merelaewad mitte ühes tükis ka õhulaewad? Ma tean nüüd, mis mind ühe pauguga kuulsaks teeb. Ma olen suur wäljamõtleja. Kahju et mu esimene leidus nii hirmus lihtlabane on!“ Tatikas kargas püsti ja tormas koju, nii et tolm taga oli. Töö edenes kiiresti. Kolme aasta pärast oli uus sõidu-, ujumise- ja lendamise-masin walmis. Tatikas kutsus sõbrad ja tuttawad kokku ja tegi nende nähes esiti kuiwa maa pääl sõidu katset. Katse oleks ilma kahtlemata wäga hästi korda läinnd, ’poleks mitte masinal üks tühine, kõrwaline wiga olnud, nimelt see, et ta koguni liikuda ei tahtnud. Siis tegi Tatikas weesõidu proowi. Kergesti oleks ta otsekohe Australiasse wõinud sõita, kui jällegi pisukest äpardust ei oleks juhtunud. Juhtus aga nii et Tatikas oma uue laewaga, mere põhja waos, enne kui ta weel õieti sai pääle istuda. Suure waewaga saiwad suremata leidja ja leidus uppumise surmast päästetud. Tatikas lubas nüüd otsekohe õhu sisse purjetada ja aegamööda kõige majakraamiga kuu pääle elama kolida. Ta wiis masina koju ja seadis ta oma maja katuse pääle üles. Lennumasin kõikus, kerkis ja —kukkus suure praginaga katuselt maha.
Selle pääle ta jättis selle masina mõneks ajaks seisma ja hakkas järgmist leidust ehitama. Tuttawatele oli ta segaselt märku andnud, et ta pea imestawa maailma ette ühe uue leidusega tahta astuda, mille abil toores liha ilma tuleta kõige pehmemaks, magusamaks praeks pidi muutuma. Ühel hommikul sündis Tatika majas hirmus plahwatus. Katus ja tema alune kamber lendasiwad kildudeks. Maja tükkide vahelt leitud lihaollus ei olnud siiski Tatika oma ihu, waid seesama looma liha, mida ta mõnede rohtude abil, millede hulgas ka püssirohu olused oliwad, praeks tahtnud muuta; need rohud olewat wist iseenesest põlema läinud ja plahwatust sünnitanud.
Tatikale sai politsei poolest kõwasti keelatud, edespidi kardetawate rohtudega mängida. Tatikas saanud selle peale hirmus vihaseks ja vastaliste tagakiusamist kurtes võttis nõuks oma katsetuste jaoks uus elupaik leida kus teda mitte eksitada ei võivat.
XOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXO
Tatikas istub oma töökojas nagu Minotaurus labürindi keskel – ja sama raske on ka geopeituril sinna ja tagasi saada kui Theseusel Minotaurust külastades. Tegu on järjekordse „võsakaga“ – kellele Salomon Vesipruuli ja Valduri aarded ei meeldinud, neil pole mõtet Tatika juurde kippuda. Matk ei ole küll pikk aga „veeteed“ on kariderohked ja õige tee leidmine võib algul arvatust kauem aega võtta. Füüsiliselt ei ole tegu nii raske ettevõtmisega kui Salomoni aare, aga väikese eripärana on abivahend ehk lihtsam kasutatav kahekesi (võimalik siiski ka üksi). Abivahendi kasutamisel arvestage, et tegu on Tatika loominguga – see mil moel ta esmapilgul arvates võiks toimida, ei pruugi see kõige õigem viis olla...
19-mal aastasaja lõpul oliwad Jaan Tatikas ja Salomon Wesipruul ilma kahtlemata kõige suuremad waimukangelased Tallinnas — kui mitte terwe maailma, siis ometigi kumbgi ühe inimese silmas, ja need inimesed oliwad nemad ise.
Kord lamas Jaan Tatikas harjunud wiisil mere ääres kõhuli maas ning wahtis mõtterikka näoga wagusalt wulisewate woogude pääle. „Mikspärast ei ole paadid nii tehtud, et nendega wee ja kuiwa maa pääl ühtlasi wõiks sõita?“ ümises Tatikas, oma nina otsast kinni hakkates. „Mikspärast ei ole merelaewad mitte ühes tükis ka õhulaewad? Ma tean nüüd, mis mind ühe pauguga kuulsaks teeb. Ma olen suur wäljamõtleja. Kahju et mu esimene leidus nii hirmus lihtlabane on!“ Tatikas kargas püsti ja tormas koju, nii et tolm taga oli. Töö edenes kiiresti. Kolme aasta pärast oli uus sõidu-, ujumise- ja lendamise-masin walmis. Tatikas kutsus sõbrad ja tuttawad kokku ja tegi nende nähes esiti kuiwa maa pääl sõidu katset. Katse oleks ilma kahtlemata wäga hästi korda läinnd, ’poleks mitte masinal üks tühine, kõrwaline wiga olnud, nimelt see, et ta koguni liikuda ei tahtnud. Siis tegi Tatikas weesõidu proowi. Kergesti oleks ta otsekohe Australiasse wõinud sõita, kui jällegi pisukest äpardust ei oleks juhtunud. Juhtus aga nii et Tatikas oma uue laewaga, mere põhja waos, enne kui ta weel õieti sai pääle istuda. Suure waewaga saiwad suremata leidja ja leidus uppumise surmast päästetud. Tatikas lubas nüüd otsekohe õhu sisse purjetada ja aegamööda kõige majakraamiga kuu pääle elama kolida. Ta wiis masina koju ja seadis ta oma maja katuse pääle üles. Lennumasin kõikus, kerkis ja —kukkus suure praginaga katuselt maha.
Selle pääle ta jättis selle masina mõneks ajaks seisma ja hakkas järgmist leidust ehitama. Tuttawatele oli ta segaselt märku andnud, et ta pea imestawa maailma ette ühe uue leidusega tahta astuda, mille abil toores liha ilma tuleta kõige pehmemaks, magusamaks praeks pidi muutuma. Ühel hommikul sündis Tatika majas hirmus plahwatus. Katus ja tema alune kamber lendasiwad kildudeks. Maja tükkide vahelt leitud lihaollus ei olnud siiski Tatika oma ihu, waid seesama looma liha, mida ta mõnede rohtude abil, millede hulgas ka püssirohu olused oliwad, praeks tahtnud muuta; need rohud olewat wist iseenesest põlema läinud ja plahwatust sünnitanud.
Tatikale sai politsei poolest kõwasti keelatud, edespidi kardetawate rohtudega mängida. Tatikas saanud selle peale hirmus vihaseks ja vastaliste tagakiusamist kurtes võttis nõuks oma katsetuste jaoks uus elupaik leida kus teda mitte eksitada ei võivat.
XOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXOXO
Tatikas istub oma töökojas nagu Minotaurus labürindi keskel – ja sama raske on ka geopeituril sinna ja tagasi saada kui Theseusel Minotaurust külastades. Tegu on järjekordse „võsakaga“ – kellele Salomon Vesipruuli ja Valduri aarded ei meeldinud, neil pole mõtet Tatika juurde kippuda. Matk ei ole küll pikk aga „veeteed“ on kariderohked ja õige tee leidmine võib algul arvatust kauem aega võtta. Füüsiliselt ei ole tegu nii raske ettevõtmisega kui Salomoni aare, aga väikese eripärana on abivahend ehk lihtsam kasutatav kahekesi (võimalik siiski ka üksi). Abivahendi kasutamisel arvestage, et tegu on Tatika loominguga – see mil moel ta esmapilgul arvates võiks toimida, ei pruugi see kõige õigem viis olla...
Läheduses olevad aarded
Logiteadete statistika
Logiteated
Indiana Jones ja Saaremaa Sooinsenerid
Mina kui Juturobot olen ilmselgelt rohkem Saalomon Vesipruul kui Jaan Tatikas ja laenan kõigepealt tuntud vaimumeistri sulge asjakohaseks taustaolude kirjelduseks:
Päikese kiired kuldasiwad puude latwasid nii et just nagu kullatud oliwad ja linnud laulsiwad puude latwades ja kui nad mitte ei oleks laulnud siis oleks sääl kaunis wagane lugu olnud aga nad laulsiwad ilusti ja see oli wäga ilus kuulda kellel aega oli kuulda, tuul kiigutas puude latwasid mis wäga ilus näha oli ehk ta küll suurem asi ei olnud ja taewas oli taewa karwa sinine...
Sellistes oludes oligi meel rõõmus ning pärast Separahu Mudakolli käest pääsemist oli vapratel seiklejatel ka tunne, et võiks veel mingi vägitüki ette võtta.
Vähe teadsid nad, mis neid ees ootab.
Esiteks oli juba polügoonile viiv tee kahtlasevõitu. Tuletasime meelde vanasõna: "mida ägedam džiip, seda kaugemale tuleb pärast traktori järele joosta" ja veensime ennast, et meie xc60 pole mingi džiip, vaid täitsa tavaline linnavurlede pühapäevasõiduk, nii et kui ka kinni jääme, siis küllap saame välja ka.
Tee ääres hakkas paistma maastikutüüp, mis oli midagi üleujutatud metsa, järve ja soo vahepealset. Hm, midagi sellist ma siit Saaremaalt küll ei osanud oodata?
Kuna veekogu serv paistis ebamäärane, peatusime mingis suvalises kohas ja asusime läbi metsa teele.
Džungel ümberringi muutus vaikselt tihedamaks, pinnas vesisemaks ja putukad agressiivsemaks. Mida teha?
Päästva ideena panin telefonis käima Indiana Jonesi tunnusmeloodia:
pam-pa-ram-PAA, pam-pa-RAA
pam-pa-ram-PAA, pam-pa-RAM-PAM-PAM
Järsku märkasingi, et minu jälgedes astunud Kaptenkoordinaatori uhke kübar oli natuke stiili muutnud? Pingutasin silmi - minu kõrval kõndis nüüd hoopis Marcus Brody! Vaatasin veel tahapoole: Meistermõistatajast oli saanud Short Round ja Pädevpiloodist Jock Lindsey.
Ma ise olin kuidagi ümaramaks muutunud... aa, mina olen Sallah!
Vaprad seiklejad hiilisid edasi, Indiana Jonesi spirituaalne juhtimine meid telefoni teel saatmas.
Lõpuks leidsimegi mangrooviväätide vahelt iidsete pärismaalaste maagilise sõiduriista. Kuid oh häda, masinat käivitavad orichalcumi-terakesed olid aegade jooksul oma väe kaotanud - edasiminekut tuli jätkata jalgsi.
Mangroovid uppusid nüüd järjest sügavamasse vette, millest piilusid välja krokodillide külmad, kurjad silmad. Parmude asemel lendasid ligi vereimejad-nahkhiired ja õhku täitis ebaloomulik kuldne kuma.
Lõpuks hakkas insenerihulluse detektor krõbisema: seal! Ja tõesti, liaanide vahel rippus kast, mis pinises vaikselt kunagiste hullude leiutajate meelesegaduse järellainetusest.
Kõiki saladusi, mida kast peitis, ei saa avalikuks teha - maailm pole selliste ohtude jaoks veel küps. Mõned leebemad asjad nagu lastekasvatusmasin ja peakivi-sealihaks-masin on toodud kaasapandud piltidel.
Aitäh peitjale, oli kõva seiklus!
////
Vanal indiaanipealikul läks Nevada polügooni lähistel auto katki. Kuna pealikul olid rahad otsas, tegi ta hiiglasuure lõkke signaliseerimaks hõimule, et saatke raha.
Mõne hetke pärast tõusis mitmekümne miili kauguselt siganaalsuits küsimusega:
"Milleks sulle raha, pealik?"
Samal hetkel pandi polügoonil plahvatama tuumapomm ja hiiglasuur aatomiseen tõusis taevasse.
Hõimu signaalsuitsus oli tunda nurinat: "No mis? Küsida ka enam ei tohi vä?"
Ütleme nii, et kui me veekogu äärde jõudsime, siis polnud minu kontidest veel Separahul käimise väsimus kadunud. Aga kui Targo pani Indiana Jonesi tunnusmuusika telefonist mängima, siis polnud muud, kui ikkagi ummisjalu džunglisse! Esmalt vaatasime üle selle vahva abivahendi, mille peitja meile kasutamiseks oli jätnud ja tunnistasime selle olevat suure tõenäosusega umbes 10 aastat hooldamat ja merekõlbmatu. Siis vaatasime natukene paremini aarde kirjeldust, seda, et lõpp-punkti koordinaat oli meile kenasti ette antud ja mitmed varasemad logijad olid seda loginud täitsa ilma abivahenditeta. Muusika läks uuesti käima ja tormasime uuesti džunglit vallutama. Suure osa tööst olid kohalikud metssead meie eest ära teinud ja päris suur osa rajast oli värselt sisse küntud.
Aardest u 15m kaugusel oli küll taaskord takistavaid asjaolusid, aga Targot ei takistanud miski. Tavaline orienteerumisrada pidada seal olema. Seega said meil logid kirja ja tagasitee läbisid kõik piisava entusiasmiga, polnud enam välist ergutamist tarvis.
Aitäh üliveidrat kohta näitamast!
Leitud.
Logimise rakse töö võttis endale Targo.
käisin siin ka eelmise aasta sügisel/vara talvel kuid polnud aarde olemusega piisavalt kursis. tulin nüüd tagasi kummikutega ja aare sai enamvähem kuiva jalaga logitud. Ajamasinat proovisin ka kasutada, aga arvasin et see aparaat viib mind pigem veepõhja kui aardeni. Sattusin natuke halval ajal- kasti all olid pardi munad, lind ise pani minu tuleku peale plehku. Aitäh huvitva aarde eest!
Üle jää on ikka lihtsam kui lahtise veega. Logisime aarde ja vaatasime õnnetu abivahendi üle. Aitäh!
Aegunud hooldusvajadus.
Oli lõbus!
Lõpp ka väga lahe!
Aitäh peitmast!
Lähenesime nagu multile. Tükk aega nägime vahepunktis vaeva. Noo jahh. Kummikuga oli mugavam, aga täna poleks vaja olnud. Väga hea teostus. Aitäh!
Õige koht talvisel ajal külatamiseks, kuigi siis jääb osa vaatamisväärsusest nägemata.
Jõudsime ka meie Tatika juurde. Kõik hoiatused olid ausad, super võss ja porised jalad. Me panime kroksid jalga ja murdsime läbi. Abivahend oli ka suht töökorras, karuonu isegi tegi paar kiiremat tiiru. Lähenesime siiski jalgsi. Imetlesime Tatika kätetööd ning otsisin hiljem tarmoxy logis mainitud video aarde hiilgeajast üles. Uskumatu teostus.
Täname ja väga äge aare ikkagi veel.
Mina polnud sellest aardest mitte midagi kuulnud, mitte ühtegi pildimaterjali näinud ega ka ühtegi logi lugenud. Ainult aarde nimi ja peitja isik tekitasid ootusi, et millega siin siis üllatatakse. Peale kummikute ei osanud nagu mingit geovarustust ka kaasa haarata nii me läbi võsa abivahendi juurde ragistasime. Üsna kiire ülevaatus tekitas tunde, et suplushooaeg pole veel alanud ja kuiva nahaga siin ilmselt peitja pakutud vahendiga kohale ei jõuaks. Jäi kaks varianti, kas loobuda või otsida uus lähenemistee. Valisime viimase ja tegime väikse kaare, et kuiva jalaga pääseks. Sattusime ka metsanotsude rajale, kus oli täitsa mõnus jalutada. Kui oli aeg suund aardele võtta, siis sattusime taaskord päris vesisele alale. Kummikuservast jäi ainult millimeetri jagu puudu aga enam loobuda ka ei tahtnud, kui aare juba käega katsutavas kauguses oli. Läbi raskuste aga logiraamatuni me jõudsime ja kogu selle vahva kompleti ka oma silmaga ära nägime. Aitäh!
Selle aarde külastust olen oodanud aastaid ja see tasus tõesti ära. Niisiis prakisime geomobiili ja hakkasime tatsama. Suvisel aal oleks pidanud langevarjuga tulema, aga nüüd saime kenasti läbi apokalüptilises keskkonnas asuva jää liueldud. Aarde läheduses käis peast läbi mõte, et tuleks uus täpp 160m sisse panna - Kadunud hiilgus: Jaan Tatika Polügoon. Igatahes, sel hetkel, kui teised logisid, lustisin ma kõrvalasuvate atribuutidega. Tagasiteel leidsime üles originaalse geomobiili ja oli nii kahju, et algne sära kadunud on.
Mu meelest see läbi aegade üks parimaid aardeid ja tõeline masterpiece igas etapis.
Ainuüksi teekond selle aardeni just täna oli väärt tulemist omaette. Jäätunud järv pakkus ise juba lusti ja põnevaid vaateid. No ja siis veel sellise ajalooga aare, millest siin nii mõnelgi oli juba oma lugu sellest rääkida. Päris palju piksleid sai siin takkaotsa nutiseadmetesse talletatud.
Tänud.
Vot see aare ja teostus on ikka klass omaette. Kui keegi täna küsiks et mis on kõige lahedam aare mis ma leidnud olen, siis hoolimata ajahambast puretuna saaks ta oma asukoha ja tehnilisuse eest rasvase lemmiktäpi ;). Nime järgi ei osanud ma midagi kahtlustada ja tänased jääolud olid igati meie kasuks et otse lõppu jalutada. Kui siis logimiseks läks, hakkasin vaikselt erinevaid fragmente ära tundma. Mõni neist jää peal, mõni ka jää all. Äraminnes märkasime taamalt ka põhilist abivahendit, uudistasime taas tehnilisust ja pidasime maha väikese fotoshooti. Aeg on siin tõesti armutu olnud aga... Mäletan mõningad aastad tagasi kui oli alles alustanud geopeitumisega sirvisin youtubest geopeituse kohta. Ja just sellesamuse aarde kohta oli seal täispikk video selle aarde hiilgeaegadest. Juba siis vaatasin et wauu kui äge aare, huvitav kus see küll asuda võiks. Aastad mõõdusid ja nüüd siis jõudsimegi siia. Jääolud olid nagunii sellised et ka täistöökorras aarde puhul oleks logimisorotsess olnud täpselt samasugune kui täna. Aga tänu videole saime siiski kogu elamuse täiega kätte. Suured tänud peitjale kõrgekvaliteedilise aarde eest ;)
Ma väga sageli korduskülastusi ei logi, aga see siin on nii sürr ja äge koht, et on väärt küll topeltkirjet;). Eelmine külastus suvel vs tänane talvine käik on nii erinevad, samas mõlemad korrad väga kihvt mulje. No ja aare on muidugi ka väga lahe, kuigi oma esialgset hiilgust juba kõvasti kaotanud, ikkagi on tunda peitja kõva panust ühe aarde jaoks. Tänud.
Tänane geotuur oli juba tükk aega kestnud, sain ka nüüd ühe GP-lehe aarde leida. Kuna olime teadlikud abivahendi probleemist, siis jalutasime mööda jääd otse lõppu. Imetlesime sealset kvaliteeti ja tagasi tulles nägime ka abivahendid. Kahjuks on kõik ajale jalgu jäänud ja lagunenud, aga kujutan ette, mis meisterteos see küll oli. Kahjuks kõikide aareteni ei jõua õigeaegselt, väga kahju.
Tänud aarde eest!
Teadsime, et asjad siin ei tööta nagu peaks ja seepärast ei hakanud oma pead sellega vaevama. Aardeni 190 meetrit ja käidud see sai. Päris palju oli sellel veekogul linde. Hea koht neile.
Tänud
Tatika seadeldistele ei või kunagi lootma jääda.. korraks lükkasime atribuudi vette, kuid to jäi nii kreeni, et hoolimata kaasa võetud aerust ei julgenud solberdama hakata. Tirisime ta kaldale tagasi ja otsisime kuiva jalaga ligi pääsetava raja.. eks ta hiiglama pikk oli, kuid kohale me saime. Lõpus selgus, et vee poolt ligi pääsemise ülemine abiköis on ka vahepeal otsad andnud.
Idee on väga lahe, kahju et mõned aastad liiga hilja külastama jõudsin.
Tänan peitmast.
Lõpuks jõudsime ka meie selle aardeni. Igal asjal on oma aeg ja koht nagu ütleb üks tuntud geopeitur. Olime meiegi korra käinud kaugelt piilumas, kuid lokkav loodus ja korralikud plusskraadid jätsid selle asja teiseks korraks. Nüüd siis oligi see kord. Vaatasime abivahendi üle ja tagumiku tunne ütles, et siit tuleb üks suplus. Ragistasime hoopis mööda maad. Sai vähemalt kuiva käega logi kirja. Lahe wärk!
Appi-kui-äge-koht-ja-kontseptsioon-!
Massinat ei jaksanud üksinda saada veerema, ujuma ega lendama, aga no see koht õhtuse päikese viimases valguses oli kõiki silte väärt.
Küll oleks tahtnud sellega rajale minna.
Oijah, kõige ägedam aare üldse. Abivahend on katki küll, kuid füüsikaseadusi teades ja parvetamisoskusega kaaslast omades sai abivahendiga õigesse kohta kohale. Kohapeal vedasime ühe katkiläinud köie uuesti ja logi sai kirja. Lahe seiklus
See oli üks aare, mida tegelikult tahtsime külastada juba 2017. aastal, aga kuna siis sadas korralikult ning kirjeldus ja logid suurendasid hirmu kohutava võsa ees, mis väidetavalt seal ees ootasid.
See kord olime korralikult varustatud, mis tähendas, et Anna tõmbas jalga pikad kalamehe kummikuid ja mina panin samuti igaks juhuks jalga kummikud. Nii me siis sealt läbi kõrge rohu ja lokkava looduse end võsa alla pressisime. Tegelikult jõudsime juba pea 10 meetrit hiljem metsa alla, kus algas suhteliselt mõnus jalutuskäik kuni abivahendini. No oli see vast vaatepilt! Selle aarde peitjad olid ikka väga tublit tööd teinud, küll oleks tahtnud seda kasutada ja sellega aardeni kulgeda. Paraku aga on aeg oma töö teinud ja tuvastasime, et see abivahend ei ole ammu läbinud sertifitseeritud tehnoülevaatust ning see oli meie hinnagul sihtotstarbeliselt kasutuskõlbmatu (üks hilisem logiteade küll näitab, et seda oli võimalik kasutada?!).
Õnneks oli aastaajast tulenevalt aare leitav ja logitav ka ilma abivahendita, kuid ilmselgelt oleks abivahendiga olnud oluliselt lõbusam. Ma väga loodan, et kunagi need tublid selle kandi peitjad võtavad kätte ja peidavad veel uusi, leidlikke ja innovatiivseid aardeid kõigile eeskujuks! Meie täname!
Oli ikka retk, sai käidud ja leitud. Kahju, et varustus hoolt vajab
Tänud aarde eest!
Kahju, et abivahend ei olnud sõidukorras. Sellega oleks olnud väga põnev kohale minna. Aitäh põneva aarde eest!
Kahju,et see kaadervärk oli rikkis seal.Loodan,et ikka see korda tehakse.Aitäh!
See oli üks väheseid aardeid, mis oli peale Salava ja Allirahu külastust minu Saaremaa tahaks-külastada-listis. Ka teistele pakkus soovitussiltidega aare huvi.
Kui parklas kogu seltskond kummikud jalga tiris oli mul oma sandaalidega küll hetkeks imelik tunne, kuid see ei pidurdanud absoluutselt võssa minekut.
Kohale navigeerides tekkis väike segadus, mille põhjus selgus hiljem. Igal juhul olime veendunud, et siirdume ikka abivahendi juurde ja üritame etenduse täismahus läbida.
Abikas oli jaantatikalikult äge, paraku meil teda kõiki oma oskusi mängu pannes töökorda saada ei õnnestunud. No, oma pool meetrikest suutsime ta porist välja tirida, tegime kuiva trenni, harjutasime tasakaalu, jalad said märjaks ja sopaseks. Lahe oli, loodetavasti Tatikas leiab kunagi aega oma imemasin ära putitada.
Tänud, äge koht.
Kui äge asjandus oli Jaanil dundeliku vee äärde köietatud. Kahjuks see sunnik Kalewiboegg ei tahtnud vasakut nurka kuidagi veele tõsta. Merle jõudis temaga rallida elu eest, aga ei ühtki meetrit liikumist. Tänud peitjale.
Suure kurwastusegga pean mina tõddema, et soowisin ka wägga seda Tatika kõrgge tunnustuse pälvinud imesõidukit kaeda ja tarvidusele võtta, et üle vesise maa kulggeda. Paraku polnud meistrimees arwestanud, et aja kulg möjub häwitavalt mitmetele materjaalidele. Nüüd oleks hirmmsaste tarvis keddaggi, kes oskaks tolle mure puhul avitada ja asju paremasse kordda sättida.
Meie küll üritasime, aga paksus poris tema olli ja paksu porisse tema jäi. Piddime kasutama muid taktikaid, et loggiraamatuni jõuda.
Oh, tule ommeti, Tatikas, ja säti oma imemasin ka järggmistele põlwedele kasutamiseks kordda! Aitüma!
