Separahu

Pärast Urverahu forsseerimist oli tuju kõrgel ja meri põlvini. Seega mõtlesime, et teeks ära ka järgmise leveli ehk Separahu.
Siin polnud enam mingit hinnaalandust ega veealust raudteed, tuli täiesti naturaalmeetodil kohale jõuda. Vahebaasina oli võimalik kasutada Kargerahu nimelist lapikest.
Teekond lähimast parkimiskohast randa kulges lõbusalt, ühes kohas nägime ka merevett jooma tulnud hobuseid (merihobusid?).

Lõpuks sai aga maismaa otsa ja asi läks dramaatiliseks. Urverahult saadud enesekindlusega ei olnud ma mingeid erilisi tuukrisaapaid varunud, ainult sandaalid.
Mina: <astun läbi vee, mis ulatus maksimaalselt vööni>
Hääl jalge all: Plumpa-plumpa-plumpa
Mina: Plumpa?
Hääl: Plumpa-plumpa-psss
Mina: Kes sa oled?
Muda: Muda. plumpa-plumpa.
Mina: Ot, kuule, mu jalg vajus sisse.
Muda: Plumpa! :D
Mina: See ei ole naljakas. Anna jalg tagasi.
Muda: Pssss... plump.
Mina: Ma saan aru, et sul võib kõht tühi olla, aga sa ei pea mind veel ära sööma.
Muda: Veel?
Mina: See tähendab: üldse mitte. Sa ei pea mind üldse ära sööma.
Muda: Plumpa?
Mina: Ei. Mitte isegi natukene.
Muda: Aga ühe jala?
Mina: Ei, mul on seda vaja.
Muda: Sul on teine veel.
Mina: Teisega üksi on väga ebamugav läbi mere minna.
Muda: Mina olen terve elu ilma jalgadeta olnud.
Mina: Sina oled muda.
Muda: See ei tähenda, et mul ei võiks olla unistusi.
Mina: Kuule, ma olen nüüd peaaegu põlvest saadik sees!!
Muda: Pssssssss...
Mina: Mida sa nüüd teed?
Muda: Seedimiseelne tervitus.
Mina: Lõpeta kohe ära! Ma ei ole toit.
Muda: Kõik ütlevad nii.
Mina: Paljud käivad siit läbi?
Muda: Mitte terve tee.
Mina: Väga lohutav.
Muda: Mida sa sööd, et sul nii kondised jalad on?
Mina: Võileibu, need on seljakotis.
Muda: Võime diili teha.
Mina: ??
Muda: Mina saan võileivad, sina saad ühe jala tagasi.
Mina: Mõlemad jalad.
Muda: Ühe jala ja pool sandaali.
Mina: Mõlemad jalad, mõlemad sandaalid ja sa lõpetad selle lollaka pssssitamise!!
Muda: Plumpa-plumpa... :( :(
Mina: Hea küll. Sa saad ühe juustuvõileiva.
Muda: Singiga.
Mina: Juustuga.
Muda: Singiga.
Mina: Mul ei ole singiga.
Muda: Miks sa siis üldse merele tulid?
Mina: Et Separahule läbi minna!
Muda: Kehv ettevalmistus.
Mina: Võta juustuvõileib ja lase mind lahti.
Muda: Viska siia.
Mina: Palun.
Muda: Plump!
Mina: Noh?
Muda: Natuke kuiv.
Mina: Sina oled muda. Tee see märjaks.
Muda: Õiglane märkus.
Mina: Kas ma võin nüüd minna?
Muda: Pssss...
Mina: Me leppisime kokku!
Muda: Ma lasen sind lahti. See on lihtsalt hüvastijätt.
Mina: Siis ütle normaalselt hüvasti.
Muda: Plumpa-plumpa, rändur.
Mina: Hüvasti, muda.
Muda: Tule tagasiteel jälle.
Mina: Ma lähen teist teed.
Muda: Kõik teed jõuavad lõpuks mutta.
Mina: See oli ootamatult... sügav.
Muda: Nagu mina.
Mina: Ära hakka.
Muda: Plumpa-plumpa, pssssssss...

Kui mälu ei peta, siis olin ainuke, kes ei pidanud oma jalavarje mudasest põhjast üles otsima. Aga vetikad.... Uhh, no mulle ei meeldi kohe kuidagi vetikates sumada ja neid hiljem jalavarjude külest eemaldada.
Logimine siiski õnnestus ja nimed said kirja.

Urverahul käimine läks meil ülihästi. Mõnus jalutuskäik, pigem kiire leid, minu mäletamist mööda ei tõmmanud keegi end isegi marraskile.
Seega pärast väikest nõupidamist tundus, et Separahu vallutamine võiks samamoodi käkitegu olla.

Aga võta näpust. Mere ääres õige koha leidmine, kust vette sumada, ei olnud üldse nii keeruline. Aga meie valitud esimene tee osutus parajaks mudakümbluseks - muda oli kohati poolest säärest saadik. Minu truud "veebotased" (aka ühed katkised suht suvalised käimad), jäid porri kinni ja nende kättsaamiseks pidin need lõpuks jalast eemaldama. Kolmandal väljasikutamise katsel üks botas lõpuks loobus ja suur osa pealsest kärises talla küljest lahti. Hoolimata raskustest õnnestus Kargerahu peale ikkagi pääseda ja seal tegime uue sõjaplaani. Seekord oli merepõhi vähemalt minu vastu lahkem ja Kargerahult Separahule minek oli umbes 10x lihtsam kui Kargerahule pääsemine. Kohale jõudes oli täitsa hea meel, et eluga kohal. Täitsime logiraamatu ja tegime mõned kenad ujumiskostüümides pildid ka. Ja oligi aeg kardetud tagasiteeks.

Tagasitee Kargerahule oli üsna lihtne. Kargerahult otsustasime suurele saarele minemiseks uut teed otsida. Ja see uus tee oli tõepoolest mõnevõrra parem küll. Oma täielikult amortiseerunud botaseid pidin mudast välja õngitsema ja puhtaks kraapima ainult 1 korra. Oli see vast jalutuskäik!

Aitäh peitmast!

Tahke vesi oli täna abiks 😉
Aitäh 💞

Näha on et Saaremaal saab ka talvel kulgeda ja puhata. Nii ongi juhtunud, et sellel talvel oleme oma nädalavahetusel ikka Eestis mitte mujal oma vabad päevad veetnud. Tegime siis seda ka sellel nädalavahetusel. Aitäh

Jääaare nr 2.
Üle mitme aasta taaskord üks kena talv. Kasutasime võimalust ja seadsime sammud üle mere.

Aeg oli juba üpris hiline, aga mahutasime selle täpi ka päevakavasse. Esmalt oli korralik matk, mille lõpus sai kohatud lõbusaid piisusid. Seejärel veeületus ning logimine. Tagasiteel kohatud maaomanikest? mugud olid väga sõbralikud.

Kui mootorimüra pole siin oodatud, siis sai kaasa võetud madratsid. Nende vette ajamine võtab palju vähem aega. Leid tuli kergelt ja kiirelt. Tagasi auto juurde jalutades nägime kohalikku, kes oli sõbralik ja geopeitusest varem kuulnud. Rääkis ka huvitavat ajalugu antud koha kohta.

Leid Raikküla-Saaremaa-Lavassaare-Raikküla-Investeerimisfestivali väiksel tiirul. Kui Kuressaares töösutsakas tehtud, sai õnneks loodusse/metsa/võssa tagasi sukelduda. Esiti mõtlesin, et panen lindude viisakuse pärast ujukad ikkagi jalga ja jalutan aardeni. Vette jõudes otsustasin siiski lühikese-õhukese kalipso selga ajada, ses mine tea, kaua ja kui sügaval seal olla tuleb. See oli päeva parim mõte. Kuna hetkel on borrelioosiravi kolmas päev, kandsin arsti soovitusel ka kooliaegset mütsilotut - et mitte eriti päikest saada. Jalas läbikulunud kummiplätud. Võisin olla omamoodi kummaline vaatepilt. Ainus, kes mind aga vaatas, oli hüljes, kes lesis rahus paarikümne meetri kaugusel kivil ega liigutanud end sugugi, kui ma temast mööda ujusin. Just nimelt ujusin, sest ühel hetkel enam jalad põhjas polnud ja ujumine oli ka mitmel ajahetkel kiirem kui kikivarvul kõndimine.

Nii see 2 x 450 meetrit tasapisi möödusid. Ainult linnud on seal hullud kisakõrid! Ja neid oli vähemalt kümmekond eri liiki. Aarde leidsin õnneks mureta, suutsin isegi nõgeseid vältida. Aare oli heas korras ja sai samamoodi raske raua alla peitu tagasi. Kokkuvõttes väga lahe kogemus ja lõpp hea, kõik hea :-) Suurimad tänud peitjale!

Oi, kui äge! Suur suur tänu! Logileht minigripis oli kenasti kuiv ja logitav.
Ma lähenesin supilauaga ja see oli väga meeldiv variant. Soovitan kõigile!

Kasutasin ära Miki ja ta ujuvvahendi ja sain selle kannatlikult oodanud täpikese kaardilt ära. Boonuseks olid ülisõbralikud pikakarvalised rannalehmad, kes tulid tutvust tegema ja sügamist norima.Tänan peitjat

Logiraamat jätkuvalt märg ja lagunes. Valasime kilekotist vee välja ja jätsime selliselt, et peaks ise kuivama. Saime kohalikega nii headeks tuttavateks, et ei raatsinud lahkudagi. Aitäh!

Vesi lainetas ümberringi. Tuleb uut külmalainet oodata.

Tänane ilm soosis hästi selliseid üle mere käimisi. Eile külastasime Muhumaa laidusid, jääkaardi järgi oli teada, et seal on jääd küllaga. Siia läänerannikule näitas jääkaart kitsast jääriba ranniku ääres, aga meile sellest täitsa piisas. Nii saimegi muretult oma matka tehtud. Huvitavalt kiirelt toimus siin ilmamuutus. Kui end auto juurest minema seadsime, sadas ja tuiskas tihedat lund, mis poolel teel aga järgi jäi. Taevas läks selgemaks ja tagasiteel paistis suisa päikegi. Aga üldiselt see ilm selline heitlik oligi.
Päris palju nägime vaeva, et aare kätte saada ja seda just külmunud pinnase tõttu. Siiski see meil õnnestus, aga siis tabas meid järgmine tagasilöök. Nimelt logiraamat täiesti läbikülmunult jääs. Mõnes eelnevas logis oli kirjas, et raamat läbimärg, nüüd on see märgus siis ära külmunud. Kuhugi keskele saime oma nimed kirja pandud, aga uut logiraamatut oleks küll vaja (või olemasoleva põhjalikku kuivatamist). Aitäh.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".

Tänase päeva viimaseks leiuks jätsime väikese meredessandi. Kõigepealt proovisime ilma ujuvvahenditeta aga üsna pea otsustasime siiski supide kasuks. Nullis kallasime ümbritsevast vee välja ja õnneks oli sees kõik veel enamvähem kuiv. Seda aga ei tea kui kauaks enam. Kuna omanikule on sellest aasta tagasi teada antud ja seal reageeringut pole toimunud siis võiks järgmine otsija ikka mingi väikest mõõtu veekindla topsi kaasa võtta. Muidu aga kena koht.

Parkisime suhteliselt suure tee ääres väikese piknikukoha juures. Ajasime SUPid õhku täis ja merele. Kaart näitas vahemaaks c 800 m ja tuul oli mõõdukalt vastu. Üsna kiirelt olime saarel ja tüdrukud otsustasid lõigata. Jätsid laua maha ühele poole saart ja tulid jala kuniks kohtusid mägraga. See oli nii rahulik, sättis end magama ja ei teinud neiudest eriti väljagi. Aare leitud asusime chillima, ikka nii, et SUPi nina vastu randa ja päikesepaiste ühelt poolt ja siis teiselt poolt paitamas. Kuniks lõunaaeg käes ja Lümanda söögimaja meenus. Aitäh väga toreda tripi ja vahva aardepeiduka eest!

[FTF] (?) kell 14:20. Keegi oli 2 päeva enne peitmist juba leidnud. Aitäh aarde eest!

Lähenesime lääne poolt läbi hobuste karjamaa, kuni autoga kannatas. Mingi hetk muutus tee ATV rajaks ja siis algas jalgsi astumine. Esialgu mööda kuiva maad ja edasi vapralt läbi vee. Tänu tuulele ja lainetele oli täitsa huvitav rännak. Kõige sügavamas kohas ullatus vesi mulle rindadeni.. aga seda siiski pigem tänu lainetusele. Vees oli omajagu salakivisid, mis tähelepanu erksana hoidsid, kuid kokkuvõttes möödus retk rahulikult ja edukalt.

Tänan peitmast.