Käbi!

Väga toredas kohas aare, aga väikse taksipreiliga minek raske. Loodame, et tint väga laili ei läinud ja nimed said kirja. Logirull täitub kiirelt ja juba kasutusel teine pool.

Suvine päev oli täpselt selline, mis lausa kutsus ratta selga istuma. Ei olnud liiga palav ega liiga jahe – kerge tuul liigutas puude latvu ning taevas hõljusid üksikud valged pilved. Mõte kodus istumisest kadus juba hommikul, kui avasin geopeituse kaardi ja märkasin ühte aaret, mis oli mind juba mõnda aega Harku metsa tagasi kutsunud.

Panin seljakotti veepudeli, pliiatsi ja mõned hädapärased asjad ning asusin teele. Esimesed kilomeetrid kulgesid tuttavatel tänavatel, kuid üsna pea asendus asfalt metsateega. Harku mets on üks neist paikadest, kus linn jääb justkui paari pöörde taha. Veel hetk tagasi kostis liiklusmüra, aga nüüd kuulsin ainult linnulaulu, ratta rehvide sahinat kruusal ja tuule kohinat mändide latvades.

Sellistel sõitudel pole kunagi kiiret. Geopeitus ei tähenda minu jaoks ainult aarde leidmist, vaid kogu teekonda selleni. Iga rada pakub midagi uut. Mõni päikeselaik mängib samblal, mõni vana puu jutustab oma vaikset lugu ning mõnikord jookseb üle tee orav, kes peatub hetkeks uudistama, enne kui järgmise kuuse otsa kaob.

Mets oli sel päeval eriti mõnus. Rada lookles vaheldumisi kõrgete mändide ja tihedamate kuusikute vahel. Kohati muutus tee pehmemaks, kohati katsid seda männiokkad, mis summutasid ratta veeremise peaaegu hääletuks. Õhus oli tunda vaigu lõhna, sekka niiske metsamulla ja mustikataimede tuttavat aroomi.

GPS näitas, et sihtpunkt läheneb. Vähendasin hoogu ja hakkasin ümbrust tähelepanelikumalt jälgima. Kaardilt oli näha, et otse aarde juurde rattaga ei pääse. Mõnekümne meetri kaugusel rajast leidsin sobiva koha, kuhu kaherattaline ajutiselt peitu jätta.

Lükkasin ratta ettevaatlikult põõsasse. Valisin sellise koha, kus see kedagi ei segaks ja ise ka liiga silma ei paistaks. Kontrollisin veel korraks, et midagi seljakotist maha ei jääks, ning võtsin suuna metsa alla.

Edasi tuli liikuda jalgsi. Sammud viisid läbi madalate mustikapõõsaste, mis katsid metsaalust tiheda rohelise vaibana. Siin-seal paistsid juba tumedad marjad, mis lausa kutsusid korraks peatuma. Ei suutnud kiusatusele vastu panna ning noppisin mõned otse põõsalt. Need olid mõnusalt küpsed ja magusad – ideaalne väike vahepala keset metsaretke.

Mets oli vaikne. Ainult mõni tihane andis endast märku ning kusagil kaugemal toksis rähn. Sellistel hetkedel on lihtne unustada, et oled pealinna külje all. Kõik tundus rahulik ja loomulik.

GPS-i nool stabiliseerus ning vahemaa kahanes kiiresti. Mõne hetke pärast seisin ühe suure kuuse lähedal. Just selline koht, kuhu geopeitja võiks aarde peita – piisavalt loomulik, aga samas hea orientiir.

Vaatasin korraks ringi. Midagi kahtlast silma ei hakanud, kuid kogemus on õpetanud, et esimene pilk ei pruugi veel midagi tähendada. Astusin kuuse ümber, uurisin tüve alust ja juuri. Juba järgmisel hetkel jäi pilk pidama ühel pisut ebaloomulikul detailil.

Naeratasin.

Seekord polnud vaja ei pikalt otsida ega keerulisi mõistatusi lahendada. Aare paljastas end üsna kiiresti. Sellised leiud on vahel sama mõnusad kui need, mille nimel tuleb pool tundi metsas tiire teha. Võtsin peidiku ettevaatlikult lahti, kontrollisin, et kõik oleks korras, ning kirjutasin logiraamatusse oma nime koos tänase kuupäevaga.

Istusin hetkeks kuuse alla. Mulle meeldib pärast leidu veidi aega lihtsalt ümbrust nautida. Pole mõtet kohe tagasi tormata, kui mets pakub nii mõnusat olemist. Päikesekiired murdsid end okste vahelt läbi ning maapinnale tekkisid liikuvad valguslaigud. Kerge tuulehoog pani kuuseladvad vaikselt kohisema ja kogu ümbrus mõjus erakordselt rahustavalt.

Pärast lühikest pausi sulgesin aarde hoolikalt, asetasin selle täpselt samasse kohta tagasi ning veendusin, et peidik jäi sama loomulik kui enne. Jälgisin alati põhimõtet, et järgmine otsija saaks samasuguse elamuse nagu mina.

Tagasi ratta juurde jalutades noppisin veel mõned mustikad. Need maitsesid isegi paremini kui alguses, võib-olla sellepärast, et aarde leidmine oli juba tehtud ning enam polnud kuhugi kiiret. Ratas ootas täpselt seal, kuhu olin selle põõsasse peitnud. Raputasin mõned lehed lenksult maha, istusin sadulasse ja keerasin otsa tagasi metsarajale.

Kodutee kulges sama mõnusalt kui tulek. Harku mets näitas end taas oma parimast küljest – rahulik, roheline ja kutsuv. Sellised lühikesed rattaretked meenutavad alati, et hea geopeituse päev ei koosne ainult logiraamatusse kirjutatud nimest, vaid kogu teekonnast, mis sinna viib. Selle aarde puhul olid kõik õiged koostisosad olemas: mõnus rattasõit, vaikne mets, mustikapõõsad, suur kuusk ja kiire leid. Vahel ongi kõige lihtsamad retked need, mis kõige kauem meelde jäävad.

Mõned paigad ei nõua enda olemasolu õigustamiseks midagi enamat kui vaikust. Harku raba on just selline koht – maastik, kus inimtekkelised rajatised ja loodus eksisteerivad omapärases tasakaalus, kutsudes külastajat hetkeks peatuma ning mõtestama nii liikumist kui ka sihtpunkti ennast. Juba kodus marsruuti planeerides tekkis tunne, et ees ootab midagi enamat kui pelgalt geopeituse leid – see oli võimalus kogeda teekonda kui tervikut.

Valisin transpordivahendiks elektrilise tõukeratta, mis sümboliseerib tänapäevase tehnoloogia ja keskkonnasõbralikuma liikumisviisi harmoonilist kooslust. Vaikselt mööda radu kulgedes avanesid ümberringi vahelduvad metsavaated ning iga möödutud meeter suurendas ootust, mida peidupaik endas peita võib. Raja alguses tõukeratas parkida ning edasi jalgsi liikuda tundus ainuvõimalik otsus, sest just nii sai ümbritsevat keskkonda täiel rinnal kogeda.

Peagi märkasin mustikaid. Esialgu vaid üksikuid marju, seejärel aina rohkem. Iga peotäis pakkus meeldivat maitsekogemust ning pani mõtlema looduse heldusele. Mustikate korjamine ei olnud enam lihtsalt vahepeatus, vaid kujunes oluliseks osaks kogu retkest. Samal ajal liikusin tasapisi aarde suunas, nautides linnulaulu, tuule sahinat puude latvades ning seda erilist vaikust, mida linnakeskkonnas harva kogeda saab.

Lõpuks jõudsin nulli. Kirjeldus osutus täpseks ning pärast ümbruse tähelepanelikku vaatlemist paljastas konteiner end üsna loogilisest kohast. Avamisel ei kasutanud liigset jõudu, vaid järgisin juhiseid ja keerasin õigest kohast. Mehhanism toimis laitmatult ning see pakkus väikese rahulolutunde, mida hästi teostatud geopeituse lahendused sageli annavad.

Logiraamat sai järjekordse sissekande ning enne lahkumist veetsin veel mõne hetke ümbrust nautides. Tagasitee kulges sama rahulikult nagu tulekki ning loomulikult ei jäänud kasutamata võimalus süüa veel mõned peotäied maitsvaid mustikaid. Kokkuvõttes oli tegemist meeldejääva külastusega, mis ühendas liikumise, looduse, tehnoloogia, gastronoomilise elamuse, vaimse puhkuse ja geopeituse parimad küljed. Aitäh peitjale selle suurepärase võimaluse eest kogeda midagi, mis ulatub kaugemale lihtsalt ühest konteinerist metsas.

Jalgrattasõit enne algavat vihma. See aare sai veel kuivalt võetud. Aitäh.

Miskipärast oli arusaam, et siin tuleb end kuhugi kõrgele vinnata, mida tänase palavusega väga teha ei oleks viitsinud (etteruttavalt öeldes tuli see tegu hiljem ikkagi ära teha), aga õnneks ei olnudki see käbike väga kõrgele oma pesa teinud. Aitäh peitjale!

leitud

Aare avaldatud.

Hüppasin kiiresti Õismäelt õieaiast läbi ja siis juba rappa jalutama. See käbini ja tagasi oli täpselt paras jalutuskäik mu mitte enam kõige nooremale kutsale, kuigi seal viimased sadakond meetrit aardeni oli ta ikka veidi hädas, aga kohale ta tuli. Tegelikult oli mul ikka väheke kõhklusi kahtlusi ka, aga need osutusid kõik asjatuteks. Kõigepealt vaatasin, et kuusk ja kolm ja et äkki lennutatakse orbiidile, aga mina ei taha minna. Teiseks kohale jõudma hakates tõdesin, et minu valitud teelt aardele lähenedes jääb mingi kraav ette. Kaardi peal vähemalt. Aga ei teagi, kas praegune kuiv aeg või ongi kohe nii, et kraav on, aga kraavis pole midagi. Igatahes läks kõik leebelt, kuigi lõhematel inimestel võib jalad maas logimine keeruliseks osutuda.
Tänud peitjale jalutuskäigule suunda andmast ja toredat aaret peitmast.

Tegime eelmine päev Heleniga siia tiiru ja hops, kohe tekkis uus aare ka käidud kohta 😃. Tulime siis täna jälle, aitäh käbi eest!

Paar päeva tagasi tegime Harku metsas üsna suure jalutusringi ja järgmine päev avastasin, et uus aare siin. Tore, ongi põhjust uuesti tulla, sest siinsed mersarajad on tõesti mõnusad. Käbike oli üsna kõrgel aga kahepeale sai seegi mure lahendatud ja ilusti logitud. Aitäh.

Ma tahtsin STFi püüdma tulla ja õnnestus :D 23:58 läks kirja. Täitsa tore ja viisakas aare, aitäh :)