Mustraba

Huvitav on see, kuidas üheksa kuud aastast on looduses liikudes väga oluline, et varbad ikka kuivaks jääks, aga siin sai täna küll mõeldud, et loodetavasti saavad vähemalt jalad natuke märjaks. Ja seda värskendust nad tänu hiljuti sadanud vihmadele ka siit said. Aitäh aarde eest!

Tegime siia metsa pikema jalutuskäigu ja aarde juurde kõndimine tõi mulle meelde ka kunagised teised Heleni aarete (Daymoonide) otsimised. Mõnus roheline auk ikka on meil siin aarete otsimiseks keset linna. (Ja kuhu jätkuvalt mahub uusi aardeid ka juurde ;)). Aitäh Helenile simpeli rabaka eest ja minuga metsas kaasa jalutamast, eelmisest (metsasemast) tiirust on juba tõesti liiga kaua möödas.

Harku mets on tõesti risti-põiki läbi käidud. Aga selle põhjuseks on olnud rohkem sportlikud tegevused kui geopeitus. Seega tuttav rada viis kohale. Jalutamist alustasin üldse Magistralist, seega edasi-tagasi sai korralik kilometraaž. Tänan!

Leitud😁

Suutsin lõpuks sellise ligipääsutee leida kus jäid jalad kuivaks ning siis oli lausa lust aarde poole astuda. Aitäh!

Tore oli siin rabas jälle ringi kolistada. Mulle on saanud just see rabanurk südame lähedaseks. Aitäh!

Aitäh!

Täna ööpimeduses tulin metsa jalutama. Õues oli külma ja mõnus tatsata pealamp peas. Kuna mul polnud aimu ka, kust võiks läheneda, läksin lihtsalt rajalt maha ja sumpasin läbi lume. Paaris kohas oli pind ikka väga pehme, aga õnneks sain kuiva jala üle. Lõpuks jõudsin õigele rajale ja sain ka aarde kätte. Suured tänud metsa kutsumast ja aarde eest.

Üritasin tänasel riiklikul molutamise päeval tööd teha, aga kõik vedas nii viltu kui vedada sai… kõigepealt jõudsin kontorisse pea kaks tundi hiljem kui pidanuks. Tegin arvuti lahti, aga päike muutis ekraani nii tuhmiks, et vaevu suutsin e-kirjast mõne rea lugeda. Vastust kirjutades torkisid F ja J klahvid näpuotsi nagu oleks neil rõhknaelad. Haarasin paberi märkmetega, aga see pudenes sõrmede vahelt kui tuule sikutatult. Helises telefon - kõlarist kostev jutt oli vaevu mõistetav…
Tegin otsuse, et enne, kui ma endale tõsiselt viga teen, panen riided selga ja põgenen lähimasse metsa - Harku matkaradadele. Kõik läks nagu lepase reega, kuniks tuli töökõne Austriast. Püüdsin kõndimist samal ajal jätkata, kaotasin valvsuse ja astusin otse rabakraavi. Arvanuks, et peale sellist pikka külma on jää sellel ehk pisut kõvem, aga kus sa sellega, vajusin hetkega põlvini vette – õnneks olid mul korralikud kõrged kummikud jalas.
Ohutum oli täna tööasjadega enam mitte tegeleda ja üksiti allkirjastasin rahvaalgatuse: päev ametlikult puhkepäevaks tunnistada.
Aarde leidsin õnneks lihtsasti, rüüpasin lonksu geoteed, panin nime kirja ja liikusin päikest nautides edasi. Suur tänu peitjale päeva päästmast!

Hommikul näitas kraadiklaas -19 ja mul tekkis juba kahtlus, et kas tasub ikka minna. Õnneks päevapeale paar kraadikest tõusis ja rabas polnud vigagi. Tänu sellele, et ükskord avastasin veel väikeseid märgistatud radasid, teadsin kuidas sinka-vonka kohale minna. Tuli välja et mõned päevad tagasi olin sest topsist mööda käinud, vot siis. Aitäh! Raba on alati ilus.

Algul tundus päris lootusetu, sest igal üritusel ilmus lume alt vesi nähtavale. Otsustasime, et tuleme lumevabal ajal tagasi aga endale ootamatult olime kuiva jalaga lõpuks kohale jõudnud.
Aitäh!

Tänud mõnusale matkale kutsumast 💞

Tänase matkatuuri nr 2. Oleks teadnud et kuu aja pärast on kõik veetaksistused kivikõvaks külmunud, oleks ehk nac paremini ajatanud. Aga ega ka täna ei olnud siin midagi kontimurdvat. Otse lõigates kahes kohas sain nac jala märjaks. Tänud peitjale

Vaat, et 6 km ringi suutsime autost autoni teha. Mõnus tyhi ja vaikne paik. Ma muidugi proovisin õõtsikutel shoortkatte teha, aga kahtlaselt pehme oli. Aitäh aardemeistrile ja head geoaastat!

Kui juba on paika pandud, et tänane päev või vähemalt selle päeva aktiivne osa kuulub Harku rabale, siis otse loomulikult on teekond just niimoodi väänatud, et kõik veel noppimata aarded ka sellele jääksid. Kusjuures kohapeal olles olin täiesti veendunud, et kuskil siin nende vaalude moodi asjanduste peal ma olen juba kulgenud ja aaret otsinud. Kuigi mälestustes oli nagu natuke võsavabam astumine, aga samas künklikum või õigemini kraavirohkem see teekond. Nüüd kodus vaatan, et pole siin miskit aaret olnud. Hmm, ju mäletan siis valesti ja see oli hoopiski Valgerabas. Tegelikult ei omagi tähtsust, lihtsalt olukord tundus kuidagi tuttav ja tahtsin end sinna sobitada.
Igatahes sain kenasti kohale ja peaaegu kenasti minema ning aardegi leidsin, seega kõik hästi. Tänud peitjale aarde eest.

Loodusrajal jalutades põikasime ka selle aarde juurde. Kui algselt tundus, et siia küll mitte kuidagi kuiva jalaga ei pääse, siis lõpuks läks ikkagi nii, et matkajalatsiga sai täitsa mugavalt aarde juurde välja ja kõik varbad jäid meil siin rabas täna kuivaks. Aitäh!

Jõulu praele tuli ruumi teha ja selleks võtsin ette sportlikuma liigutamise. Kohale jõudsin kuiva jalaga ja rajad viisid lõpuks ka rabast välja. Logides aga märkisin ekslikult varasema kuupäeva 23.12. Aitäh, söök maitses õhtul kohe paremini.

Siis kui mõistatuse 7km ringi sai tehtud siis läks see aare vapsee meelest ära aga nüüd tagant järgi oli hea kah sest midagi toredat seal ees ei oodanud. Jalutasin sinna lähima teeni kust aardeni oli vaid 70m vms minna aga ühtegi teed polnud, kuna väljas -3 kraadi seal siis maapind oli suht tummine ja kuidagi moodi õnnestus lausa kuiva jalaga teest otse aardeni pääseda. Tuli veekogusid mööda mättaid ja pikali kukkunud puid ületada, lõpuks jõudsin aarde juurde ja avastasin viisaka tee kus olid isegi pisikesed sillad ehitatud. Tagasi läksin siis mööda seda teed, palju sillakesi ja viisakas astumine kuniks lõpus sai tee otsa lambist. Hakkasin teest kaugemale minema kust tuli veel ja veel veekogusid ületada ja teed rajada. Vahepeal oli juba olukord päris lootusetu ja olin erinevate saarte peale ära eksinud kus koguaeg vesi lõikas raja ära. Kokku ekslesin seal ikka tubli tund, et leida tee tagasi algsesse kohta sest ilmselgelt sai seal tiirutatud nii palju, et samat teed tagasi poleks nagunii enam leidnud. Lõpuks sai mingit imemoodi tagasi ja isegi jalad jäid kuivaks mis oli antud seiklust silmas pidades täitsa uskumatu...

Tehtud, õnneks ei pea siis tagasi tulema

Aitäh aarde eest!

CITO-lt suundusin Harku metsa loodusrada läbima ja tegin Mustrabas "kohustusliku" peatuse. Aitüma

Tänud aarde eest!

Vihmasadu ei tahtnud lõppeda aga otsustasin, et selle paari kilomeetrise jalutuse teen ikka aardeni ära. Täna oli nii sombune päev, et siin metsas läks ikka väga hämaraks.

Tänud aarde eest

Kuna olin eelmisel päeval päälinna tulnud, siis otseloomulikult mõlgutasin ka mõtteid tänase Tallinna linnas avalduva aarde suunas. Hommikul jäin toppama tädi tehtud mõnusaid ja krõbedaid tatrapannkooke süües, seega jäin sõidu alustamisega Raplamaalt veidi hilja peale. Olin arvestanud, et peaksin olema kuskil Merimetsa ja Pääsküla raba vahel. Seega stardipunkt oleks päris hea olnud, juhul kui ma nüüd õigel ajal kohal oleks olnud eksole. 😃 Olin omadega Sakust läbi sõitnud, kui kell lõi 12. Kiiresti asukoht gepsu sisse ja gaas põhja! Ma pole ju kunagi geopeitusega seoses Harku rabas käinud, seega parklate, matkaradade ja maastikuga üleüldse kursis siin pole. Helistasin kähku teel siia veel tädile ka, et kuule rappa minek, et ega ta kummikuid pagassi unustanud pole. Ei olnud. Noh tuleb siis hakkama saada oma Kira talvesaabastega ja loota vähest vett! 🙃 Kasutasin siis tädi nelikveolise eeliseid ja parkisin auto linnulennult 650m kaugusele kell 12:24. Sibasin siis algselt mööda korralikke radu. Vuhisesin mööda ka ärakeeravast teerajast, mis pärast tuli välja, oleks mind üle sillakeste enam-vähem kuiva ja puhta jalaga aardeni viinud. Aga noh, egas kes seda teooriat siis seal kiiruse peale rutates tahtis katsetama hakata. Leidsin endale toika ja kaalusin kraavi ületamiseks kõige vähem kahtlaseid kohti kuniks nägin eemalt kedagi minu poole rühkimas. Tervitasin ja tundsin piltidelt ära - tunk isiklikult! Ega tunduski jubedalt vaikne ja kahtlane siin olevat ilma ühegi tormijooksva geopeiturita. 😄 Asusime siis koos neid kraave ületama. Missest, et tunkil olid jalas kummikud, ei pääsenud ka tema päris kuiva jalaga. Mina sain viimases kraavis ikka vee täitsa üle saapa, ehk siis ametlikult jalad läbimärjad! Pole lugu, sest olimegi aarde juures! Leidsime end olemast siin teised ja panime oma [STF]i kirja kella 12:40 paiku. Tänud peitmast ja seiklusele kutsumast! Ning nagu juba öeldud, tagasi autoni saime täitsa mõnusat rada mööda, mitte enam läbi teadmata sügavusega kraavide. 😃

Kuna mul päeval ei olnud võimalik osaleda FTF-i tormijooksus, siis tulin kohale õhtupimeduses, et rahulikus tempos aardeni jalutada. Harku raba on teadupärast värviline, siin on lisaks Mustrabale veel ka Valge raba ja Kollane raba. Mustraba nimi viitab tumedale turbasele pinnale ja rabavee värvusele, Kollane raba omakorda seostub samblike ja tarnade kollaka tooniga, eriti sügisel ning Valge raba nimi tuleneb heledatest samblike ja sookailu kasvualadest, mis annavad maastikule valkja ilme.

Seda aaret oli mul plaan logida samal ajal loodusrajal asuva mõistatusaardega. Loodusrajalt küll otse aardeni pääs ei olnud kuidagi võimalik, igal pool oli ees lahtine vesi ning seetõttu tuli aardeni jõudmiseks läbida lisaks umbes kilomeetrine ring. Ka teiselt poolt aardeni lähenemiseks tuli ühe kohas ületada soisem ala mättalt mättale liikudes. Lõpuks jõudsin aga peidikuni ja peale logimist liikusin tagasi loodusrajale. Mina täan toreda jalutuskäigu eest Harku rabas!

Alustuseks tänan tartlasi, kes lõpuks ka tallinlastele järje andsid. Teie logisid oli põnev lugeda. Kõik mõistatused on lahendatud, äkki jõuab isegi selle aasta sees korjele tulla.

Stardikohaks valisin Sõle nurgal asuva mäctonni. Võtsin kehakinnituseks ühe mäcrojali ja asusin ootele. Tagantärgi kahetsesin, et cocat ei võtnud. Ei teadnud, et tänane otsing nii pikaks kujuneb, tundsin metsas mitu korda joogist puudust. Stardikoht osutus suhteliselt lootusetuks, sõiduaega näitas 13 minutit. Fooride taga tutvusin aarde asukohaga. Koht oli tuttav ja oli kerge otsustada millisesse parklasse auto jätan. Kiidan geopeituse lehe ühilduvust kaartidega. Parklas ühtegi tuttavat nägu ei näinud. Taevast tuli alla ebameeldivat asja. Tõmbasin jope luku hoolikalt kinni ja tegin vihmavarju lahti. Olin valmis väärikalt aarde poole jalutama. Paar minutit kõndisin ja siis järsku hakkas maa tugevalt värisema. Keegi tormas minust mööda. Selline tunne oli nagu jalakäijal suure tee ääres, kui rekka lähedalt mööda sõidab. Kui hakkasin protsesteerima, siis maaväristaja reageeris. Selgus, et karu ise. Tegin talle viisakalt selgeks, et ta ei saa minust niikuinii lahti, parem on kõndida. Natukene oli tast kasu ka, oskas kohe õige teeotsa valida. Ma ise natuke kahtlesin kahe raja vahel. Lõpus me kedagi ei näinud ja tekkis lootus, et olemegi esimesed. Nii oligi. {FTF} läks kirja kell 12:24. Viis minutit ootasime seal ja kui tundus, et täna keegi rohkem ei reageeri, siis asusime tagasiteele.

Poolel maal tagasi kohtasime puude vahel ykskõiki. Soovisime talle edu ja tahtsime edasi minna. Siis ta ütles, et lahendab mõistatust. Muigasin kergelt. Kui lihtsameelne ma tema arvates olen? .........

Logi jätkub aarde Harku metsa loodusrada all.

Aare avaldatud.