Kajakamuna

Kajakamuna juures käidud nagu niuhti. Täna oli küll suht tuuline, kuid tagasi tulles andis meile tiivad. Tänud peitjale siia kutsumast!

Kuna olin paar nädalat jääst ja lumest kaugel, siis nüüd tuli ikka maksimumi võtta, et mõndagi kohta jõuka, kuhu jääga ikka tunduvalt lihtsam ligineda kui ilma jääta. See Kajakamuna oli tegelikult oma väidetava ilma igasuguste abivahenditeta liginemise võimalusega ammu juba sihikul, aga ikka ei saanud ega saanud tuldud. Nüüd siis saigi ilma abivahenditeta tuldud, aga hoopiski teistmoodi, kui ma esialgu ette kujutasin. Algul kohe ei märganudki, aga kuna saarel olles tekkis hulgaliselt küsimusi, siis tagasi mandrile jõudes jäid vastustega plakatid kah kohe silma. Eks selle kilutäästuse aegu oli siin kindlasti neid kajakaid murdu, aga tegelikult ei kujuta eriti ette, et kajakas oma muna sellisesse kohta maha poetaks. Aga mine seda asja tea.
Tänud peitjale aarde eest.

Kajakamuna leitud.

Praegu on veetase päris kõrge ja otsustasin abivahendina saarele jõudmiseks SUP lauda kasutada. Kõigepealt proovisin Süvakümbluse aarde lähedalt veeni saada, aga koos lauaga tundus sealne kallak ikka liiga keeruline, seejärel proovisin õnne Naistemuuseumi juures, aga see oli kinni ja niisama eramaale tungida ei olnud soovi. Lõpuks otsustasin otse Hara lahe alalt üritada. Kui varem oli kohe väravas keelav silt, siis nüüd sai edasi sõita ning ees ootas lausa korralik parkla. Olin küll kuulnud, et see kompleks on siin korda tehtud, aga varem ise käinud ei olnud. Sadam oli tõesti kenasti korras, ööbimise, restorani ja muu sellisega. Küsisin igaks juhuks luba ka, kas võin oma SUPiga siit vette minna, ei keelatud. Hara saare kohta oli lausa eraldi infotahvel, kust sai lugeda nii mõndagi üllatavat selle väikse maalapi kohta.
Saarele jõudes tegin sellele ringi peale, vaatasin majaka ja hoonete jäänused ka üle, aaregi oli kenasti vihjele vastavast kohast leitav. Kokkuvõttes tore seiklus ja koht, kuhu aardeta ilmselt minna ei oleks osanud. Aitäh peitjale!

Sellel aastal sai avatud kalasadamate päeval külastatud Hara sadamat, kust kalurite paadiga korraldati ka ekskursioone saarele. Sõitsime meiegi saarele, kuulasime giidi jutte, nautisime saare ilu ja omapärast loodust ning lõpus põikasime ka aaret logima.
Tänud kutsumast, põneva ajaloo ja erilise auraga koht!

Tänase päeva eesmärk oli jõuda Kolgakülla minu korporatsiooni liikme juurde, kes enda suvekodus liikmetele ja nende peredele suvelõpu istumist korraldas. Enne seda võtsime Mirjamiga ette ühe paraja seikluse. Autoga eramaale me ei roninud, läksime veidi teise kohta ja siis hakkasime mööda kallast minema. Minu algne plaan nägi ette, et võtan enne vette minekut tossud näpu otsa ja siis saare peal panen uuesti jalga, aga nähes veepõhjas olevat, siis ei tundunud paljajalu minek enam nii motiveeriv ning läksime siis mõlemad jalatsid jalas vette. Minul läks veetase nii kõrgele, et pükste alumine äär oli vees, aga üldiselt püsis vesi üpris madalal. Aga noh, ma pole Harju keskmine ka. Saarele jõudes nägime luiki ja üks linnuke hakkas siristama, mis kõlas nagu häire, et vaenlane läheneb. Me olime tegelikult ainult heade kavatsustega. Teekond aardeni oli üsna normaalne. Natuke saime ämblikuvõrke näos tunda, aga muidu polnud miskit hullu. Aarde peidukoht oli mõnusalt vanakoolikas. Panime siis nimed kirja ja plätserdasime mööda vett siis tagasi. Auto juures sai veel riietevahetus tehtud. Läbimärjana ei saanud ju ometi külla minna. Aitäh, väga mõnus omamoodi seiklus.

Paar päeva tagasi siin Loksa kandis just sai käidud, aga täna oli taas siia asja. Kuna aga linnas oli nii ilus ilm ja mina ei suutnud ettenähtud ajani kodus leiba luusse lasta, tegin ettepaneku siiakanti kolama tulla. Kuna siin sel suvel juba mõni on edukalt peitumas käinud ja ka ühe Yksk6ige käest saime soovituse asjale pilk peale visata, siis ei näinud põhjust mitte minna. Autosse hulk varuriideid ja rätik ning minek!

Saime küll soovituse kellegi kohaliku aeda parkida, kuid meile see mõte miskipärast ei meeldinud. Seega valisime meie lähenemissuuna hoopis Süvakümbluse juurest. Esimese asjana pidime muidugi järsakust alla saama, aga paistis, et me pole esimesed, kes seda teinud on. Veepiiril sai mindud ettevaatlikult mööda kallast ja kive, kuid üsna pea sai selgeks, et selle tempoga me kaugele ei jõua ja peab ikka sääred üles käärima ja vette minema.

Vesi oli hea soe ja suuremas osas üsna madal. Minul jäi naba kuivaks :) Märtenil muidugi ei ulatunud vesi õieti pükstenigi, õnneseen. Aga niimoodi sulistades ja luigeparvele au andes me saarele jõudsime.

Seal sai kohe rada välja valitud ning astuma hakatud. Huvitav, kas see ongi geopeiturite rada? Igal juhul viis täpselt ilusti aardeni ning peale natukest kaevandamist saime asja kätte ka. Uhke värk!

Tagasitee oli natuke lõbusam. Märten tahtis küll suuna otse meie auto juurde võtta, aga läksime seekord ikka mööda madalat vett ja kalda äärest. Nüüd järsaku vallutamine nii lõbus polnud, kuna märjale riidele hakkab kõik see muld ja sodi külge. Aga oi kui hea oli autos kuivad sokid jalga panna!

Niiet meie poolt aitäh, oli meie esimene kord niimoodi aaret võtma minna, saime positiivse elamuse.

Eelmised on kirja pannud, nagu oleks me nagu nipsti ära käinud... vähemasti minu poolt käis sinna juurde ka hunnik sõimu selle aadressil, kes selle meresopi nii vetikaseks ja mudaseks tegi ja selle aadressil, kelle plaan see üldse oli (teate ikka, et kui näpuga kellegi suunas näitad, näitavad teised näpud sinu enda suunas?). Võimas, et tehtud sai. Puukide kontsentratsioon oli samuti võimas. Aitäh, et vanake püsib!

See täpike on mulle juba pikalt närvidele käinud siin, lõpuks tuli ka aeg, kui tähtede seis õige oli. Meri oli soe ja madal, lausa lust seal jalutada. Peale mõningast otsimist tõmbasin ka aarde välja. Minnes ei õnnestunud kelleltki luba küsida, aga tagasi jalutades oli pererahvas kodus. õnneks nad olid üllatavalt sõbralikud ja üldse ei pahandanud, et me läbi nende hoovi jalutasime. Aitäh peitjale.

Pühapäeva õhtuks tekkisid plaanid siin lähedal olla, siis tundus igati asjalik ka päev siia kanti ära sisutada. Liis andis algse idee, ma põrgatasin mõtet edasi Tanelile ja voila, plaan olemas Igasugused prognoosid lubasid väga soodsaid tingimusi ja kõik kambajõmmid allusid erinevatele meelitusprovokatsioonidele, siis seadsime esimesena sammud siia poole. Parkimiskoht oli enamvähem välja vaadatud, minnes ei olnud kedagi kodus, et hoovi läbimise luba küsida. Natuke oli asumist mööda liivaranda, siis sai kõrkjasematest kohtadest vett mööda ümber mindud ning ühel hetkel oligi see koht, kus tuleks saare poole ära keerata. Astumine oli lihtne, mina kui päkapiku kasvu, sain naba märjaks, rohkem mitte. Nullis sai veidi tiirutatud kui Tanel topsi välja tõmbas. Panin nimed kirja ja seejärel vudisime ruttu vee äärde tagasi, sest puuke leidsime iga inimese pealt mitu tükki juba kõndimas. Tagasitee läks kergelt, pererahva käest saime nüüd luba küsida, hoovi läbimiseks, tänasime ja peatselt olimegi auto juures tagasi. Tänud!

Kutsusin Sveni kampa ja tatsasime saarele. Alguses oli vesi veidi üle põlve, enne saart aga sügavnes
Sven lausus selle peale, et indikaatorid annavad varsti märku. Nii juhtuski, viimased 100 m kõndisime vööni vees. Liikusime alguses mööda randa, seal aga haises nii jubedalt kellegi laiba järgi, et sukeldusime metsa. Nullis oli täiesti ikaldus, tee või tina, silma ei hakka midagi. Parmud ainult naksasid siit ja sealt. Lõpuks sammalt sonkides tuli ka leid.
Tagasi vee ääres, jalutasid kajaka pojad ringi. Asusin neid pildistama, kuid sain koheselt kurja kajaka rünnaku objektiks. Selge, selge.
Võtsime suuna maale ja täpselt tunni pärast olime auto juures tagasi.
Tänud

Käidud, leitud aitäh

Üsna mitu korda olen Kajakamuna peale mõelnud, et peaks oma vanakest üle vaatama tulema. Kui aga nädalavahetusel tuli info, et karbikeses on auk, siis hakkas mõttest juba tegu saama ja nii me täna õhtul autonina Hara poole keerasime. Tuleb ju selliseid palavaid õhtuid vees solberdamiseks ära kasutada.

Veematk läks ilma eriliste üllatusteta ja nautisime ülisooja merevett, eemal liuglevaid luiki ning pardipere toimetamisi. Saarel ragistasime natuke metsa vahel, kuid kirjeldus juhatas eksimatult õigesse kohta. Nii kaua aega tagasi peidetud enda aarde puhul võib vist kirjutada küll, et lihtne leid :) Laotasime kogu aardekarbi sisu samblale ja sorteerisime välja, mis uude karpi kannatas panna. Logiraamatule sai uus minigripp ja värske juhend ja pliiats ja loomulikult uus karp ja saigi täitsa kompu aare tagasi oma pessa pandud. Tagasi veeni jalutasime mööda kaldaäärt mööda kive hüpeldes. Mandrile jõudes nägime rannas toimetamas lähedalasuva talu perenaist ja kui tema majani jõudsime, siis oli ta juba aeda jõudnud. Küsisime luba, kas tohime üle tema mururiba külateele jalutada ja lisaks lahkele loale saime kutse ka Naistemuuseumi külastamiseks. Kuigi oli ta just hakanud uksi sulgema, siis tõmmati meie jaoks nüüd kõik uuesti valla, elektrjuhtmed veeti õue laiali ja spetsiaalselt meile avati imeline muuseumituba. Saime pika ja põhjaliku tutvustuse tema pere ajaloo, väga seiklusrohket elu elanud vanaema eluloost ja muidugi vanade naisteriiete ja jalatsite kohta. Peaaegu tunnike kulus märkamatult seal imelises buduaaris ringi uudistades. Muidugi kutsuti meid sinna tagasi juuli lõpus toimuvate Avatud talude päevale, kui toimuvad moedemmid ja töötab kodukohvik. Seega kõik geopeiturid, kes sinnakanti satuvad, astuge aga ligi.

Tavapärasest aarde hooldusest sai huvitavalt sisustatud õhtu, mis jääb kauaks meelde. Imeliselt soojad suveõhtud ja ääretult lahked inimesed teevad ikka tuju heaks.

Muuhulgas, sadama omanikud plaanivad kunagi tulevikus soovijaid paadiga saarele viia

Kui püüdsime seda aaret talvel ebaõnnestunult leida, siis sai selgeks, et mõistlikum on siia tagasi tulla suvel ja teha uus katse. Siin me nüüd siis olime. Eks see randa kohale jõudmine ise on juba omaette väljakutse. Igal pool ju eratee ja eramaa. Kuidagi siiski läbi võsa ja nõgeste lõpuks randa saime, et siis piki rannaäärt liikuda sobivasse kohta, kust alustada teekonda saarele.

Võrreldes talvega oli olukord täna ses mõttes parem, et ei olnud ohtu, et kuskil on jää nõrgem ja äkki ei kanna. Seda ohtlikku jääd kohe üldse ei olnud, selle asemel ootas meid vast umbes 25-27 kraadine vesi. See oli ikka nii soe, et ei pidanud üldse kõhklema vetteminekul ja sai vabalt jalutada need mõnisada meetrit kivide ja luikede vahelt läbi, mandrilt saarele. Veesügavus oli selline, et Annal umbes nabani, minul veidi üle selle koha, kus inimese kahest kehaosast saab üks.

Saarel jalutus ja aardeleid oli kergete killast. Küll aga jälgisid meid ülal taevas kümned kajakad ja muud linnud, kelle arvates me neile ohtu kujutasime. Rahustasime nad maha, et meil hoopis muud plaanid.

Seega, äkki oligi hea, et talvel ma väga kaugele ei jõudnud, sest nüüd see suvine käik saarele oli väga nauditav. Suur tänu aarde eest!

Päeva viimane,Hara sadamast nulli ja tagasi ning tehtud ta saigi.Aitäh!

Leitud tänan

Mnjah.Tundus sedamoodi,et võiks nagu proovida minna.....lugesin siis viimast kallo logiteadet ja rohkem polnudki vaja oma pead vaevata :)

Siinne aare on seni jäänud meie aardeotsingutest puutumata, kuna mujal on olnud piisavalt palju tegemist. Ühtlasi pole olnud ka sobivat ilma/aega või kui on see sobvi olnud, siis oleme olnud mujal seiklemas. Sel talvel oleme külastanud hästi palju laidusid ja matkanud rabades.

Täna siia kanti tulles sai korraks ka sellele aardele pilk peale visatud ning üllatusega avastasin, et sel taävel ja mitte väga ammu on ka siinsest saart ja aaret külastatud ning seda muidugi üle jää. Paraku on viimasest külastusest omajagu aega möödas ning vahepealne karge külm asendunud ebamääraste pluss- ja miinuskraadidega. Samas oli lootus, et see paks jää ikka nii kiirelt ei sula. Olime ka äsja Pärispea tipus käies näinud, kuidas Hara lahe idapoolne serv oli täiesti jääs ja see lisas kindlustunnet.

Jõudes siia ranna äärde, selgus tõsiasi, et suurem osa lahest oligi jääga kaetud (samas oli ka lahtist vett näha ning suurimat veesilma nautisid kümned luiged), kuid jää ja kalda vahel laiutas lahtine vesi, mille ulatus oli ca üks kuni neli meetrit. Mööda randa edasi ja tagasi käies tundus, et tuleb see selle aarde külastamise plaan maha matta. Et aga mitte liiga kiirelt loobuda, siis ikka otsisin võimalusi, et ehk ikka kuskil veel pääseb jääle. Ja siis, ennäe, oligi üks koht, kus adruvall tegi jõnksaka jää poole ja jää teiselt poolt tuli väikese kaarega kalda poole nii, et vahemaa oli parasjagu selline pikema sammu kaugusel. Proovisin seda sammu teha ja, juhhuuuuu, olingi õnnelikult jää peal, täitsa tervelt ja kuivalt.

Küll aga otsustasid mu kaaslased, et nemad jäävad taustajõuks kaldale, noh, et kui on vaja Päästeametisse helistada või midagi. Eks siis kõhklesin minagi nagu Onu Bella oma legendaarses hitis: minna või mitte minna, minna või mitte minna. Muidugi minna!

Läksingi, suisa ca 50 meetrit läksin ning siis käis jalge all krõks ning olingi kuni vööni sees. Samas, kuna sai valitud minekuks see trajektoor, kus vesi on madal, siis tundus ühtlasi, et ka jalad on põhjas. Vähemalt üks. Ega täpselt ei mäletagi, kuidas see asi käis, sest väga kiirelt olin ma ka sealt august väljas. Seekordne sissekukkumine polnud enam selline kui äsja Toi rabas kraavi peal, kus vajusin läbi kraavijää ja jalad said umbes reiteni märjaks. Seekord oli märg kogu parem jalg kuni vööni ja ka jope alumine serv (ühtlasi oli hea meel, et enne jääle astumist andsin autovõtme Anna kätte, see oli enne muidu enne just selles paremas taskus, mis nüüd üleni vee all käis). Samas miskipärast vasak jalg nii märjaks ei saanud, vast umbes põlveni. Midagi ma seal kiirelt tegin ilmselt selle jalaga, et see ei jõudnud nii sügavale vajuda, sest ajasin end kiirelt horisontaali ja rullisin august eemale. Tõusin püsti, vaatasin ringi, kõikjal ümberringi oli jälle ilus ja tugev jää või siis nii lihtsalt tundus, et see on ilus.

Mõtlesin, et ma ikka seekord ei hakka seda aaret üles otsima, teeme seda siis mõni teine päev. Häid aardeid võib ikka mitu korda külastada või mitmel korral otsida. :)

See on üks nendest aaretest, mis minu jaoks on juba üsna märgilise tähenduse omandanud. Vanake, aare, mis omandanud juba austava vanuse. Minu jaoks selline, mis kipitas ja kriipis ja kutsus külla. Ma ei oska üldse pakkuda, mis ajal ma tema olemasolust teadlikuks sain. Õige vastus on "Ammu". Kahjuks puuduvad ajaloo ürikutes selle kohased märkmed. Eks esimesed mänguaastad läksid ikka lihtsamate täppide peale, aga ühel hetkel ma ta sealt keset merd avastasin. Kriipis see täpike seetõttu, et sinnakanti satun tihti seiklema. Hara sadamasse või mere äärde üle vee pilku viskama olen ikka üsna mitu korda jõudnud. Kõige edukam luhtunud katse jääb vist aastasse 2015, kui Margusega sõitsime ratastega üsna kalda peale välja, kuid jäime siiski veetakistuse taha pidama. Ja õigeid jääolusid pole ka suutnud tabada kuni saabus eilne päev ja Ingrid viskaski õhku väljakutse - nüüd üle jää saarele. Uuh, milline ilm. Terve päev sadas jäävihma. Normaalsed inimesed püsivad selle ilmaga kodus. Geopeitur mitte. Kohalikud teed olid laus kiilasjää, pidurdamisel ei mingit pidamist. Järelikult tuli anda ainult sõiduhoogu. Minu auto jätsime sadamasse viiva tee nurgale ja Ingridi auto hülgasime militaarkompleksi viiva tee otsas. Sealt saigi võetud otse suund aardele. Veidi hämmingut valmistas kaldapeal eelmiste jäljerida, mis püstloodis kallakust allapoole suundus. Ise püüdsime veidi laugemat nõlva tabada. Mere peal tegime näo, et kui eilsete otsijate jäljed ees on, siis ei karda me mitte midagi. Jope ja seljal rippuv kott omandasid selle lühikese retke jooksul kaelasajavast jäävihmast korraliku jääkooriku. Jope klõbises päris naljakalt. Saar valmistas meeldiva üllatuse. OIin pidanud seda madalamaks ja igavaks lapikeseks meres. Kuid juba lähenedes oli näha kõrgemale tõusvat maapinda, ilusat põlismetsa ja hoonetevaremeid. Mulle tundus, et talv on väga hea aeg saarega tutvumiseks. Talvel tundub raagus mets avaram, suursugusem ja kunagiste hoonete varemed paistsid palju paremini välja. Aarde poole sammusime mööda eelmiste jälgi. Eks see oligi osa meie plaanist. Nii onju lihtsam. Lõpus saime küll metsa all keerutada, kuid see ei seganud leidmist. Tänan Ingridit mind kaasa kutsumast! Peitjale suur tänu siia saarele aaret peitmast! Oli tore retk.

Hetkel sai ilusti üle merejää aarde juures käidud. Tänu eelmisele leidjale oli suurem töö juba ära tehtud- aare lume alt välja kaevatud. Meil jäi logimise vaev. Aitäh aarde eest.

Leitud.

Hommikul olime merepäästjate koolitamisega algust teinud, minu osa läbi ja käisin veidi lähikaudseid aadreid noppimas. Tagasi Hara sadamasse jõudes oli kindel plaan kajakamuna pesa üles leida ja nimi vihikusse saada. No võimalusi oli mitu, niisama ujumine nt ei olnud menüüs. Olin igati valmis kuivülikonna selga panema ja ujuma (sest nagu kohalikud ütlesid, oleks sellelt seinalt alla ja üles saamine seal augu kohas veidi keeruliseks kujunenud). Ujuma ikkagi ei pidanud - kui oled sadamas ja sind ümbritsevad nii a) erinevad veesõidukid kui ka b) mitmed lahkesti appi tulevad meremehed, siis c) lasin end mugavasti kohale sõidutada ja tagasi ka. Päikeseloojang oli ilus.

Tänan kutsumast.

Juminda poolsaar oli siia uuesti tulles täiesti roheline, ainult siia saarele polnud varem sattunud. Ega algselt polnud ka kindlat plaani minna, aga ikkagi puhkus, soodsad ilmatingimused jms.

Otsisin kaardilt kõige tõenäolisema lähenemistee, jätsin auto enne keelavat märki ja asusime Kõrve nuki poole teele.
Samuti registreerisin enda jaoks, et inglise keelt oskavad tegelased võivad siin karusid teed ületamas kohata. Ma oskan ka, aga neid siiski ei kohanud. Ehk seepärast, et omal oli juba üks Ott kaasas. Ühe maja hoovis oli ainult üks sõbralik koer ja nähtavasti ka koeraomanik, kes meid täpsemalt mere suunas juhatas.

Korra olen pidanud koeraga madalas vees kõndides tagasi tulema (Urverahule minnes), kuna ta keeldus edasi tulemast. Siin aga polnud tema jaoks probleemi, kuigi vesi oli kohati sügavamgi. Igatahes kui mina sain peaaegu kuivade pükstega üle, siis tema pidi päris palju ujuma. Siis kui tundsin, et Ott vajab puhkust, siis võtsin ta ka sülle, mistõttu mu särk sai pükstest oluliselt märjemaks.

Sellele vaatamata oli saarele üpris lihtne minek. Vesi oli madal ja laine puudus. Saarel endal navigeerimine oli mõnes mõttes isegi keerulisem. Tundus, et seal oli keegi veel koeraga ringi liikumas, Ott tundis igatahes huvi, aga mina ei näinud lõpuks kedagi, ainult kuulsin koera hääli.

Aare reetis ennast nullis üpris kiiresti. Kajakaid oli kuulda, aga mitte näha. Logisin ära ja liikusime tagasi. Mööda vett õnnestus sel korral valida natukene otsem, aga samas ka sügavam vesi. Kui varem sai Ott vaheldumisi ujuda ja kõndida, siis siin oli tema jaoks põhimõtteliselt mandrini välja sügav vesi. Mis tähendas minu jaoks rohkem kandmist ja lisaks särgile ka märjemaid pükse.

Aga seiklus oli tore ja kõiki neid väikseid sekeldusi väärt. Aitäh!

Leitud. Tänud

Väljas oli ilus ilm ja nii saigi sellised pähklid ette võetud. Alguses oli plaan pedassaarele minna aga kohapeal sai siiski ümber mõeldud ja hea oli. Tuult polnud palju aga piisavalt, et kummipaadis oleks märjaks saanud kergelt selle väikse laine pärast. Eks selle tripi võtab vähe soojema ilmaga ette. Siis saigi sellele ilusale saarele teekond võetud. Kohapeal sai niisama uudistatud varemeid ja ka vaatetornis sai käidud. Aardega oli pmst korras, tänud tore seikluse eest :)

Esimene pool päevast möödus koristades ja teine Lahemaa Rahvuspargis. Üllatus oli suur, et allveelaeva sadama juurde viib väheke parem tee (võimalik, et oli enne ka nii hea, aga mälu ütleb, et oli rohkem nökerdamist tookord) ning ka suur parkla ja piletimüüja on tee lõpus. Asusin endale uut starti valima ja peatselt lõpetasingi paar teed tagasi mere ääres. Lampi õnnestus auto nii õigesti parkida, et lausa trepp viis alla mere äärde. Omaette komöödia oli kuidas ma üritasin koer rihma otsas ja SUP laud käes alla jõuda tervena sealt. Tagasiteel olin targem ja kõik lahtised asjad ja koer said esimese trepilkäiguga üles ning lauale tulin eraldi järgi. Minu arust lainet polnud, küll aga aerutades tekkis selline väike laineplaks ja serval kõõludes saigi Exe ujutatud. Ega minulgi paremini läinud, algul lauda maast eemale lükates sai ka vees istumas käidud. Ilmselt saan punkti jälle kollektsiooni kirja "suvised jalad." Sügisel ei teki kellelgi küsimusi, et mis kriimud ja sinikad need on, suvel nii kergelt ei pääse. SUP pargitud, asusime jalutama mäe otsa. Kohati oli päris hea, et pikad püksid ikka kaasas olid. Kui pole ammu mõnel pisisaarel käinud, siis on tore tunne, et jälle minna saab. Alati kohale jõudes mulle meenub, et huvitav kui näljased loomad, siin saarel elavad ja kas nad mind ka nahka pistavad... Viimasele mõttele sain kinnitust kui Exe sai mingi lõhna ninna ja pistis kiunuma ja ennast paremale-vasakule rebima. Tagantjärgi mõeldes, võimalik, et talle lihtsalt pissis punane sipelgas varba vahele aga too hetk ma selle peale ei tulnud. Aare sai leitud ja kiirelt vehkat tehtud. Aitäh! EVEJ

Leitud.

Lahemaa tripp 27. See oli üks nn suurtest eesmärkidest. Jalutada läbi mere saarele. Auto parkisime 59.57488 25.62664, kohe eramaa ja keelumärgi alla. Riietusime, pakkisime kotid ja hakkasime astuma. Pärast esimest majapidamist läks niidetud rada mere suunas. Sai üle ootuste lihtsalt randa. Valmistusime ikka metsa ründama. Rannas kõmpisime natuke itta ning siis juba suund vette. Vesi oli soe ja kõige sügavamas kohas napilt munadeni. Meie edenemist jälgis eemalt kivi otsast uhke olekuga suur merikotkas. Selle paari tunni jooksul, mis meil kulus saarel käigule, liigutas ta ainult pead. Saarel jäi Kätlin randa lebosse ja ma sukeldusin metsa. Rihtisin end mööda sigade rada ja tuhnimisjälgi nulli ning hakkasin otsima. Tegin mõned tiirud nulli ümber. Midagi silma ei hakanud. Lugesin kirjeldust, ahaa, kolm kuuske ja juurikad. Nii-nii, kuused... tsekk, olemas. Ühel küljel suur sipelgapesa, just seal pool, kus juurikate vahel mõnusad peidukad olemas. Mujal midagi silma ei hakanud. Mhhh... Ok, no on ju variant, et kui sipelgad, siis on aare mujale kolitud? Lugesin logisid, aga ei leidnud selle kohta midagi. Otsisin siis mitmekümne meetri raadiuses kõik peidukad läbi. Ja uskuge, neid on seal ikka palju. Ei midagi. Lõpuks oli juba ahastus peal. Kuidagi ei tahtnud leiuta siit ära minna. Võtsin kõne Ingele. Lisaks sellele, et mingil müstilisel põhjusel oli Ingel mu number salvestatud "Sookolli Kaardid OÜ" nime alla, sain ka teada, et aare vist ei olnud päris nullis ja oli maa peal, sambla all. Ahhhh, siin on ju tonnide viisi sammalt! Hakkasin otsima lahtist sammalt. No ei ole noh. Geokontroll Kätlinilt: "Ei leia?" No ei leia jah. "Kas ma tulen appi otsima?" No tule, kui viitsid. "Kuidas ma su leian?" Ma olen saare keskel, näen mõlemat kallast läbi puude, mööda ei saa kõndida ilma, et ma sind ei näeks. Otsisin edasi. Kätlin jõudis, viisin ta aardekirjeldusega kurssi ja hakkasime koos tuhlama. Inge helistas tagasi. Oli ka aardekirjelduse lahti võtnud ja hakkas just mulle midagi seletama, kui Kätlin aardekarbi mulle nina alla torkas. Võttis selle sealt, kuhu aardekirjeldus juhatab (ja kust ma juba otsinud olin). Panin endale diagnoosiks geopimedus, panime logi kirja ja alustasime tagasiteed merikotka valvsa pilgu all. Aitäh Inge ja Kätlin, abi eest!

Harjumatult kuum ja tuulevaikne ilm suunas pilgu vesisemat tüüpi aarde otsimisele. Kunagi enne geopeituse aega oleme kajakimatka raames seda mõnusat saart varemgi külastanud. Seekord aga otsustasime jalgsi proovida.

Lõuna poolt lähenedes jätsime auto märgi taha ja jalutasime rõõmsalt mere poole. Vanemat tüüpi armsa majakese juures küsisime õues tegutsevalt vanemalt proualt nõu, et kuidas siin ka mere äärede ja saarele pääseb. Tema juhatas lahkesti oma õuest läbi ja päevi näinud trepist alla mere äärde, kust aga edasi pidi keeruline pilliroost läbi kahlamine ja kõrge veeseis olema. Ma küll väga optimistlik polnud, kuid jalad lihtsalt ise viisid muudkui edasi pilliroo võimutsemisest hoolimata. Mitusada meetrit sai nii põhja suunas sammutud ja enam-vähem õigest kohast siis alustasime meretakistuse ületamist. Vesi, vastupidiselt õhule just soojusega ei hiilanud, kuid õnneks ka sügavaimas kohas, üle meetri meid märjaks teha ei suutnud. Saarele jõudes oli täitsa mõnus tunne ja milline pehme roheline samblavaip oli tervituseks metsa alla laotatud. Kirjeldusele vastavast kohast leidsime aarde kiiresti. Karp on alt katki, kuid peidukoha iseärasuse tõttu sisu siiski meeldivalt kuiv. Tagasiteel, kui enamus maast juba läbitud oli, hakkas üks kajakas meiega kurjustama... Ja ei läinudki palju, kui ma põhjusest aru sain. Meie rajalt pisut paremal oli tema pesakivi. Eemalt vaadates nägin ära ka Kajakamunad :) Nende silmamine juhtis meie tee loomulikult kivist kaugemale, kuid siiski piltlikult selgeks sai aarde nime saamise lugu. Selles tähelepanu hajumise hetkes suutsin ma vaid põlvini vees ootamatu kivi taha takerdudes pauhti ikka kõhuli vette ka sumatada... Tänan kutsumast.