Karusaare

Anu kutsus kaasa, et viimane päev sellel talvel. Sellisel juhul ju peab liituma, seda enam, et talvises rabas ei ole veel kunagi liikunud.
Aitäh peitjale.

Leidsin koos Roosinuppuga

Kui ilmaolud on sellised, et looduses leiduv divesinikmonooksiid muudab suures osas oma olekut, siis hakkab äkki nagu natukene kiire. Sooja hooaja-järgne geotardumus kaob kontidest ja hinges on soov ringi kolistada ja ... kõik rabades ja järvesaartel olevad aarded ära logida.
Nädala sees andis Kati märku, et hetkel on enneolematu võimalus Karusaarele legaalselt ja mööda külma kangestatud maad suhteliselt väikese vaevad kohale tulla. Selle peale tegin nädalavahetuse plaani kiirelt ringi.
Metsavahel oli ülikena. Ootamatult soe, tuuletu, päike piilumas puude vahelt ja kuldamas lumehelbeid, mis vahepeal puude otsast pudisesid. Eelmiste jalutajate sisse tallatud kena georada, on kenasti alles, kinni tuiskamata ja sadamata. Seda mööda sai kohale tõesti suhteliselt kerge vaevaga, see viis täpselt aardeni. Lume sees rada mööda sumpamine oli siiski omajagu füüsilist pingutust nõudev ettevõtmine. Lapsena Pärnu rannas harjutasin küll poole sääreni vees mööda rannaäärt kõndimist omajagu (see meeldib mulle siiani), aga kahjuks on 30a-taguse treeningu tulemused praeguseks lihastest kadunud. Lumes rassimise tulemusel avastasin oma kehas päris mitu täiesti uut lihasgruppi - päris kena viis endast rohkem teada saada :)

Aitäh peitajatele, sel aastal aaret külastanud rajameistritele ja kõigile tänastele kaaslastele!

Karusaare külastamise idee sain kaasatribuutide logide lugemisest. Meil oli tänaseks päevaks küll muud plaanid tehtud, kuid kui kohale jõudis arusaam, et homsest on keeluaeg, siis kaks ekipaaži inimesi tegid oma plaanid ümber ja saime hoopis Metsavahi aarde läheduses kokku, et teha ühine retk Karusaarde. Arvasin, et väljas on hästi-hästi külm ja olin selga toppinud tohutu hulga riideid, kuid tegelikult hakkas peagi hoopis palav. A, no, mis meil viga astuda, kui varasemate käijate poolt rada sisse aetud ja märjad kohad kandsid hästi. Talukoha juures tegime väikse pausi, jõime teed ja panime aardesse nimed kirja. Tagasitee oli eriti ilus, kuna päike paistis ja lumi sillerdas. Aitäh kaaslastele ja peitjatele!

Leitud! Aitäh matkakaaslastele ja ka neile, kes selle uhke raja meile ette tallasid.

Kõige suurm aitäh muidugi peitjale!

Targo geotaksoteenus kogub populaarsust! Seekord oli sõidu broneerijaks karukati, kellel tarvis saada karusaarele saada, sest järgmisel päeval on mets juba lukku pandud. Aga kui juba minek, siis minek ning lõpuks oli mul terve nimekiri inimestest, keda viieminutiste intervallide järel siit ja sealt üles korjata. Roosinupp lisandus teise ekipaažiga ja lõpuks oli viimsepäevaseltskonnas tervelt seitse päkapikku.
Ilmaennustus oli ähvardanud miinus kahekümnelistega, nii et enamikul oli palju ekstra riideid seljas. Tegelikult oli ilm suhteliselt leebe, tuulevaikne ja päikest oli samuti, nii et need täiendavad kihid tuli peagi jälle maha võtta. Mingil hetkel hakkas küll selgest sinisest taevast lund sadama, aga see polnud ka suureks heidutuseks.
Viimase paari nädala jooksul oli veel vähemalt neli inimest karusaarele ja tagasi kõndinud, nii et ka navigeerimine või lumes rügamine ei valmistanud raskusi. Veidi vähem vähem kui tund pärast maanteelt lahkumist oli geopoiss esimesena kohal ja kast käes. Hoolimata konteineri raudsest olemusest oli keegi pääsenud logiraamatut närima, aga muidu oli kõik kuiv ja kena.
Karukati pakkus kõigile veel sooja teed ja kuna kõigil oli veel jõudu küllaga, liikusime edasi märgade varvaste suunas. Aga see on juba teine lugu.
Aitäh peitjale ja seltsilistele!
a
////
Kõnnib karu mööda metsa, märkmik pihus. Vatu tuleb hunt. Karu: "Hunt! Homme hommikul, kell 10 oled minu juures. Ma söön Su ära!"
"Just nii," laliseb hunt. Karu teeb märkmikusse linnukese.
Kõnnib karu edasi, vastu tuleb rebane. Karu ütleb: "Rebane! Homme hommikul, kell 10 oled minu juures. Ma söön Su ära!"
"Just nii," hädaldab rebane. Karu teeb märkmiku linnukese ja kõnnib edasi.
Vastu tuleb jänes. Karu: "Jänes! Homme hommikul, kell 10 oled minu juures. Ma söön Su ära!"
"Ah, käi põrgu, mul ei ole aega." ütleb jänes.
Sellepeale mõmiseb karu: "Ahah, ma tõmban sinu nime siis maha."

Karusaart üritasime esmakordselt vallutada novembris 2024, kuid siis muutus märg tee 1,3 km enne sihtkohta ikka päris korralikuks jõeks ja samas hakkas ka taevast vett lisanduma, seega piirdusime vaid kõrvalaardega. Viimased lisandunud logid andsid aga lootust, et püsinud külmade tõttu on võimalik kuiva jalaga kohale saada ning lisaks on ka jäljed ees. Kuna jeti pesitsusaja lähenemiseni pole ka teab kui palju aega jäänud ning täna oli lausa imeilus talveilm, siis saigi taas auto tuttavasse parklasse keeratud. Seekord oli parkla lausa hõivatud ja mitte teiste geopeiturite, vaid hoopis metsameeste poolt. Ümberringi käisid RMK raietööd, kuid õnneks meie teekonda need siiski ei seganud, ainult korra tuli palke ületada. Teekonna kohta ütleks seda, et kohti, kus jalad märjaks saada, leidus ikkagi, aga vähemalt eelmiste jäljed olid piisavalt külmunud ja neid kohti võis usaldada. Otseselt jalad märjaks ei saanud, aga paar sissevajumist ikka oli, enamasti küll õnneks turbaplögasse, mitte päris lahtisesse vette. Seetõttu vähemalt minnes oli natuke keeruline loodust imetleda, pidi ikka kogu aeg jalgade ette vaatama. Rada oli tegelikult tore ja vaheldusrikas, tagasiteel oli natuke rohkem julgust ringi vaadata. Üllatavalt kiirelt läks see teekond, tagasi auto juures olime natuke alla kahe tunni pärast. Aitäh matkama kutsumast!

Pärast laupäeval tehtud ringi Elva jõe ürgoru matka- ja metsaradadel, tuli isu ka pühapäev looduses veeta. Et oleks lisasiht, otsisin geokaardilt sobivat täppi Tartu ümbruses ja leidsingi. Eriti kuna kuu lõpus läheb kättesaamatuks, tundus mõistlik plaan ära käia. Start jäi hiliseks ja seega käis võitlus ajaga võidu, et ikka enne pimedat tagasi jõuaks.

Parkimiskohast asusin teele kella 13 paiku. Esmalt mööda metsatraktori jälgi, siis mööda metsarada ja edasi aina metsikuma looduse suunas. Peagi märkasin ka, et vastupidiselt loodetule oli vesi lumekihi all jätkuvalt kohati üsna vedelas olekus, mis tähendas, et kummiku asemel matkasaapa valimine võis olla kehv otsus - aga otsustasin siiski vapralt jätkata.

Peagi märkasin, et õiges suunas läheb järjekindel jäljerida, mida õnnestus kuni lõpuni mingil määral jälgida ja mis andis mitmelgi korral hoiatuse eesootavast märjast kohast ja aitas leida kuivema ümbersuunamise. Peale märga metsa tuli suur lage, mis oli vähem märg, aga see-eest oli taimestik kohevam ja lumikate paksem. Siis veel üks märg mets, väiksem lage, ja siis juba rabasaare mets. Siin leidsin eest vähemalt neli erinevat komplekti värskeid põdrajälgi ja ühe lamamisaseme - küllap olin nad liikvele ehmatanud.

Peagi paistis ka sihtmärgiks olnud lagendik ja varemed. Aarde leidmine tänu jälgedele raskusi ei valmistanud. Pärast logimist veel vaikusehetk ja mõtted, kuidas oli kord siin elada. Tagasitee läks juba omaenda jälgi mööda ja natuke vähem kui 2 tundi hiljem olingi tagasi auto juures. Jalad märjad, soojad ja väsinud, aga tuju suurepärane. Aitäh toreda matka eest!

Alam-Pedjal oli Karusaare koht, kuhu veel polnud varem jõudnud, nüüd sai see tänu geoaardele ka ära tehtud. Tahtsime sinna jõuda pigem talvisel ajal ja tänane ilus käre ilm tundus nüüd enne piiranguaja algust hea ideena see kiirelt ära teha. Auto jätsime Kahu lähedale. Algus sajad meetrid olid paljulubavad - ilus metsarada. Aga suht kohe varsti jõudsime ka ise sinna vesistele radadele. Enamus rajast oli kas vee all, pokune, kerge jääkirme all, mis peale astudes vee alla vajus. Õnneks olid pikad kummikud kaasas ja enne tulekut sai ka villased sokid sisse, seega terve matka olid jalad soojas ning vesi õnneks sisse ei tulnud. Võrreldes kaasmatkajatega, kel ühel madalamad kummikud ja teisel overbootsid, oli tavaliste põlveni kummikutega üsna hea seal liikuda, sai muretult otse läbi vee minna enamus aja, matkakepid ka aitasid vee sügavust aimata. Raba osa oli ka maru ilus ses kerges külmaltvõetud valges. Karusaarel leidsime eest vaid vana lauda vare, talukoha omast oli alles vaid vundamendipõhi, kus peal kasvasid juba kuused. Muidu üsna suur lagendik, seal metsa keskel. Metsloomi seekord ei kohanud. Hiljem tagasiteel hämaras käisime ka Märjade varvaste juures. Kokku mõlema aarde jaoks kulus 5h17min ning sirka 7km kokku. Aitäh peitmast! Sellised looduserüpes vanad talukohad on alati geoseikluste huvilistis:)

Täna hommikul olime kahevahel, et kas minna ühte taastatud aaret uuesti otsima või tulla siia Karusaarele pikemale soomatkale. Eelnevatest logidest lugesin, et kogu matk oli läinud 3 tundi, nii et mõtlesin, et ah mis see ikka ära ei ole. Kohapeal selgus, et 6.kuud rase kõnnib seda teekonda palju aeglasemalt ja ainult aardeni matk läks meil 2,5 tundi. Otse veest läbi ka minna ei tahtnud, ja nii pidimegi kas siis pokude peal hüppama või kuivemat kohta kõndimiseks otsima. Olin seekord see kõige aeglasem ja pidev pidur, aga kogu teekond oli minu jaoks suur eneseületus. Poolel teel mõtlesin, et võib olla aardeni jõuan, aga kui tagasi ei jõua, siis peab küll vast päästehelikopteri kohale kutsuma. Teiselt poolt mõtlesin, et ise Kaitseliitlane, aga nüüd ei saa hakkama. Õppustel olen palju hullemast läbi tulnud. Õnneks aarde juures söödud võileib ja šokolaad andsid jõudu ja teekond tagasi läks juba palju reipamalt. Ka oli mul siis juba suva kas jalad saavad märjaks või mitte, nii et tihti oli lihtsam vees sumbata. Tagasitee läks meil lausa nii kiirelt, et jõudsime ka teist tee peal olevat aaret otsima minna.

Igatahes, tänud peitjale siia kutsumast ja seda rada läbima panemast.

Tänase teise advendi puhul võtsime ette väikese matka kahe aasta taguse advendiseeria aarde juurde. Kuna pool aastat siia ei pääse ja suvel-sügisel putukate-taimestiku pärast väga ei kutsu sohu, siis ega paremat aega nagu polnudki. Tundub, et jääd ja lund pole sel aastal mõtet oodatagi.

Algus oli väga paljulubav, imeline metsatee jalutamiseks. Ühel hetkel siiski olukord muutus ja sattusime kohalikku Veneetsiasse. Metsaalune oli korralikult üleujutatud ja pidime madalama veega kohti otsima ning hüplema mätastel ja puu juurtel. Mõnisada meetrit edasi oli jälle täitsa ilus kuiv rada ja siis jälle pikem lõik vees lainetavat metsa ja nii me sohu jõudsimegi. Sealgi oli enamus teekonda poolde säärde vees astumine aga liikuda sai siiski üsna sirgjooneliselt. Looma ( või teiste matkajate?) radu oli väga palju, seega navigeerimist polnud vajagi kui jälgi tähelepanelikult jälgida. Teele jäi ka punetavaid jõhvikamättaid, kus natuke vitamiine ammutasime. Soosaarele jõudes uudistasime kunagist metsavahikohta, otsisime aarde, pidasime väikese puhke- ja vitamiinipausi ja siis juba tagasitee. Kiiret polnud meil kuhugi, tegime peatusi looduse uurimiseks ja pildistamiseks. Sellel väga vahelduval ja mitmekesisel maastikul kulus meil kokku aega ligi 3 tundi, täpselt enne hämardumist olime auto juures tagasi. Oli päris väsitav aga kindlasti mitte piinarikas kulgemine. Mõnusalt veedetud aeg, sest ega meil neid pikema astumisega aardeid väga palju ju polegi, seega mõnus on vahel ette võtta selline natuke väljakutsuvam jalutuskäik. Igati nauditav pühapäev, täname peitjat!

Veebruar polegi enam teab mis kaugel, seega sai pärastlõunaseks jalutuskäiguks raba-aare valitud. Teel parklasse Kahul imestasime tiheda liikluse üle, aga ilus ilm oli matkarajale meelitanud hulgaliselt loodusehuvilisi. Ka Kahul oli juba 2 autot ees, ühe jõhvikakorjajaga saime rabas ka kokku. Jõhvikad on suured nagu kirsid ja lausa kobaratena mätta otsas, tasub varusid koguma minna. Aare oli kõrgesse nõgesetihnikusse peitunud, õhema püksiga oli päris keeruline ligi pääseda, aga nüüd on lai rada sisse tallutud. Edasi-tagasi Kahult oli meie matk 6,3 km ja aega kulus 1.45. Keskmise kõrgusega kummikust piisas, praegu on märjemad kohad ilusti näha. Aitäh peitmast!

Ei tulnud spetsiaalselt aarde pärast, see jäi raba tiiru planeerimisel ootamatult silma. Kui juba teele ette jääb, siis tuleb ka ära korjata. Teekond algas Selli-Sillaotsa matkarajalt ja pärast Suuretüki torni suund kirdesse-põhja, et jõuda Krimmi lagedale. Sealt omakorda läände ehk Karusaare suunas. Tagasiteel põigatud vaatama aardest lõunasse jäävat pommiaukude rida, siis veidi idasse ning lõpuks lõunasse Metsavahi aarde suunas. Kokku umbes 14 kilomeetrit, millest valdav osa räätsadel. Lumikatte paksus on paras ja rabas liikumine muretu. Soovitan usinamatel raba avarustega tutvuma minna, avarus on seda väärt. Aare on saanud omale tummise kasti, aga logiraamat loomade rünnaku tõttu pärsis nigel.

Aitäh aarde eest!

Kodust liikuma hakates näitas termomeeter -25, kuid parklasse jõudes oli vaid -14 alles, nii et pigem kujunes sellest liiga palav retk :D Lund oli ikka mõnuga, nii et räätsad olid igati abiks ja samas ka väsituseks jala otsas. Retk kujunes nii pikaks, et tagasiteel tuli ikka väike joomise ja nosimise paus ka teha, mis tegi retke ainult toredamaks.

Tänan peitmast.

Tore jalutuskäik.

Vahelduseks ka üks külmast karge ja päikseline geopäev. Kuna jõudsime parklasse planeeritust veidi hiljem siis seetõttu oli meil eriti lihtne kulgemine aardeni. Värske jäljerida viis ees ja räätsad said käe otsas tuulduda. Täna oli maastik max 2,5 ja sedagi pikkuse tõttu. Aarde juurde jõudes olid Krissu ja Ove just oma tähtsate toimingutega ühele poole saanud. Ning meil polnud muud, kui nimed kirja, pisut jutuajamist, selfi ja asusimegi tagasiteele. Varem jõudnud seltskond pani pika sammuga ees minema ja peagi olid nad silmapiirilt kadunud. Mul oli aga ka naaber aare leidmata ja sinna me suundusimegi. Tänan!

Täna oli kerge jalutuskäik. Räätsad vedelesid niisama seljas.
Koos aarde hooldamisega ja teistega lobisemisega jõudsime kahe tunni ja ühe minuti pärast auto juurde tagasi.
Tänud

Vahetasime loomade poolt näritud konteineri uue närimiskindla konteineri vastu.

Käre pakane kohe kutsus seda aaret otsima kuna oli lootust, et barasem vesine tee aardeni on korraliku jääkaane all. Täpselt nii ka oli ja teekond aardeni oli, eriti võrreldes hiliemma Rekuga, nagu jalutuskäik pargis. Teel aardeni saatis meid selge taevas ja tõusev päike. Aarde juures nägime veidi vaeva aarde valedest kohtadest otsimisega kuna loomulikult ei olnud me vihjet lugenud, mis oleks leidmise ju liiga lihtsaks teinud. Panime nimed stiilselt näritud logiraamatusse kirja ja panime logiraamatu uude närimiskindlasse konteinerisse. Kui olime aaret tagasi asetamas, siis saabusid ka Airi ja Margus ja koos nendega ka mugumatkaja. Täname siia kutsumast!

On ikka tublid geopeiturid seal Lääne-Virus! Kohe uue aasta hommikul uue hooga raba poole punuma! Oli tõesti vahva algus ja tore seltskond, suur-suur aitäh reisikaaslastele ja muidugi peitjale, kes meile sellise võimaluse pakkus.

Mõnus matka- ja seiklusaare. Selle-aastane Krista orgunnitud 1.jaanuari matk oli minu jaoks viimaste aastate üks kuivemaid (vähemvesisem) :). Tore sündmusaare kallitele geokaaslastele head uut aastat soovimiseks! Tänud!

Plaan oli juba jupp aega. Et läheks. Kuidas ja kellega, selgus lõplikult alles sõidu päeval. Igatahes olin ülirõõmus, et Ingrid oli nõus sõitma. Suur tänu selle eest!

Geoparklast leidsime varase linnukese magamas, meie saabudes ta muidugi ärkas ja oli matkalusti täis. Räätsad selga ja teetermosed kaasa ning minekule.

Alguses oli tee tee moodi. Vähe lumine ja kellegi jälgedega. Peagi muutus see oja moodi teeks ja seejärel jõekese moodi teeks. Ühesõnaga turnisime metsas. Mingil ajal arvas Piret, et räätsadega on lihtsam. Ma järgisin tema õpetust, aga ei tea, kas see lihtsam oli. Vajus vähem, kuid puude vahel mätastel turnida pole räätsadega kuigi mõnus. Jää veel ei kandnud, nii et teed/vett me vältisime. Rappa jõudes panid teisedki (peale räätsapõlgur Helduri) räätsad alla. Seal oli nendega lihtsam, ma usun. Kuigi Heldur oli kiire poiss ka ilma. Eks tal oli vedav abi omast käest võtta. Hundu muudkui sikutas meest aarde poole. Kellegi jäljed läksid jätkuvalt meiega samas suunas. Tundusid suured, arvasime, et meeste jäljed. Peagi olime taas metsas. Seal oli parem räätsadeta. Võtsime nad ära ja kulgesime edasi. Poole kildi pärast olimegi nulli juures. Taasleidsime jäljed meestest. Kuuse alt ja kõrvalt ning hoonest. Viimases, tundus, et oli ööbitud. Hea koht uue aasta vastu võtmiseks. Aaret leides olime üllatunud, et seal puudus sissekanne viimastest külalistest. Egas midagi. Meie kandsime endid sisse. Hundu sai FTF-i koerte kategoorias. Ülejäänud piirdusid inimeste STF-i ja üldkategooria kolmanda kohaga. Põdrale pole soos mingi häbi kaotada. Samuti lepalinnule või vapratele luurajatele, kes bussiga saabuvad. Nii et jäime oma koha- ja ajaga rahule. Toredat logiraamatut ei hakanud vahetama, aga kile sai vanale ümber pandud ja Ingrid loovutas Karusaare aarde "Metsakutsu" nimelisele logiraamatule uue kena karbi. Kirjutasime hiirtele ja põtradele vajaliku teabe karbile, jõime teed ja näksisime näkse ning asusime tagasiteele. See möödus muidugi kiiremini kui siiatulek. Enamusel oli savi sellest, kas jää kannab või kas püksisääred märjaks saavad. Kõik tahtsid kärmelt autodesse jõuda. Päike oli loojumas ja enne pimeda saabumist jõudsime kenasti kohale. Oli väga äge matk. Aitäh kaaslastele ja aardepeitjale. Ilma aardeta... ilmselt oleks see koht minust külastamata jäänud.

Seekord sai aasta alguse matkaks valitud Karusaare. Saime nautida fantastiliselt kaunist talveilma. Päike säras, lumi sätendas, tuulepoisid tuulutasid kuskil teadmata kaugustes. Raja alguse metsaalune oli üsna lumetu. Edasi läks huvitavaks, õige pisut meenutas aasta tagust Kirnalt süstaga aardele lähenemise maastikku. Ühtlaselt paks lumevaip, mille all enamasti ka vesi, rajajoone vesi oli kaetud jääga. Kahed veega täitunud mustavad jäljed kulgesid raja ääres ja vahel julgemalt ka jääl. Nõnda kulgesime meiegi puid kallistades mättailt mättaile ja vahel jääkaanel. Raba peal võtab võimust meist pikemate mändide rohkus. Sihtide ristmikul kulgesid jätkuvalt kahed jäljed meid huvitaval suunal. Enne lagendikku kaldusid jäljed tugevalt paremale, meie tegime hoopis otse astumise sookailu väljalt varemete juurde. Peagi selgus, et ka jäljed jõudsid ringiga ukseni ja enamatki. Siin oli telgitud. Leidu revideerides selgus, et ei olnud siin käinud peitja, ega ka ühtki uut logi ei leidunud raamatus. Ingridilt karbi vahetus. Lõunapaus peetud, asusime tagasiteele. Mööda geomaanteed tagasi kulgemine oli kordades julgema sammuga, kui ettevaatlik soosaarele jõudmise retk. Külmataat oli muutnud me märjad jäljed pisut tahedamaks. Põnev oli jääkaanel julgemalt lipata, kas läheb õnneks. Vajub läbi jää või mitte. Sügavat vett ei õnnestunud kogeda. Paar jõhvikat leidus ka me teel. Tänud kaaslastele ja peitjale.

Karp sai veel eriti puhtaks lakutud, et rotid miilustama ei tuleks. Tegelen uue aardekonteineriga esimesel võimalusel. Kui keegi planeeritult minemas enne aasta lõppu, andke teada. Annan uue konteineri koos transpordišokolaadiga kaasa.

Kaupo on nii kenasti kogu selle ,,Põdral maja metsa sees" vibe-iga loo kirja pannud. Ainus, mis lisada oskan, on see, et kui tüdimus peale hakkas tulema, siis motiveerisime end sellega, et vaim kräunub, aga süda rõõmustab. Ja sünnalauas maitses toit ka ehk just tänu sellele aardele imehästi. Aitäh peitjale meid loodusesse ajamast!

Sisuliselt kogu aare vaja taastada sest leiva lõhna peale on hiir kõik läbi närinud. Samas näritud logiraamat on omaette vaatamisväärsus ja võiks säilida, kui see rohkem hallitama ei lähe enne korraliku karbi saabumist. Logiraamatu pärast võiks normaalses suuruses karp olla, väiksesse karpi ei pruugi ära mahtuda.

Kui aare avaldus siis vaatasime kalendrit ning ei näinud mõistlikku võimalust enne suve otsima tulla. Vahepeal tuli plaani nädalavahetuseks Tartusse tulla, aga ka siis ei tulnud mõttesse seda otsima tulla. Täna hommikul oli vaja 4 tundi aega parajaks teha ning algselt pidime seda tegema Terve tartu aardega. Siis aga koitis, et otstarbekam on siia jalutada. Kahjuks logisid ees polnud, mille järgi olusid hinnata, pidime siis ise leiutama. Parklast näitas 2,65km ja hakkasime vantsima. Kummik oli õige valik, sest enamus teest oli vesine. Metsaalune oli üks suur jääväli, millest sageli läbi kukkus aga vesi madal. Raba peal oli valida kas jalutada paksus lumes või mööda vesist kraavi mis kohati jääs. Vaheldumisi sai mõlemat kasutada ja ühel hetkel kohale jõudsime. Siis tabas aga ikaldus, kõik on lume all ja peidukaid ei ole. Hakkasime kaevama ja ühel hetkel Liisile jäi maskeering silma. Kuna selle all oli lihtsalt auklikus grippkotis kaitseväe leivapurk, mis nägi räbal välja ja kaas auklik, siis ei pidanud seda aardeks. Otsisime edasi kuni sai peitjalt küsitud ning ikkagi see purk pidi aare olema. Ühtegi silti ega juhendit polnud. Ka läbi augulise kaane ei paistnud midagi olevat, aga siiski oli seal näritud logiraamat. Õnneks oli oma vildikas kaasas. Logisime siis aarde ja peitsime tagasi. Tagasi tee oli juba kergem sest jäljed ees ja ainult jaluta. 2h 10min oli 6km matka aeg. Täpselt paras matk enne sünnipäevale minekut.

Aare automaatselt avaldatud.