Rasti

Jõudsin ca. 440m aardeni, aardele lähemale kummikuga ei pääsenud.

Praeguse taimestikuga paistis raja algus parklast kenasti kätte ja ka peale kalastuskohta selle jätk, mis viis otse lõkkekohani. Väga ilus koht, aitäh siia juhatamast!

Roka juurest kanuuga mööda jõge tulles oli siin selle jõe kohta täitsa meeldiv randumise võimalus. Lõkkekoht oli tühi, kuid meeldivalt korralik. Aare ise oli oma loogilisest peidukohast u. poole meetri kaugusel suvaliselt maas rohutuusti varjus, nii et leidmine võttis päris kaua aega. Tagasi sai ta loogilisse paika lükatud. Vaikselt hakkas ka hämarduma ning nii jäigi see päeva viimaseks aardeks.

Siit tuli veel Pedja jõge mööda tagasi ülesvoolu arutada, et kanuuga jõe umbsopis olevasse veest väljumise parklasse jõuda. Umbsopp tundus eriti pikk õhtuse veelt tõusva udu ja kontides oleva väsimuse tõttu. Viimases päevavalguses sai randutud ja lõpuks päriselt kuivale maale ronitud. Kokku olime Kirnal tulles jõel pisut alla 9 tunni. Nüüd oli veel kraami kokku korjamine, kanuu auto katusele upitamine ja võiski päeva, mis 10,5 tundi tagasi siitsamast parklast algas, lõppenuks lugeda ning sinnasamasse parklasse magama minna.

Tänan peitmast.

Kuna väsitav päev oli selja taga, siis oli meie ühine otsus, et selle aarde juurde läheme jala.
Aardele lähemale jõudes nägime telke, kuulsime kellegi juttu ja saimegi kokku kahe mehe ja kahe väikemehega.
Suuremad mehed kohe rõõmsad, et neil oligi naisi vaja, et kas jääme nende juurde. Ütlesime, et meil orienteerumine käsil, et läheme kohe ära, nemad kohe vorsti pakkuma.
Me siis käisime võsas ära, soovisime üksteisele head õhtut ja rassisime end bussi juurde tagasi.
Aarde eest tänud

Mina uskusin kalameest ja hakkasin siis seda rajakest otsima. Mingi täiesti lootustandev võttiski nagu õige suuna sisse, aga kadus siis sootuks. Proovisin siis leida õigemat kohta, aga kuna ka mu karvane kaaslane oli selleks ajaks kah loobunud ja auto kõrvale varju külili visanud, siis mõtlesin, et äkki polegi just parim otsus tänases kuumuses see retk ette võtta. Seega loobusin, aga mine tea, äkki millelgi tulen uuesti. Tahaks küll.

Tulime siia lõkkekoha juurde BrokRogain VI juurest hetkel vist küll kõige paremat teed pidi - mööda jäätunud jõge. Küll olid kalamehed ikka jäässe auke puurinud, meie kaasasolnud geokoer ei saanud vist ühestki ilma nuuskimata mööda minna. Tal oli mõnus olla ja tegelikult meil ka, sest ilusa ilmaga ettevõetud matk oli kui palsam hingele pärast väsitavat töönädalat. Täname, aare korras.

Oleme selle kandi aardeid pikka aega peljanud ning nende otsimist edasi lükanud, aga täna otsustasime nii selle kui ka naaberaarde lõpuks üles otsima. BrokRogainiga saime kiirelt ühele poole, siis võtsime suuna siia. Kartsime, et tuleb hullem võsas rassimine, aga tegelikult, kui õige teeots leida, siis on täitsa mõnus jalutamine kuni lõkkekoha ja aardeni välja. Tehtud, täname!

Tänan aarde eest!

Aitäh aarde eest!

Peale BrokRogaini aaret tegin siia ka kiirvisiidi mööda ATV rada. Pikalt ei peatunud, sest muidu oleks sääsed mu ära söönud.

Nagu traditsioonid ette näevad, sai lähenetud otse läbi võsa. Nimed kirjas ja puhkepaus tehtud läksime tagasi parklasse juba mööda märksa mõistlikkumat rada. Tänud aarde eest!

Tänud põneva matka eest!

Saime parklas soovituse kulgeda ATV-rada pidi. No proovisime. Juba alguses tervitas meid kraav, kus rada kaudus 2 m laiuse kraavivee alla. Ma koolis hüppasin kaugust... no ei mäleta enam täpselt aga hiljem seda tulemust meenutades lisandus iga aastaga ports sentimeetreid juuurde, millalgi jõudsin vist kuskile 7 m juurde. Sellest oleks ju täiesti piisav olnud, et see koht kergelt läbida aga ei saanud üritada, ma polnud ju üksi. Leidsime siis veidi kitsama koha, võtsin hoogu ja olingi üle vahemaast, millest ka kaks korda suuremaid sai kunagi paigalt kaugushüppega läbitud. Siis oli umbes sada meetrit mõnusat ATV rada, mis muutus kohe veteväljaks, mille sügavaus teadmata ja jää kandevõime vaid arvatav. Võtsime siis otsesuuna aardeni.

Oli raske maastik, aga ei midagi väga rasket. Eriti arvestades seda, et lõpuks tervitas meid Eesti üks omapärasemaid RMK laagriplatse. Nautisime siis veidi sööki, aaret, päikest, tuult, jäägrijooki ja loomulikult asukoha ilu ja kordasime eelpoolkirjeldatud tagurpidi.

Aitäh kutsumast!

Ootamatu kalapäästeoperatsioon tõi meid hoo pealt suht aarde kõrvale, kaarti polnud aega vaadatagi :D. Aga koht oli väga äge, jõudsin haududa siin nii uuestituleku- kui peitmismõtteid… Kuna null näitas täpselt, siis oli peidukavõimalusi vaid üks ning sekund hiljem välja võetud konteiner koos oringinaal-logiraamatuga kinnitaski tõsiasja, et olime just leidnud Sveni aarde nr 116. Aitäh Geokrahvile aardega meid siia toomast ja ümbruse tutvustamise eest, praegu tundub küll väga, et suvi meid vähemalt korra siitkandist veel leiab ;).

Meie uskusime kalameest ja tulime jalgsi. See tähendab kuni parklani autoga ja sealt juba mööda ATV-rada edasi lõkkekoha poole. Kui rada võttis suuna vasakule, aga aare jäi meist hoopis paremale, siis korraks võtsime mõttepausi, et kas üritada otse läbi võsa läheneda. Otsus oli ikkagi, et lähme mööda rada, küll see ka kuhugi viib ja kui liiga suur ring tuleb, siis tagasi võime otse tulla. Ja alates sealt hakkas igasugu põnevaid asju juhtuma.

Võsa vahel jalutas meile vastu kolm kalameest, nende päevatöö oli tehtud. Meil meel hea, siis pole vähemalt lõkkekoht hõivatud ja saame rahulikult aaret otsida. Natuke peale kalameestega kohtumist märkasime äkki teerajal väikest ahvenat, kes ilmselt oli meeste ämbrist välja hüpanud. Kuna kalake oli täitsa pisi ja kindlasti veel püügikõlbmatu ja siples abitult lumel, siis tekkis meil kiire plaan kalake päästa ja jõkke tagasi viia. Haarasin kala pihku ja kiirendasime sammu, et esmaabi hiljaks ei jääks. Jõudsime jõe äärde aga see oli täiesti jääs. Piki kallast liikusime edasi, et äkki leiame kalameeste puuritud augud. Ei paistnud kuskilt värskeid jälgi, kuid eemal tundus juba lahtist vett olevat. Kohale jõudes selgus, et vesi on jää peal ja Indy jooksis seal mõnuga ringi. Appi-appi, kust me siis oma ahvenapojukese vette lasta saame? Ikka piki kallast edasi liikudes hakkas natuke kaugemal silma juba päris suur veteväli ja sinna kiirustasimegi. Ettevaatlikult, et ise jõkke ei sulpsaks libistasime kalakese vette, kus ta algul hulpima jäi, siis mõne sekundiga end kogus, sabaga sulpsu lõi ja minema ujus. See oli küll tänase päeva meeldejäävaim hetk ja tuju oli kohe väga hea, et olime elupäästjad olnud.

Kogu selle kalapääste operatsiooniga olime märkamatult lõkkeplatsini jõudnud ja nüüd polnudki muud kui aardekarp üles otsida ja nimed kirja panna. Väga lahe koht ja meeldejääv seiklus, mida enamat ühest toredast geopäevast tahta. Aitäh peitjale!

Vabalt saab jalgsi ka. Pool maad isegi kaardil ja looduses tee olemas. Teine pool, ütleme nii, oli pigem puude ja suurema võsa vaba koridor. A samas võibolla oli seal ka rada, ei näinud, langenud lehed olid ees. Igatahes lahe koht, tänan juhatamast.

Täna siis selline tore päev, et vaja aare logida. Müts peas, mõte sees. Meleski lähim mis veel logimata ja geomobiil sinnapoole teele. Nu ja siis need kaks siin jõe ääres... Rogainitud, siis tundus, et mis see 570m võsa ikka nii väga olla saab. Ja tegelikult ei oleks olnudki, kui ei oleks enne vihma sadanud. Maapind oli selline, et oleks ilma kummarita ka hakkama saanud aga see võsa oli lävi märg ning me saime selle kõik kaela. Muidugi ka hullemas võsas mütatud, põdrakärpsed olid küll liiast aga paremad, kui sääsed ja parmud, ei hammusta vähemalt, ainult ronivad. Kui hakkasime maas prügi ja vetsupaberi tükke nägema, siis oli selge, et eesmärk on juba lähedal ja nii oligi. Igati mõnus koht puhkuseks, kui süstaga jõge mööda tulla. Eks mõte liigugi sinnapoole, et millalgi matkasüstaga tagasi tulla ja jõel paar tiiru teha, sest ülesvoolu ka aardeid veel... Kui logitud, siis oli ainus soov auto üles leida. Õnneks telodes geps sees ja suunda lihtne hoida.. Ja eks sai see auto ka leitud, ise läbi mõrjad aga rõõmsad, et tehtud sai... Aitäh peitja sellist mõnusat kohta tutvustamast, kui jõge mööda tulla muidugi...FP ka muidugi... Aare korras. :)

Süstaga Rõikalt Emajõeni, see oli teine aare sel teekonnal. Nagu eelmise aardegi juures, võiks ka siin isegi paljakäsi saabudes mitu päeva üle elada, nii vägev on kohapeal olev varustus.

Kui luba juba saadud, pidime ka siin peatuse tegema. Taavi ja Laur sõbrunesid kalameestega ning said ka aarde ära logida. Saime ka väärt nõu, et edasi pole suurt mõtet minna, see on paadile üsna ligipääsematu. Käisime ka ise kaemas ja tõesti on üpris palju puid jõele kukkunud. Neist küll mööda saaks esialgu, aga kas on vaja? Niisama ei hakanud nendest siiski mööda manööverdama. Kuna algul kaugemale ei planeerinud sõita ja GC lehel on Roka kättesaamatu, siis ei olnud ka motivatsiooni sinna suunas minna. Praegu GP kaardil aga Roka vaatab kollase täpina otsa ja järsku oleks sinnani siiski õnnestunud jõuda... Aitäh! EVEJ

Parkimisplatsilt Rastini jalutada polnud teab mis meeldiv jalutuskäik aga kindlasti parem, kui suvel. Hetkel oli enamus pinnas tugev ja lombid jäätunud aga märg ikkagi.
Aaret otsisin alguses muidugi valest kohast, pärast tabasin nulli täpsustada. Kohe ei avaldunud ja tegelikult vedeles konteiner üldse maapinnal. Võimalik, et see oli tingitud langetatud puust või teab millest. Igatahes sai konteiner lähimasse loogilisse kohta tagasi pandud. Tagasi jalutamine polnud meeldivam, kui tulek. Osa seltskonnast tegi seda mööda jõejääd. Oleksid täiesti kuivalt pääsenud, kui poleks selili pildunud paar korda. Poolel teekonnal keerasid ka nemad siiski maismaale, kuna jää sai otsa.

Aare leitud Kirna-London veematka käigus. Roka aarde juurest kulges teekond siia üsna reipalt. Rõõmsalt lehvitasime nüüd jõeharu kohal Marile ja pidime varsti pärast meie kiiret põiget Rastile kohtuma matka planeeritud lõpp-punktis. Jõgi tegi jälle kõvasti keerutusi, esialgu mõnesaja meetri kaugusel olev sihtkoht ei tahtnud kuidagi läheneda. Lõpuks kohal, ukerdasime mudaselt kaldalt välja ja rõõmustasime juba, et nii mõnus lage koht lõpuks ka ühel jõeäärsel aardel, ei peagi seekord hullus võsas ukerdama. Hetk nõutult ringivaatamist ja jõudis kohale, et me oleme täiesti valesse kohta end navigeerinud, siin pidi olema hoopis tänane finiš:).

Muigasime ja asusime rõõmsalt tagasi aerutama. Lehvitasime taas Marile ja lubasime uuesti lõpp-punktis kohtuda;). Vahetult enne Rasti lõkkekohta möödusime toredatest kalastajatest, kes imestasid kuuldes, et tuleme supilaudadel rohkem kui 30 km kauguselt Kirnalt. Maandusime, otsisime, leidsime. Kalastajatest uuesti möödudes uuriti meilt ega me ometi tagasi ei lähe? Viskasime nalja, et muidugi, mis need 30 km ikka vastuvoolu tagasi aerutada on, aga siis kinnitasime, et siiski pimedaks läheb ja nii hullud me ka pole.

Oli vahva. Mõned lisakilomeetrid ei morjendanud ja aerutasime reipalt juba tuttavat jõeharu uuesti kohtumispaika.

Aitäh peitjale.

Roka aarde taevamanna logist lähtusime, et meid ootab nüüd ees järgmise aarde juurde ca 2 tunnine sõit. Pilk kaardile näitas ka jõe sirgenemise märke mis sisestas piisavalt palju optimismi, et seni säästetud jõuvarud käiku võtta ning hoog sai üles tõmmatud. Lõpule lähenedes soovis Mari Londonisse kohtumispaika tütart ootama minna, meil veel aga see aare veel ootas noppimist. Näitasin hargnemiskohas Marile käega suuna kätte ja ise liikusime edasi. Kohale jõudes oli väike hamming, polnud nagu kohtagi kuhu aaret peita. Kaarti uurides selgus, et olin meid aarde asemel lõpp-punkti navigeerima pannud. Nojah, piinlik olukord vol.2. Hetk varem veel juubeldasin, et olime 2 tunnise otsa 1h15minutiga ära teinud. See rumal viga läks meile maksma 1,5-2km. Mis siis ikka, uuesti lauale ja tuldud teed tagasi. Samal hetkel oli põõsa tagant kosta laulvat Mari. Vähemalt tema avastas selle näpuka piisavalt vara. Sellel viimasel lõigul õnnestus meil esimest korda kohtuda teiste inimestega. Kaluritest paar oli keset jõge lante loopimas. Uurisid veel meie saavutuste kohta ja ahhetasid saadud vastuse peale. Lõpuks jõudsime ka kaduma läinud lõkkeplatsile kus tops kohe kuidagi silma ei tahtnud jääda. Alla ka ei olnud plaanis anda ja sahistasime ikka võiduka lõpuni ja võisime uuesti suuna võtta kohtumispaiga poole. Oh-jah, selle näpuka silumisele kulus täpselt see aeg mida me arvasime, et me juurde võitsime. Vabandust kaaslased.

Tänud.

Tänase geopäeva viimane. Hommikul Kirnalt alanud süstamatk lõppes siin, õigemini küll veidi ülesvoolu sobivas kohas. Aare heas korras, aitäh kohta näitamast.

Saabusime juba 25 juuli õhtul sinna ning päris taskulambi valguses sai laager üles seatud. Korra piilusime aarde poole ka, kuid pimedus tegi oma töö. Hommikul alustasime uue auruga otsimist. Päris pikalt sai otsitud, siis jälle logisid lugeda ja jälle otsitud. Lõpuks tuli ka leid. Ilmselt esialgne peidupaik on alla vandunud ning loodus ja aeg oma töö teinud, aga aare ise kuiv ja korras, täname!

Leitud

Kui olin BrokRogain VI juurest autoni tagasi jõudnud, sukeldusin teisele poole teed võssa. Proovisin järele, et aardeni saab ka kuiva jalaga. Kui sadakond meetrit viitsid ringi minna, on ragistamist vajavat võsa vaid alla sajakonna meetri. Olen viimastel päevadel olulisemalt jubedamas võsas aarete järel käinud.
Aga see paik tundub siin tõeline kalameeste paradiis olema. Kena koht. Tänud näitamast!

Tee siia viis kõige peale auto juurde tagasi. Sellel hetkel kui me pead võsast välja pistsime, saabus parklasse kalamees. Kuuldes meie plaanist lõkkekohani soovitas ta mööda jõge minna, minevat ise samas suunas. Muheda vestluse saatel jalutasime koos mööda jõge peaaegu lõkkekohani välja. Ju peitja teab, et kalamees teab, et parim lähenemistee on mööda jäätunud vett ;)

Jalajälgi oli jõe peal palju, kahtlustasime ka geopeiturite tegevust, aga aardeni need jäljed ei läinud. Veidi otsimist ja käes ta oligi. Kõik on korras, panime nimed kirja ja suundusime tagasiteele. Tänud siia vahvasse kohta juhatamast!

Olime just eelneva juurest parklasse jõudmas, kui lisandus veel üks auto, mille roolis kalamees. Sai juttu räägitud ja soovitas minna mööda jääd. Liikusime siis kolmekesi kalapüügikohani ja meie läksime edasi. Lõpus sai uuritud natuke ringi ja ka aare leitud. Tagasi suundusime, nii nagu olime tulnud ja sai kinnitust, et lõppu saab väga edukalt ka jalgsi. Tänud!

Tervitasime sealtkandi toredaid põdrahiiglasi. :)
Aitäh aardepeitjale!

Leitud. Tänud!

Selle aardeni kulgesime kuuenda Broki juurest juba mööda jõge. Ei saanud veel õiget hoogugi sisse, kui juba lõkkekoht paistis. Lehviv Eesti lipp tekitas väga sooja tunde. Randusime ja läksime esimese asjana kohe aaret otsima. Pikalt otsima ei pidanud, kuigi kujutasime aardekarbina midagi teistsugust ette. Nimed said igatahes kirja ja seejärel oli aeg ka lõunasöögiks paras. Plats oli kenasti ära niidetud ja selle servast paistis ka selgelt niidetud teeots. Lähemalt uudistama ei läinud, aga tekkis küll tunne, et äkki see mööda maad lähenemine ikka nii keeruline polegi. Mööda jõge aga oli igatahes mugavam. Kui kõhud täis, lükkasime end taas vee peale ja Reku poole loksuma. Aitäh kohta näitamast!