Kootsi-Karjasoo küla on hajaküla kogupindalaga 91 km2, sellest Kootsi pindala on 31 km2. Kootsi-Karjasoo küla ajalugu on tihedalt seotud Navesti jõega. Esimesed inimesed, nn ürgasukad ilmusid siinsetele aladele kiviajal, VI-IV aastatuhandel e.m.a, seda tõendab Navesti jõe paremal kaldal asuv Lepakose hilismesoliitiline asulakoht.
Nooremal rauaajal, 10. saj.-13. saj. alguseni kuulus siinne maa-ala Sakala maakonna Suure-Jaani kihelkonda – hilisem Lehola Lembitu hõimuala. 1211. aastal liikus mööda Navesti (Pala) jõe kaldaid esimene saksa ristirüütlite röövsalk Lõhavere linnuseni, kus asus Sakala vanema Lembitu kindlustatud linnus.
Kuni Põhjasõjani (1700-1721), s.o 13.-18. saj. oli küla maa-ala võõrvallutajatele (saksa, rootsi, poola, vene) kuuluva Vastemõisa mõisamaade all. Esimest korda on mainitud Kootsit 1585. aastal Poola revisjoniprotokollis (Kuczi Merth, omab 1/8 adramaad). Kohanimi tuleb sõnast “koots”, mis tähendab kudumisvarrast. Kootsi talu elamu on ehitatud keskaegsele matmiskohale.
Kootsilt pärineb Bakhoffide sugukond, kelle esimene esindaja oli Kootsi Maurits (1625-1728). Kootsi Maurits (Moorits) elas 103 aastat vanaks. Tema pojapoeg Kootsi Jüri (Jüri Bakhoff (1815-1901) oli nii A. H. Tammsaare ema- kui ka isapoolne ja Mart Saare isapoolne esivanem. Kootsi Jüri mõlemad pojad abiellusid Kaansoo Pärassaare Jüri tütardega, kes kuulusid Kuldkeppide (J. W. Jannsen - L. Koidula isa) emapoolsesse sugukonda. Läänepoolne Kootsi talu oli Aleksiuste sugukonna pidada.
Pärast Põhjasõda (1700-1721) hakkasid küla maad kuuluma Vene riigi, Viljandi kreisi (hiljem maakond), Suure-Jaani kihelkonna ja Vastemõisa valla (vahepeal osa maid ka Taevere valla) alla.
Tänapäeval elab Kootsi külas sissekirjutuse järgi 62 inimest. On neid, kes on registris ja tegelikult ei ela enam siin ja ka vastupidi.
Külas puuduvad tööstus ja suurtootmine. Peamised tegevusvaldkonnad on metsandus ja põllumajandus. Riigimets on Viljandimaa metskonna hallata.
Aaret otsides ärge unustage ettevaatlikkust!
Head leidmist!
Kootsi-Karjasoo küla on hajaküla kogupindalaga 91 km2, sellest Kootsi pindala on 31 km2. Kootsi-Karjasoo küla ajalugu on tihedalt seotud Navesti jõega. Esimesed inimesed, nn ürgasukad ilmusid siinsetele aladele kiviajal, VI-IV aastatuhandel e.m.a, seda tõendab Navesti jõe paremal kaldal asuv Lepakose hilismesoliitiline asulakoht.
Nooremal rauaajal, 10. saj.-13. saj. alguseni kuulus siinne maa-ala Sakala maakonna Suure-Jaani kihelkonda – hilisem Lehola Lembitu hõimuala. 1211. aastal liikus mööda Navesti (Pala) jõe kaldaid esimene saksa ristirüütlite röövsalk Lõhavere linnuseni, kus asus Sakala vanema Lembitu kindlustatud linnus.
Kuni Põhjasõjani (1700-1721), s.o 13.-18. saj. oli küla maa-ala võõrvallutajatele (saksa, rootsi, poola, vene) kuuluva Vastemõisa mõisamaade all. Esimest korda on mainitud Kootsit 1585. aastal Poola revisjoniprotokollis (Kuczi Merth, omab 1/8 adramaad). Kohanimi tuleb sõnast “koots”, mis tähendab kudumisvarrast. Kootsi talu elamu on ehitatud keskaegsele matmiskohale.
Kootsilt pärineb Bakhoffide sugukond, kelle esimene esindaja oli Kootsi Maurits (1625-1728). Kootsi Maurits (Moorits) elas 103 aastat vanaks. Tema pojapoeg Kootsi Jüri (Jüri Bakhoff (1815-1901) oli nii A. H. Tammsaare ema- kui ka isapoolne ja Mart Saare isapoolne esivanem. Kootsi Jüri mõlemad pojad abiellusid Kaansoo Pärassaare Jüri tütardega, kes kuulusid Kuldkeppide (J. W. Jannsen - L. Koidula isa) emapoolsesse sugukonda. Läänepoolne Kootsi talu oli Aleksiuste sugukonna pidada.
Pärast Põhjasõda (1700-1721) hakkasid küla maad kuuluma Vene riigi, Viljandi kreisi (hiljem maakond), Suure-Jaani kihelkonna ja Vastemõisa valla (vahepeal osa maid ka Taevere valla) alla.
Tänapäeval elab Kootsi külas sissekirjutuse järgi 62 inimest. On neid, kes on registris ja tegelikult ei ela enam siin ja ka vastupidi.
Külas puuduvad tööstus ja suurtootmine. Peamised tegevusvaldkonnad on metsandus ja põllumajandus. Riigimets on Viljandimaa metskonna hallata.
Aaret otsides ärge unustage ettevaatlikkust!
Head leidmist!
Siin Kootsis olen aaret otsimas juba varem olnud. Kaunikesti kole koht, aga kuna tahtsin juba tookord selle asjaga siiski ühele poole saada, siis tuulasin seal ikka kaunikesti kaua. Vahepeal käisin silla peal täpset asukohta määramas, aga tolku sellest polnud. Kui täna leiu saime, siis vaatasin, et ikkagi oleks pidanud tookord väheke veel edasi minema, kuid ei teagi, miks sinna toppama jäin. Eks ta väheke kole oli, aga mitte niivõrd, et seal kohe üldse turnida poleks saanud. Nüüd igatahes sellegagi ühel pool, ei pea siia tolmuahviks saama uuesti tulema.
Tänud peitjale aarde eest
Vot selliste aarete pärast ma geopeitust mängingi - veidi koordineeritud turnimist, veidi närvikõdi ja kõik tehtud. Aitäh peitjale, põhjalik kohalugu samuti huvitav lugeda.
Sild oli tuttav, kuna siinkandis on saanud ka orienteeruda mööda metsi. Natuke turnimist ja käes ta oligi. Lühem kasv ja kergem kaal tuleb kasuks. Tänud!
Naispere toetas ülevalt, meespere ronis all.
Ootasin hullemat, oli ainult ronimise vaev.
Esialgu logiteadet kirjutama hakates kohe kuidagi ei meenunud, et mis värk see siin siis oli. Ah jaa, õigus, see oli see koht, kus ma kohe kuidagi ei tahtnud olla. Tegelikult ühte analoogset olen ma millalgi poleerinud, siis edukalt, aga siinne ei andnud kuidagi näole. Ronisin juba loobununa minema, kui üleval sillal veelkord kontrollisin, et kuhu siis need koordinaadid ka näitavad. Igatahes olin ma lausa kaugemal käinud, aga tulutult. Ei andnud rahu, ronisin tagasi. Aga tolku sellest ei miskit, jälle hakkasin ära tahtma ja seda ma siis ka tegin, seekord lõplikult. Leiuta. Kahju, aga ega kõik aarded polegi igaühe jaoks, see pole seega minu jaoks.
Kaido sai jälle ronida.
Kohale jõudes oli kerge deja-vu hetk ja äratundmine, et kus aare asuda võiks. Niisiis oli kõige raskem osa seal võimalikult puhtalt ära käia. Aitäh!
Üks vahva suvine nädalavahetus sai koos Anti ja toreda seltskonnaga veedetud Kasari jõe ääres. Muidugi vaatasime üle ka mõned teepeale jäävad aarded. Üks tänastest leidudest tuli siit. Turnisime seal nagu ahvid, enne ei andnud alla ka kui aardekarp peos oli :)
Aitäh peitjale!
Olime seal ka enne käinud aga leid ei andnud ennast kätte, nüüd suureks õnneks leidsime. pärid õudne ronimine oli. Aitäh
Seda silda olen ületanud juba mitu korda, otsimiseni polnud jõudnud. Seekord võtsin asja käsile, tulles Metsaõue pere juurest. Leid tuli üsna libedalt. Aitäh peitjale!
Leitud, logitud, tänan!
Minu pikkade astumiste, varem leidmata ja ääremaa nurkade aarete tuur. Koht on tore. Found it: 19.Jun.2023 15:51
Kootsi. Uurisin ka vette plartsatamise võimalust aga seekord jäi vahele. Üks lomp oli õhtuks tulemas. Aare oli kenasti leitav ja korras ka. Tänan + FP
Siin oli meil tööjaotus selline, et mina proovisin silla peal nulli täpseks ajada ja Salme ronis silla all minu soovitatud kohta. Just siis kui sain küsida, kas tulen ka alla, teatas Salme karbileiust. Logimisega tegelesin mina silla peal, sest seal on justkui tellitult õige suurusega augud, kust logiraamat läbi mahub :) Aitäh sillameistritele ja peitjale!
Kootsis on meil varasematel aastatel orienteerumispäevakud toimunud, aga siis me veel geoaardeid ei otsinud. Nüüd pole siia enam viimasel ajal asja olnud, aga nüüd siis see aare siin. Kui turnida on vaja, siis see on loomulikult Indreku teema, ehkki siin vist oleksin isegi mina ilma suurema hirmuta hakkama saanud. Kuna niisama eemalt vaadates midagi silma ei hakanud, tuli lihtsalt järjest poleerides teele asuda ja ühelt maalt ilmutas ka karp ennast. Nimed said kirja ja silla konstruktsioonid tolmust veidi puhtamaks. Tänud peitjale!
Seekord ei õnnestunud leida.
Leitud
Leitud
Kandekonstruktsioonid nähtud ja ka katsetatud, peavad küll! Ämblik nähtud! Ronitud ja lihastele koormus antud! Tolmu on ka seal nüüd lausa tonni võrra vähem.
Aga vot mida ei näinud, on aare. Teinekord jälle!
Merly & Mart.
Veidi tuli ikka kammida ala kuid siis jäi ikkagi silma, aitäh :)
Algul tundus, et aaret valvab see hiigelämblik. Tegelt mitte.
Tänud
Peale vaigutamist on ikka mõistlik tolmutama tulla. No seekord olin ma ikka pime, mis pime.. kuid mitmekesi otsides ei pääsenud seegi aare leidmise eest.
Tänan peitmast.
Seda aaret oleme juba kaks korda varem vaadanud - mõlemal korral oleme tulnud pigem pikemalt matkalt ja siin küürutamine on tundnud liigne töö väsinud jalgadele, täna aga olime juba sarnast silda poleerinud ja see leid käis siin kärmelt - ikka peab paika vanasõna, et igal aardel on oma aeg!
Väga mõnus vahepeatus: päike lõõskab, kiilid lendavad sillerdava vee kohal ja mis peamine, aare ilmutab end ruttu. Tänud siia toomast!
No sõbranna arvates oli selle koha nimi Koostre vms, aga jah kohale jõudes sai ikkagi selgeks et luges pisut valesti, jällegi veidike naermist ja asusime otsima, korralikult mustaks ära ikka seal, otsida sai igalt poolt aga mida pole seda pole või siis väsimus oli peal tänasest otsimisest ja nii saigi sealt ära tulla.
Sai turnitud, riputud, pea ära löödud ja asjata tolmuseks, sest aare end ei ilmutanud :(
Teist korda otsimas ja ei midän. Lõin mitu korda pea ära ja sain tolmuseks. Eks siis mingi kord uuesti
Esimese hooga põrutasin aardest mööda, aga õnneks tagasiteel jäi tops siiski kiirelt silma. Tänud aarde eest!
Ukerdamine viis sihile. Tänud!
Wingmän käis silda poleerimas. Õige kohta sai ka üle käidud. Sain minagi nime kirja. Pärast tegime Wingmäni jopele lumepesu.
Aitäh.